Me oleme jõudnud täna kaheksanda ehk viimase instinktina, millest juttu teha stuudios psühholoog Tõnu Ots, viimane instinkt, altruismi instinkt, milline koht on nüüd sellel pildil siis meisku inimestes? Selle instinktiga on kõige keerulisem lood kõik psühholoogid, sotsiaalpsühholoogid, kes on instinktide uurimisega ja nende rahastamisega vaeva näinud, on selle üle vaielnud. Altruism, kui vajadus head teha on loomariigis ainult ühepoolne. See instinkt tähendab seda, et instinktiivselt loomariik kaitseb oma järglasi. Linnud kaitsevad oma poega, isegi läheb kassiga võitlevama, poja nimel päästavad oma poegi tulekahju ajal tassi, võtad mujale ja aga loomariigis ei ole instinkti, mis oleks suunatud abistava tegevusena oma iirlastele ehk oma vanematele oma liigikaaslastele, kuigi on leitud ka sellele kinnitust, näiteks uppuva inimese on delfiinid, päästavad sellega tõstavad selle uppuva inimese vee peale täiesti nõus, et meil pole ühest liigist ometi delfiinid või vaalad käituvad nii. Aga ilmselt ta peab seda oma pojaks, päästab teda aga inimestes Me Al turismina peame silmas üldist vajadust kellelegi head teha, ehk olla heategijad, teha head. Ja me naudime heategusid ja nii on ta siis kõige noorem instinkt. Väidetavalt tekistan sellel ajal, kui meil oli vaja väga pragmaatiliselt hoida alles tarkusi umbes 10000 aastat tagasi, kui tekkis põllumajandus ehk põllupidamine, majandust ei olnud võimul, siis oli vaja hoida põllupidaja tarkused kuskil alles erinevalt sõjapidamises jahipidamisest, kus ta oli noorte meeste tarkus. Aga põllupidajal läks vaja juba pikale Realis tarkust ja nii hakati alles hoidma inimkõvakettana või mis võrdluse võiks tuua vanu inimesi, kes teadis, nii on alati tehtud, nii et oli võtta õpetus. Ja sealt kasvas siis välja see, et, et vanu inimesi hakati alles hoidma, ent tarkusi uskuma tekkisid vanad nõiad, šamaanid, kes kõik vanad inimesed, sest usaldati nende nende tarkust ja neid muidugi püüti siis elus hoida ehk siis nende hädade eest kaitsta aegade jooksul selle 10000 aasta jooksul, see laienes ka teistele mitte ainult vanadele vaid ka puudega inimestele, haigetele ja puudustkannatavatele. Et altruism muutus sel juhul siis kõige inimlikumaks instinktiks. Praegu me peame inimlikkuse üheks tähtsamaks omaduseks altruismi omakasupüüdmatu abi, mida me silmas peame. Aga huvitaval kombel lapsed sünnivad kurjedena, aga mingisugune sisemine vajadus kedagi aidata on ka neis olemas ka nendes Maugi lastest, kes pole iial olnud vanemate mõju all suudavad ikkagi teha midagi sellist, mida võiks nagu interpreteerida, kui vajadus head teha, vähemalt mitte teha kurja, kui mitte teha tegu, mis oleks nii-öelda mõrvarlik tegu ilma vajaduseta Ta kedagi tappa. Nii et seal turismiinstinkt on ka meis elab sellisena, et kui mulle pole vaja kellelegi kurja teha, siis ma seda ei tee. Ma tegelesin koolis, noh, mul oli võimalus luua Eesti esimene Tootsi klass. Meie doosi lasigi seda nimetanud, aga tulid sinna, korjati kokku poisid, kes olid juba vähemalt aasta istunud, aga 15 seitsmeteistaastased ja neid hakati õpetama teistmoodi kui teisi. Noh, lihtsalt mitte mitte midagi vähem või rohkem, aga lihtsalt teistmoodi. Aga noh, see eraldi jutt, aga kui nad tegid mingisuguse pahanduse, siis ma mõtlesin nende jaoks välja karistuse, mis ei näinud karistuse moodi välja. Ma ütlesin, et, et iga päev enne kui koju lähete, panema laua peale paberileht, kuhu sa kirjutad, kirjutasid, et minu heategu, mida sa täna head tegid, huvitav vaadata, mida nad kirjutasid, täis kord lapsed, täismehed 15 17. Kõigepealt tulid kirjad, kus oli peale kirjutatud, täna ei peksnud, täna ei löönud. Ma lugesin, kirjutage edasi, ma räägi, milles asi on. Läks aega, mis läks, siis hakkas tulema kirjakesed, et tänaseks oli õpitud. Täna oli päevik täidetud, täna olid vahetusjalatsid kaasas, ma lugesin, kirjutage edasi ja lõpuks hakkasid tulema paberilehed, kuhu peale oli kirjutatud, et mina aitasin õpetajal kaardi klassi tuua. Täna aitasin sööklast