Stuudios on psühholoog Tõnu Ots ja räägime tänagi hästi instinktist, hästi lihtsalt niisugusest keerulisest asjast. Novoson väärikuse instinkt, mida selle all mõista, kuidas see tekib ja kuidas väljendub? Võiks oletada, et see on seotud teadvusega. Seda nimetatakse ka enesekontrolli instinktiks enesejuhtimiseks kasvatuses, enese kujundamiseks kasvatuses, mida me viljelemine, aga tal on küllaltki kauge minevik. Tuleb välja, et väärikus on ka loomadel, kõrgematel loomadel, nüüd igal juhul, aga üldiselt ka kariloomadel on see väärikus on omane üks öösel, sattusin nägema esimene Geographicu või oli ka loodusfilmi ühte näidet, kui preerias püüti kinni haavatud lõvi metsik lõvi ja tema haavade raviks aetidel lakk maha, ühesõnaga raseeriti ja siis hakati tema haavu ravima ja siis jälgiti tema käitumist. Kuidagi vabaks lastud, keegi teab, milles asi on. Häbenes seda, tal oli nii piinlik, ta hoidis teistest eemale, lonkis üksinda oli karjajuht, nüüd oli seal hoidis brilist eemale, käis kaugelt kannul ja ja nad imestasid seal. Tookord oli pikalt juttu siis loomade väärikusest. Et ka loomadel on oma oma väärikus ja kui temaga midagi juhtub, siis ta kõigepealt ise tõmbub tagasi ja häbeneb süda, mis temaga on juhtunud. Millegi eetilisega pole seal pistmist, aga seal ilmselt on tegemist omaenesetundega. Aga inimese juures on see kõigile omane. Kunagi me rääkisime, et joodikul on oma selline väärikus, kust alates muutub tema jaoks juba vääri käitumine väärituks. Ja inimeste juures ongi kaks vastandit, väärikuse vastand on labasus, kujutada neid ühe nägu skaala peal siis kõik. Me hindame ennast väärikaks selle piirini, kus ma ise ütlen, see tegu oli minu jaoks labane. Tähendab seda ma ise häbenen. On inimesi, kes, kes ei häbene mitte midagi ja siis ta kahjuks me ütleme, tema kohtad. Ta ongi labane inimene, temal ei ole enesekontrolli, tal ei ole seal piiri olemas. Kust lõppeb tema väärikuse ehk eneseväärikus ja kust algab peale tema jaoks labane käitumine. Ja seda labasuse piiri püüab määrata tavaliselt sotsiaalne käitumine, eff, eetilised normid. Ehk kasvatus, kui me räägime, et teatud sõnad on labased, ma praegu ei oska ütelda, mis sõnad on labased. Kui ma uurin õpilaste seas sõnu, mis on labased, siis kahjuks piisab sellest, kui ta ühte labast sõna kuulnud raadiost, televisioonist, filmist või lugenud, siis ta ütleme, see pole labane, kui nemad võivad. Mina ka. Samuti on on välimuse, mis teeb minu välimuse sedavõrd hulluks, et ma nimetan seda labaseks välima riietumise juures näiteks seal see on see, mille üle emad ja tütred on alati piike murdnud. Et kui kõrge kõrgel peab olema maas seelikusaba. Kunagi oli labase piir siis, kui ikkagi olid juba sul kanad paljad või poolde säärde ulatuv. Praegu ei sa seeliku pikkuse järgi midagi määrata, ma isegi ei saa enam aru, kas kantakse seelikut või vööd või salli hoopis ühtemoodi nimetatud kõik nabapluusiga hõlmab nabapluusiga teatrisse minna näiteks võid kunagi, et oli käitumiskasvatusreeglite kaupa, mida kunagi näiteks hinna osa maa on juba praegu. Lapsed naeravad selle lugupeetud Taavi raamatute üle, mis oli tookord need käitumiskoodeksiga, mida kõlbab teha. Noa ja kahvliga söömine näiteks. Ma ei taha olla moralist, aga, aga on olemas ikkagi üldkehtivad normid, kus meie üldine ehk siis meie hinnangute summa, ehk siis kriitiline mass ütleb, see tegu on meie jaoks labane. Aga see ei tähenda, et see oleks kuritegu. Kuritegevus ei ole, aga kui ta on lihtsalt labane ja siin on kaks asja, kas ta on minu jaoks labane või ta on teise jaoks labane, see konflikt on kasvatuse üks rängemaid konflikte praegu, sest et miks ma ei tohi, miks ma ei tohi karjuda kodus ma võin, konsul pole kasvatanud, et et karjumine on labane. Noh, minu jaoks on labane see, kui inimene karjub üle bussi, mobiili, mobiili kasutad midagi kuritegelikult