Tänase suvejuttudest tuleb juttu muusikaharidusest ja meil on nimelt siin klassikaraadio stuudios külas doktorant Marit mõistlik Tamm kes just äsja kaitses oma doktoritööd nimega teraapilist lähenemisest muusikaõpetuses muusikatund kui heaolu ja elukestva muusikaharrastusallikas tervist. Tere. Marit. Mõistlik tamme. Kui kaua teie olete muusikaga tegelenud ja millal te esimest korda muusikahariduse ja muusika juurde tulite? Minu algus on päris varajane, et alustasin vanemate jutu järgi ja nelja aastaselt Tallinna muusikakeskkooli ettevalmistusklassis ja miks ma sinna sattusin, oli see, et meil oli kodus klaver ja vanemad leidsid mind selle ääres katsumas erinevaid klahve ja kuulamas ja ja mõtlesid pakkuda mulle seda võimalust. Et võib-olla muusika sellega tegelemine võiks, võiks mulle meeldida. Ja selle teekonna juures, mis on jätkunud nüüd sellest algusest alates ongi see esimene klaveriõpetaja kes mulle sattus meie kleesment, see kontakt, mis meil tekkis, kuidas tema võttis mind ja viis selle muusikahelide juurde ja kõik see, mis pärast seda on tulnud, et see oli kuidagi väga hästi minu jaoks sobiv. Ja siit edasi siis jätkasingi Tallinna muusikakeskkoolis, klaveriga ja kompositsiooniga. Ja kui see sai lõpetatud, siis ma just mõtlesin, et et kuidas nüüd edasi ja ma leidsin, et see, mis muusikaõpetajad minu heaks on teinud, kuidas nad on mulle näidanud seda muusikapotentsiaali muusikaressurssi minu jaoks. Et see võiks olla midagi, mida mina saan ka teiste jaoks näidata ja, ja siis see teekond viis mind Tallinna Ülikooli ja muusikaosakonda. Ja seal ma siis käisin nii bakalaureuseõppes kui magistriõppes ja läksin siis edasi ka doktorantuuri, siis kasvatusteaduskonda ja selline teekond olnud ja selle juures on mind alati selle nii-öelda pedagoogilise külje pealt, et me õpime midagi ja muusikamaailmas nagu professionaalsuse koha pealt või et saada muusikuks. Mind on alati huvitanud just see kasemuusikateraapiline külg, muusikateraapia ehk siis muusika kui midagi, mis sind inimesena aidata. Sa saad seda kasutada enda heaks ja teisest küljest sa saad pakkuda seda muusikuna siis ka teistele, nii et et see on nagu hästi lühidalt kokku võtta siis minu kontakt ja minu suhe muusikaga. Rääkige nendest mälestustest esimesest klaveritunnist ja klaveritundidest muusikaharidusest üldse muusikakeskkoolis. Muusikakeskkoolis on muusikaga kontakt väga intensiivne. Ja mida siis võib öelda, et võrreldes nüüd üldistusena muusikakeskkooli õpilasi ja siis võrreldes teisi tavakooli õpilasi, et mida siis näiteks minu vanemad välja tõid, et see muusika juba iseenesest sellega tegelemine muudab isiksust inimest nagu küpsetades teda ja pakkudes just sellist võimalust enesearenguks ja rikastab inimese elu. Nii et selle koha pealt muusikatunnid ja kogu see õhustik koolis, et ma leidsin, et see on midagi väga head ja samas teise külje pealt Vaadates tavakooli muusikatundi ja just, et, et mis siis juhtub, kui, kui see kool saab läbi et missugused uskumused hakkavad inimest saatma siis tema täiskasvanu elus ja miks mitte ka kooli ajal juba ja miks ma nüüd ka sellise teemaga olen ennast sidunud, on see, et ma näen, et muusika võib pakkuda inimese ellu nii palju. Ja nagu ma olen ka oma töös öelnud, et, et minu eesmärk ei ole see, et kõik inimesed peaksid täiskasvanu eas muusikaga tegelema, seda harrastama regulaarselt, et kindlasti mitte seda. Kuid just see potentsiaal, et, et sa tunned, et kui sul on see vajadus, et siis sa saad seda kasutada endaks, et sul on mingi kogemus, et mis tunne on, kui ma saan üksinda musitseerida, mis tunne on, kui ma saan seda teha