hoole tõsta. See tähendab, et arusaam mitte teha kurja kuritegu, liha head on mul astmeline. Selle esimene on seesama, mida nad kirjutavad täna ei peksnud nad, see on sellesama altruismi instinkti esimene avaldumine, kuigi me ei pea seda õigeks, et et see, teisalt head inimest. Aga seda teeb sinust juba elementaarse altruisti. Et sa hindad enda, seda, et sa ei teinud halba. On olemas sadiste, kes teevad igal juhul halb ja seda me pakume isegi, et need on peitunud meile geenidesse. Et sadismi geen on meis kõigis rada, vajab käivitite seda käivitada. Epigeneetiline käiviti Me käitumises toetub ikkagi geenile ja sealtkaudu provinstinktile igasühes ei käivitu, nii et altruismi on küll kauged juured, aga praegu me peame seda puhtalt inimlikuks instinktist ja vajadus teha head on meis igas ühes, kuigi see heategu tänapäeval enam ei ole. Füüsiline tegu, aga ikkagi. Teinekord poetame rahakese sinna supermarketite hoiud karpi, mis seal ees on, kui horon peodes üleliigset raha või anname kerjusele, ma ei tea, mis siis juhtub, kui või sularahaga kaotame. Ei ole ju kirjusel seda terminali. Kui tahate anda krooni, siis peaturkad ka kassakaardi, tema terminali ja sellega, kui kui sul taskus enam raha olla ei tohi, siis kaob suur osa altruismist ära ju heategevus, sest ma ei saa kellelegi vaja, puudub ka teile anda enam seda raha, et raske aru saada seda altruism olemas, tänapäeval rohkem tahame, mõtleme, et altruism on see, kui me raha jagame. Aga et kedagi kedagi aidata, meie oleme valmis pigem loovutama mingi eurosilla asemele, et aidata keegi trepist alla või üle tänava. Seda me näeme tänapäeval tunduvalt vähem. Aga selle instinkti käivitas just see soov aidata kedagi füüsilisest, mida talle raha anda. Kunagi kunagi raha ei olnud ja siis tähendas ikkagi kedagi aidata tähendas tal, tal mingisugune tegu kellegi heaks. Ja raha andmine iseenesest kuritegu, vaid ta on selle raha, et ise nüüd endale seda head ostame oma heateo raha vormis välja. Püüame lepitada oma südametunnistus sellega, et igasuguste kampaaniate ajal valime selle telefoninumbreid kuskil keegi võtab minu arvelt, vaat selle viis eurot kannab sinna arvele ja süda on rahul. Ma tegin head. See on kindlasti metseenlust üks, üks vorm, aga mõelda, mida ma täna head tegin selles mõttes, kes ütles mulle täna aitäh. Ma ei tea, kas seda eetris küll ütelda, aga aga te olete minu kodus näinud mereäärseid toole. Ja seal ma nõuan kõigilt oma külalistelt õhtust mediteerimist. Kui päike loojub 10 minutit võtab aega, kui päike jõuab silmapiirini 10 minutiga, kaob ära. Ja siis me istume seal, vaatame, seal võivad päikese, siis ma sunnin peale Niukest täiesti ilmaliku või, või siis jumala vaba mediteerimist. Kolm mõtet on seal üldse. Elame kolmetegevuste küüsis kogu elus, esimesed on eksistents realistlikud tegevused, mida teha, olemas olla, tuleb tööd teha, leiba teenida, tuleb süüa, teha, enda hoolitseda. Teine tegude rühm on parandamine, korrastamine, kes talt psühholoogia sellele rajatud ja mõtle, mis sa täna ära parandasid, mida sa täna korda tegid ja kas või maailma parandamise mõte. Ja kolmas on siis looming, mida sa oled teinud midagi sellist, mida pole varem olnud, sinna juurde me mõtleme, et v2 mõtet kesi, kellel see täna aitäh ütlesid, kas sa märkasid kedagi, keegi tegi sinu heaks midagi ja mis oli, lastel on see väga oluline, et märgata, mis asi see on, mis mulle tehti, head ja ma olin ütlemata ütlesid talle aitäh. Ja teine oli see, et kes sulle täna aitäh ütles ja mis teose täna tegid, kellelgi oli põhjust sind tänada. Ma nimetan seda kasvatuseks. Aga kui see paar-kolm korda teha, siis ta sunnib peale õhtul iga päev on omaette tsükkel meie elust. Ja õhtu on selle tsükli lõpp, nagu meil on, ka elul on lõpp ja aastal on sügis ja mõelda päeva peale neid mõtteid, siis me kasvatame endas seda arusaama altruismist, mida ma täna tegin, sellist, et kellelgi oli põhjust öelda, aitäh, et sa seda tegid ja see on niisugune inimlik. Noh, lõpp võib olla kogusele