Tere õhtust, Te, kuulete saadet kinnismõte ja jälle on kätte jõudnud niisugune aeg, mil stuudios on kunstnik Maarja Unduski ja ajakirjanik Kerttu Soans. See on meil selle aasta kinnismõtetest juba neljas saade ja õnneks on selleks aastaks need saated läbi, muidu oleks võib-olla juba tugevasti üle pakkunud. Kui mõtlesime kinnismõte tere, mis meid Maarjaga siis veel võiks siduda, siis leidsime, et seekordsed kinnismõtet on hea esitada just aasta lõpuks sest aasta lõpus on ju kõik inimesed aasta võrra vanemaks saanud. Nii et teema, millest täna juttu tuleb, on selline, et kuidas aastate lisandudes muutuvad näiteks sõnad, muutub sõnade tähendus, kuidas inimene aastate juurde tulles ise seesmiselt kasvab ja kuidas tema nõudlikkus teatud küsimusi samuti kasvab, aga mõnes küsimuses hoopis kahaneb? Ei tahaks küll rääkida vananemisega kaasnevatest majanduslikest raskustest, mis küll praegu tänapäeval tegelikult vast selle sõnaga vananemine just kõige rohkem kummitavad hirmu nahka ajavad. Aga ma loodan väga, et meile antakse andeks, et tänane jutt jääb püsima enam vaimutasemele puudutades keha üpris põgusalt. Ja see ei tulene üldse mitte sellest, et üht teisele vastandada vaid sooviks kinni püüda midagi hõljuvat, midagi lendlevad, midagi ilusat ja talvist. Tahaks heegeldada pitsi, neist tähelepanekuid, mis annavad vanemaks, saavale inimesele põhjust rõõmsalt üllatuda. Nii et kui mõelda vananemise võluleja valule, siis meie Maarjaga oleme otsustanud järgneva tunni täita jutuga, mis puudutab seda vananemise võluvamat poolt. Kuulaja nüüd kuulab ja mõtleb, et see hääl, mis raadiost tuleb, et ega see ei saa vist väga vanale inimesele kuuluda küll ja ega me ei olegi Maarjaga veel ilmselt väga vanad inimesed, me oleme alles algajad sellesse vananemise rajal käimisel. Ja võiks öelda, et need vaevad ei ole meid veel nii väga kummitama hakanud, aga võlusid on juba ilmnenud, mis sellel teel ees ootab. Sissejuhatuseks ma mõtlen, et, et räägin ühe loo, mis ulatub minu lapsepõlve ja kuidas ma siis vanainimeste ette kujutasin või kuidas ma üldse arvasin, missugune võiks olla minu elu tulevikus, kui ma olen vanem. Ma vaatasin endast ees olevaid inimesi naisi ja mulle tundus, et kõige ilusamad naised on need, kes on 30 ja 40 vahel. Nüüd, olles juba ise selles viimases otsas, olen ma seda vanusepiiri tõstnud ja mulle tundub, et et ilu ja sarm ja intelligentsus kasvavad aina veel ja vaadates teisi naisi, kes on minust ees, tundub, et Nende kaunidus puhkeb aina ja aina rohkem õitsele või avaneb enam. Ja võib-olla nüüd see piir võiks olla kuskil 50 või 55. Muidugi see on individuaalne. Aga ma tahtsin selle jutuga lihtsalt öelda seda, et minu valmisolek keskikka jõudmiseks oli juba üpris varases nooruses, ma tahtsin saada nii vanaks just kuskil 35 aastaseks, sest tundus, et siis on inimene kasutatakse sellist sõna nagu küps, et ta on võimeline juba ise otsustama ja ta on isikupärane nii oma käitumises, välimuses kui ilmselt siis ka mõtetes. Ja ma naudin küll oma praegust iga. No kui sa räägid nüüd vananemise rajast, siis see kõlab küll natuke jubedalt, minu enda arust ma pole üldse veel sellele rajale astunud. Ja Ma ütleksin, et kui ma olin laps, siis noh, minu arust oli natuke tobe, kui naised proovisid näha nooremad välja, kui nad on ja kartsid vanaks jäänud. Mulle tundus alati nagu tobe olevat. Ma arvan, et ma olen alati olnud küllaltki hea kontakt endast vanemate inimestega aga nüüd öeldi, et ma just tahtsin kangesti neljakümneseks saada, seda ma ei söandaks hästi. Et ma arvan, et ma olen ennast igas eas tundnud küllaltki hästi. Võib-olla kõige mõnes mõttes kõige raskem oli ikkagi kooli kooli iganes, koor oli siiski küllaltki ebameeldiv element ja tagantjärele mõeldes on praegu ikkagi küll mõnusam, on parem, sest tegelikult täiskasvanud on ju selle maailma täiesti enda järgi sättinud. Ja kõik lapsed ka selle järgige käänanud, kuidas, kuidas nendel parem on ja nemad, nemad kasvatavad neid lapsi ja orientatsioon on just ütleme meie realistele. Võib-olla seetõttu meieealistel ongi keskeltläbi kõige mõnusam