Tere taas head raadiokuulajad, jätkame delta saatega, mina olen toimetaja Nele-Eva Steinfeld jätkub vestlusring, mis räägib eesti teatrielust aastal 2012 ja sellel teemal vestlevad stuudios skulptuuris OP teatritoimetaja Reet Weidebaum, teatrikriitik Madli Pesti, Trokkadeemia loovjuhi kohusetäitja ja näitekirjanik Mihkel Seeder. Suur teatrisõber, sotsioloog Juhan Kivirähki ja tuntud teatriblogi ja tantsumees. Ühte teist on juba räägitud, aga kindlasti on veel teemasid, mida puudutada. Me oleme rääkinud kriitikast ja lavastustest lavastajatega, aga näitlejatest on veel väga palju, ei ole, et minu jaoks sellel aastal kaks naist tegid mõlemad kaks väga head rolli ja ma tahaks uuesti üle korrata selle, et Eva Klemets on justkui fööniksi tõusnud tuhast minu jaoks vähemalt sellel aastal ja teinud Ta on ise isegi aulises, kui suur jõgimine. Täiesti ütleks kohe sellist sõna nagu vapustatud vapustavad rollid ja teine naine, kes tõsiselt. Ta on kasvanud, ütleme just viimastel aastatel oma rollidega minu sees on Tiina Mälberg ja tema hullumäe suvepäevad, kus tal oli mitu rolli kanda, nii see jutustaja või saatja seal kui ka just eriti Tõnis. Ja tema lähenemine meesterahvale. Kuidas naine mängib meest oli minu jaoks väga huvitav ja samuti tema armastus tööpostil, kus ta oli selline klassikaline naisRoss, kes peab hoidma ennast teistest kõrgemal teistest paremana. Ja tegelikult Ta ise, tundes sealjuures väga üksildasena ennast ja see, kuidas ta väga nüansipeenelt selle välja mängis, tegelikult mõlemad rollid, müts maha. Ma võiks kolmanda naise veel siia juurde tuua, et samuti üks näitleja, kes, kes minu jaoks nagu on just viimasel ajal avanenud, on Carita Vaikjärv, tema rollid lavastuses duetid ja siis ka Uku arus, ma kujutan ette just kõige õigem minna praegusel hetkel eesti teatritest Uku arm võib-olla ka lavastas, millest me võiksime natuke rääkida või vähemalt minu jaoks oli see selline kuidagi hästi meeldiv üllatus, et ma läksin sinna ettevaatlikult, selles mõttes, et filmimised on kõigil iga liiga hästi meeles ja romaani lugesin igaks juhuks üle ja mõtlesin, et mis sellest siis nüüd tehtud on ja samas jällegi see on väga paha sõna visse, vana hea teater, aga, aga midagi säärast selline tunnemusel tekkis kuidagi. Seal olid korralikult läbi töötatud rollid paika pandud lavastus, lavakujundus ei olnud lihtsalt lavakujundus, vaid ta mängis kaasa. Ja noh, Carita, ma olen täiesti nõus, et Ma tahaks teda nüüd veel ja veel näha, et ma ei olnud aga tõesti tükk aega näinud. Temas on huvitav, kaks poolt selline traagiline pool ja selline headust nagu hoovav pool, mis, mis samamoodi nagu on mingis mõttes vastuolulised, aga samas ta kohe kutsub endale kaasa elama, et samuti eelmised rollid, mis ta on teinud postmodernsed, leibkonnad, kus ta samuti oli selline kurb tegelane ja enne seda siis Rootsi näitekirjaniku, kus ta mängis kirikuõpetaja naist, nii nagu taevast jah, nii nagu seal ta oli, samuti selline allasurutud naine, kes kohe kutsub kaasa tundma, et need nii hästi tulevad tal välja ja nad on kõik omamoodi veel omavahel erinevad. See on väga põnev, kui näitleja suudab niimoodi teha, aga meestest rääkides siis üks, kes sellel aastal minule väga hästi korda läks, oli värske näitleja, kes tegi soolorolli etenduses lilled Algernoonile, Lauri kaldoja. See, kuidas ta mängis maha jäänud mõistusega, arengupeetusega inimesest, muutus väga targaks, isegi üliarenenud, targaks inimeseks ja siis jälle tagasi. See oli selline roll, mida vaadates see oligi nagu terve lavastus, kuidas ta liikus ühest äärmusest teise tagasi. Tundub, et jah, mingisugune monotükkide aeg vist on jällegi. Ma ei tea, kas on mingi festival tulemas veel eelmisel aastal oli või üleeelmine, aasta oli talveunenägugi maardlad ja sel suvel oli oma oma. Ja oli ka mononäidendite võistlus, kus tegelikult nüüd on päris palju uusi põnevaid tekste. Ma loodan, et Õnnepalu võidutöö, vennas, see loeti Draamateatris esimesel lugemisel ette, nüüd võetaks tegemisele esimene tekst, mis lähebki nüüd, kohe tegemisel on Draamateatris Kristel Leesmendi üks tunded hinge minna ja ka need teised, et ma tean Rakvere teatris just loetajate evas Albergi tongent universum ja vis võib-olla tahaksid. Kas sai, Raivo Küti kalu on jäänud nagu et sellest ma ei ole hetkel midagi kuulnud, aga tundub, et monotükid on praegu populaarsed ja see on see võimalused. Näitleja saab tõesti ühe korra ennast proovile panna. Kenasti keegi ütles, et iga näitleja ühe korra monoära tegema. Et see on selline nagu ühe parandab ära, kuidas selliseid asju teha? Viire Valdma saab siis seal üks hinge minna, seal proovida seda. No praegu on veel, eks, Jim Ashilevi ja tema kollast õhtute tolm siis Rasmus Kaljujärve klounaad. Hendrik Toompere tegi selle eelmine Haabunidki soolo ta vist varem mängis. Ta mängib vist praegu ka Nad mängivad lihtsalt eri pealkirjade all. Tõnis Niinemets tegi Kanuti saalis soolona vastuse, neid soololavastuse mana lavastusi on tõesti kamaluga. Aga rääkides rollidest, mul on selline tunne, et kriitikud, professionaalid, väga julge näitlejaid nimetada või rolle just nimeliselt, kes midagi väga head on teinud, et ma kutsun üles tõesti ikkagi nimesid nimetama, ma tahaks veel siia nimistusse tuua Helle Kuninga Endla raamatus majas, kes samuti nii sügavalt elas laval ennast välja. Muidugi kindlasti mängis kaaslase rolli sisu seal see naine, kes oli vanglas olnud ja, ja see monoloog, mis kindlasti suuremat osa teatripublikust külmaks ei jäta. Tegelikult nähtamatust majast tahakski tegelikult liikuda Pärnu Endla suunas, eks me võime siin võtta mitmeid teemasid. Peaks selle teema tuua sisse, et kui me oleme nüüd rääkinud mitmetest erinevatest teatritest, et siis Pärnu Endla väga ei ole seni nimetanud ja ma tõstaksin siit esile nimelt seda nähtamatut maja, Andres Noormetsalavastus, Tiina Laanemäe tekst ja ma tõstaksin esile ka Ervin õunapuu pühamatest pühamad, ehk siis Endlas on meil kunstilise juhi kohusetäitja ametis praegu ja mulle tundub, et seal on toimumas põnevaid asju, julgetakse