Ühisosa kohta nende loomingus, mis on ühist Helena Tulve muusikal ja Tõnu Õnnepalu? Luulel üks kindel kokkupuude on, on ju elamine ühel maal ja 100. ja see tekitab vähemasti huvi, mis tehakse. Et muusikaga on üldiselt niimoodi muusik ka enamasti, mida mängitakse ja kuulatakse, on minevikumuusika. Ja see on kõik väga ilus, aga tegelikult on ikkagi nii, et kuidagi kõige selline otseselt inspireeriva ja midagi uut pakub ikkagi uus muusika ja eriti, mis on loodud siin ja nüüd hiljuti. Ja vot seal sa tajud seda ühe 100. ühes kohas elamise tunnet mingisugust ja see kuidagi nagu julgustab ise ka tegema, noh, ma ei tea, midagi uut või teistmoodi või nagu ergastab seda, kuidas ta täpselt mõjub, seda iialgi ei oska öelda, et no eriti muusika saab kasutada sõna, siis kirjanduses otseselt muusikat kasutada ei saa, et see mõju on, on kaudne, aga aga noh, võib-olla seda tugevam kirjanduse suhtes on muusika kuidagi selline kõrgem ja puhtam kunst. Et see on see miski, mille, mille poole minu meelest kirjanikud alati vaatavad natuke üles. Sõna on nagu rohkem kuidagi selline argine Täna on juba nii ilusasti rääkisin sellest ühes ajas ja ühes tunnetuslikus ruumis või mõtlemise ruumis olemisest ja selle mõjust läbi sellel loomingu või, või siis selle nii-öelda olemise mitte võib-olla isegi nii palju sellise isikliku kontakti. Aga kui ma nüüd mõtlen Nende tekstide peale või sisseluuletuste peale, siis mind on puudutanud see selline äärmine poeetilisus ja poeetilisus sellistesse argistes asjadesse, et need sõnad Need kujundid või need pildid on needsamad, mida ma ka näen või, või mingil moelgi võtan vastu, aga siis need sõnad nagu toovad need taas esile või isegi avavad ja annavad ka, nagu Tõnu juba ütles julgust. No kui vaadata ja minna võib-olla veel rohkem selle sisse, et mitte ja püüda kuidagi kuidagi teistmoodi olla, aga just süvendada seda just endale antud isiklikku sellist kogemis, võimet. Kirjanik Tõnu Õnnepalu ja helilooja Helena Tulve räägivad, mis võiks olla ühine nende mõlema loomingus. Ma arvan, et meil on üks tugev ühine inspiratsiooniallikas ja see on see loodus ja selles olemine ja vaikus ja. Ma ei oskagi öelda, vot selle selle ütlemine siis ongi see kunst mida sa püüad teha, see on üks asi, ma usun, mis võiks kuidagi ühendada ja loodus ongi selline loomulik asi. See on võib-olla ka mingil moel üks selliseid iseendaga olemise vorme et läbi selle looduse ja selle ümbritseva rikkuse ja noh, niipalju tasandilisuse, et see peegeldab nagu sisemaastikku ja, ja ma arvan, et seal on nagu selline hästi tugev ühenduskoht ja eks see kunst või, või siis see looming ta ju noh, omamoodi on, ongi selle sisemaa ima jälle mingisugune teistsugune peegeldus, et loomulikult on loodusel nagu selles suur Suur osa mis mind võlub, kõige rohkem, on see teatav kargus, mis on võib-olla seotud sellesama looduses olemise vaikusekogemusega ja noh, mis on ka lähedal nisugune ilutsemise puudumine, aga ühesõnaga olla Ilu silma ilutsemata, et see on huvitav ülesanne, mis, mis mind huvitab ka kirjanduses. Kuidas kunagi välja tuleb, aga need kaks sassi andmisse tulevad esimesena meelde, kui ma mõtlen selle muusika peale Mis mulle ka esimesena pähe tuleksid, võib-olla on mingisugune selline lihtsuse lähedus, pildid või need kogemused või need tunded on mingis mõttes väga lihtsad ja nad nad on tõesti nagu seest või lähedalt, et jaa, et ka, kui ma mõtlen nendele sõnadele isegi eriti ma kogesin seda ühe looga seoses, mida ma kirjutasin ja kus ma kasutasin fotoblogi teksti iseendalegi ootamatult. Ma ei oska öelda, kuidas see idee tuli või kuidas see niimoodi läks, aga aga et isegi need nii-öelda allkirjad olid nagu noh, nii selged ja puhtad lihtsad kujundid. Et nad kohe nagu kõnelesid ja puudutasid, olid nagunii lähedal kuidagi algne puhas olevat. Mis ongi väga ilus. See oli mõned aastad tagasi ja, ja mind inspireeris esiteks see, et ma olin saanud endale fotoaparaadi üle hulga aastate jälle ma tükk aega kunagi nooruses tegin pilte ja siis kaua aega ei teinud. Nüüd on see kõik teistmoodi ja nii lihtne. Digiajastuga seoses avastasin, et see on kuidagi selline iseäralik võimalus dokumenteerida seda aega ümbrust ja seda kohta seal Järvamaal millest ma tahtsin ka ise aru saada, mis see on ja noh, alati seal on ka selline väikene inimlik moment, et mis ma siis ise olen ja mis ma siin teen, elan ja ja see oli üks selline kerge vorm minu jaoks, mis kuidagi tekkis. Iseenesest see blogi niisugune formaat on kuidagi ette antud, et seal sinna saab panna pilt jah, ja siis natukene kirjutada. Ja selline päevast päeva niisugune üles tähendamine. Ja muud ei olnudki, aga niisugune pidev ülesanne ja noh, see kaameraga ringi käimine ju sunnib vaatama, otsima, jälgima igas päevas midagi, mida jäädvustada, ja siis mingid sõnad, mis sinna juurde pähe tulevad ja nii see tekkis, niisugune kuidagi niuke kerge iseeneslik vorm. Sissejuhatuseks kontserdile kuulsite intervjuud saates delta, kus helilooja Helena Tulve ja kirjanik Tõnu Õnnepalu rääkisid üksteise loomingust ja ühisest joonest selles.