näiteks sõbraga kahekesti või täiesti mitmekümne inimesega koos siis kui ei ole pealtvaatajaid, siis kui neid on. Kui ma teen midagi väga, endast tulevat komponeerida sisemuusikat, kui ma võtan kellegi teise muusika ja mul on vabadus seda tõlgendada nii nagu nagu mulle meeldib, et kogemus olemas, siis sul ongi see nagu valik, et kas ma soovin seda kasutada või mitte. Et mina näen, et kõikidel inimestel on see ressursse potentsiaal olemas muusika jaoks ja siis lihtsalt pakkuda seda võimalust nagu ma ütlengi, et muusikat kui allikas, et sa saad sealt, saad selle esmase kogemuse selle kohustusliku muusikatunni kontekstis. Ja sa saad ise otsustada nüüd, et kas on midagi, millega ma tahaksin püsivalt ennast siduda kas on midagi, mida ma võtan üles paar korda aastas. Et see on iga inimese oma valik. Kas sellist lähenemist on väga palju Eestis olnud üldse meie muusikahariduses, et mulle tundub pigem, et meil valitseb muusikahariduses ikkagi selline teatav nii-öelda Peterburi Moskva koole, et lapsed pannakse kiiresti väga professionaalselt tasandil muusikaga tegelema ja need, kes ei soovi sellega tegeleda, või need, kes välja langevad, sellest karussellis need jäävadki siis maha ja teised lähevad edasi. Ja mul on olnud eravestlustes mitmete muusikutega just nimelt see teema esile ja muusikud tavaliselt ütlevad just nimelt seda, et kohati nende mälestused muusikaõpingutest üpris valulised võib ütelda, et need ei ole päris nii tüllilised üldse tulid peiu emme-issi istused juures, ütles nüüd harjutad klaverit, jalkat välja mängima ei saanud minna ja nii edasi ja nii edasi, et selline samas kooli nõudmised olid väga suured. Et kui palju on meil Eestis sellise lähenemisega inimesi üldse siiamaani olnud ja kas teie positsioon on midagi täiesti sellist? Uut innovatiivset? Nagu ma oma töös ka ütlen ja mis tuli ka uuringutes on välja, et et lõppkokkuvõttes see kontakte tekib selle konkreetse muusikaõpetaja ja selle konkreetse õpilase vahel. Et kindlasti on väga palju selle koha pealt aga toetavaid muusikaõpetajaid Eestis ja üle maailma, kes ongi selle vaatevinkliga muusika kõigi jaoks, et seal midagi, milles kõik saavad osaleda. Ja seetõttu võib öelda, et see ei ole midagi nüüd noh, et enne sellest keegi ei ole niimoodi mõelnud. Kuid nagu te siin ise välja tõite, et just see nagu sa vahetegemine nagu osad inimesed oleksid sobilikud muusikaga tegelemiseks ja siis on nagu teatud osa inimesi või siis kooli kontekstis teatud osa õpilasi kes noh, nagu viisakalt öeldes, et võiksid tegeleda mingite muude harrastustega ei pruugiks siis kohe pilli mängima hakata või ei pruugiks kohe siis lauluga tegelema hakata. Et, et noh, see ongi see koht, et kuskohast me vaatame, et kui me mõtleme inimese peale või siis õpilase peale, et kas me näeme nüüd, et temas on midagi, mis võiks viia teda näiteks professionaalse muusiku elukutse nagu seda teenibki leiba sellega, et ta esitab teatud standarditele vastavalt siis muusikat, millel on ka oma kuulajaskond, mis siis toobki nii-öelda leiva lauale võime, vaatame midagi sellist, et kunagi ongi siin, millele ma olen viidanud harrastuse kontekstis, et midagi, mis võib inimese elu rikastada kuid see ei pea olema mõõdetud mingisuguste standarditega, et nii-öelda sa õpid ära näiteks muusikatunnis teatud võtta näiteks, et kuidas selle instrumendiga heli tekitada kuidas sellega tekitada, mismoodi me võime koos öeldakse kogeda seda musitseerimist, et sa, nüüd see küsimus, et kas mina oma kolmeplokkflöödinoodiga, mida ma suudan tekitada, et kas annab mulle nii-öelda õiguse nüüd tunda rõõmu sellest või ma peaksin tundma ennast