elada. Kui vaadata, ütleme kõiki, võtame kas või näiteks aastalõpu vastuvõtult, kus ma küll ei käi ja kõik on ju orienteeritud täiskasvanu mõnule. Siis lapsele tehakse muidugi mööndusi, aga põhiline on ikka siis saada täiskasvanuks, jälle täiskasvanu, selline parimas eas. Ma vahepeal korrigeerinud vananemise rada, et see ei olnud mitte öeldud kuidagi niimoodi, et sa peaksid sellepärast ehku või mõtlema, et kas nüüd ongi asi lõpupoole liikuvas võib-olla seda vananemist, mina mõtlesin, pidasin silmas selle sõnal kasvamist jah, tagasikasvamist, et et inimene iga aastaga kasvab edasi ka, seda küll, selline kasvamine on pakkunud ikkagi ainult meeldivaid üllatusi. Et, et kui sa lapsest peast näed, ütleme siis vananemisest ainult midagi negatiivset, siis aastatega tuleb välja, et seal on äärmiselt palju meeldivaid elemente mis lihtsalt kaasnevad vanemaks saamisega. Siiski mingisugune mingisuguse elutarkuse juurdetulek ja kogemuste juurdetulek ja võib-olla ka üldistada siis näiteks ma mäletan, et lapsena oli ju maapind hästi lähedal. Et sul oli hästi tihe kontakt maapinnaga, ütleme, mis seal kõik toimus, mingi putukate elu või rohi või ikkagi laps näeb seda palju-palju lähemalt ja võib-olla tajub kuidagi teistmoodi, aeg kulgeb teistmoodi. Täiskasvanud peast, maapind jääb kaugemale, ta näeb teisi asju, aga siis ma olen avastanud jälle uue elemendi, et sa hakkad asju nägema veloppis kõrgemalt kui noh, mitte kasvu mõttes, vaid siia tekib mingisugune uus ruumiline element juurde. Et hakkad asju nägema nagu kõrgemalt veel mingisugune üldistusvõime tekib, mida, mida ilma elamute aastat, et ta ei saa tekkida. Et see, see on nagu olnud üllatuseks mulle, et mitte, et kui ma nüüd enam pikemaks ei kasva. Et siis distants säilibki nüüd ütleme, et ainult kasvab minu kasv füüsilise kasvamisega seoses. Aga see tegelikult kasvab ka minu vaimse kasvamisega seoses pidevalt. Et hakkad asju nägema aina kõrgemalt üldistatumalt ja hakkad nagu seda maa kumerust rohkem nägema, et see on selline huvitav kogemus. Aga mida see lapsepõlves vanainimese all silmas pidasid, millist, millist nähtust, millist inimest? Vot see on ka üks kogemus, mis on tulnud aastatega, et et lapsepõlves olid kõik inimesed nii vanad, kui nad olid, ütleme lapsepõlve jooksul tegelikult ei muutunud vanemaks oli seal mingisugune tädi, Aliide elas, oli vana küürus kepiga, ta oli kogu aeg noh, nagu oleks igavesti selline olnud. Lapsena ma ei mõelnud, et ta on ka olnud kunagi noor inimene. Et no ta oli lihtsalt nagu ta oli samuti ema oli ju kogu aeg ikkagi umbes ühesugune, sest et mingisuguse lapsepõlvele lõputult kaua ei kesta. Ütleb mingi isegi 15 20 aasta jooksul inimene üldiselt eriti ei muud. Kui sa hakkad tajuma inimese muutumist ja see on, see on pikem pikem aeg, selleks peab elama suhteliselt kauem. Ja lapsed kasvasid koos minuga seda seetõttu nagunii selgelt ei tajunud. Ühesõnaga kõik inimesed ei ole kogu aeg umbes ühesugused. Jäänud perekonnas selline mälestus, et isa ütleb, et kuidas nii, et näed juba see tass katkete terve minu lapsepõlve kogu aeg üks ja püsis terve. Et kuidas litsiäss katki läks, aga see lapsepõlv tegelikult kestis võib-olla mingisuguseid napid aastad kus mingi ese oli, mingi eseb, püsis kogu aeg ühesugusena või oli, oli selle lapsepõlve osa. Ja mina mäletan ka oma oma vanaemasid. Ikka mäletan neid ikka ühesugusena ja ma olin väga, väga hämmastunud, kui sattusin kokku nende lapsepõlvefotodega see lihtsalt lihtsalt tõrkusi vastu võtmast seda võimalust, et see sea, kes oli isegi minust noorem seal pildil, et see on minu vanaema, see tundus täiesti ebatõenäoline muidugi teatud vanusena lapsepõlve esimeses otsas ikkagi vanaema oli vanaema ja, ja siis tuli ema ja siis olin mina ja minu jagamast Sa jääd olema veel laps ka kunagi oli, kujutad sa ette? Siis ta ei olnudki, vanaemad oligi mõnes mõttes teine element, teine inimene. Ja välimus ei muutunud, minu vanaema välimus ei muutunud, ma mäletan teda viimase viimase aastani, ütleme nüüd, olles juba ise täiskasvanu. Võib-olla see viimane aasta, viimane kaks aastat, kui