Psühholoog Tõnu Ots, mehe tänaseks teemaks on identiteediinstinkt. Mida see tähendab, kuidas seda mõista? Identiteet on tegelikult, tähendab siis tõlkes on sarnasus instinkt tähendab sarnasuse otsimist. Me otsime ja püüame leida endasarnast olendit. Võib-olla on aru saada odavam, kui otsida abi Esolteerilistes teooriatest. Esoteeria on noh, ta ei ole teaduslik, aga samal palju pall on ta ikkagi paljude teaduslike avastuste eelaimus paljud nähtused muutunud teadurlikeks, kuigi algselt adunud esoteerilised ja ma ei tea, kui tõsiselt võtta seda uuringut, millega ma olen ka kokku puutunud. Et loomadel on väga tugev identiteediinstinkt liigisiseselt. No kõigepealt, et nad suudavad oma liiki tuvastada, kellega nad suhtlevad, kellega nad karjas on, aga isegi liigisiseselt. On suuremate kariloomade juures omane see nähtus, et isased ei paaritu oma otseste emast järglastega tähendab looma isaneid paaride oma tütrega. Isegi siis, kui see võimalus on olemas. See tähendab, et vältimaks selle liigi hääbumist või kängumist või halbade omaduste paljunemist, nendel pole geneetikas aimugi. Nad on tundnud ära, et see on mulle liiga lähedane, keda aetakse minema, kas siis ema venda kõrvalt minema, omades tütre emase liidu teise karjaga, et loomariigis on selline identiteet olemas. Aga nüüd see ei olegi niivõrd nüüd esoteeriline, seda on isegi uuritud ja, ja vis teaduslikult juba ots on tal mingi tõepõhi all, et me suudame leida enda lähedase möll. Noh, võib-olla see geneetika ulatub väljasse, tunneme ära mingisugused geneetilise ahela lõpud, kus on just need, mis on määravad ära mehe. Me oleme suures osas niikuinii kõik kattuvad, aga kui lähedased, kellega ei ole, aga ühel seksioloogia konverentsil rääkisid prantslased käopoja sündroomist. Ko poja sündroom on meil iseendast tuttav asi. Sque sündroomiks nimetame pere olukorda, kus peres kasvab isa, teadmata mitte bioloogiline laps. Poja sündroomile on veider väljund testist, mis Eston on perekonna seksuaalne vägivald, kus isa ründab oma tütart. Ja prantsuse avastasid kui hakati DNAd uurima, et üks is Eestis süüdi olnud mees geneetilise uuringutes avastati, et ta ründas oma kolmest tütrest ühte kes osutus tema, mitte bioloogiliseks tütreks. Samal ajal kaks tütart, kes sama võluvad ja veetlevad neid Nende vastus ja mees ei tohi mitte mingisugust seksuaalset tõmmet. Jani hakkad uurima ja siis avastati, et suur osa ins Eestist on seotud sellega. Kui peretütar on siis ametlik võõrastütar eelmisest abielust või tema jaoks käopoeg ja teda ta ründab, meil on need ka inimestele, siis väidetavalt olevat selline võime ära tunda bioloogili soolast. Seda Me kontrollisime huvitaval kombel, kui me korraldasime kunagi kauges minevikus kaksikute kokkutulekuid. Meil oli kaks paari kaksikuid, kes leidsid teineteist ainult selle kaudu, et oli mingi, peab otsima üles ja ta peab olema see tõmme kuskil ühe paariga me suhtleme siiamaani. Nende onu elamise vahe oli 30, parandad siis ära antud laste kasvanud ära, sealhulgas olid eraldi eraldi kodudes lastekodu lapsed ja üks lapsendati ühte konsulteerinud ees tenniseolemasolust, nad ei teadnud aimugi ja nad leidsid teineteist. Me uurisime, et kas on omane olnud identsetele kaksikutele võimunargu kaksikutele ja avastasime, et ta on paljudele tuttav ja siis kui