riskida ja ei soovita tingimata kuidagi massi publikule vastu tulla, sellepärast et kunstilise juhi kohusetäitja Triinu ojaloo hiljutises sirbi intervjuus ütles ka väga sisukas intervjuus seda teatri üks funktsioone on ju ka publiku harimine, kasvatamine, mina ka seda üldse tahaplaanile lükkaksid, see on minu arvates oluline ja võib-olla et isegi rohkem oluline, mitte pealinnateatritele. Ja mulle tundub, et Pärnu Endla teeb seda praegu päris kenasti. Nähtamatu maja tegeleb justkui klišeelikke teemadega, mitte klišeelikult, mulle eriti sobis see, et see oli selline õhuline, kuidagi mitte pateetiline ja vormiliselt, et ka huvitav, et sisu oli kõigile arusaadav, sisus võib tuua mingitesse klišeelikke lahendusi või selliseid korduvaid motiive, meie ajalugu, meie kannatused, eks ole, kõik me neid teame kuidas seal esitatud ka näitetrupi poolt, et just Helle Kuninga rallil tõstaks esile aga ka Indrek Taalmaa vanamehe roll ülimalt sugestiivse mängitud ja noh, professionaalselt tõesti detailitäpselt. Väga huvitav oli, võib-olla see on minu isiklik arvamus ainult, aga, aga minu meelest ta esitas seda kui Feliks Kark. Ma ei tea, kas te tundsite samamoodi ära selle mingi võib-olla ka kujunduslikult, need prillid ja muu selline, aga see, kuidas ta mängis, oli? Ma ei tea, kas oli tahtlikult tõesti niimoodi võetud, aga ma tundsin seal keeliks Garchy mängu ära. Aga huvitav jah, vaadates ma selle peale ei mõelnud, tõepoolest ei jääd, nähtamatu maja tõusis esile, aga samamoodi pühamates pühamadeta Elvin õunapuu tekst, lavastus, kujundus, et siin ei saa ka rääkida mingisugusest klis seest või ka laiemale publikule vastu tulema, sest et see lavastus on ka tekitanud väga vastakaid arvamusi, aga siin on ka võib-olla tegemist lihtsalt sellega, et mulle Ervin õunapuulooming pakub isiklikult väga huvi. Aga mulle tundus, et ka selles lavastuses ta oli liikunud mingisugusele ka kuidagi huvitavamalt tasandile, kellelegi kuidagi ühesõnaga ta ei saa rääkida ka täielikust enesekordamisest, kindlasti mõni võib-olla vaidleks vastu, aga mulle isiklikult oli see huvitav ja ma reeglina ei ole sellise väga selge teksti teatri austaja, aga seal oli muidugi kirjanik õunapuu väga tugev ja lavastaja õunapuu väga tugeva kunstnik õunapuu väga tugevaid, sel nagu süntees tema mitmetest võimetest. Üleüldse selline autoriteater tundub juba lähtekohana palju huvitavam. Minul isiklikult kindlasti ka ja ja noh, see see autor, teatri nähtus, seda nimetust hakati kasutama nüüd siin mõned aastad tagasi teatavasti aga et see ju jätkub, et me rääkisime, et selle aasta tendents on kindlasti lavastuste hulk, et see tõesti on võib-olla mingisugune veidi uuem nähtus, aga nüüd autoriteater on midagi sellist, mis tõesti jätkub, et teda ei ole uus, aga ta tõesti Ikkagi näitlejatest, miks me taha näitlejatest rääkida, mõnedest juba rääkisin, mina rääkisin. Mina ei ole teatrikriitik, ma ei ole harjunud niimoodi tüki lahti võtma, et vaatan, et näitlejad, dialavastajat ja ma vaatan nagu, et tähtis on tervik, eks ole. Kui näitleja teeb hiilgava rolli kehvas lavastuses, siis ei ole sellest nagu pingutusest kasu. Ja jälle ma olen nõus, et ma olen aastaid täitnud teater, muusika, kino ankeeti ja ma kohe kuidagi teadlikult Ta tõstan tervikelamustest, võin tõsta esile neid detaile, aga ma täiesti teadlikult ei soovigi tõsta esile kehvast lavastusest, head näitlejatööd, see on olemas, see on täiesti olemas ka kehvas lavastuses võib olla väga hea kunstniku töö, aga lihtsalt hindan teatri lavastus kui tervik, kutt et siis ma võin küll öelda, et vot see näitleja tegi nüüd hea töö hakkama, siis alati ka möönan, et vaata, lavastustervik ei tööta. Tähendab, või nagu minu jaoks oli näiteks Vanemuise biitlites selline mees nagu helgur Rosenthal kust ta tuli, kes ta on täitsa müstiline, aga fantastiliselt hea. Ja Viljandi kooli lõpetanud ja mitmed aastad laval ei ole viibinud midagi otseselt ei ole sõnateatris eriti ei ole teinud tänna tegutsenud tantsuteatris näiteks absoluutselt nõus ja Vanemuise biitlid üks aasta olulisemaid võimsamaid paremaid lavastusi, et sealt lihtsalt ei ole mõeldav, et see tõstab kedagi esile, sest kõik neli, terve trupp oli vapustavalt hea, on ju, et noh, kas meil on vaja, eks ole, tõstasine nimesid esile, jah, võib-olla tõesti, aga, aga noh, me kindlasti oleme nõus, et nad kõik olid väga tugevad. Huvitav, see on jälle selline lavastus, mis minule tükina ei meeldinud üldse. Ja mulle need näitlejad, et küll meeldisid, et see on selline kummaline kooslus, et samuti mulle meeldis lavastusena raamatumaja, aga see sisu ei, ei kõnetanud mind. Aga seal oli mitu väga head näitlejatööd. See on jälle nagu igal inimesel omamoodi, kuidas. Vaatavad mul kui kivi langes südamelt, sest ma mõtlesin, et miks ma ei oska öelda vot häid näitlejatöid, miks ma ei suuda seda öelda ja ma sain aru, et see ongi keeruline, et ma käin teatris lihtsalt vaimustun kõigest mad pikali poolt satuvad linnateatrisse ja nüüd ma olen kohe mitu raksu järjest käinud. Jumal, kui palju kihvte näitlejaid seal Paavo Piigi, noh, tõsi on raske öelda, kahjuks Paavo Piigi keti lõpus tõdes Võigemast, mängib Arvo Pärti, no 10 minutit seal sutsakas kihvt. Aga kas see on hea näitlejatöö või see on hea järgi tegemine? Väga hea küsimus siin on vist, ma arvan nii üht kui teist. Mulle tundub, et üks kõige hullemaid solvanguid kuidagi kõige vastikum tagasi öeldakse, et näitlejad mängisid toredasti vina, näitlejad olid toredad, see ühelgi lavastada ei saa öelda kuidagi halvemini, et see nagu näitab, et vaatasi kukkus, kukkus läbi, tõesti, kuidagi lähenetakse asjale ikkagi mingi mingi terviku põhimõttel või kuidagi ikka see tervik tugev, sedakaudu minnakse näitlejateni. Ma ei tea, miks, kuradi tundub tõesti väga palju kihvt railial näinud. Ja Ma veel küsimus, kas seal nüüd imiteerimise ostku näitlemisoskus? Vähemalt ma näen, et on väga palju, kes säravad, lavad, kes jäävadki väikse sutsakad. Aga imiteerimise oskus sisaldub näitlejaoskuses, neid kahte ei saa ju eristada. Teatri õpitakse