oli nüüd kustumine, siis oli niisugune järsk murrang tema välimuses, aga muidu ta ikka kogu aeg minu vanaema olid minu vanaemad, minu vanaema samuti. Ma mõtlen, isa ema, kes elas meie juures, suri kõrges eas 90 kuueaastaselt ja mina olin siis üle 20. Tegelikult oli kõik minu sünnist saadik ikkagi umbes ühesugune. Mingid väikesed muutused, neid ma ei osanud märgata. Nii et jah, teatud east tuleb välja, et teoreetiliselt seda teada, aga sisse nagu aduta tõesti, et inimesed muutuvad aastatega nagu ühest formatsioonist teise mingisugused lihtsalt ta ei ole enam laps, ta on täiskasvanu. Ta ei ole enam noor, ta on keskealine või ta ei ole enam keskenduda vana, et ma ei tea, kas kõik väga meeldiv tegelikult nüüd just on natuke kõhedust tekitav ka, aga. Aga mingil hetkel, siis kui ma ise olin ilmselt astunud juba sellesse formatsiooni, mida sina nimetasid keskiga või vähemalt lähenemas sellele siis mul on meeles, mul on nii täpselt meeles see hetk, kui ma vaatasin, et minu isa vanamees praegu enam mu isa ei ole elavate kirjas, aga mul on, mul on nii meeles, oli ükskord maal saunas, kõik olid juba saunas käinud ja me istusime seal sauna eesruumis, kamin põles. Muidugi see tuli ka võib-olla omalt poolt mingit niisuguste salapära ja imelikku valgusest varju heitis mu isa näole. Aga ta rääkis, rääkis täiesti tavalist juttu tavalise häälega ja ma äkki jäin, ma ei kuulnudki enam, mis ta rääkis, jäin teda vaatama ja lugema, kortse tema näos ja ja vaatama tema silmavaadet. Ja, ja ma tõepoolest, äkki märkasin, et mul on juba päris vanaisa ja ta oli ka juba siis päris vana, aga ma ei olnud enne üldse märganud seda. Ma ise olin juba juba lähenemas 30-le, ta oli kogu aeg olnud mulle ühesugune. Ja ilmselt see ongi see igavus, sa hakkad nägema neid asju ja see ei ole siiski väga meeldiv kogemusega. Ilmselt ta kuulub mingi elu juurde lihtsalt ja ja ka mingisugune positiivne maik on võib-olla kõigel sellel siiski juures naljakal kombel võib-olla mingi niisugune enda looduse osana tundmise maik on juures ikkagi mingisugune üldisuse maik on asjal juures, ma ei võtnud seda, see ei löönud mulle noa südamesse, ma ei võtnud seda niimoodi kui ühte ühte ehmatavat teadasaamist, aga, aga igal juhul see hetk fineerunud neljand ühte uut uut kogemust lihtsalt aga iseenda vananemist. Üks asi on, muidugi võid ju vaadata peeglisse, aga seal ei juhtu ka ühe ööga midagi erilist või see, mis ühe ööga juhtuks, selle võib teise aga nii-öelda maha pesta. Aga mis juhtub, juhtub see, et ümber on kõik juba varsti suures osas juba nooremad. Ja seda kogemust ma mäletan ka, et et mingil hetkel märkad, et kõik poemüüjad, mitte kõik, aga et sa oled nendesse suhtunud lapseliku aupaklikkusega ikkagi nagu vana inimesed ja siis märkad, et et tegelikult on plikad. Huvitav. Aga mis puutub nüüd täiskasvanuks saamisesse või siis? Mis asi on ka see, et mingil hetkel sa saad aru, et sa tõesti nagu ikkagi ise vastutad selle eest, mis sa teed? Et see ei tule järsku mina enda puhul nüüd ei mäleta, nii väga kohutavalt tahtnud nii hirmus iseseisev olla või? Tundsin ennast oma kodus küllaltki hästi, aga ma mäletan ka seda, kui, et kui ma olin suhteliselt noor ja ma pidin nõusid pesema, siis oli ka hästi mõnus jätta mingi üks väike lihatükk vaagna peale, et seda mitte puhtaks pesta. Aga vot see on üks täiskasvanuks saamisega iseseisvumise tunnus ilmselt et sa teed nii, et sa saad võimalikult puhtaks pesta. Et sa ei jäta niiviisi, et sa teed seda iseendale või mitteformaalselt, et nüüd jätad taldriku peale ühe väikse pala, et siis lükkad selle nagu kõrvale, sa teed seda siis lõpuni ja võib-olla tõesti see võib-olla tõesti päris päris hea näide, ma ei ole sellele niimodi osanud mõelda, aga ma käitun samamoodi. Kodu koduperenaiselik ütleme, aga ma vaatan ka oma plikade pealt, et noh, millal see tuleb, et tõesti, et asja ei tehta formaalselt asja tehakse sisuliselt. Et võib-olla see tuleb ikkagi tegelikult siis tõesti, kui sa teed seda nagu päris enda jaoks või muidu ei saa seda tahtagi, et kui sa ütled, et koristav ideed. Et noh, ma ütleks, et