Meie teemaks on jätkuvalt instinktid, kokku on neid kaheksa ja rääkinud on Tõnu Ots juba soojätkamise arengu, enesealalhoiu ja vabaduseinstinktist. Ees on veel neli instinkti. Psühholoog Tõnu Ots, missistinkton, dominaldsus, instinkt. Instinktid on omavahel kõik seotud. Näib, et üksteisele vastu rääki olla. Ilme kord me rääkisime vabaduse instinktist, see tähendab seda, et inimene ei taha olla kellegi teise mõju all, ta tahab olla teiste mõjudest vaba ja näib, et dominantsus instinkt, mis räägib karjasuhete toimumist inimeste juures on nagu midagi midagi muud. Ja tõesti, karjasuhetest on see instinkt meil pärinud. Aga kari on selle liikmete jaoks alati hoomatav. Seltskond, hoomatav suurus, dominant, instinkt räägibki sellest, et kuidas luua alateadlikult muidugi selles süsteemis, mida vanasti karjaks nimetati. Ja tänapäeval nimetame siis Sootšeumiks või grupiks või kollektiiviks seal luua selliseid suhteid, et me 11 respekteerime tema koha järgi. Selles sellest räägivad ilmekalt väikeste gruppide teooria, mis ütleb, et selles seltskonnas kus on kuni 12 inimest on võimalik luua hierarhia, süsteem, mis on täiesti normaalne. Me räägime perekonnapea ja Vaidemegi seal, teine on ja kes kolmas ja neljas ja ometi see süsteem töötab, kuigi see tundub, et see on mingisugune sõjaväestatud süsteem, poistel on ta oluline. Mina märkan oma töö samuti, et on väike koolidega palju tegemist teinud. Et väikekoolis Pole mingit probleemi, kui on klassis näiteks 12 õpilast. Nendel omavahel suhted töötavad, sest et igalühel on selles oma koht olemas. Kui on rohkem, siis tekib olukord, kus on küll dominant üks liider ja teised on allpool kõik ühetaolised anonüümne mass tähendab järgmist ülejärgmist kohta pole määratud ja see teeb meil suhtlemise raskemaks. Aga dominantsus instinkt määrabki selle ära, kuidas inimühiskond loob väikeses seltskonnas oma hierarhiasüsteemi. See on tõesti vanas karjainstinktist pärit kari võiks olla meil praegugi nagu eeskujuks või vähemalt pilt, mis seal karjas toimub. Alati ei ole karja juht sugugi isane, vaid on karjad, kus karja juhiks on on emane olend ja kui hakata inimajalugu vaatama, siis meie teadvuse tegema. Koos hakkas ka tekkima hierarhia süsteem ja see oli emajärgne sugukond. Naine oli see, kes oli karjapea või siis juhtolend ja tema pani teised paika või tema järgi jagunesid teised. See töötas nii kaua, kuni meie suhtlemiskeskkonnaks oli väike kari ehk hõim või pere. Ja niipea kui sa laienema, siis haarasid mehed võimu, sest et nemad suutsid organiseerida seda süsteemi rangemal sõjalisel või noh, hierarhiliselt õigustatud omal viisil või süsteemil ja, ja see on neil kandunud ära ka nüüd, tänapäeva. Kuigi praegu märkame jälle seda, et me oleme, oleme hirmsasti hädas sellega, et meid püütakse anonüümsemaks muuta. Ta vabaduse püüd ei ole mitte olnud, et olla täiesti vaba vaid me tahame väikseid hoomatavaid süsteeme ja sellepärast on psühholoogiliselt seletatav see, et me ei võta omaks seda, et me suure vaevaga pääsesime suures süsteemis Nõukogude liidus. Ja nüüd me oleme samasugune anonüümne väike riik, teiste seas räägiti kui palju tahes. Me tunneme ikka seda anonüümsust, keegi kamandab, keegi ütleb ja meedia oma hierarhia süsteemis oma juhte usaldada, siis need on kellegi alluvuses, samuti valdade liitmine, sellepärast et me kaotame selle inimesele