juhimiteerimis. Täpselt, aga võib-olla jõuab kergemini laiemale publikule imiteerides väga tabavalt kedagi kui see, et sa tõeliselt hingeliselt selle läbi elad ja tood selle rolli lavale. Imiteerimise temaatikaga haakub hästi Andres Noormetsa Musta pori näkku Vanemuises, et seal teadlikult mindud sellise pooleldi imiteerimise teed, et osade tegelaste puhul oli imiteeritud, teiste puhul üldse mitte, aga ei olnud nagu nii-öelda mindud täiusliku imiteerimise suunas, et see ka tekitas küsimusi nendes valikutes, aga see taotluse igatahes noh, arusaadav, et taotluseks ei olnud kõiki neid reaalselt eksisteerivaid inimesi, neid tegelasi seal imiteerida 100 protsenti. Ma siiski ütleksin, et isegi lavastust ennast ei ole üks näitleja särab siis mingisuguses vaatevinklist vaadates on, on seega väärtused ma praegu näiteks mõtlen Ugala lavastust moodsate seal ei häiri, kus oligi ainult Sali eri, kas võiks see ümbrus nagu oli minu jaoks ja see vaene indrek samal ajal sinna lauale täiesti üksi jäetud, ta vedas kogu selle lavastuse väärikalt lõpuni, ma vaatasin teda üksisilmi ja mul on väga kahju, et meil ei ole praegu rahvusringhäälingus niisuguseid rahasid, et lihtsalt minna ja võtta see lavastus üles ehki, see lavastus seda näidata ei saagi, praktilised, seal ei ole midagi eriti näidata. Aga teatriloo jaoks oleks seda Indrek sammuli Saleerit meil vaja jäädvustada. Ja ma olen talle ikka ülitänulik, oleksin surnud sinna saali, kui teda poleks olnud, sest see lihtsalt Sama lugu on minu jaoks linnateatri mürk, see oli küll eelmise hooajarikka mõisas nüüd vaatamas sel hooajal, et seal oli tõesti noh, Rain Simmul oli lihtsalt fantastiline ihne, parun, aga, aga ülejäänud see lavastus jäi suhteliselt nagu arusaamatuks, miks teda vajalik. Minu jaoks oli ka see see keldris toimuv veetilku, mine oli seal kõige põnevam, lisaks Rain Simmul tõesti kusagil avastamata lisatud sinna niimoodi inimesteta tuli, tõeline pettumus, aga, aga tegelikult minu teada see kodus ka väga kiiresti neil mängukavast, et nad ilmselt teatrina ka ei tahtnud endale sellist asja. Viimaste uuslavastuste seas on meil jälle lavastus, kus on nagu elus inimene laval, eks ole, see on kevadine Luts ja ja siis see väike luts seal laval, mis minu meelest oli jälle ka huvitav, ma muidugi ei tunne Roland Laos biograafiat nii hästi ja ma ei oskagi seda nagu varasemalt mingit rolli meenutada. Aga seal Lutsus mõjus ta kuidagi väga värskelt või väga veenvalt, ehkki loomulikult me oleme kõik näinud Lutsu karikatuure, milline ta välja nägi ja Roland Laos ei näe loomulikult niimoodi välja. Aga midagi sellist melanhoolselt ja lutsulikku mõtlen, et kui Lutsu teoseid lugeda ja sealt seda melanhooliat nagu, mis sealt õhkub, et siis see oli tegelikult selles rollis ja, ja tema töö seda. Tunemasse Uku Uusberg on sihuke tohutu detaili nikerda ja ilmselt on näha, et seal oli tõesti iga Igase üksik karakter oli väga välja joonistatud, aga jah, Roland Laos olla oli akropoli fännina ei-meelne, selles neegritükis ministrini stamiseni esimene tõsine suurem roll oli. Need on keeruline roll ja seda ta tegelane vaatlejana üks keerulisemaid üldse, sest ümberringi olid ju näitlejad tõesti väga kihvtid. Näitlejad said, mängid ühe kihvti väikse rulliks vilja järel saali. Taavi Teplenkov, Tiit Sukk, Raimo Pass it sammul murel Pääru Oja edasi seal kõik teha väikseid kihvt rolle seal ümber ja särada tõeliselt mõnusalt. Ja siis tema pidi kandma seda lutsud algusest lõpuni, et tal oli pandud väga suur ülesanne peale. Ta tegi seda tublisti, et paljud küsivad, et kassike, kas äkki oleks ikka temast rohkem mingit säravi enese kindlasti mingit asja olema, ka see on juba lavastaja otsus. Sära temas oli sinise kile öelda, ma arvan, et ta, selline sisemine, sisemine, säralise täiesti olemas, süda loomulik, aga tal ei olnudki sellist rolli antud nagu teistele. Teised said teha klassikalist head karakterit, komuskit, mida kõike, eks ju. See ongi üks normaalne inimene, see kirjanik, kes vaatab, et mis möll kogu aeg ümber käib, eks ole, ole, aga mees ei pane kirja, eks ole, mis seal sisuliselt nagu minu vend Andrus kaks. Ja selles mõttes oli minu meelest see väga hästi lahendatud ja üks üks väga tugev lavastus jälle Roland täitsa suurest mõttest ja kindlasti kahtlemata. Mina nägin hoopis teist Lutsu teemalist, ehkki see aasta oli nõiutud kevade kus linnateatrimehed olid kandvad jõud, nii-öelda ta oli minu jaoks nagu huvitav lähtekohta oli see lutsu ja kevade segu, lutsu, päris elu ja kevade segu, aga ma oleks tahtnud palju rohkem seda lutsu oma elu, sa oled sa, kevade on nii ja naapidi tehtud ja nähtud ja, ja selles mõttes minu jaoks jäi see poolikuks ka sellepärast, et seda etendust katkestati tugeva vihmasaju pärast mitu korda. Ja inimesed vahepeal läksid kirikusse sooja, et, et selles mõttes ka võib-olla see näis nagu hakitud, aga tegelikult seal oli väga hea selline materjal ja mõte olemas, mille jah, teostuse paraku siis võib-olla vihmasaju kätte. Kui ma nüüd lähen korraks tagasi kevadise lutsu juurde, et mulle väga meeldis vaadata nüüd ka, kuidas Uku Uusberg töötab siis teise inimese tekstiga, et kui ma olen tema kaht lavastust, kus ta on ise nii autor kui lavastaja, siis antud hetkel ma arvan, et see taak varises ta küljest ära, et ta pidi vastutama nagu kõige ja kõigi eest ja ta tõesti tegelast lavastamisega ja ma arvan, et sellest oli kasu või selles mõttes, et seal oli väga palju niisugustest, nagu keegi siin ütles nikerdamist ja niisuguseid pisikesi detaile, kas või need kas või see heli helikujundus, eks ole, mis alles lõpus meile nagu välja astub, ette astuge, me saame aru, et mis seal veel, mis rollide näitlejatel veel olid. Ja ma arvan, et selliseid väikeseid lõbusaid üllatusi tuli seal ikkagi nagu kämblaga kogu aeg ja võib-olla oli ka tore see, et ta ei saanud kirjutada lõpuste pikka monoloogi, kus ta oleks jälle kõik lahti seletada. Et nüüd hakkab natuke mind väsitavat karjääri puhul ka, ma mõtlesin, kui selle lõpus, kus pole uuesti kõik ära seletatakse, nagu ma oleksin imbetsill olnud seal