siiamaani mulle lemmiktegevus oleks kõik tüütu, aga aga sa ei tee seda niiviisi kellegi teise jaoks teise vastutad selle eest, et sa saad tehtud. Ja sellega kaasneb võib-olla ka niisugune mingi no kui soovite, seda võib nimetada illusiooniks, aga ma tahaksin siiski loota, et võib-olla see mõnikord ka tõepoolest nii on. Tekib mingisugune tunne, et sina liigutad neid asju maailmas iga väiksemagi teoga, et vabaned, teatud vanuses teatud elukogemust, omades oma esiteks oma vanemate nii-öelda kaitse alt ja siis ka mingisuguse abstraktse juhi kaitse alt. Kuidagi tunned, et kõik on sinu kätes, siin on jälle võimalik asjale läheneda, nii et koormav aga võimalik läheneda ka nii, et et see on just suur võimalus. Nojah, vaat kui nüüd veel selle liha vaagna juurde tagasi tulla, siis sama efektoniga õppimisega. Et ütleme keskkoolis ikkagi sa õpid suures osas sellepärast et sa pead õppima ja ja minu jaoks oli see küll sageli äärmiselt ebameeldiv, aga mingil momendil sa tõesti hakkad õppima enda jaoks või nagu ahmima seda maailma sisse teistmoodi. Et see on ka ilmselt tunnused, teise nagu valitsejad ennast või aga selline ning ühiskondlikku vastutust tuleb võib-olla hiljem minu jaoks on tulnud ikkagi vargsi ja, ja hiljem tõesti. Et keegi mind ei kamanda ja keegi pole juht ja siis võin ise vastutada ja ise midagi paikapanevat öelda. Nagu tunnen, et siis et võib-olla mul mõnikord tundub olevat õigus või et ilmselt selleks on ka vaja ja kauem elada. Ja vahel on ka nii, et kui lähed kusagile kuskil osalema, et siis mina olen tundnud, et kui ma olen juba selle valiku teinud ja ma juba sinna lähen ja see ei liigu, nii see sündmus ei lähe nii nagu ma lootsin, et ta läheb või ta läheb kehvemini, et ma tunnen, et see on mahavisatud aeg siis ma võtan küll julguse või tahtmise või võtan ühesõnaga ennast kui ja proovin seda omalt poolt ka väärtustada seda aega, mida ma veetma läksin. Ma ei taha enam aega kulutada, et ajaväärtus muidugi ilmselt aasta-aastalt liikudes sellel kasvamise rajal ka tõus ja see on ka üks oluline asi tõesti, et et mingil momendil sa saad aru, et kõike ei jõua, et sa pead tegema pidevalt väga karme valikuid. Ja koguaegse jõudmise trajektoor aheneb tegelikult et üha enam tuleb teha valikuid ja võib-olla oled siis ka üha enam võimeline seda tegema. Või kui vaadata seda meeletut raamatute hulka, mis on kirjutatud, siis üha enam sa saad aru tegelikult kui mikroskoopilise osa suudad neist ütleme lugeda ja kui palju neid, millest sa lihtsalt tead, et need olla head raamatut ja siis sa tead, et need jäävadki sinu lihtsalt läbi, ent see teadmine, et need on head raamatut, aga see ei olegi nii, mitte kunagi, sa ei saagi neid kunagi lugema näiteks või midagi kogema. Et see on illusioon, et sa sinna jõuad. Olete sellele mõelnud? Ma ei ole veel nii karm, ei ole veel nii vanad. Ma ei ole nii karme piire endale veel seadnud, et ma, et ma seda või teist ei jõua, aga et ma igal juhul seda tahan, see ole traagiline, lihtsalt see on paratamatus, et midagi ma jõuan, aga see on ikkagi väike osa. Ja ma pean seal osa valima ja ma pean selle valiku oskama teha. Tegelikult ma ei oska seda surmatunnini õigesti teha, et see kõik tuleb mingi juhuslik, siiski see mosaiik kokku, aga aga võib-olla ma olen õppinud siiski natuke rohkem valima mingil määral, kas see kasvõi läbi kogemuse, kas või vitsasaamise meetodil on mingil määral see valiku tegemise oskus siiski aastatega ka suurenenud, sest muidu läheks päris ropp? On küll, aga tegelikult mõnes mõttes lähedki päris rappa, sellepärast et ma olen seda kogenud, et mõtled küll, et täiskasvanud inimesed jube targad ja teavad, aga vaata siis, kui ise saad täiskasvanud inimeseks, siis saad aru, et tegelikult et paljus ei saadagi või seal lapse illusioone, täiskasvanud on kuidagi palju targemad või et palju saadaksegi lapsikuks. Ja paljud asjad, millega täiskasvanu tõsise näoga tegelevad, ongi tegelikult lõpuni lapsikud. Et siis saadki nagu ainult iseenda peale loota olles ka omamoodi lapsik ja omamoodi ikkagi, suutmata oma elu organiseerida ja kõike jõuda ja ja uuel