ikkagi kuidagi nagu halvasti, sest maailmas on väga palju inimesi, kes mängivad hoopis paremini tehniliselt ja võib-olla interpretatsiooni liselt täiuslikumalt. Aga nüüd ongi nagu see koht, et et mina leian, et rõõmu saab tunda saab kogeda eduelamust ka selle kolmeplokkflöödinoodiga või sellise toreda jõmminaga, mis ma olen näiteks välja mõelnud. Et siin ei ole nagu vajab võrrelda kohe selles mõttes elukutselise standardiga, et, et see ikkagi praegu nagu ei sobi või et, et see ei ole nagu midagi. See on nagu see, see vaatepunkt, minul. See on tõsi, et tegelikult muusikaga või muusikaõpetust saanuna on tegelikult ju väga raske ületada just nimelt seda sellist professionaalse mentaliteedi poolt ette söödetud nagu eesmärgilist, harjutamisprogramm ja kõike muud ja äkitselt lihtsalt avastada endas see muusikategemise rõõm ja nii-öelda puhtus. Et ma lihtsalt teen muusikat iseenda lõbuks, eks, eks ju. Et kas te olete mõelnud ka selle peale, et nii-öelda professionaalsetel muusikutel võiks ärgata selline samasugune loomisrõõm äkitselt kes on väga võimalik, et nad on selle, kaob. Jah, mida ma selle sellise teemapüstituse kohta oskan öelda, on see, et muusikud, kes on näiteks tulnud õppima edasi muusikateraapiat, on just sellest rääkinud, et nagu muusika kuidagi avardus nende jaoks, et enne, mis oli väga konkreetne, nagu ongi teatud standardit teatud võtted, teatud selline tehniline tase. Et nüüd nad leidsid ennast, et, et ahaa, et tegelikult on nagunii palju seda, seda vabadust, seda julgust proovida ja leida, kuidas, kuidas see tundub, et seda saab küll öelda. Et just need, kes on eelnevalt olnud sellise professionaalse suundumusega ja leidnud siis, et võib-olla muusikas on veel midagi rohkemat ja näiteks tulnud siis muusikateraapiat õppima sellega tegelema, et siis nad on sellest kõnelenud jah, et et muusika kuidagi avardus nende jaoks näiteks improviseerimine, see kuidagi tõi nagu uut värskust ust hingamisneisse kui muusikusse. Et enne oli see midagi väga konkreetset ja võib-olla midagi, mis neid hirmutaski, et kuidas ma, kas ma oskan ja ja, ja ma ei ole õppinud seda, et lubada sellel nagu ma ütlengi sellele kaasasündinud oskusel muusika kaudu suhelda, et lasta sellel esile tulla ja mitte karta, et kas sa nüüd õige või kas nüüd ilus või et keegi peab ütlema, et see sobib, vaid sa isetunnetki selle ära. No minul on meie muusikaõpingute ja õpetamise praegune tase tavakoolides, kuidas te hindaksite seda just nimelt sellest perspektiivist, mida te praegu olete välja käinud, ehk siis muusika leidmise ja muusikast rõõmu tundmise horisondis. Üks asi, mis mind väga rõõmustab, on see rõõmu tundmise aspekt, on ka riikliku õppekava muusika ainekavas ära märgitud. Et need ongi see, et, et üks asi, et kuidas on kirjas seal sõnadena ja teine asi on, kuidas muusikatunnis välja näeb. Aga mida võib öelda, et, et taga väärtuslikud sammud, mis on astutud, on see, et meil on nüüd instrumendiõppe kirjutatud sisse siis muusikaainega, et meil on siis plokkflööti ja meil on väikekannel ja meil on kitarr. Ja muidugi see võtab kõik aega, esiteks kuni jõuavad instrumendid koolidesse sellisel määral, et kõik saaksid sellega tegeleda. Kuivõrd muusikaõpetajad ise tunnevad ennast kindlalt ja jõuavad ka selle kompetentsi endale saada, niiet et kuidas rühmas seda kõike teha, sest on ka palju arvamusi, et me ei saa rühmas, kus meil on ikkagi 20 õpilast, ütleme näiteks või isegi rohkem. Et kuidas instrumendiõpe ikkagi seal nagu välja näeb, et õpetaja ei jõua kõiki korrigeerida, kui nad kõik korraga mängivad, et see ei ole ikeks õige asi. Sest ka instrumendiõppel on nagu