Kordame nüüd valitud palu läinud pühapäevasest saatest. Tere, mina olen Henno Käo lastekirjanik. Ja ühtlasi ka lasteraamatukunstnik ja eks lasteraamatuid kirjutades. Kuigi see võib tunduda täiskasvanud inimesele, no mis seal lasteraamat ikka siis on. Aga lasteraamatuid kirjutades tuleb paratamatult ka mõtelda maailma asjade üle. Ja ja eks nii on üks või teine mõttekene pähe tulnud ja on ka muidugi asju, mida naljalt välja ei mõtlegi. Nende põhjusi või tekkimise alg idudeni ei jõuagi, aga noh, looming, on see nii või teisiti ka lasteraamatute kirjutamine ja joonistamine ja kes on universumi või maailma suurim looja. Teadagi mina pooldan teooriat, et kõik selle on loonud jumal ja ja nüüd nii häbematu kui maga olen, võin ma tõmmata paralleel jumala ja ja ütleme, minu puhul lastekirjaniku vahel. Mõlemad loovad maailma, kuidas jumal lõi maailma piiblis öeldakse, et, et seitsme päevaga tähendab kuue päevaga ja seitsmendal puhkas vabandust. Ja no see on nii sümboolselt ja ilusalt piltlikult kirjutatud ilusasti kirjas, aga tegelikult need kuus päeva on muidugi terved ajastud ja ma arvan, et see on mu isiklik arvamus, maa pole seda kusagilt lugenud ega kellegi teise käest kuulnud, et kuidas jumal lõi maailma, ma arvan, et ta mõtles selle lihtsalt välja. See on umbes samasugune tegevus nagu näiteks lastekirjanik mõtleb välja omaette maailma ainult et inimese loomevõime on palju nõrgem, mõõtmatult nõrgem ja nii tema väljamõeldud maailm harilikult ei elustu, ei, ei saa olevaks. Nii nagu jumala loodud maailm saab ja see loomine on kogu aeg pooleli, ega maailm ei ole valmis. Ja sedasama võib öelda ka lasteraamatu kohta, et lasteraamatud ei ole ikka need ju kõik veel kirjutatud, mida võiks veel kirjutada, kui ma endast räägin. Üht-teist on kogu aeg pooleli. Viimastel aastatel olen ma lugenud ja loen pidevalt ühte väga huvitavat tekstikogumikku. Või kuidas seda peaks nimetama, tegelikult on ta nimi, Uranti raamat. Ma ei tea, kui palju kuulajaist paljud kuulajast on sellega kursis või seda sellega tuttavad. See on nüüd ka eesti keelde tõlgitud ja, ja ta on nüüd viimaste aastate jooksul ilmunud niimodi vihikutena, aga tegelikult lähemal ajal tahetakse ta välja anda ühes köites. Ja siis ta on õige õige, mitu 1000 lehekülge paks. Ja see on ilmutus inimkonnale ja 20. sajandi algupoolel. Selle võttis vastu teatud gruppi inimesi Ameerikas Chicagos ja, ja kuidas see vastuvõtmine täpselt käis, see on siiamaani saladus. Aga. Ma olen teda nüüd aastate jooksul lugenud ja, ja loene hea edasi alustasin jälle otsast, muidugi olen ma lugenud ka piiblit mitu korda ja kõik langeb kokku, ainult selle vahega, et et piiblis on kõik väga ilusas arhailisest keeles ja väga piltlikult ja kaunilt. Aga kirjas, aga oranti raamatus on kõik seesama palju üksikasjalikumalt paljud täpsemalt ja, ja noh, ühesõnaga väga-väga asjalikult kirjas. Nii et mõeldud kaasaegsele inimesele, piiblitekstid olid mõeldud rohkem tolleaegsele. Millal nad kirja pandi ja selle saate pealkiri on kinnismõte, ma ei tea, et mul oleks kinnismõtteid, sellepärast ma hakkasin siia tulles kahtlema, kas ma üldse sobin siin saates rääkima. Kuigi mingit kinnismõtteid ei tea olevat. Aga kui mitte pidada kinnismõtteks suurt soovi luua maailma, luua lasteraamatu kujul kas või maailma ja muidugi jumala eest Ma loeksin ühe tsitaadi oranti raamatust. Aa, enne seda ma pean ütlema, mida tähendab üldse Urantia, kuna kes pole seda lugenud, see võib-olla ei pruugi teada Uranti ja on nimelt meie planeedi nimi, meie maa nimi, kõiksugustes taevastes kroonikates, nii et meil on selline ilus nimi meie maailmal meie planeedil orantija. Ja nüüd see tsitaat, teie lühiajaline viibimine orantijal sellel surelike lapsepõlves sfääril on vaid üks lüli kõige esimene lüli pikas ahelas mis peab ulatuma üle universumite ja läbi igavest ajastutel. See, mida te selles esimeses elus õpite, polegi nii oluline. Tähtis on selle elu elamise kogemus ise isegi selle maailmatöö, ehkki see on ülimalt tähtis, pole kaugeltki nii oluline kui see, kuidas te seda tööd teete. Õiglase elu eest ei saa ainelist tasu, kuid sellest saab sügava rahulduse teadlikkuse saavutatust ning see ületab kõik mõeldavad ainelised hüvitused, nii et meie lühiajaline viibimine siin orantel see ütleb juba, et, et kõik jätkub. Ja, ja selle poolest on oranti raamatut ääretult põnev lugeda. Et seal on üksikasjaliselt kirjas, mis saab inimesest peale surma. Sellest ma ei ole kuskilt kuskilt juhtunud lugema ega koorma midagi nii täpselt nagu, nagu selles ja nii nii peensusteni lahti kirjutatud. Mis meist saab ja selle peale võivad muidugi skeptikud praegu naerda ja, ja arvata nokil ajab neid loba. Aga kas see on ikka nii, mõtelge, ma ei usu mingil juhul. Et meie, inimesed, siin inimkond siin planeedil oranti all oleks mingi juhuslikult ise tekkinud hallitus või midagi taolist kellel ei ole mingit mõtetega mingit sihti ega eesmärki. Ja nii võikski öelda, et võiks öelda kasvõi kinnismõtet ja see kinnismõte võikski olla siis. Saada paremaks püüda saada jumala sarnaseks, kelleks me ükskord saamegi. Aga mina kui lastekirjanik, siis kui ma olin esimest korda kogu selle tohutu materjali läbi läbi lugenud luuranti raamatu, ma mõtlesin, et midagi peaks lastele niisugust selle ainetel kirjutama ja pildid juurde joonistama mis oleks niimoodi lõbusas vormis. Aga see, need keerulised asjad väga lihtsalt ja lühidalt kirjas. Kõike kõike ei saagi hõlmata, see on niivõrd suur materjal, aga, aga ma siis paningi kokku mingi esialgse käsikirja ja selle Kosmiline teekond, kõige suurem seiklus sest Duranti raamatus on korduvalt öeldud, kui suur seiklus inimest ikkagi ootab. Peale Siituranti alt lahkumist ja. Ja et sealt see on ikkagi päris põnev. Kuulsite valitud talu läinud pühapäevasest saatest lastekirjanik Henno Käooga. Sarja toimetab Haldi Normet.