aastal ikka täpselt, ütleme kaks sentimeetrit edasi punktist alustada uut elu. Jah, praegune hea hea võimalus rääkida seda, kuidas inimesele on ikka kombeks mõelda, sellele ta alustab, alustab uuesti otsast peale ja lapsepõlvest saadik, eks ole, mina, mina olin kogu aeg see koolilaps, kes pidevalt võttis uue vihiku, kuid indinglectoli otsin uue, et ma hakkan uuesti ja kirjutan selle vana, mis oli siis eelmises plekiga vihikus sinna uude ümber tuli uus plekk, lõpmatuseni ma jõudnu, mul polnudki ühtegi korralikku vihikut. Ema hurjutas mind selle pärast, aga mul oli ikkagi komme, ma arvasin, et uues vihikus on niisugune paber, plekid ei tule ja alustasin ja alustasin siis ma mõtlesin, et saades vanemaks, et ma hakkan dieeti pidama. Neljapäeval mõtlesin, et esmaspäevast pühapäeval oli siis juba homsest. Teisipäeval juba läks asi untsu jälle esmaspäevast kogu aeg lükkus edasi. Täna on kolmekümnes-ülehomme, on esimene jaanuar, pole veel paremat aega kui uue aasta alguses alustada uut elu, aga see on ju kõik tegelikult näiline. Me võime ju seda kohe alustada, kui me tahame. See on näiline, aga ilmselt tegelikult viib seda elu siiski kuidagi ka edasi. Naljakas, kui see kasvõi väikeste hüpetega, eks äikese üks samm edasi ja kaks sammu tagasi või kaks. Üks samm tagasi. Ma mäletan ka tüdrukust peas, kui ma ütlesin, et ma hakkan nüüd korralikuks siis lõpuks ema ütles, et ära ütle niiviisi, et see kõlab kuidagi väga kahemõtteliselt. Et ma hakkan korralikuks, minul mingid muud plaanid korralikuks hakata hakata, paremini piima ja tuba korras hoidma ja sellise Itaalias pidevalt tehtud korralikuks hakkamise sildi all. Aga jah, ega ma vist päris korralikuks ei ole siiamaani hakanud. Aga kui veel tulla korraks tagasi selle teemaosakese juurde, sa rääkisid, et täiskasvanud tegelevad tihtipeale asjadega, mis võib-olla ei olegi nii väga täiskasvanulikud. Aga mis sa arvad, kas, kas peaks väga tõsiselt võtma kõike, mida, mida teed või, või oleks targem kuidagi kergelt elu võtta või oled sa sellele mõelnud? Nüüd, aastate lisandudes oled sa läinud kergemaks või raskemaks inimeseks? Ma arvan, et ma olen küsinud umbes samasugusena mingisuguseid asju, mingisugused keskkesksed punktid võiksid olla, mida võtta siiski tõsiselt. Millest kinni hoida? Aga siin tuleb jälle kõvasti valida. Aga niiviisi, mulle tundub ka, et sageli võetakse ebaolulisi asju tõsiselt mingisuguseid koosolekuid ja mingisugust tööd, mis tegelikult millel ei ole tegelikult mingit sügavat, sisulist väärtust peale. Kelle äraelamise siis jällegi jõuame mingi varasema saate juurde välja, et noh, mis, mis selle mõte kõik siis on mingi ring lihtsalt. Et võib-olla mingit mingisuguseid elu väärtusi peab võtma tõsiselt, aga mitte mitte loksuvad pealispind. Üks vanemaks saamisega kaasnenud võlusid minu jaoks kohe-kohe üks suuremaid võlusid on see, et ma olen märganud, et mida vanemaks mina saan, seda targemaks muutuvad inimesed minu ümber. Ma arvan, et see ei tähenda seda, et ma ise kuidagi allakäik siin vaid siin on mingid teised põhjused. Üks on võib-olla ka see, et inimeste ring, kellega ma suhtlen, on rohkem minu enda valida. Aga teine ja usutavasti olulisem põhjus on siiski see et silm on aldis märkama just neid plusspooli. See on ka seotud sellega, et sa näed rohkem teravamalt Enda miinuspooli ja siis selle taustal oskad teisi paremini hinnata. Ma arvan, mina olen ka võib-olla märganud seda, et ma oskan rohkem imetleda teatud omadusi inimeste juures. Kuigi ma võib-olla ei söandaks öelda, et mul on kõik väga palju targemaks tunduksid, aga aga ma olen kindlasti muutunud tolerantsemaks. Et on kaks ise asja, mida, mis nõudmisi esitada endale ja mida teistele. Et igaüks võiks siiski olla üldiselt selline, nagu ta tahab, teatud asjad, mida ma ei talu ja millega ma ei lepi, aga see on ka juba minu isiklik asikuise. Kui sa just ei riiva päris Mingisugust üldist elu või, või ei ole kuidagi päris valelik või vastik siis las siis olla Majaka lärmakalt, muutma teisi inimesi. Ja võib-olla ma olen ka, ei ole ka enam nii nii mustvalge, suhteliselt