jäänud see nagu mudel, et see on ikkagi üks-ühele. Ja see on muidugi väga suur rikkus, kui me saamegi nii, et on üks õpilane ja üks õpetaja ja õpetaja tähelepanu saab olla ainult sellel ühel ühel õpilasel aga samas sellised võimalused, et proovida pillimängu peale laulmise, mis on ju ja Eesti muusikaõpetuses olnud väga kaua see põhi põhialustala, millele siis on see muusikaõpetus rajatud. Nii et seda ma tervitan väga. Sest kui ma näen siin ka praeguseid õpilasi, küsin, et noh, et mis te siis muusika tunnistajate ikka, et kui palju seda musitseerimist on, et me võime ka praegu, et me räägime muusikast, aga aga see ei ole seesama, kui seda teha muusikatund, kindlasti peaks rohkem pakkuma seda võimalust just ka õpilaste vanematesse klassidesse jõudes kus seda ülejäänud, seda muusikaajalugu ja ka seda teoreetilist poolt tekib ainekava rohkem. Et miks me räägime, milleks on see muusika ajalugu vajalik või milleks on need teoreetilised aspektid vajalikud, et et see on midagi, mis seda musitseerimist aitab nagu mõtestada ja, ja võib-olla mõtestada ka teiste poolt loodud või esitatavat muusikat. Täpselt. Millistele uuringutele tuginesid oma doktoritöös ja milliseid uuringuid ise läbi viisid? Mina viisin läbi siis kaks uuringut ja nad olid siis loodud selliselt, et esimese uuringu kaudu mind huvitaski siis üldhariduskooli muusikatundide roll täis, kas on hea muusika käitumises. Ja ma siis uurisin mõlemalt poolt, et need, kes on jätkuvalt jäänud muusikaga tegelema, olenemata siis sellest, mis eriala ülikoolis õpivad. Ja siis teine pool, kes ei ole jäänud muusikaga tegelema ja mind huvitas just see, et kuivõrd nemad näevad seda seost nüüd nad tegelevad muusikaga või ei tegele seda seost siis üldhariduskooli muusikatunniga ja muusikaõpetajaga. Ja, ja muidugi ka see, et nagu ka välja tuli, et, et palju on juba seotud selle ajaga, mis on enne kooliminekut perekondlik traditsioon või õhkkond, võimalused ja ka muusika väärtustamine kodus. Ja see muusikaõpetaja ja siis see mõju just see julgustus. Või siis vastupidi, kuidas on õpilased tunnetanud, et neid pandi sellesse gruppi, kellel ei ole nagu eriti midagi muusikast muusikasse anda või ka sealt võtta, et nad lihtsalt on ja võiksid tegeleda siis mingite muude eneseväljenduse vahenditega. Et see oli siis minu üks uuringutest ja kuna sealt kasvas välja siis selline hea grupp, mida kinnitavad ka nii Eestis kui ka välismaal läbiviidud uuringud, 13 14 aastased õpilased, et, et seal nagu hakati tunnetama just seda, et ei oldud enam rahul selle muusikatunniga ja tekkis nii nii selliseid negatiivseid tundeid, ärevust ja, ja seda, et nagu enam ei kõlba nad sellest muusikalist tegevusse siis ma uurisin ka koos uurimisgrupiga seitsmendad klasside õpilasi just selles suunas, et kuivõrd nad üldse muusikaga tegelevad väljaspool muusikatundi, kuivõrd siis see on seotud sellega, mida nad olevat muusikatunnist, mida nad assotseerivad siis muusikatunniga ja meil olid ka seal heaolu skaalad ja me püüdsime nagu näha, et kas muusikatund, kuidas on seotud heaoluga ja mis sealt välja tuleb. Et need olid siis need uuringud Te räägite sellest, kuidas koolis ja koolisüsteemis haridussüsteemis muusikaõpetust tõhustada ja pakkuda inimesele sellist suuremaid võimalusi eneseteostuseks sele muusika õpingute kaudu. Aga kas kõrvale lihtsalt niimoodi hüpoteesi korras võiks asetada tegelikult hoopis teises sfääri ja see oleks kodu ja nagu perekondlik sfäär? Tähtsustada tegelikult seda, et, et muusikaline haridus ja muusika tegemine tegelikult saab, nagu te ka selles uuringut refereerida siin mainisite, saab väga, paljuski