vajalikud nominantsus, süsteemi, suhete süsteemi, ka need igasugused muud väikeorganisatsioonid, kui nad lähevad liiga suureks poolituvad paljud organisatsioonid on kohe loonud, et vot kui meid on rohkem, kui on ette nähtud, siis jaguneme, kaheksa on selleks, et me oleksime omad tavad ja et valik oleks ikkagi konkreetne, et me teame, keda me valime ja kuidas mina temaga kokku puutub. No kasvatus jaoks on see muidugi oluline, sest et poistel ja tüdrukutel on sellise süsteemi dominantsus süsteemi v hierarhilise süsteemi loomine käib erinevalt, poisid kehtestavad ennast kolmel moel kõigepealt püüavad juhtpositsiooni haarata, jõulised poisid, noh, rusikaga pannakse ennast paika ja ja kui sa ei allu või ei alistu sisse tuupi täitsa tüüpiline põhjus, kui sügisel uus klass tuleb kokku, siis seal välguvad rusikad, püütakse koht kätte näidata, et mina olen pomo või boss või kuidas keegi kutsub, aga ega meile ei meeldi kellelegi rusikavõimu all elada ja nii poistele ka mitte. Ja kuskil varis jagab esile ujuma uus liider ja see on tavaliselt liikumisliider, see on see, kes pakub palju huvitava tegevuse, jaluta vaid veab kaasa ja need on need, kes muidugi õpetajatele ka ei meeldi, siis nad veavad teiselt pois poppi tegema ja, ja võib-olla shoppama õunavargile, mis kõik, aga usaldatakse liidrit, praegu peaks juba koolis olema ennast kehtestanud kolmas dominant, see on arvamusliider. Arvamusliider on see, keda usaldatakse, tema arvamust, tal ei ole rusikaid ette olla jõulia liider. Ta ei vea teisi kaasada, pigem esitab. Aga tema arvamus maksab? Me jälgime ühiskondades, meil on ka arvamusliidrid, pääsevad mõjule, aga kui see sootsium on nii suur, et on hoomamatu, siis see arvamus muutub samasuguseks anonüümseks nagu palun andeks seda väljendit see arvamuste peldikusein, kus igaüks kirjutab, mis talle pähe tuleb ja sealt ju arvamusliidrid väljas elekteeru inimene on hirmul, et mind ei panda tähele ja püüab olla arvamusliider ja sellepärast ta ropendab ja räägib igal pool kaasa ja see seletab vajadust selle instinkti realiseerumise järele küll inimlikul moel. Tüdrukutega on asi veidi teistsugune. Tüdrukute suhted on psühholoogia keeles lähisuhted, Nemad ei loo hierarhiat, tütarlaps on keskel. Siis mul on üks sõbranna, seal, teine sõbranna, seal kaugel sõbranna, seal on kõige suurem sõbranna neid lähisuhteid ja seal on oluline enam mitte nii-öelda alluvussuhe, vaid lähisuhe. Me oleme temaga kõige lähedasemad, käime käest kinni ja räägime saladusi ja, ja tavaliselt ongi niukseid keskmeid ühe tüdruku ümber nagu nagu noh, lilleõied seal. Ja kui seal tekib mingi hierarhia vorm, näiteks tüdruk avastab, et mul on sõbranna ja temal on tekkinud oma sõbranna, kes minu sõbranna ei ole siis tekib armukadedus, kui sa temaga mängid, mina sinuga ei mängi, poeme peitu, kaome ära. Muidu teda ka oma sõber kutsudes, mina ei tulegi. Armukadedus palun andeks. Naiste armukadedus on oma loomult naiselik. Kui sa oled temaga lähedasem kui minuga, siis see tekitab naistes. Vastumeelt meestel on natuke teistsugune, kui keegi ületab selle hierarhia, et sa ei suhteliselt mitte oma ülemuse kotivaid, ületad mind, siis tekib seal vaenutsemine. Miks sa mind ignoreerin või see on teistsugune? Aga meeste armukadedus naise suhtes, see ei ole see suruma. Osa on tihtipeale omandiga seotud, et seal on üks võimalus, aga neid