saalis ja siis ma mõtlesin, et kui ta suudaks nendest pikkadest selgitustest lõpus loobuda, ma oleksin ikkagi lahkuksin, võib olla palju õnnelikumana saalist. Me jätkame temist Eesti teatri aasta 2012 üle. Stuudios on Reet Weidebaum, Madli Pesti, Mihkel Seeder, Juhan Kivirähki ja teatriblogija. Tantsumees, et ühest teatrist pole veel rääkinud, ma ei tea, kas siin peale minu veel nukuteatri fänne on? Ikka, aga minu arust nukuteatris on ka üsna huvitavad arengud, need kaks tükki küll on eelmisesse hooaega monitoorimishooaega vait, jah, sinna eelmisse aastasse jäid juba metamorfoos ja ajuloputus, aga aga eks fookusesse tõusid ikka dressiajal, kui Tuudab aiva ise ka siinkohal olid. Ja need siis metsik, uriseb õnn siis Anne Türnpu lavastus, et selline uuenemisprotsess on algamas või käimas ka nukuteatris, et ma isegi võrrelda võib-olla selle perioodiga, kui kunagi Rein Agur hakkas tegema teistmoodi nukuteatrit, et siis oli ka selline noh, nagu oli näha, et mingi mingi murrang ja uuendus neid tekib ja Soomes õppinud noored noored nukunäitlejad hakkavad nüüd ka seal nagu oma oma käekirja näitama. Mirko rajas, tegi lausa oma teatri küll tükki ainult välja toonud. Mul kõige suurem ootused vist ongi just nukuteatriga seoses. Et ma kardan, ma panen neile liiga suure ootuse peale see minu hirm, aga mul on hästi meeles, justkui ülikoolis sai minu jaoks täiesti tundmatute asjadega üldse nukuteatrist objekti teatrist räägitud ja toodi näiteid tõesti, mis maailmas on tehtud ja tehakse, näidati videosid ja nii edasi, siis see lõi mind täiesti pahviks. Täitsa uskumatu seri, see nukuteater muidugi seoses lasteteater, aga Hei, nukuteater võib olla objektiteater jällegi võib-olla kõike võimalikku. Täiesti Vahur Keller meile loengus ja tegime koos harjutusi, tõesti nii-öelda lõime ise seda objekti teatrit. Ja nüüd ta on ju neid noori saatnud lasknud koolitada, neid satud ka. Ma loodan, et mõnedes saite Prantsusmaale minna. Ma tõesti ootan, siin on nagu paar aastat aega, et seal hakatakse tegema väga julgeid asju, ajuloputus tehniliselt juba oli tunda neid esimesi asju. See lugu ma ei ole nagu päris kindel selle õnnestumises veel, aga juba tehniliselt on näha, et seal hakkab tulema väga põnevaid asju. Noh, vampiiride tants meelest läinud, aga sain kargu suunatud juba vanematele. Aga selle teatri nimi ei olegi enam nukuteater, tan ja Eesti laste ja noorsooteater. Või nukule noorsooteater ja nii et selles mõttes see noorsooosa. Ilmselt on nüüd see, millest me siin praegu kõik vaimustuma Ei, ma ei ütleks niimoodi, mina käin oma väikeste lastega, õigemini üks, mul on selline kuue aastane, kellega ma käin ka neid väikeste tükke vaatamas. Ma olen leidnud Helle Laasi väga-väga väikestele mudilastele tehtud tükkidest selle oma lapsepõlve, Helle Laasi tunda üles, et minu meelest ei ole üldse muutunud kogu selle ajaga ja ausalt öelda väga head ja lõpuni lavastatud asjad on ka sellised, mis ei ole just noortele mõeldud. Et tõesti nagu mudilastele küll. Pean tunnistama, et see viimane puh, see minule väga korda ei läinud, et seal oli küll omapärane lähenemine sellele. Näitlejate selline ansamblitöö oli väga tegelikult nukuteatris on absoluutselt, et kõik tükid väga ansambli tunnetuslikult, sest nende nukkudega mängitakse mõnikord nelja-viiekesi ühe nuku kallal. Aga just nagu selline sisuline pool jäi sealt nagu tulemata, võib-olla sellest Puhhist. Samas minu kuueaastane teatas kohe lõppedes, et temale väga meeldis. See oligi mõeldud siis võib-olla sellele ei olnud siht ei olnud võib-olla jah või minu intellektuaalne tasand ei ole veel nii arenenud, kui see oleks nagu nõudnud. Aga see on hea, et me siin räägime nendest nukuteatri eksperimentaalse matest lavastustest, ka Justjad toome seda esile ikka jälle igasugustes kirjutistes. Me toome neid esile, räägime et noh, ühesõnaga on oluline rõhutada, et siis teatri juhtkond ka seda ikka edaspidi ka suusikesed, noh, on teada, et just need lavastused, mida meie siin esile tõstame, et need ei ole kommertsiaalselt edu kad ja teatriülesanne on raha teenida, et ma rõhutades loodame siis, et eksperentreerivam suund jätku. Just ja tegelikult nukuteatri ikkagi teevad ka palju need näitlejad, et aastaid olid seal toomperet, kes olid seal esipildis, praegu meil on Taavi Tõnisson ja samuti tegelikult Mirko rajas väga tugevalt, tuleb välja kõik need Anti Kobin ja kõik need kolm noort naist, kes soomes õppisid, oli neid kolm minu teada. Tegelikult võib seda nimekirja jätkata tage, sest näitlejad ise teevad seda kuidagi sellise hoo ja, ja tahtega ja seda on vaatajal hea vaadata. Jalgu pean silmas seda, et, et see muutuks laiemaks, objekti teatakse, võib-olla just seesama Mirko rajas teatriühendus kõrvalprojekt, Frank on selle nimi, jah, ja et kui lugeda seda Nende manifesti nii-öelda, siis see on täpselt see, mis ma ootan. Et veel esimeses, selles lavastuses ma ei näinud seda, aga aga ei saagi väga karma nõuda, et vot esimene kord kohe tuleb pigem maa, et julgust väga keeruline, kui üks teater peaks tegelema kõigega, et ta peab nukuteater igavesele vanusele iga stiili, igat asja, et ikkagi tuleb identiteeti hoida, luua selliseid kõrvalprojekte ja seal siis teha neid asju, teha julgelt jõudu neile. Ma arvan ka, et nukuteater selle turukoolkonna tulekuga on ikka, see on tõeline nagu värske puhang, et need noored on täis ideid ja viitsivad ja tahavad ja pole veel jõudnud ära väsida ja, ja ma ei tea kuidagi siin talvel endasse tõmbuda. Mina ka pean ütlema, kõik siin lavastused loetletud on, et nad on olnud kõik sellised ahhaa-elamusega praegu veel seotud. Ma tean, et milleks nad siis nüüd veel võimelised on, need, see, see tundub põnev, kuidas nad toimetavad enda keha ja siis nende nukkudega ja neid ühildades. Me jätkame arutlemist Eesti teatri aasta 2012 üle ja stuudios on Reet Weidebaum, Madli Pesti, Mihkel Seeder, Juhan Kivirähki ja teatriblogija tantsumees. Ma pean lihtsalt nimetamegi ühte truppi, mis on Gaboreti soov, see on nüüd omaette küsimus, mis kunstiline tase neljandad või kas teater, aga