alguse kodust ja siin on ju tegelikult vist ilmselt väga huvitav huvitav asi, et tänapäeval me oleme harjunud nagu konsumeerima muusikat pidevalt, eks ju, meil on mingisuguseid pleierit ja me kuulame tuubist, käime kontserdil ja, ja meile nii-öelda tavad muusikat, professionaalselt tegijad, aga enne kui plaadimängijat ei olnud, eks ju, siis tegid inimesed ise muusikat ja see oli selline nagu perekondlik kodune tegevus. Noh, kõik teavad juttu sellest, kuidas Jacques isa oli lihunik, aga mängis lihunike kvartetis joolat vist kui ma ei eksi ja nii edasi, et selline tasand, kus, kus tuldi kokku ja tehti muusikat perekondlikul tasandil. Kas muusikaharidus koolis just nimelt võiks nii-öelda eesmärgiks Ta just nimelt sellise nagu kuidas öelda perekondliku muusitseerimise elavdamise või midagi sellist. Kindlasti võiks, nüüd on see küsimus, et kuidas, kuidas siis õpilane nüüd läheb koju ja ütleb, et koolis öeldi, et hakkame nüüd kõik musitseerima koos. Et ühest küljest ma näen seda nagu sellise suurema ringina, et nüüd need õpilased, keda see muusikatund just selle muusikaõpetaja käe all juures nad on õppinud, et kui nemad siis ühel hetkel on siis lapsevanemate positsioonis, et, et julgen arvata, et nemad näevad siis rohkem seda põhjust toetada oma laste selliseid muusikalisi katsetusi. Et mul on olnud auga olla eraõpetaja ja siin klaver ja plokkflöödialal. Ja just sellistes perekondades, kus ühest küljest nad on ise öelnud, et kui nemad oleksid olnud väikesed, nad oleksid tahtnud, et neid oleks pakutud muusikat, et see võib olla ka teistpidi, et nad tunnevad, et nad on nagu millestki ilma jäänud. Ja nüüd nemad tahaksid oma lastele pakkuda seda võimalust. Ja praegusel juhul, kui sellist näiteks instrumendi õpet soovida pakkuda oma oma lastele, siis üks kõige levinum viis on siis muusikakool. Ja siin ongi see, et, et kuivõrd muusikakool kui selline toetad nüüd seda heaolupõhist ja, ja elukestvale harrastusele suunatud muusikaõpetust, et siin lihtsalt küsida, et, et mõnes mõttes ka muusikakoolid toetavad seda, sellist professionaalset lähenemist, et seal on ikkagi konkreetsed tasandid, sellised eksamid ja kus kontrollitakse, et kuidas on nagu õpitu saavutatud, mis on eesmärgiks võetud. Ja kindlasti ma ei taha öelda, et see oleks midagi vale või midagi halba. Et ma, mida ma tahan öelda, et, et see ei pruugi olla kõikide jaoks vajalik selline lähenemine. Et nüüd muusikatunnis seetõttu, mis on kohustuslik tund, õnneks veel meil täna Eestis, et seetõttu just eriti muusikatunnid ma näen seda potentsiaali näidata, et kõik on muusikasse oodanud tuntud ja see, et sa hakkad tegelema mingi pillimänguga hakkad laulma, hakkad muusikat looma, et, et see ei pea sind viima elukutselise muusiku juurde, muusik vaid, vaid see on midagi, mida sa saad teha enda heaolu enda elu rikastajaks. Mis on just nimelt need metodoloogiliselt aspektid, mida te välja olete toonud, et kuidas seda eesmärki saavutada, et kooli muusikaõpetus võiks olla inimestele selline tõuge muusika juurde, elukestva muusikaharrastuse juurde. Siin on üks aspekt, nagu meil on juba jutus olnud, on siis muusikaõpetaja ja olles ise ka praegu Tallinna Ülikooli muusikaosakonna lektor et sa midagi, mida kindlasti nüüd saab rohkem tähelepanusse tuua, et kuidas me koolitame välja oma muusikaõpetajaid ja samas, kuidas me pakume juba tegev muusikaõpetajatele võimalust siis ka mõtiskleda. Ja ka samas praktilised proovida, et, et mida see nagu ma oma töös olen nimetanud, see kaasasündinud musikaalsus ja selle toetamine, et mida see siis võiks tähendada ja kuidas seda saaks, kui ta oma õpilastele. Aga, aga