Eelmisel korral neil jäi jutt pooleli, dominantsus instinkti juurde. Ja Tõnu otse öelge palun, mis juhtub inimesega, kui ta on surutud anonüümse massi hulka, mis tema sees toimub, et see dominantsus instinkt tahab välja tulla, aga kuidas see väljendub siis tema käitumisest? Ta püüab olla dominant kellelegi suhtes, aga tal puudub hierarhia, süsteem, nad kõigi mahuses hierarhiasüsteemi ja eelkõige me seostame selle poiste, Aasotsiaalse või vägivaldse käitumisega. Vägivaldne poiss on millegipärast sattunud sellest süsteemist kõrvale, ta ei kuulu sellesse respekteerida heaolu, süsteemi, kus kõik on omavahel head sõbrad. Ta püüab ennast kehtestada ja siis tekib selline käitumine, mis piss kõrvalt vaadates ei sobi. Samal ajal, kui on tegemist kuritegelike gruppidega, siis seal on väga range hierarhia süsteem olemas. Ja nad täpselt teavad, kes on liider, kes järgmine, kolmas, neljas ja see on nendele oluline, meie ütleme, et kuritegelik grupeering, asumalaseirarhi süsteem töötab. Minu asjaolud pole selle jutu juures olla praegu moralist mailis, seletan, kuidas tekib grupis süsteem dominantsu instinkti ajel. Kõige ilmekam, millega me oleme praegu hädas, on koolikiusamine. See tähendab, et on, on vaja olla kellegi suhtes dominant, jagaja aia kiusata. See hakkab nüüd juba järgmise instinktiga, millest jutt, tuleb, aga seeme, vajadus ennast kehtestada, dominant selles süsteemis luua mulle sobiv süsteem. See on koolis väga raske, sest me püüame seda süsteemi lõhkuda. Õpetajal palju targem tabada ära, et klassis tekib peale ametliku või siis koolis aktsepteeritud hierarhia, on ka teine süsteem, mis ei, ei ole õpetaja poolt määratud, sest et ega klassi liider, klassi dominant ei pruugi olla sugugi õpetaja poolt määratud klassivanem, vaid seal tekib teine süsteem ja õpetaja seda teist süsteemi. Raske, palju targem on, on uurida seda süsteemi, millistes suhetes keegi kellegagi on, kes on see, kes niite tõmbab, see, kes on see, kes teisi tagant õhutab ja kui ta siis seda tundes püüab mõjutada neid liidripositsioonil olevaid poisse, ta saavutab palju rohkem. No see on tüüpiline, mida kunagi tegi Makarenko, mida me noh, kahjuks tänapäeva pedagoogika teda eriti õigeks ei pea, sest et sellel oli oma kindel ideoloogiline taust, mis meile praegu ei passi. Aga need pedagoogilised võtted, kuidas ta püüdis jõuda just selle kamba liidritele ehk mitteformaalsete liiditeni, ta nägi, et tekib siis on kahjuks veel igal pool on selline olukord, kus meil tegi formaalse liidri ja mitteformaalse liidri vahel vastuolu töökollektiivides, ega meil ei pruugi oma ülemust eriti usaldada, kui meil on kõrval keegi teine muidugi varisüsteem, kus me räägime, võib-olla ka siis noh, ma ei tea, varivalitsuse ehk liialdatud, teine süsteem, teie liidreid, me usaldame rohkem kriminaalses süsteemi, sest mul on selles ka oma koht olemas. Nii et kasvatuse jaoks on raske, läheb raskeks siis, kui püüame selle dominantinstinkti vastu võidelda. Sest see on instinktiivne vajadus luua süsteeme, kuhu mina kuulun ja mul on kindel koht, selles ei pea olema liider, aga alati kindel koht. Selle koha pärast käib muidugi võitlus ja on palju tegevusi, mis seda häirivad, aga sellest me peame rääkima edaspidisel identiteediinstinktiga seos. Kas mõnel inimesel on see eriti tugevalt arenenud või, või kes on need, kes pürivad iga hinna eest sinna liidrisse, kes tahavad niite tõmmata ja ja olla seal hierarhia tipus? On ikka kuskil on see kõigil meil see aeg aga seotud meie võimetega, kus me ise saame aru, et ma ei ei suuda võidelda või see on vastu näppe, on need, kes on igas kollektiivis on need, kes ei no paku ennast parimaks ja kesi eksponeeri ennast, seda nimetame küll tavapäraselt tagasihoidlik inimene või, või vähenõudlik inimene, pretensioonid, inimene