minu üks huvitavamaid elamusi Eesti piires teatrielamusele ikkagi nende reiv. Et see nüüd omaette küsimus, kas on teater või ei ole, aga on. Madli ütleb, et on, tema on uurinud seda asja palju aastaid, tema teab, see oli uskumatu viis, kuidas kaasata inimesi ja kuidas anda neile vabadus. Ma kartsin minna teatrisse esimesse kahteri, sest ma teadsin, et äkki tuleb, keegi sunnib lava tulema, see oli igasugused kaasamised on alati olnud kuidagi nii ebameeldivad. Et seekord oli kaasamine läbi selle situatsiooni elasid sinna sisse ja lõpuks ei saanudki aru. Me lõpuks lasime ennast lolliks teha. Ma selgitasin oma edasi oma sõbrad sinna kaasa, kes ei ole teatri suured teatris käia ja ma üritasin neile selgitada. Etenduse sõitmise toimub teatrietendus, aga nad läksid sinna nii sisse. Lõbusad uskusid kõike, mis toimub, ja mul üks sõber ütles, et see oli tema suurim teatrielamuste velotuur jooksul. Ta kindlasti tahab ka pretensiooni tagasi minna ja suund taga erinevaid asju, avangardist on hoopis teistsugune, sõnatud ja nii edasi ja nii edasi. Ma kuulsin samal samal draamafestivalil Johannes Veski selle teatri noorjuhti, lavastaja, kes tutvustas ennast nendel väliskülalistele. Noorimine, rääkis nii, et sai muljet, ta teab, mis tähendab plaan, mida ta teeb, mis on ta mõtet ta ei rääkinud ümmalgutes ringides, vaid rääkis konkreetselt ei tee, me plaan on see, me teeme seda niimoodi, läheme sinna edasi edasi, edasi. Selline asi ajaliselt inspireerib. Jah, järgmisel tore, et nad juba teevad rahvusvahelisi koostööprojekte, et nad on tõesti erilised, nad teavad, mis nad tahavad ja see sõnaga siis hinnatakse ka juba väljas. Aga selle kaasava teatrile väga põnev näide oli need, eelmise aasta detsembris oli rühmitus signaalist tegeleda pleieri sahhi standardi adminhoone ülemisel korrusel, et see oli ka väga eriline kogemusele. Ja pareeris, poisid said sellest inspiratsiooni ja tegidki oma, vist peaks siin Eestis üha rohkem? Absoluutselt. Mina ka nimetasin reivi ühena erilisematest elamustest, mis tõusis 2012.-st aastast esile ja, ja just nimelt loodame, et me näeme sarnaseid suundumusi veel, et see on niivõrd, tõuseb täiesti esile, seda ei saa teiste Eesti tegijatega võrrelda Kabereerisoman üldse muidu ka väga omanäoline, et neid ei saa teistega võrrelda ka inspireeruge ja tehke, olge julged. Katsetama teater tekkis veel sel aastal. Kukkun ikka kaheksa varbaga, kuningas mängis Arvo Kukumägi siis. Jah, kas see projekt jääb nüüd ühekordseks, ei tea. Esialgu tundub jah, aga see oli selline, selles mõttes huvitav kogemus, et kui ma esietendusel oli praktiliselt nagu kolmas näitleja oli autos kaasas, kas etteütles siis lõpus hakkas juba tükk täiesti jooksma ja inimesed, kes viimaseid etendusi vaatasid, jäid väga rahule. Mina kukkunu. Me ei võta sõna kohal, aga käisin ka vaatamas ja väga huvitav oli ja ei näinud küll esimesi tükke ja ei näinud ka esimestest ridadest, et ma kuulsin, et ka hiljem kirjanik oli võtnudki selle rolli, et ta mängiski seda asja niimoodi välja. Minu jaoks oli see igal juhul huvitav kogemus. Ja minu arust oli Piret Kalda oli lihtsalt võrratu, et see niivõrd tundlik partner, et sa tajud tõesti ära, kui partner jääb hätta, eks ole, ja kuidas ta välja aidata. Fantastiline. Kaugelt vaadates ei saanud mina küll aru, et kuku oleks kordagi hätta jäänud. Ma ei ole kunagi varem näinud teda laval ja ma olen alati tahtnud näha. Olen kuulnud küll lugenud ja tema tema varasematest laval olemisest, aga ma loodan väga, et, et ta saab sellest julgustust veel tegemaks midagi muud ja teistsugust. Projekti ikkagi päris paljude silmateatriankeedis oli seda mitu korda nimetatud, kui on juba teatrikriitikute toetus olemas, siis läheb veel julgemalt edasi. Mina käisin seda ka päris alguses vaatamas ja siis muidugi asi oli veel kohati hõredakene või selles mõttes, et seal oli ikkagi väga selgelt näha, et Piret Kalda kahte vankrit aeg-ajalt. Et see üks ankrikene logises kõigist neljast rattast, aga seda, seda toredam, kui, kui te ütlete, et see asi jooksma hakkas, sest mina arvan, et Arvo Kukumägi on niisugune ta lihtsalt nii andekas, nii paduandekas ja kohutavalt kahju kui ta, kui ta ennast lihtsalt ära raiskab ja, ja ei tee seda, mida ta oskab. Ta nii tugev isiksus tegelikult ise inimesena ka, et, et see lööb tegelikult temast välja ja seda ta peaks nagu ära kasutama. Mis on ju veel väga praktiline asi, et küpses eas meeste meeste puudus on alati teatris, kuna suurem osa roll on neile kirjutatud, aga aga truppides on nende pink kõige lühike. Et selles mõttes ma arvan, igaüks, kes, kes suudaks midagi teha, on oluline. Tahaks veel selle jutu tegelikult viiagi natuke näitlejate juurde tagasi, sest sest mõned nimed on jäänud, olulised nimed on jäänud mainimata. Ta just Karinist ja Pearust. Katariina Unt, tema Karim on jällegi omamoodi Karin, mida mina varem pole näinud, selline peen linnadaam, kes tahab olla linna ta ja ta mängis kõik need pikad sääred ja, ja sellise tõesti selle peene Karini seal väga hästi välja. Ja siis mees rollidest veel Janek Joost, kes väga mitmes rollis mina nägin teda majas, naised valitsevad maailma ja siis raudmehes raudmees ilmselt oli ka eelmise aasta tükk juba, aga tegelikult see raudmees oli selles mõttes ka hea, et seal olid ka väga head rollid. Ema ja tütar pärnadelt pluss veel eriti magus oli minu jaoks Maria Soomets, kes sellise hea hea koomilise rolli kogu see kontsertetendus ja minu jaoks sellel aastal väga, väga tugevalt meelde. Mina vist jah, päris selline Karin ja Pearu vastasseis, et minu jaoks oli natuke ebaõiglane selles mõttes, Kaarin oli nii tugev ja kahjuks Raivo Trass minu jaoks ikkagi mängis ainult Pearu klišeede peal või selle niisuguse kõrtsi Pearu nüansside peale, et see kuidagi tundus mulle natukene tasakaalust väljas, et ma selle lavastuse niisugune suurkummardaja kahjuks ei ole vatis, aga võib-olla jälle, et sattus olema etendus, kus midagi midagi ei klappinud hästi, et Katariina oli lihtsalt nii huvitav. Ja see on tõesti nagu tahaks teatrilukku peaaegu sellist