Kiinismade kordame nüüd valitud palu läinud pühapäevasest saatest filosoofia õppejõud Ülo Mattiasega. Tahaksin kõnelda täna asjade saatusest sellest, kuidas on muutunud meie suhtumine asjadesse ning seda eriti seoses raamatuga. Kõigepealt on küsimus muidugi, selles on raamat üldse. Ma ütleksin, et raamat on kindlasti asja. Kõigepealt võib seda tunda raamatut kätte võttes. Eriti aga tunneme me seda, et raamatuid on asjad kolides sest siis ei ole, nagu ma olen märganud raskemaid asju, kui raamat. Sellest, et raamat on asjad, võib aru saada ka siis, kui me võrdleme raamatut sellega, mida me nimetame teoseks. Harilikult muidugi ei tehta vahet raamatu ja teose vahel kõneldakse neis ühtmoodi. Kuid teos on ikkagi minu meelest see, mille pärast raamat on tehtud. Teos on see, mis raiutakse raamatusse kui näiteks teose autoriks võib-olla ainult üks luuletaja Sis raamatu autoreid on harilikult rohkesti. Ma ei tea päris kindlasti, kas paberimeister või meistrit kuuluvad raamatu autorite juurde, aga päris kindlasti kuuluvad raamatu raamatu autorite juurde trikkalid, köitjad, kunstnikud, korrektorid, toimetajat ja jumal teab kes veel. Igatahes kuulub sinna rohkesti tegijaid, rohkesti autoreid. Juba see näitab, et raamat on asisem kui teos. Seda tõendab, viimaks minu meelest ka luuletaja. Selleks luuletajaks on Marie Under kes on ühes oma endelises luuletuses. Selle pealkiri on, kes seal luuletus, mis lõpetab 1000 942. aastal ilmunud raamatu Marie Underilt mureliku suuga. See raamat ise on minu meelest parim raamat, parim teos, mis sõjaaastal Eestis üldse ilmus. Ja vot selles luuletuses Marie Under muuhulgas küsib ka niimoodi. Endeliselt küsib. Kes sorid, minu raamat tuttes, kus olen viibinud naerdes nuttes kes olid minu raamatutes, kus olen viibinud, naerdes nuttes sorida võibki asjades või asju nagu mis tahes muu asi nii koondab, raamatki kogub raamatki ühtekokku maa ja taevajumalad ja surelikud, see tähendab ühe maailma raamatki võtab vastu, hoiab, pakub midagi. Raamatustki leiab inimliku eest ning sinna võib kõigepealt muidugi nähtamatult vahest ainult lugemise jälgi nähes lisada inimlikku nagu mis tahes asjasse. Ma toongi ühe teise näite Marie Underi luuletusest vanemate piibel. Ma olen siin välja valinud mõned read, mis minu meelest peavad siin silmas raamatut, kui asja. Under kõneleb niimodi. Lehe järele rabedad leht, törsin ja mõne sõna kui ehte tõstsin silmile teiste seast nemad mõlemad sõrmed, kelle silmad kelleveerinud neid halle tähti, nemad on läinud siit siiski ma läbi kirja, selle nihkusid neile lähemal. Raamat des kui uksebiit. Teises mõttes võib raamatuis lisada inimlikku ka täiesti nähtavalt loetavalt vanimaist piibli ja mõistki raamatuist peale. Võib Neisse tehtud sissekandeid pidi aimu saada nii mõnegi perekonna loost ja käekäigust, samuti raamatu enda rändudest omanike vahetumise märke tähele pannes. Enda lugeja hinnangust raamat. Ma toon ühe näite. Kui 1781. aastal Tallinnas ilmunud kööki ja kokaraamatu, mis on üks väga soliidne paks kokaraamat ühes Eesti Kirjandusmuuseumi eksemplaris, leidub sisse kirjutatud. Ja see on niimoodi, see on üks sitt raamat, see ei kõlba koeki siis kehitama sedagi raamatut kui asja, millessegi