ja on neid, kes on igal pool. Perfektsionistid, kes tahavad igal pool olla parimad kaamerad ka juhina, kaasa arvatud ka liidrina ja neid on, on loomulikult meie iseloomuga seotud, nagu iga instinkt on seotud ikkagi meie iseloomuga, kuivõrd instinkt meie iseloomu toel avaldub. Aga kuidas see asi toimib perekonnas ses mõttes, et perekond kui väike kari, kes seal on juht ja kuidas need rollid jaotuvad, nii et näiteks lapsest ei saaks kiusaja kui kiusatav, sest see võib ka kodust alguse saada, et seda, kas instinkti surutakse seal maha või kuidagi käivitatakse ta. Ja kas me tahame tunnistada või mitte, võitlus perekonnapea rolli pärast on toimunud igas suhtes, see ei käi rusikatega ega taldrikute lõhkumisega. Kuskil määratakse ikkagi ära, kelle sõna jääb peale, kelle järgi me käitume, kelle juhendamisel käitume, jagame perekonnaelu pooleks, on abielu suhted, kus me räägime kahe inimese suhetest ja kui sina tekivad lapsed, peresuhetest on abielu suhetes, kajastub selles noored? Tihtipeale on, on väga mures, et miks just tema peab ütlema, kuhu me täna läheme ja ja miks mina pean olema see, kes kuuletub ja tüdrukud kurdavad, miks mina pean temaga kaasa minema mingile poksivõistlusel, kus on midagi aru ei saa ja, ja pois on pahased, et miks ta kamandab mind kogu aeg sinna muuseumi, kus mul midagi huvi ei paku, tähendab, kelle sõna jääb peale. Huvid on muidugi põhjus, aga kelle sõna jääb peale otsustamaks perekond tekib, meil jupphaaval tuleb üks laps, teine laps ja seal on oluline juba siis perekonnapea, kui me uurime lastelt laste käest kehtiva perekonnapea ja ka laps ei oska ütelda. Aga siis me küsime, et kelle käest sa küsid, luba, kui tahad õhtul kauem väljas olla. Laps ütleb, et isa, et kui isa keelame, siis no siis ma küsin emalt üle. Tema lubas, et läheb täpselt niisugune veider olukord ja tihtipeale isa isa ütleb kuule, et lisaisa käest Läheb laps küsima, kas õhtul kodunt ära olla siis emad, ei, mina ei tea, mine küsi ema käest, tähendab ta ise vabatahtlikult, loovutab selle perekonna rolli emale iseeneses, ma ei näe selles midagi halba, kuigi me praeguses võrdsus ühiskonnas püüame ka koduseid rolle jagada võrdselt. Aga ema on ikkagi kodune. Kuningas ema on kodu esindaja ühiskonnas, tema kannab koduprobleeme ühiskonda, püüab saavutada, kodus paraneks, isa on ühiskonna esindaja kodus ja isa juhib lapse kodunt väljumist ja seal rooli erinevate, tihtipeale meil meil kodus hämma võim femis palju anekdoote põhjustab, kus tõepoolest nagu sa kunagi, limaäärne sugukond, hoolivus, vanem naine, neid kultuuri on siiamaani, kus suguvõsa vanem naine on, on perekonnapea või hõimuvanem ja need on väga tsiviliseeritud kultuurid, kus nii on välja kujunenud, kus ei ole temal lastel erilist sõnaõigust, ega nende kaasadel ei saa ja nii on meil ka kodusid, kus tegelikult on võimu haraden. Ega ta kõige hullem võib-olla ei olegi, sest et ema vaatab maailma elutarkuse seisukohalt paljusid rumalusi, mida oleks pidanud vältima juba siis, kui tema lapsed olid väikesed, aga nüüd on ta targemaks saanud ja nüüd püüab siis oma vigu kunagi vältida. Aktiivselt sekkub perekonna ellu, aga on ka olukordi, kus perekonnapeaks saab laps või teinekord ka koer Endale märkamatult. Koer dikteerib, mida on vaja teha, tähendab, oleme koerale andnud mõista, et tema on perekonnapeaasi, on see, et kui ta tuleb ja kleebib ja nõuab, et nüüd välja minemine ütleb, süüa saama need, kes tegelikult koerte kasvatamisega kasutavad seda võtet kui kutsikat taltsutada, siis mänguhoos keeratakse korraks selja peale, käsi kõri peale, pigista, hoiatas ainult maas rabeleb vastu, teine kord, kolmas kord, aga siis vaatab alandliku näoga otsa ja saab aru, et see, kes ta sundis selili ja kinni hoidis, see on tema ülemus, aga paljudes peredes, kui