nagu me oleme rääkinud, et väga üldiselt võttes ongi see see, et me ei näe muusikaga tegelemist kui ainult midagi, millel on mõte, kui see on piisavalt, nagu öeldakse, heal tasemel. Et see võiks professionaalse muusikuna pakkuda siis tööd. Ja selles mõttes see on nagu ikka mõttemudeli muutmine, mis kindlasti ei ole niimoodi, et räägime ära, et hakkame nüüd sedasi tegema ja see kohe tuleb esile ja nagu ma ütlen, et see on muusikaõpetajast muusikaõpetaja, nii väga personaalne. Ja samas meil on põhjust siiski sellele tähelepanu pöörata, et see muusikatund pakuks seda rõõmu, mida aga ainekavas ette kirjutatud, et peab pakkuma või et peaks, peaks toetama seda. Ja siin on siis mitmeid võimalusi ja, ja tänane jutu saamine ka ma loodan, et pakub sellist inspiratsioonid nendele kuulajatele, kes leiavad, et siin saaks ka mingisugust koostööd, et nad näevad, et mida nemad näiteks saaksid antud teema puhul siis nagu panustada, et selline koostöö on kindlasti üks märksõna. Et üks doktoritöö kui selline raamatu kujul ei ole, ei ole ju see, mis tooks muutuse, vaid seal midagi, millele tuleb hakata tähelepanu pöörama ka, nagu öeldakse, reaalelus. Ja kui palju on just nimelt muusikapedagoogid ja muusikaõppeasutused teie doktoritööle tähelepanu pööranud? Kuna see alles nüüd kaks päeva tagasi sai sellise tähelepanu osaks, siis ma arvan, et siin tuleb ka natukene aega anda küll, aga see tähelepanu, mida ma olen saanud, siis käies erinevatel konverentsidel näitab seda, et Ühest küljest Eestis ongi väga eriline seis, kuna meil on see muusikatundel alles, sest paljude maade haridussüsteemid on jätnud juba muusika niimoodi, et kui tahad, siis võtad ja kui ei taha, siis ei võta, millel on muidugi üks pluss ka juures, et juhul, kui õpilane on selle võtnud, siis tal on nagu kindel huvi sellega tegeleda, mis õpetaja seisukohast annab siis noh, natukene teised võimalused selle tunni jaoks. Kuid just mida on kinnitatud väljastpoolt nüüd Eesti muusikatundi ja seda koolisituatsiooni, et see on, see on nisurikkused. Et mina näen sedasama moodi, et see on midagi, mida ei tohiks nagu niisama lasta ära vaid, vaid just kasutada selle jaoks, et kooli jooksul saaks õpilane selle kogemuse mis on siis nagu just nimelt seda edutunnet ja, ja seda heaolutunnet siis tugevdav ja et see on kindlasti see, mis on meil ainulaadne mõnes mõttes juba tänapäeva Euroopas vaatas ringi Mullu oktoobris avasite te Tallinna rahvaülikoolis kursuse klaverimäng kõigile ja rääkige natukene sellest kursusest. Antud kursus saigi otsese impulsi sellest tööst, mis ma eelnevalt olen teinud. Et meil on päris palju täiskasvanuid, kes on just nimelt mõtlemas ennast, et, et, et noh, et isegi kui ma tahaksin muusikaga tegeleda, siis mulle on öeldud, et see noh, ikkagi nagu ei, ei ole hea mõte. Ja mina mõtlesin pakkuda või noh, vaadates ringi, et jah, on alati võimalus võtta eraõpetajaga see et see ei ole nagu avatud vormis, mõtlesin pakkuda midagi välja rahvaülikoolis, kuna seal on olemas juba pikem traditsioon hääleseade ja kitarri, kas et neil on seal klaver. Et kas oleksite huvitatud sellisest kurjusest, et klaverimäng kõigile, kes tahaksid tulla, et mina olen hea meelega seal klaveri juures nendega koos ja, ja siinjuures tahan tänada Tallinna rahvaülikooli, et nad olid nõus sellise eksperimendiga, et vaatame, mis juhtub, kui palju ja kas üldse on huvilisi täiskasvanute seas, kes tahaksid tulla ja nüüd hakata klaveriga tegelema ja suureks rõõmuks tuli neid kaks korda nii palju, kui alguses oli isegi mõeldud. Ja siin ongi nagu kahte sorti neid, kes tõesti tulevad ja ei ole enne ei noodiga teadlikult