on ka teisik. Naine on minu omand ja igaüks, kes tahab minu omandit endale või minu omandit kasutada ka rääkimise ja võib-olla ka ajaveetmise ja võib-olla ka mingite intiimne südameasjade järgi on minu vaenlane, ta tahab riisuda minu omandit ehk kahjustab minu positsiooni ja see häirib nagu mehi rohkem. Armukadedus on küll armastuse kaaslane, aga tihtipeale paljudele on ta teisenenud omanditundeks. Aga maailm, praegu elab, niuksed veidrad, aga ega me ei tea, mis tuleb pärast kapitalismi. Me oleme kapitalismis nagu pettunud ja ja pankade ülevõimus pettunud. Ja meil hakkab see asi üle keerama ja psühholoogia märkab küll, õigemini sotsiaalpsühholoogia südameis väljub praegu toimub selle suure globaliseerumise sees. Otsime ikkagi võimalust moodustada väiksemaid ühikuid, mis hoomatavad, kus meil on oma kindel hierarhia süsteem, kui nüüd veidi jäigalt üldistada, siis kõik see vihma nimetame sotsiaalvõrgustikus on tõepoolest nagu kalavõrk. Me oleme üks hõlmekene seal, oleme ühendatud niidivi teiste sõrmedega, aga me ei märkagi, et igas sõlmes seal eespool istub raha. Raha taga on ka pangad. Kui ma tahan ka nagu sotsiaalses süsteemis ka täiesti mingisuguse riikliku süsteemi kõrval eksisteerib paralleelsüsteemis enge ood, võim, MTÜd kellegagi suhelda, siis kahjuks meil on, see suhtlemine käib ikkagi üle, raha ei ole ju rahata teenuseid, siis on, on asi kahtlane ja nii meil praegugi tekkinud igasugused, võib-olla praegu alles hüpoteetiliselt, võib-olla esoteerilised arusaamad rahata ühiskonnast, et me peame suutma suhelda ilma rahata. Ja nüüd psühholoogia näebki selle seda, et seal ei maksa raha, ei pane asju enam hierarhia paika. Egdominantsust ei määra, vaid määravad hoomatavate suhted, kellega ma suudan suhelda. Tootmiseksperimente on vahel teinud. Kunagi uurisin vähemalt Kanadas sündinud lets süsteemi lets tähendab siis oma rahasüsteem, Lõukal ökonoomikal treiding, süsteem, see oli siis see, et üks vald tegi oma raha, mis haaraski suhtlevaid inimesi ja maksti seal oma rahaga teenuste eest ei segatud sinna panka ega ega vahendajat, vaid oma raha tähendab teenus teenuse vastuolu, selle märgiks oli see, see tarbetu mujal tarbetu paberilipakas. Kui palju me üksteisele teenuseid osutame? Ma nägin seda, kuidas ta käivitus soomes güro vallas ja seda on müüdud ka Eestis teha. Ülo Vooglaid püüdis ka loo vallas seda seda teha just selleks, et käivitada see nende väikeste hoomatavate ühiskonna või Sootšumi üksuste dominantne süsteem, kus meil on kõik, on teada omavahel ja kuidas me omavahel suhtleme. Rahata ühiskonna liikumine on olemas. Siis me räägime, seal lokkab egoism, inimene protestib sellega, ta on täiesti egoistlik, toidab ta ei hooli teistest. Nüüd me räägime seal siis, mis on see siis Kunimine püüab ennast nähtavaks teha seal ennast eksponeerides ja bioloogiliseks. See termin on Marsi siis, kus inimene püüab iga hinast just ennast märgatavaks teha, olla keegi, olla miski teda ei taha olla anonüümne. Ja see ongi dominantsus. Süsteem garanteerib selle, et väikeses rühmas on kõik omamoodi hierarhia süsteemis, kuid nad on kõik olemas. Dominandid anonüümseid selles seltskonnas ei ole. Milliseid käitumises endaga kaasas kaasa toob ja kuidas see kasvatusteaduses on? Ma kardan, et me täna rääkida ei jõua, aga võib-olla järgmine kord jooksul võõrduma rääkida. Kohtume järgmine kord.