maksimalistliku, aga aga jah, mingi leplikkus on tekkinud suurem teiste suhtes, see on teiste suhtes just, et et enda suhtes oled võib-olla isegi isegi kriitilisem kindlasti, ja, ja nõudlikum ja sa tead ju täpselt nüüd juba, et pole ju seda suurt juhti, kes sinu asju korraldab, nende pead ikka ise küljest kriitilisem, nõudlikum, aga teisest küljest ka saad aru siiski, et. Palju asju, nagu on tegemata jäänud või? Noh, ma ei ütleks, et ka see enesevaimustusest oleks kasvanud enda suhtes, et ma ei ütleks, et ma ei ütleks ka, aga ma ütleks, et on tulnud võib-olla selle kohta võiks öelda, et nipp elatud aastatega tulnud selline nipp minule vähemalt, et ei proovi enam nui neljaks, nagu öeldakse, see parandada mingeid omadusi endas. Proovin rõhuda nendele teistele omadustele, mis on juba praegu head. Et ma tegelen pigem nende heade omaduste arendamisega kui oma kehvemate omaduste pideva sooviga neid endast välja rookida. Ma olen sageli mõelnud ja pole selleni jõudnud, ma kirjutaksin endale üles mingisuguseid jooned, mida ma ei taha enda juures märgata, kui ma vanemaks saan, sest mul oleks kohe kirjalikult üleval üles kirjutatud. Et ma ei muutuks niisuguseks ja naasuguseks, et ma ei muutuks liialt alalhoidlikuks. Et ma ei hakkaks liialt ootama kiitust omatehtud tegude eest, mis on ju omamoodi väga inimlik vanemate inimeste poolt, nad vajavad nii õudselt seda tunnustusteks, et nad on tõesti oma nii palju teinud. Aga ma ei tahaks seda hakata vajama või nõudma niiviisi õigel ajal tuleb need asjad üles märkida. Et kui ma olin selline pubekas, siis ma ma pean, otsin võib-olla isegi märkisin üles, milliseks ma ei tahaks, muutuksin, kui ma olen keskealine. Kuigi noh, inimene muutub ka nii palju, et, et siis kui ta jõuab teatud ikka siis need asjad tunduvadki talle. Sellised munad on kahjuks või õnneks või noh, praegu ju ka õiendada oma laste kallal ja ja nad on vihased ja ma saan nendest tegelikult palju paremini aru kui nemad minust, aga ikkagi ma õiendan nende kallal. See on selline omamoodi parata, paratamatu, aga teatud asjad tuleks üles kirjutada, ma kujutan ette, kuidas ma siis niiviisi stabiilsuse piiril rauga ajas, niiviisi loen neid märkusi ja katsun olla ikka veel 40 aastane? Jah, kuigi kuigi ma arvan, et kui me oleme või vähemalt mina enda puhul võin küll öelda, et kui ma olen 50-le, vaevalt ma siis 40-ni olla tahan siiamaani mul ei ole olnud küll ühtki sellist hetke, kus ma oleksin tahtnud olla noorem, kui ma olen. Muidugi kui on nüüd midagi sellist, et tervis läheb täiesti käest ära, siis, siis on kindlasti kõik see meie jutt ja need mõtted rumalad. Aga lähtume praegu sellest, et maja, kus me elame, on terve elamiskõlblik. Et ma ei, ma küll ei tahaks 50-lt 40-le alla, aga aga ma ei tahaks jah, teatud omaduste kasvamist endas. Muide, ma ei ole kirjutanud neid miinusmärgiga asju, aga ma olen kirjutanud. Kirjutan praegugi üles neid plussmärgiga asju hinde 10 palli süsteemis, siis nädala lõikes, kes, kuidas ma olen näiteks üht või teist omadust suutnud kasutada ja rakendada nii et seda mängu ma teen ja seda mängima teen. Ma ei räägigi endast, ma räägin üldiselt, et mul ei ole neid omadusi praegu, aga lihtsalt, mis mind ütleme, võib-olla häirivad mõnede vanemate vanemate inimeste juures, et et mõned asjad, mis tunduvad kuidagi vanainimese Likud, et mida ma olen alati mõelnud, kas seda oleks võimalik vältida või on see paratamatu, ütleme tõesti alalhoidlikkus, ütleme, kui inimene tõesti ta luud muutuvad hapraks, paratamatult ta muutub. Kas füüsiliselt alalhoidlikumaks, sina ei olegi mitte midagi teha. Võib-olla siis füüsiliselt ennast heas vormis hoida lihtsalt, aga ka mingi vaimne alalhoidlikkus, et et kas see on paratamatu, ma olen selle peale mõelnud. Mõned inimesed säilitavad erakordselt oma Süvitaalsuse ja mingi taheduse, ka selliseid ütleme seal midagi füsioloogiliselt ette antud see vaimne muutumine. Ja muidugi võib ka olla, et, et aja möödudes lihtsalt see sõna iseenesest, kui praegu metsaalalhoidlikkus lipsab mind kogu aeg sisse, et alalhoidlikkus lihtsalt selle sõna tähendus muutub