tegelenud ei klaverimänguga, kui nad on midagi, mis nad on nagu soovinud, kas väiksena juba või, või millalgi vahepeal ja nüüd nad on leidnud, et vot see võiks olla midagi minu jaoks ja teised, kellel on siis natukene näiteks muusikakoolis käidud ja mingil põhjusel siis pooleli jäetud. Ja see soovid, need soovid, mis siis me iga konkreetse õpilasega seal kursuse alguses oleme paika pannud, et nendest lähtudes oleme siis neid tund aega seal kavandanud. Ja, ja lihtsalt minu eesmärk on olnud näidata see musitseerimine ka klaveri peal, et tegelikult selle jaoks ei ole vaja üldsegi palju, et me saame vajutada ühe klahvi alla, teise klahvi alla koos neid vajutada. Ja see, see mänguline efekt hakkab kohe peale, et see tehniline külg, et see kõik tuleb omal ajal, aga see nauding, mida musitseerimisest saab, hakkab juba väga väikestest elementidest peale. Ja mis on olnud inimeste reaktsioon, kes sellel kursusel osalenud Nagu paljud neist on soovinud eriti need, kes on täiesti algajad, et nad on soovinud noodist lugeda ja mängida kahe käega klaverit. Et siis minu selline kingitus on neil olnud, et nad on seda teinud siis esimese tunni lõpuks juba. Et nüüd ongi see küsimus, et näete pida, huvitav nad siis mängivad esimese tunni lõpuks noodis kahe käega, et see ongi selline väikene lugu, mida me siis koos mängime ja eriti alguses leiame, et mina saan toetada neid muusikaliselt ka siis nii-öelda istudes seal siis madalamate nootide juures klaverile musitseerimine neljal käel. Et me tekitame kohe sellise hea tunde, et me oleme koos selles muusikas kahekesi, et ma ei pane jäta õpilast nii-öelda üksinda oma väikese looga, vaid me oleme koos ühes muusikas. Ja just see rõõm, et mina mängin nüüd ja et see ei ole midagi ületamatut, et selleks on kõik võimelised. Kui on see soov. Ja siis, kui see soov saab sellise ümbrise selles muusikas. Et kui palju rõõmustilist, lihtsat rõõmu ja, ja sellistest eduelamust selle päikese musitseerimisega saab inimene oma ellu nii-öelda kinkida. Doktorikraad on teatavas mõttes akadeemilisel maastikul selline asi, et sealt edasi või ei ole enam eriti kuhugi minna, et mis teil edaspidi plaanis on teha? Võib seda öelda, et, et see temaatika köidab mind endiselt. Ja just see, et et kuivõrd muusika ja muusikatunnid, et neil on see, see mõju ja see kestab nii kaua pärast tundide lõppu et seda seda endiselt edasi uurida ja samas pakkuda välja ka rohkem neid võimalusi ka selleks, et, et kui nüüd ka täiskasvanu eas kui palju, kui nüüd vaadata näiteks siin Tallinnas või Eestis üldse ringi, et kui palju on võimalust ühel täiskasvanul nüüd alustada mingisuguses niukses struktuurses üksuses oma oma sellise musikaalsuse arendamist. Et mujal ringi vaadates on sellist kogukonna musitseerimist võimalusi järjest enam tekkimas ja ma arvan, et see on midagi, mis, mille jaoks ka Eestis on nüüd järjest enam ruumi ja vajadust, et see nii-öelda institutsionaalne kraad, muusika muusikakooli lõpetanud või midagi sinna juurde veel. Et see ei ole ainus võimalus või, või ainult selline põhjus, et ma nüüd tohin kuskil muusikat teha, vaid et julgustada just ja pakkuda ka võimalusi, et julgustusest ainult ju ei ole kasu, kui sa ei saa nüüd selle julgustuse najal minna, ei hakatagi tegema. Ma tänan teid, Marit mõistlik Tamm, kes hiljuti siis kaitsesite doktoritööd muusikahariduse teemal ja soovin teile palju-palju jõudu selle hea ja isegi ülla idee jõustamiseks Eesti muusikahariduses ka omapoolsete väikeste sammudega siin aitäh kutsumast suvejuttudes vestlesime Marit mõistlik Tammega, kes on Tallinna ülikooli kasvatusteaduste instituudi doktor.