anumasse on lisatud inimlikku raamatud jagavad tänapäeval kõigi asjade saatust, mis mõttes päris kindlasti selles mõttes, et nagu muudegi asjade suhtes, millele juhtis tähelepanu juba Rilke, ilmuvad ka ersatsraamatud need tühjad näilikud raamatud, need räigelt värvilised ja läikivad raamatud. Me kohtame neid juba kõikjal. Edasi, kuuludes sellesse äraviskamise ühiskonda sellesse Veqwerpheni ühiskonda jagavad raamatu ka teiste asjade saatust. On päris selge, et vähemalt üks osa raamatuist kuulub tänapäeval juba niinimetatud ühekordse kasutusega asjade hulka. Tähendab nende asjade hulka ka, mida me kasutame korra ja mille me viskame siis prügikasti prügikorvi. Nendeks võib tänapäeval pidada päris kindlasti juba ajaviiteromaan. Mul ei lähe kunagi meelest see kui ma kusagil 25 aastat tagasi esimest korda sattusin läände Saksamaale ning märkasin omast, millest seda, et küll need sakslased on hajameelsed. Sõites rongiga märkasin ma, et rongi on ikkagi siia-sinna unustatud raamatuid. Romaan alles mõni aeg hiljem sain aru, et siin ei ole tegemist hajameelsusega vaid see on tõesti juba midagi niisugust, mis on sellele äraviskamisühiskonnale omane. Raamatut on ära kasutatud, juba need raamatud on täitnud oma ülesande. Reisijal aega viita. Need ei ole maha unustatud asjad. Seda äraviskamis ühiskonda tunnevad raamatute seisukohalt tänapäeval isegi eesti vanaraamatu kaudu mehed. Nad teavad seda, et meiegi prügikastidest või tänapäeval välja ilmuda juba päris üllatavaid raamatuleid. Mõnu minu meelest näidati mulle, mul ei tule praegu paremat näidet meelde, aga see on nüüd tõesti ehtne, mitte väljamõeldud näide. Näidati mulle üht raamatut, see iseendast ei ole selle raamatuna või seda raamatuna, mis seda teost see sisaldas, nimelt Rootsi kirjaniku Gustav Janssoni raamatu teose lüügen, sihtefon, kriige valed lood sõjast, mis oli ilmunud Leipzigis 1911. aastal. Aga see raamat oli siis üllatav selles mõttes, et selles leidus Karl August Hindrey, meie Karl August Hindrey sissekirjutus. Selles mõttes oli see tõesti üllatav, raamatuleid aga, mis oli leidnud juba oma tee prügikasti edasi tõendab seda, et raamatut jagavad tänaval muude asjade saatust. Ka see, et raamat muutub tõepoolest pelgaks vahendiks paljaks vahendiks nagu muudki asjad ei ole enam neilt mingit väärikust, ei ole nende suhtes enam ei mingit lugupidamist. Umbes suhtume niimoodi raamatusse nagu kunagi Karl Marx, kes juba pooleteise 100 aasta eest nimetas raamatuid oma orjadeks. Ja viimaks võiksime ütelda, et raamatud jagavad muude asjade saatust ka selles mõttes. Et raamatut ei käsitata enam, ei mõisteta enam mitte niisuguse rikka seda maailmanelikut koondava asjana Martin Heideggeri mõttes, vaid üksnes tehnilise funktsioneerimise seisukohalt. Raamatut käsitatakse kuidagi vaese ja ühe külgsena eelkõige informatsiooni kandjana sealhulgas veel üsna niisuguse viletsa kandjana niinimetatud paberkandjana. See tähendab niisuguse Anarcronistliku kandjana, mis on oma aja igas mõttes ära elanud. Aga ma tahaksin Ütelda seda, et ometi me suudame selle üle järele mõtelda. Kordasime valitud palu läinud pühapäevasest saatest filosoofia õppejõud Ülo Mattiasega sarja toimetab Haldi Normet.