aastatega mõnes mõttes positiivne nähtus jah, ta ju tegelikult positiivne ja võib-olla kui me oleme 70 aastaselt praegu tundub, et see on küll liig, milline üks, 70 aastane alalhoidlikkuse käes vaevlev inimene on siis tegelikult võib-olla see on ainus moodus talle üldse niisugune aastane olla, nii et ega selle sõna tähendust ei saagi vist enne enne hinnata, kui oled ise selle raja selles punktis aga, aga maarjamis puutub üldse sõnade tähenduse muutumisse, siis, siis seda võib ka juba 40 elatud aasta jooksul mitme kihiliselt märgata, kuidas üks sõna on muutunud nii üldises ajas kui sinu enda elatud aastate rajas, et need sõnad ei ole sugugi niisugused, millel on kindel tähendus. Vaata, ma pöördun veel korraks selle alalhoidlikkuse võrd, et ma pean siin võib-olla silmas seda, et kui mina olen vana, et ma tahaksin, et inimesed võiksid mulle öelda, aga siis otse, mida nad minust arvavad ja et ma ei solvuks. Et ma ei võtaks sellist hoiakut, et nüüd ma olen vana ja tähtis ja mu elu on suures osas elatud ja ma olen nagu mingisugune ausammas, mida tuleb kummardada ja mida tuleb nagu sitta pilpa peal niiviisi toimetada. Et minuga otsekohene, see nüüd võib-olla üks oluline element niiviisi vananemise protsessis. Jah, aga liigume, liigume sõnade ja mõistete juurde uuesti tagasi ja ja. Mis sa arvad sellest, siis oled ka juba märganud, et neid sõnu neid mõisteid on päris suur kimp mis on juba muutunud ja mille muutumist võib juba ette ennustada. No loomulikult mõisted muutuvad, lähenevad ja kaugenevad, see on ju ka paratamatu, ise lähen, kaugele me, et ma mäletan lapsepõlvest. Ma arvan, et võib-olla viieaastane, kuidas ma õhtul voodis hakkasin magama jääma, sest ma mäletan, südanesid ukses kõrvas õudsalt kõvasti, võib-olla väiksel lapsel on see väike laps, laps üldse väiksem ja kõik on kompaktsemalt koos. Mõtlesin ka, et et kõik räägitakse, surevad ikkagi kunagi ära. Paratamatu, aga see oli niivõrd kaugel. Ütleme, et vanemad olid noored ja ma mõtlesin mingi 40 aastat 50 aastat nii tohutu pikka aega, et et selle pärast siiski tundus, et ei tasu eriti muretseda. Ja ma mäletan ka seda oma, tal oli hästi palju vanatädisid, kui ma mingis juba vanemas eas mõtlesin, et et ja tuleb hetk, kus nad kõik on surnud. Praegu on nad kõik elavad ja ja mingisuguse 20 aasta pärast nad on kõik surnud ja nüüd nad ongi kõik surnud. Aga see on siiski kulgenud kuidagi leebelt ja loomulikult või see ei ole maailma lõpp veel siiski? Võib olla ka see ei ole halb kogemus kokkuvõttes, et ei ole maailma lõpp. Et võib-olla võib ise ka veel kunagi ära surra, täitsa sebin ka, jah, võib-olla see pole veel maailma. Kui veel mõne sõna juurde pidama jääda, siis jälle esialgu tundub ja ongi kole sõna, eriti nüüd lõppemas aastas, et lapsepõlves näiteks mina kohutavalt kartsin sõda. Ma tegin lausa ettevalmistusi enne magama jäämist, mul olid kohe teatud sõjariided, olid mul üks dresside komplekt, mille ma siis päevaks peitsin kappi ärava, kui magama läksin, siis panin selle tooli leenile ja kõik jalanõud ja sokid ja kõik absoluutselt millekski muuks ei olnud teised ette nähtud. Vaid siis, kui nüüd öösel häire On need, siis ma tõmban need selga ja varjasin tükk aega seda, seda vanemate eest, siis ma sain aru, et see natukene vist midagi siin vist viltu või üle võlli või et ma kartsin, et mul võib-olla need sõjariided võetakse raha või naeruvääristatakse mind, pisendatakse mu hirmu ei oska öelda. Igal juhul sõjahirm oli päris suur, ilmsesti sõjahirm ikkagi oli üldse iseloomulik meie põlvkonna lastele. Et kus see siis nüüd pärines, kas sellest, et viimane sõda oli suhteliselt, mitte väga kaugel minevikus või siis ikkagi see ühiskond sisendas sõjahirmu? Sest et ma mäletan ka, meil olid näiteks suur kortermaja keldris olid näiteks gaasimaskid. Ühesõnaga, kelder oli kasutatav ka variandina lapses täiesti variandid olid ju linnas, kus sai varjuda sõja puhul, ühesõnaga ühiskond ju ka valmistus siiski kuidagi oli pidevalt nagu sõjaks valmis ja ja sõjahirm oli väga tugev, minul ka lapsena üks suuremaid hirme ja sõda seotud mingisuguse