vaadata, siis nad elavadki koerarežiimi järgi, aga samuti on lastega lapsed, nad ei kuula juttuvate, karjuvad vahele katkestama jutud, kuuleme, laps karjub, lapsed õpivad juba teisest eluaastast, õpivad jonnimise kaudu vanematele pähe istuma. Ta teab, et jonniga saavutab midagi karjumisega. Ja niimoodi me kuule Thomas ja tema vorm. Kuidas olla vägivaldne, saavutada dominantne positsioon perekonnas ainult selle kaudu, et ma karjun kõvemini ja ma olen ju väike, ma võin nõuda ja see torkab silma ka lahti omavahelistes suhetes, seal tekib täpselt samuti. Tüdrukud arenevad kiiremini, kui on esimene laps, on tüdruk seal vana doktor Spocki tarkus, kus ta ütles peres, kus lapsed on sündinud vales järjekorras on tunduvalt raskem kasvatusega toime tulla võrreldes perega, kus lapsed on sündinud õiges järjekorras. Kunagi ma tõlkisin tema artikleid ja ma ei saanud sellest mõhkugi aru, jätsin tõlkimata. Hiljem leidsin üles tema algallikad. Ja seal ta seletas, et tüdrukud arenevad kiiremini kui poisid. Kui esimene laps on poiss, siis teda loomulikult hellitatakse. Aga kui sünnib tütar, siis tema aastaga on praktiliselt poisile järele jõudnud, kui nende vanusevahe on kuni kaks aastat siis tekib teistsugune võitlus, aga perekonnas isegi võitlus, kus tütar on esimene siis ta läheb nii suure arengukiirendusega venna eest ära. Vend, et ennast kehtestada, aga hammustama. See on üks veider perekonnasisese vägivalla vorm mis on omandanud väikelastele ja omane ainult noorematele poegadele. Perekonnanõustumine tihti emad ütlevad, et issand jumal, mida ma teen hammustava lapsega siis ma mängin nagu selgeltnägijad, ütlen jah, nende nooremate poegadega on ikka probleeme küll. Ja siis ema ehmatab ära, issand jumal, kas te teate juba, kas teile räägiti? Ei, see on tavaline, kui väikevend ei suuda ennast kehtestada vanemõega võrreldes, siis kättpidi ligi ei jõuagi. Õe käed on pikemad, aga hammastega pääseb kintsu kallale küll ja siis siis need hammastega õe kintsu küljes kinni, nii et lase, kollane Nemad, juba seal tekib selline vajadus enda dominantsus kehtestada. Olla kellelegi suheldes dominant. Vanemal õel on lihtne, tema haarab endale endale ema vari rolli ja hakkab väikest venda seal tunnistama, nurka panema, vaja õiendamata kallal ja väikevend aru saada ka üldse, kui meil on, on ka koolisüsteemis on seda dominantinstinkti raske jälgida. Sellepärast et me oleme erinevad poed kehtestada, et ühtemoodi hierarhiaredelil range redel ja selle redeli pärast me võitleme, see minu koht peab siin olema ja kasutama raevu, keegi libastub kõrgemalt kohelnud tema asemel ja tüdrukutel on teistsugune tüdruku keskne oma suhtlusringkond kes on tema selline hierarhia süsteem kui tema keskel ehk siis dominant, kuigi ta on teistega päris võrdne. Ja see tuleb meile kogu elu kaasa. Instinkt on meile algus, vundament ja sinna peale tuleb kasvatus, kuidas kasvatab seda instinkti võimaldab, võimaldab realiseerida. Nii et veel vanuigivõib naisterahvas tunda armukadedust oma sõbranna suhtes, kellel on veel sõbranna. Me tahame olla olla lähedased, et keegi on, on mulle kõige lähedasem inimene, poistel seda südames ooperit ei ole. Aga tüdrukutel on minu ema suri ligi saja-aastaselt ja temal oli seal ikkagi tema südamesõbranna, kellega ta käis iga kohtumas ja see oli tema südamesõbranna, kuidas teda sõbranna kutsus tibiks. Kuigi 90 ja sõbranna kutsub tibi-tibi külge, jäi siis, kui ta oli tõeline tibi, koolid, söönud, jääb külge, poistel on, on häid kaaslasi ja kõik, aga noh, nelja silma lubadused, kõik, mis seda määravad. Aga tüdrukutele määrab see kunagine lähedus elus väga palju kellegi vabadust, vabanda sihukse väikse dominanti. Vot siis aitäh tänaseks Tõnu Ots ja järgmine kord ootab meid ees selline teema nagu identiteediinstinkt.