sellist kaariumid kirjutada või temast rohkem kuulda ja näha ta vaene oli nagu väga üksi jäetud, jätkame temist teatriaasta 2012 üle ja stuudios on Reet Weidebaum, Madli Pesti, Mihkel Seeder, Juhan Kivirähk ja teatriblogija tantsumees. Mihkel Seeder, teie olete tihedamalt seotud näitekirjandusega, et mis seal toimub ja kuidas teil muljed on? Mina nagu olen naiivne, mina vaata seda, et kui toimuvad riiklikud näidendi võistlused, sealt ju justkui peaks tulev materjal järgmiseks aastateks suurteks avastusteks. Kui vaadata, Meil oli suur võistlus aasta tagasi ja sealt on päris mitu asja ära tehtud, mainitud nähtamatu maja? Jah, siis on lavaketi lõpp, on sealt ära tehtud oma lavas Donald Tombergi näidend andmeTiina pihlapuust on omal alal just nimelt. Et kõik üle preemia saanud kohad olid muide nii huvitav, kas on kõikide akadeemikute tööd, esikoha, teise koha, kolmanda koha saanud tööd ja need tööd on, on, on jäänud, et ma ei näe selles nagu otseselt probleemi, teistpidi on huvitav, et et ega asjad ei peagi nii käima, et kui mingi asi võidab esimese koha, siis seal peab kohe ära tegema. Aga lihtsalt, et ka võiks ju, et huvitav noh, selge see näidendivõistlusel on žürii, kes valib mingi asja, aga teatris joovad asjad ikkagi sellega, et lavastaja üksikisikuna leiab, et see on väärt asi ja ta suudab teised ka uskuma panna. Selline asi, võidutöö näha roosat elevanti. Piret Jaaks on väga huvitav näidend. Väga huvitav, huvitav pandiga seda loeti, linnateatris lugesid seda ette selline oma lava ja siis natuke linnateatri näitlejaid. Aga sinna ta on jäänud täpselt samamoodi, noh, Jan Rahmani lell on ikkagi selline selles mõttes nagu natuke kitsam, et ta on võru keeles ja huvitav näidend räägib põhimõtteliselt küüditamisest. Küsimus on see, et kus ta nüüd teha ja siis on väga keerukas tekst. Kadri Noormetsa go neo und romantiks, mis loeti ette draamateatris. Tohutu pikk suur lugemine oli äärmiselt põnev lugemine, kus lugesid koos Mari Boginen, Ita Ever ja Tõnu Aav, selline komplekt oli, oli tehtud. Sellel lavastus vajab väga julget lavastajat, lavastajat, kes võtab selle asja ette. Ühesõnaga, et ta nagu mõtleb täiesti oma kontseptsiooni välja. Aga kui te näitekirjandusest rääkides tõstaks esile ikkagi neid traumade pre esimesi lugemisi, et see on ikka väga tänuväärne kuus projekt jällegi mitte viima ainult viimase aasta kontekstis, vaid et jätkuv jääb ikkagi eesti näitekirjandus on juba mitmed pikad aastad ikka tõesti heal tasemel, arvestades meie rahva väiksust natuke kursis, mida tehakse ka väljaspool Eestit Euroopas laiemalt, et noh, tõesti siin ei saa öelda, et et meil oleks midagi kehvasti, et meil on mitmekesisust, meil on noori ja vanu, on Kason reib erinevaid teatriliike erinevaid mononäidendit, eks ole, see on, aga alati on räägitud, et on puudust laste ja noorte näidendites, et see vist on jätkuvalt. Nii ma arvan, et Eestis on nagu ka väga hea kooslus see, et teatripublik ja teatrid ei karda riskida noorte autoritega, et tõepoolest Saksamaal kõik teatrid ühest suust ütlevad, et on üksikud teatri, mis mängivad uut dramaturgiat, kuna teised ei riski, et nad ei taha, et Berliinis käid seal show, küünal või kusagil, kus sa tead, et ongi ainult värsked asjad aga kõik muud ikkagi nätsutavad neid asju, mis on juba kindla peale ära tehtud, et Eestisse ei ole, et teatrid julgevad riske võtta ja ja paistab, et publikule ikkagi ka oma dramaturgia Et, et see on ka alguse saanud 90.-te lõpus 2000 alguses on see mõningate näitekirjanike jõulise tulekuga alguse saanud, et nüüd ka tõesti publik ei karda seda uut näitekirjandust. Et kui on uus tundmatu nimi, et see tingimata ei tähenda, et seal aastas ei pruugiks olla edukaseks. Mihkel tundunud. No mina ikkagi ütleksin, et meil on üks tohutu, kuigi kant on Andrus Kivirähk ja üldse ma mõtlesin mitte mingil moel negatiivselt, ta teeb väga võimsalt näitekirjanik, mitannieti kirjandust, ta loob pidevalt väärtuslikku materjali. Ma ütlen, et võib-olla selline uuem tulija, kuigi ta ei ole üldse nii uus, aga ta nagu üsna leidus oma nišši on Martin algus tema koos. Ingomar Vihmar iga on minu arust väga viljakas ja, ja ma ootan juba suure huviga, et noh, tead lavastanud ka teised lavastajatega veel rohkem. Sest ta on ikkagi aktiivne näitekirjanik, nagu ma ütlesin, vadi on praegu väga huvitav ja selles mõttes Loone Ots on ka harukordne nähtus, et kuigi ta justkui liigub nagu natuke neid kõrvalteid teeb suveprojekte muid asju, siis, siis ta on ääretult aktiivne tema näitemängude, kui seal leida lavastaja võib leida väga huvitava mängu pinnase. Mul puuduse võrdlus Saksamaaga, tõesti, kui Saksamaa repertuaari vaadata, siis nad selline tunne, et kõik teatrit mängivadki sillerit, seda teiste mängivadki, aga, aga samas Endale julgevad riske võtta ainult mingid väga väikesed projektid, kes niikuinii on miinustes. Et ma ei näe seda nagu tohutut julgust siin Eestis ka ikkagi ma tean, et ikkagi päris suur võrreldes teiste maad, et vot siin on nüüd võrdusmaterjal. Samas ma näen, et kes otsib, see leiab, et ikkagi meil teatritegijaid on niivõrd palju projekte ja ettevõtmisi niivõrd palju, et kes piisavalt otsib, see ka leiab endale koha. Arvan, et see ei olegi võib-olla piisav argument, et vot sa võitsid mingi näidendivõistluse, et nüüd see peab kindlasti ära lavastama, sa pead olema isegi aktiivne. Samas ma tooks nagu selle vaatenurga siia, et Andrus Kivirähk ja tema näidendid, et nad toovad publiku kohale ja, ja sellepärast nagu lavastatakse ka tihti Kivirähki selliseid tekste. Mu meelest ei peaks lavale jõudma, et kasvõi see valge daami lugu või ma jätan teised nimed praegu mainimata, aga, aga samas fenomen võib nagu tekkida väga lihtsalt, et on üks nimi, mis, mis toob nagu publiku saali ja siis nagu see, see töötab nagu võib-olla publiku kahjuks. Samas ma väga nagu oh loodan ja ootan, et Tätte tuleb tagasi, ta ei ole tükk aega midagi kirjutanud, et seal hakkas ka nagu tulema seda kätte, et, et sa tead, et tuleb, see on tema selline stiil või tema asi, aga aga see katkes nagu