instinktide jutule, ei saa öelda, et üks on tähtsam kui teine aga mina räägin seda juttu enam-vähem ikkagi kasvatuspsühholoogina. Aga miks on ainult kaheksainstinkti, tundub, et need oleks justkui rohkem, mis meid edasi viivad ja panevad käituma, kas siis hästi või halvasti. Jah, ma olen need välja kirjutanud või välja uurinud eri kultuuride kasvatuspõhimõtetest ja arusaamadest. Kõik me saame aru, et instinkt on meil sündides kaasas, see on instinkt oma definitsiooni järgi on käitumisjuhis, mis käivitub siis, kui teadvus jaole ei jõua. Tähendab, et on olemas see juhis, aga teadvus võimaldab seda ürgset instinkti inimlikult korrigeerida. Pakutud välja ka paljusid instinkte, mis tegelikult instinktid ei ole, on räägitud näiteks seal, et mise, areaali kaitse on oma kaitsed oma realinosema out mahub täpselt meil kas vabaduse instinkti alla, kuid verantsus instinkti alla. Minu ruum, minu, minu territoorium, kodu on, tegelikult on konsentrile mõiste algusel minu, minu korter, siis on minu, minu koridor, minu trepikoda, minu õu, minu, minu küla, minu, minu linn, minu tänav, minu, minu riik, minu universum ja kuskil loomulikult kaitseme seda areaali. Aga ta mahub vabas instinkti alla või dominants instinkti alla. Noh, räägitakse ka, et on olemas selline tapjainstinkt. See on refleks. Tulenes sellest, et et veri on meis kõigis olemas, aga ta on ju peidetud. Ega me tavaliselt verd ei näe. Ja vere nägemine tõepoolest käivitab juba loomariigis kaks võimalust, kas siis muututakse aktiivseks ehk ründajaks. Käivituks tapjainstinkt, kui me põgeneme tänapäeval me tunneme ka nähtust, kus mõni inimene arstiks saada ei suudagi, sest niipea, kui verd näeb, minestab, aga võib-olla loomariigis see on, aga ta pole ka instinkt, vaid ta on ikkagi refleks Wireflektoorne reaktsioon. Ja, ja tõepoolest, mida on Konrad Lorenz? Loomapsühholoog on kirjeldanud, kui ikkagi on hanekarjas üks hani, kes sealkeelse on kuskil midagi veritseb siis teised taovad teda edasi ja sest see veri käivitab tapjainstinkti, kuigi ane teriti ju mõrvarliku loomad ei ole. Haid näiteks ei ründa tavalist ujujat. Aga kui üks on purenusi, tormad kõik alal selle vere nägemine, aga ma ei usu, et on olemas mingit tapjainstinkti. Ei, võib-olla sadism, aga nüüd niisugust tapjainstinkti. Meil ei, ei ole seda instinktist pidada. Ja küllap meil on teisigi, aga, aga neid on. Need on erinevates kultuurides langevad kokku need kaheksa, millest me rääkisime, nii kaua aega. Kui inimesel on mõni nendest instituutidest puudu, kas ta on siis diagnoosiga? Inetu öelda, aga üldiselt, kui tal on ikkagi üks valdkond puudu, siis ta, kas ta ei suuda selles olukorras üldse mitte käituda. Aga, aga tihtipeale tähendabki seda, et ta tal on sellest puuduse inimlik osa. Ja mõnda inimest ei suudagi üldse muuta ka kasvatusega mitte. Kasvatusega saab neid instinkte lihvida ja koolitada. Kui teda ei ole, siis ei midagi. Jah, väga üldistatult öeldes ongi, et kogu kasvatus, kui ta ka tegevus saab olla on teise inimese mõjutamine selles suunas, et koolitada instinkte, inimlikkusega varustada instinktide inimlikkuse instinkt on nagu arvuti dos süsteem. Kui me ostame arvuti, siis tal peab olema sinna sisse midagi programmeeritud. DOS süsteem seal all on, kui seal seda ei ole, siis arvutiga midagi peale hakata, paljas kast, aga kui see on all, siis sinna saab peale programmeerida väga väärtusliku tarkvara inimesega. Täpselt samuti. Kui meil on see instinktide tarkvara ikkagi olemas, siis ida peale saab midagi programmeerida. Aga ma isegi ei kujuta ette, mida tähendab, kui instinkti üldse ei ole. Mida tähendab, kui inimesel pole üldse enesealalhoiu instinkti? Me võime kelkida, ta ei karda surma ja esimesel võimalusel ta hävib. Sellisel juhul seesama surmakartus on enesealalhoiu instinkti osa võtma või et üldse ei tunne hirmu näiteks või see on ka ebainimlik, kui ta üldse hirmu ei tunne. Kõik inimesed tunnevad hirmu, aga mõni suudab ületada ja mõni ei suuda ületada. Aitäh teile, Tõnu Ots.