labast ei ole. Aga et oma perekonna asju sõimlevad seal läbida läbi telefoni, mida me peame kõik pealt kuulama, see on labane. Et üks inimene mulle kirjeldanud seda olukorda, kus tema labasus tunneb sedasi, et kui vahel kasutatakse mingeid lühendeid nagu näiteks võileiva asemel võiku siis ta ütleb, et ta tunneb füüsiliselt, et tal hakkab nagu, nagu käib, nagu võpatas üle, et kuidas see nagu, mis see nüüd oli? Jah, isegi kunagi need sõnade nimetasime žargooni argoo sõnad, see tähendab tähendaski tõlkes ju seda, et need sõnad olid labasevõitu, tähendab, et algselt isegi alamklassi kõnepruuk, oli need sõnad või sadamakeel, mis on maailmas, eks, kõige universaalsem keel, mida kõikide keelte segu, mida sadamates räägitakse ja ja c tungib täna palga peale. See tähendab seda, et sa ei austa teiste inimeste, et sa lood oma maailma, ta peab sinust aru saama. Alguses oli mulle küllaltki suur üllatus see, kui ma sain mõne noore inimese murekirja ja mitte ühtegi kirjavahemärki ei olnud. Loen lõpus ja lõbu, lõbus on, kak rida, mingisugused kirjavahemärke, sel koolonid, semikoolon ja d tähed ja mina mõtlesin, et ta ütleb mulle sellega, et pane ise õigesse kohta kirjavahemärgid, ei midagi taolist, ta andis nende märkidega mulle mulle mõista, et ma armastan tinime, avaldasin sulle tundeid ja need on need semiootikuid, niuksed, need, mida me kasutame, märgid asutama sõnade asemel ta mulle tundus ka, et kas ei või siis seda välja kirjutada või paljudel seal on kirjas, on lastel väga palju neid lühendeid huvitaval kombel, kui ta kirjutab käsitsi sisse kirjutatud sõnad välja, ta saab aru, et kirjaoskus tuli ikkagi täissõnadega ja teistsuguse grammatilise vormiga kuid klõbistasid arvutil, siis on sisu teistsugune, aga ka kirjavorm on teistsugune. Saan ülbavam. Noh, võib-olla ka hoolimatum oma oma väljendite ja sõnade ühildumise selles mõttes. Nii et eks see reedab ka meie kirja ja, ja kõnekultuuri labasuste, aga see on tegeleda oma muutumise värkidega. Aga kuidas on lood väärikuse ja võimuga, mulle tuleb meelde üks näide, mida ma kuulsin võib-olla isegi teelt. Mis oli lugu metssigadest, kus karjajuhile joodeti alkoholist purju ja kari enam teda juhina ei tunnistanud. Pärast seda purjusolekut seal Meil on täpselt samuti, mina olen kasutanud sellist sellist võrdlust, koolihariduse puudus ei takista meil tihtipeale hindamast inimeste väärikaks väärituks, sest ikka leiab endale koha ja annab jumal ameti, annab mõistusega, ei anna alati. No ikkagi on või kui palju on meil eriti ametnike hulgas või ütleme ka poliitikute hulgas neid, kelle haridus peaks olema ju korras, aga nad käituvad niisuguse kõige teadjana, kuigi samal ajal on profaanid kihte. Kooli õpetaja pruugib teinekord tunduvalt rohkem teada ajaloost näiteks kui meie valitud tegelased, kes tõlgendavad ajalugu nii nagu täpselt nagu tahavad, aga kodune kasvatus, selle puudujäägid torkavad alati silma, kui inimene dub labaselt, siis see tempel jääb talle külge. See puudutab meil nii poliitikuid kui ka võib-olla ametnikke, kelle labane käitumine on täpselt samuti nagu selle metsseaga. Aga ainult, et inimkond ei võta talt võimu ära, et ta lastakse tal edasi tegutseda. Jah, aga sellest ikkagi räägitakse ikkagi, kui poliitikusse kunagi kirjutati ta nurka palmi peal urineerimis, kuskil siis ei unune ja meeles peavad näete pilti, tuleb meelde, kuidas need või need on seotud igasuguste rahaga, aga kas siis seal tuhandetega miljonitega või valetamised või petmised see tähendab, et tema väärituse skaala on mulle vastuvõetamatu, ta käitub vääritult ja mina ei suuda seda taluda. Ja minu silmis tal ei ole väärikust. Nii et see on väärikuse ja eneseväärikuse seos. Kui inimese eneseväärikus on väga madaldunud ja minu äri, kus on teistsugune siis tekib meil väärikus, konflikt, nume, avaldame seal tavalised valimistel.