sellisel hetkel, et ta ei jõudnud nagu sinnani. Ja tegelikult ka Uusbergi puhul on, on esimesed tükid olid huvitavad, siis minu jaoks inglite asi nagu vajus ära. Aga samas, nüüd, kuulates karjääri kohta, siis, siis kõik jälle kiidavad, et, et seal on nagu see asi tuleb mängu nagu vadi puhul, et nad toovad ise oma selle tüki kirjutatud tüki lavale ja sellel on mingi selline väärtus, nagu on laulukirjutajatele, kes ise laulavad oma laule, et nad oskavad seda täpselt niimoodi edastada, nagu nad on selle mõelnud. Ma loodan, et ka Andrus Kivirähk ta siin juba mingil määral ühe tükiga tegi proovi, et oli sealpool lavastaja rollis ka või kas ta mitte ei, lausa ei lavastanud seda. Aabitsa augukesi seal Helle monotüketeks lihtsalt autoriste luurasest Uusbergil nüüd Lutsul ka kõikides proovides kõrval. Põhimõtteliselt on EKK kaaslavastusele aga vist papagoid päevas aastasest iseääranis. Tegelikult võib-olla olekski huvitav, nagu näha seda, seda tema nägemist, aga ma olen aru saanud, et ta istubki alati seal proovides tihti saalis ja annab oma nägemuse siis ka lavastajale edasi või, või suunab siis mingit pidi, ma ei tea, kas see on nagu hea vorm sellisel moel ma pigem nagu eelistaks seda, et ta ikkagi tooks sisesele siis lavale. Aga mina tahan skeptiline olla, et mulle nagu praegu ikkagi mulle meeldib see mõte, et on kindel roll, lavastaja, keegi näitleja, keegi ja näitekirjanik Vadim, toonud oma asjaolus laval, nii nagu temast ettekujutus ava. Ei ole päris kindel, et kas tema suutis panna, sest kui ma loendama tekste, siis need tunduvad tihti lopsakad sellest, mis, mis toimub lava peal ja noh, tema on üks näide sellest, et väga palju juhtub seda nokk. Lavastajate puudusest näitiline puudusest hakkavad lavastajad ise kirjutama, näitlejad hakkavad ise lavastama ja lõpuks ongi sihuke segapudru, et see võib loomulikult olla väga positiivne, aga selles võivad olla ka. Ikkagi võib ka juhtuda see, et siis kõik teevad kõike. Kokkuvõttes ei tee mitte midagi, et ma usun, et näitekirjanik, näitekirjanik, lavastaja, lavastaja, näitleja ulatusega, kuulatakse tegelikult Ma olen nagu mingit pidi nõus, sest ma lugesin kevadist Lutsu Loomingu raamatukogus ilmus ja see tekstina minu meelest ei küündinud üldse sellel tasemel, et seda võiks lavale tuua. Aga ma ei ole seda lavastust näinud, aga nagu te ütlete, et see on väga, väga hea ja huvitav, siis selles mõttes võib see tõesti nii üht kui teistpidi. Kuidas siis ikkagi õnnestub see, see lavastus? Samas ma arvangi, et see, mida need autor ühel hetkel, kui ta kirjutas, mõtles kusagil mingite aastate pärast, muutub see nagu ükskõikseks, tegelikult me tahame ikkagi seda tervikut, nagu sellest siin on ka juba juttu olnud, et selles mõttes me käime vaatamas, ma ei tea, mõnda teksti 20 korda elus erinevates interpretatsioonis, iga kord on huvitav oomis, sealt on jälle tulnud, et selles mõttes mina mõtlen ka, et las ikka lavastajad, kes seda tööd tunnevad ja kes kes interpreteerivad, et see on ju annab asjale lisaväärtus, ainult et mitte, et ma ei ütleks, et autori võimise lavastada, las ta siis lavastab pealegi kirstus ja samas muidugi näiteks mononäidendite puhul ma tihti mõtlen ikkagi, et kindlasti oleks paljudel juhtudel suur abi sellest, kui keegi selliseks kõrvale. Et kui inimene ei pea ise piinlema seal peeglist ennast piiludes või, või ma ei tea, mis meetodeid nad tarvitavad, et, et see asi ära teha. Noh, Ivar Põllu on jällegi huvitav nähtus, et tema ju ka kirjutab ja lavastab ise, et seal noh, minu jaoks Vanemuise biitlid on erand, aga, aga ülejäänud tema tükkidega ma olen, olen väga, väga rahul olnud. Ma ütlen, et üks, üks ei välista teist, eks. Pigem ongi, et näitekirjanduse puhul kõige kihvtim, et samuti akadeemia alguses viis aastat tagasi, kui Siret pajud akadeemia looja ta lõi sellest, ütles, et küsis, milline on seest klassikaline näitekirjanik või mille eest meil on keskealised mehed, et eesmärk on see, et oleks kõiki, oleks noori naisi, noori mehi, vanem naisi minust paari aastaga on ikkagi juhtunud, noh, ma ei tea, kas tanud rakadeemia ainult vaevalt, aga see on igal pool ka lavakunstikoolis ju ikkagi on läinud väga aktiivseks, need on põhimõtteliselt igal kursusel kõnel dramaturgi kaasas. Et see muutunud järjest kirjumaks, mis oli hämmastav, suur näitekirjanike riik, Inglismaa ja kus on just siuksed, vanad härrasmehed järjest, kes külastavad, Edgar David heer, Eeerr ütles, hetkel on Inglismaal nagu tõesti kõige-kõige. Kuidas sellised suuremad nimed on? 19 kuni kahekümneaastase tüdruku või noored naised, kes saavad suurtes teatrites suuri asju teha, kirjutatud väga põnevat näitekirjandust, et ma arvan, et ka see on muutumas näitekirjanduses saab rohkem seda üldse kuulda eri eriilmelisi asju. Täpselt samamoodi nagu me kõik igatseme, et oleks rohkem naislavastajaid me ju sellepärast ära elame kaasa Kertu Moppeli teistele, et meil ikka hästi läheks ja hoiame pöialt. Mitte nüüd sellepärast, et mehed tuleb eemale lükata, mehed halvad, vaid lihtsalt just see oleks eri ilmilisust erinevaid nägemusi. Öeldakse, et noortelavastus ei ole, mina ütlen, et žanrile öelda, et meie teeme noortelavastuste natuke imelik, seda peavad tegema inimesed, kellel on mingi seos selle noortega. Vaadake, mida vaatavad noored vaatavad kättemaksukontorit. Hullunult. See on üks teema, mis mul tuli, mõtlesid, millest võiks rääkida, et õudselt kahju on, et ei ole nagu teleteatritena don laenud, suur hulk igasuguseid seriaale, aga sellistele teatrit, kus lõi tõenäoliselt suurepäraseid rolle, eks ole Krjukov ja Kibuspuu ja teised näitlejad, kes on meile jäänud selle kaudu meelde, et, et see on noh selle jaoks oleks kindlasti vaja ressursse leida. Ja see pakub ka huvitavaid kuulsuseid suveteatril lisaks võimaluse mängida erinevatel näitlejatel ja saada sealt võib-olla inspiratsiooni jällegi juurde. Üks miljon teatrikülastust, aga tegelikult seda vanuseliselt vaadata siis ikkagi see on ikka kuskil seal noh, üle 30 on ja jääb see keskkoht, et, et noori, kes käivad teatris, on ikkagi väga vähe. Et