laienes edasi ka laienes ka õdedele-vendadele, kes ei olnud kaksikud. Et mingisugune võime ära tunda, teist on inimestele omane. No võib-olla on kusagil seda edasi uuritud ja sellele ka mingisugune teoreetiline teaduslikult tõestatav teoreetiline alus, aga ta on näide sellest, et meil on, on vajadus leida enda tuttavaid ja sugulasi. Tegite saate mees, kes hakkab saama 75 aastaseks ja kogu elu juurde lastekodupoiss otsis oma suguvõsa, kust ta pärit on laialdaselt pommitamise ajal, kaotas oma pere ja lõpuks nüüd seitsme vihaselt leidis, mis sunnib seda inimest otsima oma sugulasi nüüd, kus ta on, on ise juba ütelda, pole sellest mitte midagi muud, nad ei muutu kunagi lähedaseks. Venna, kes oli temast kolm aastat vanem, leidis ja geni selline tarkvaraprogrammis aitab otsida sugulasi. Mis see meile annab, kui ma saan teada oma sugupuu kaugele ulatub? Me otsime oma juuri ja sellepärast on nüüd see identiteediinstinkt inimesele omane, et ta peab endast rohkem, kui ta teab oma oma juuri. On olemas identiteedi konflikt inimeses, see tekib siis, kui, kui ta oma juuri ei tea ja kahtleb mu juurde, kas see ei ole ka eriti korrektne jutt, aga mina oma nõustamistegevuses puutun tihtipeale kokku inimestega, kellel on rahvuslik identiteedi konflikt. See on segaperekondades tihtipeale, kui segaperekonnas laps omandab ühe vanema identiteedi ja see on siis primaarne identiteet, kus tema keel on, aga ta oskab ka teist. Aga hullem on olukord, kui tali ei anta kumbagi identiteet. Minul tuli kunagi kaugel nõukogude ajal teha teadustööd Siberis Pamil ja seal ma uurisin neid peresid, kes läksid sinna pommitama, meie poolt oli poisid enamasti ja ja sealsamas külas elas leedu tüdrukute grupp nende vahel loomulikult abielud ja vanemad lapsed olid siis juba kümneaastased ja siis ma läksin uurima neid 10 aastaseid lapsi, mis rahvusest nad on, tookord ei saa kasutada. Aga mis identiteet neil on? Eesti ja Leedu perekonnas sündinud laps oli kaotanud eesti identiteedi. Ta ei teadnud, kes on Kalevipoeg ja ta ei oskand üht eestikeelset regivärsis rahvalaulu ja ta ei teadnud Leedust mitte midagi. Naljatamisi võib öelda, et minu talupojamõistus ütles lätlane, kes see ikka on eestlase leeduka seguga, ületan olema aga midagi taolist. See laps oli venelane, sest tema suheldi vene keeles, aga samal ajal Talivad ka vene kultuuri, päris nõukogude inimene otsib solisse Soviet, ta ei teadnud, kes on hilja, Muuro metsad aidanud vabaja kaartega, mida mingite ühtegi põlinalt vedela lauldud tema omandas identiteedi nõukogude ajal. Seda tookord propageeriti. Ka minul õnnestus selle laine harjal seal kraat kera kaitsta. Et nõukogude inimene ongi selline inimene, tema lööklause oli vene keel, kõlas, niiet Suomen ja põlandoogultuura Smenjaan metsakultuure enne mind oli eelkultuur kultuur, aga minu arust oleks peale ja vot see oli see, mis neid identiteedi inimesi meile nagu sallimatuks neil Nad tulid kultuuri tooma ja hävitama kõike vana, tegelikult sama toimub sõdade ajal, kui maa vallutatakse, siis kõigepealt püütakse hävitada muidugi materiaalne baas vallutatakse ja varad viiakse ära. Aga edasi järgneb ikkagi selline sotsiaalpsühholoogiline tegutsemine, lapsed viiakse oma koolides õppima, kõik pühamud ehk pühakojad lammutatakse, et oleksid sellisest endisest