lahinguväljaga, kus umbes mõõkade hobustega ja niiviisi ka filme lõbusat ei lasknud ja seal kõik ikka väga vastik hirmus küll ja et mulle tundub, et praegune põlvkond ei ela nii suures sõjahirmus. Võib-olla see nüüd on jälle muutunud kõige selle viimase poole aasta või ütleme, sügise sündmustega seal. Aga minu jaoks on see nüüd muutunud. Näiteks kui mõelda sellele, et siin võib olla aastat viis tagasi või või isegi rohkem lapsepõlve sõjahirm oli ammu ületatud, siis mingi hetkel mulle tundus, et maailmas ei olegi sõdu. Ja siis, kui kusagil oli, niipalju kui massiteabevahend teist jõudis, oli kusagil mõni pommitamine või siis tundus kuidagi nii ebareaalne ja, ja võimatu, ma arvasin, et sõdu ei ole jah, nii et see aasta järjekordselt on seda mõistet jälle korrigeerinud minu jaoks nüüd uuesti. Ma ei ütleks, et, et ma tunnen sedasama, mis lapsepõlves, kaugeltki mitte. Aga, aga sõda on siiski reaalne ta teistes vormides, aga vaata, kui me lapsed olime, siis räägiti, et sõda tähendab sõda, kunagi ei tuleks, aga mingil hetkel sa saad aru, et tegelikult kogu aeg on kuskil mingisugune sõda ja see ei ole üldse parem või teistsugune nagu see, mida me kardame. Tegelikult see on kogu aeg, reaalsus. Ilmselt see kahjuks, ehkki niiviisi, et ainult neljade otseselt meid puudutab. Saate alguses ma tõin näite oma lapsepõlvest, kus ma väga tahtsin olla vanuses 30 kuni 40, mis nüüd tahtsin, aga ma imetlesin neid inimesi, kes olid selles eas. Ja kuidas need ise olles neljakümnene, ma kogu aeg tõstan seda seda vanuse lõpp piiri. Et inimesed meeldivad. Minust eespool olijad meeldivad veel kõrges eas, nii et mul ei oleks midagi selle vastu nendega ühte ikka ükskord jõuda. Ja muidugi see see vanusesse suhtumine ja üldse täiskasvanud inimese ja ana inimese nende vahel vahe tegemine ja see vanaduse määratlus, see on ju ka kõik kohutavalt muutunud. Nüüd oma elatud elus, et lapsena oli ikka tõepoolest see vanainimene vana juba. Kui ta oli juba veidi üle 20, siis ta oli juba nii-öelda juba ikka vanem inimene. Ma mäletan kui üks, võib-olla me olime siis 13 13. kui ma mäletan, et üks klassiõde ütles, et ta tahaks õudsalt olla juba 16 ja see tundus mulle ausalt võrreldes ikkagi juba siis hästi rumal Taligi päris rumal tüdruk. Ja siis ma mäletan seda mulle esimest korda söödi nimetati mind tädiks, oli siis, kui me ootasime koolis küpsuskirjandi tulemusi ja ma saatsin esimese klassi lapse klassiõpetajat kutsuma, siis ta ehitasid õpetaja tädid tahavad teiega rääkida. Et see pani mõtlema nagu. Aga tegelikult on veel üks asi, et see vanus on ju ainult üks detail elus, et tegelikult ei olegi mõnes mõttes nii tähtis, et mõnes mõttes inimene üldse ei muutu. Vanusega ta lihtsalt on sünnist saati see, kes ta on. Et kas ei ole niiviisi. Vanus on üks osa, üks osa, millega seoses teatud asjad muutuvad, aga inimese põhiolemus ikkagi säilib, et see on äärmiselt meeldiv. Kes sulle meeldib aastaselt, see meeldib kaheksakümneselt. Kui, kui on aega temaga võimalust temaga nii pikalt tuttav olla või. Et seetõttu võib-olla ei maksa sellest vanusest üldse nii suurt probleemi teha, võib-olla aastatega just see on oluline, et keeran vanusest nii suurt probleemi, õpid sellest üle olema. Ma mäletan, kui mu vend läks ülikooli ja siis tuli sealt tagasi, rääkis, et et seal ühikas neil on, toas on ülejäänud on nagu temavanused ja siis on ka üks vanem mees. Läheb siis küsiti, et kui vanad andsid, sest need 23 saab varsti. Et vanemad õudselt naersid sellele pikalt, minu meelest oli selge sett vanem mees, 23 aastane. Aga et jah, võib-olla see on üks vanemaks saamise positiivne külg, et süvenevalt saad aru, et see ei ole tegelikult nii tähtis. See inimene säilib, ikkagi tulevad mingisugused. Mingisuguseid nüansid kaasnevad aastatega aga aga üdi üdi jääb samaks. Ma arvan, et selle väga ilusa plussmärgiga võikski tänase kinnismõtte saate lõpetada ja meie kinnismõte oligi see, et aastate lisandudes ei kao kusagile. Elamise võlu. Kõigile raadiokuulajad telehead vana aasta lõppu ja täna olid stuudios kunstnik Maarja Unduski ja ajakirjanik Kerttu Soans.