just nimelt kuidas neid meelitada, kuidas neid see, kuidas meelitada näiteks käima, et ma ei usu, et see on ka ainuke viised umbes laskuma nende tasemele või räägime keeles, millest nemad saavad aru toome, räägime sellest narkootikumidest, seksist, vägivallast, see ei ole viis. Pigem tuleb luua atraktiivseid tekste ja julgemalt neid presenteerida. Igal pool. Min täiesti üllatas, noored käisid vaatamas neli pühasid, tegime nendega, vestlen hiljem, nad olid äärmiselt huvitavad teemad olid äärmiselt huvitatud poliitilistest teemadest, Nad teadsid kaks korda rohkem kui seal ruumis keegi muu Nad olid uurinud, kuidas olukord ikkagi on seal kaasas, kuidas Iraagis, Iraanis kõik, kuidas põgenikud, kust kuhu liiguvad ja täpselt samamoodi, et miks Nooneid kaika püüab. Luu on ka väga väljapoole suunatud nooreklaamid, no kuidas suhestub, ta teab kust leida noori Facebook, muud kohad. Ta ei tee seda nii labaselt, vaid ta teeb seda põnevat, huvitavat pilkupüüdvad kommunikatsioon alates õõnest. No ma arvan, et tegelikult see on ju teatripedagoogika või on ju omaetteharu, kus mis töötab nii teatrite juures kui kõrgkoolide juures, kui, kui ka koolide juures, et selles mõttes nii nagu õpitakse muid asju tundma, nii saab ka teatrid õpetada ja inimene tuleb ja vaatab siis ma arvan, need õpilased, kes teie juures käisid ikkagi nendele on väga head õpetajad ka, kes teevad nende silmi lahti ja tekitavad neis huvi ja siis oskavad nad selle lavastusega ka midagi peale hakata, et selles mõttes lihtsalt vedada lapsed teatrisse, näidata, ära viia koju. Ega see ei ole ju eesmärk, eks tükiga ümber peab olema terve pakett tegelikult asja, et lapsed saaks sellega siis edasi tööd teha, mõelda edasi, et siis tekib mingisugune selline sisuline huvi, nii et ma arvan, et see osa on Eestis vist vist veel suhteliselt lapsekingades. Aitäh praegu, näiteks keskkoolides on nüüd ettenähtud ju, peab olema valikaineid. Ja ma olen hull päris mitmes koolis on, näiteks, on niisugune mitte teatriõpe näitlemise mõttes vaid just selline teatri, retseptsiooni ültse teatri külastamine, teatriajalugu ja nii edasi ja järjest rohkem loodan seda, et mitte ainult VAT teater, vaid ka teised teatrid teevad sellist koostööd. Nad kutsuvad noori vaatama, Nad teevad vestlusringina tekitanud mingeid materjale. See on see viis, kuidas noortega suhelda. Ja ma arvan, et noored võtavad seda ikkagi väga positiivselt ka, et nende poole pöördutakse tõesti, et tulge räägime asjast koost. Mind väga huvitab, mis teie sellest asjast arvate. Ja kindlasti, et see kõik alles saabuma hoogu sisse. Ma usun, et ta saabuma hoogusse. Me loodame, rääkisime teatriaastast Eestis 2012, mida võiks siis öelda kokkuvõtteks pilguga taha või ettepoole suunatult. Ma ei oska niimoodi kokku võtta, ma arvan, et ka siis aasta ei ole iseenesest ja mitte mingisugune ühiks, lihtsalt kalendris rebime neid lehti. Et lõpuks ma tahaksin öelda, et Eesti teatris on praegu võib-olla selline suhteliselt stabiilne seis. Väga säravaid hetki on vähe, aga kui nad siis on, siis nad ka säravad, ütleme nii. Teiste, olles mõelnud nüüd sellele lõppenud aastale, siis jah, mingit murrangut ei ole, on mingisuguseid tendents, mida me oleme siin ka välja toonud ja mis on ka jätkunud eelnevatest aegadest. Aga kui mõelda, et mis võiks olla nagu tuleviku soovetakse ikkagi olla see, et jätku mitmekesisus, et me kõik oleme ikkagi väga mitmekesisuse poolt, et oleks, kui meie teater oleks avatum äärealade suhtes ja hõlmaks endas ikka võimalikult palju erinevaid stiile, žanre, teatritegemise viise. Jälle Ott Karulini mõttega lõpetan, et viimasel teatriliidu aastakoosolekul oma kõnesest ütles seda, et üks miljon teatrikülastust näitab seda, see annab kinnituse, et on olemas tegelikult eesti rahva nagu toetus sellele usaldus, et kasutage seda usaldust, et eksperimenteerida, pakkuge inimestele, ma arvan, et, et ei pea nii kramplikult sellest kinni hoidma, ma arvan, et see on tohutu suur teemaga, keegi ei peani kramplikusest kinni hoidma, et kas me saame need saalid täiskasvanud piisavalt neid inimesi julgelt rohkem nagu minna eemale kaugemale, just, mitte eemale meediast kaugemale nende teemadega ikkagi nende sotsiaalsete sotsiaalsete teemadega, et see ei ole ainult no teatriteema ka teised teated võivad selle tava kohaselt tegeleda. Muidu me kuuleme ühte nägemustega mängude erinevaid nägemusi, mida arvavad sellest teised teatrid, ET mina arvan ka, et see üks miljon on, on nagu mingi selline kinnitus öeldud. See kunstiharu Eestis on austatud on au sees. Suhtun sellesse väga-väga austusväärselt teemia suuresse. Kui president Ilves poliitika aastast kokkuvõtteid tehes ütles, et sel aastal said toodetud kõvasti väetist tuleviku tarbeks, siis teatris on olukord kindlasti palju parem ja ma ütleksin, et see põld on täis lootustandvaid, idusid. Kui noh, ma ütlesin, et hooaeg oli vast aasta oli natukene kahvatum, võrreldes 2011., siis siis need idud kindlasti annavad lootust, et järgmised aastad saavad olema veelgi viljakamad. Mina armastan Eesti teatrit, ma ei oska öelda, et nüüd see aasta oli halvem või parem aasta. Iga aasta pakub mulle oma elamused iga aasta. Ma avastan jälle mõne uue lemmiknäitleja. Iga aasta lavastab mõni uus lavastaja oma ideedega oma huvitavate mõtetega. Iga aasta avastan, et ma leian mõne tükki, mis on tehtud mingil uuenduslikul vormil, mis pakub mulle midagi, samuti iga aasta ma avastan, et vana hea teater on ikka vana hea ja selles mõttes olen igati rahul 2012. aastaga ja ma loodan, et piletihinnad ei tõuseks eriti palju, et saaks vähemalt sama palju järgmisel aastal teatris käia. Aitäh oma arvamusi avaldamast Reet Weidebaum, Madli Pesti, Mihkel Seeder, Juhan Kivirähk ja teatriblogija tantsu. Head Delta saate kuulajad, selline oli siis aasta kokkuvõte eesti teatrielust aastal 2012. Loodan, et teil oli huvitav seda kuulata. Ja sellega siis ongi tänane delta saade benud. Mina olen saatejuht, nelevasteinfeld. Soovin teile ilusat esimese jõulupüha jätku ja jäägu seda saatetundi lõpetama. Ilus jõulumuusika.