pühadusest midagi järel. Ja naised vägistatakse, see on igas sõjas, seda võib hukka mõista, müts on igavese sõjaga kaasnev siia vallutatud maanaised vägistati ka viimases sõjas ka praegu me teame, mis Aafrikas toimub ja see on oma identiteedi külvamise laiendamise vajadus. Nii et see on instinktiivne. Aga teine pool, et tunda oma juuri, saada oma rahvuslikule, aga on olemas ka kultuuriidentiteet, on olemas, on olemas ka, ütleme, perekonna dünastiat, elukutset identity teed. Ja samuti on ka täiesti tavaline, et me räägime meie saarlased või meie hiidlased või või ütleme, tunneme identiteedi, Ahjad, nagu mina võin, tuleb tulla siin praegu raiumas. Ma olen ka siin kunagi töötanud, tähendab, et see on, on niisugune sotsiaalne identiteet ja selle järgi me tunneme vajadus, kuigi ma ei oska seletada, miks seda vaja on. Tunnen ennast kindlamana, kui ma tunnen oma juuri ja teonova seoseid sellega, mis on olnud ja konflikt tekib siis, kui ma ei leia seda, kui ma olen igal pool võõras ja see on nüüd see selline, võiks öelda siis halb variant sellest identiteediinstinktist, mis on teinud meist mõnest meist niuksed määramatud enda jaoks siis marginaalsed inimesed, kes oma kohta ei tea ega ei leia ja püüavad vägisi oma kultuuritust ehk siis seda identiteeti, kütust või kultuur juurde puudumist levitada, kui õiget ja absoluutselt. Aga mis aeg see on meil praegu on selles mõttes, et maailm on üks suur küla. Seda mul raske rääkida, sest et mina olen kunagi Venemaal õppinud ja vene rahvas on väga sügavakultuuriga. Ma ei saa öelda, et Marxi märganud mingite venelaseviha või midagi taolist. Küll, aga ma olen märganud soveti viha tundes neid asju, on mul raske öelda, et, et need on üks ja sama. Ei ole, üks on, on põlgusel inimese vastu, mitte mingisugust kultuuri sügavikku ei ole ja tuleb südama kultuuritus levik. No võib-olla kõige ilmekam ongi sama keeleküsimus, et see, kes oma kultuuri austab, seda identiteedi, tunnistab, see on, võtab omaks kergesti teise identiteedi, vähemalt austab seda. Aga need, kellel pole, pole kumbagi. Need ütlevad, et polegi vaja. Loome ise midagi uue, mingil määral oleme me kõik tuuri uue kultuuri loojad ja muutjad ja ja seda torkab silma seal, noh praegu ma vaatan neid. Ma ei ole suur muusikafänn, aga noored muusikud, nad tulevad ka, püüavad luua midagi oma. Üks ütles väga halvasti, et no ega ma nüüd nüüd ooperilauljast tähendab, et nagu ooperilaul midagi halvustavat. Ooper on koolitatud, kultuur ikkagi koolitatud häälekultuur. Aga nemad teevad häält nagu parajasti kõri lubab ja ja nimetavad seda uueks kultuuriks siis, et see on niisugune. Mina vaatan, saab seal samuti, et see on kultuuritus, ilming, mitte identiteedi tunnetamine. Minu hea sõber ja kunagine koolivend Paul-Eerik Rummo. Kui me kirjutasime suure vaimustusega luuletusi, siis mina kirjutasin vabavärssi, Paul-Eerik ütles, et ei tema vabavärsi ennem ei kirjuta, kui klassikaline riik ei ole tal käed. Tema ütles, et enne tuleb ikka omandada see luulevorm, mis on klassikaline jälle siis ma võin endale vabavärsi lubada. Aga meie panime sõnu praeguni mõttetult rite nimetame seda luuletuseks. Ja see on nüüd veidi laialivalguvat, aga jutt identiteediinstinkti realiseerumisest. Tänapäeval. Aitäh täna siia. Järgmine kord on meil teemaks äärikus, instinkt.