Stuudios on psühholoog Tõnu Ots ja räägime tänagi instinktist. Väärikuse instinkt, kuidas inimese väärikust võib haavata, millega kõige rohkem, kui tulla jälle kooli näite juurde, siis kas see madaldab minu eneseväärikust, kui mind lüüakse, kommenteeritakse, patsis või on vahel hullem see, kui sõnadega seda tehakse? Et koolis on, on asi tõepoolest keerulisem, kergemalt lepitada kaklejaid, kes on löönud Kerge, on lepitada ka neid, keda kiusatakse pidevalt. Aga väga raske on üle elada seda, kui kelleltki kallal pidevalt mõnitatakse, tema väärikust alandatakse, kus sunnitakse tegema väärituid tegusid. Filmis klass oli seal näide, mida seal sunniti tegema oma väärikus alandada ja no ütleme kukepidudel, mis koolis on ära sööma või jooma või, või see, mis on minu jaoks vääritu. Aga sa pead seda tegema ja see on alandamine, tema allasurumine ja et kui tahad, siis tõusevad, aga kui tahad, siis siis jäägi sinna. Koolikiusamise raskemad vormid on just mõnitamine ja see on interneti mõnitamine, aga verbaalne hääletooniga mõnitamine me oleme väga vähe uurinud, kuigi puutume sageli kokku, kuidas õpetaja mõnitab õpilast selles ei olegi nagu, kui seda teksti vaadata, protokollid on täiesti normaalne tekst. Aga kujuta ette, kuidas on öeldud, kas see on kogu sinu tarkus, mida sa, Juku praegu? No kuule, mida ta välja ladusid on hoopis teine asi, tähendab, et selle hääletooniga lisatakse talle see mõnitav aspekt, mille peal teised itsitama logistama jaan ja naeravad. Koolipsühholoogia nagu aabitsatõdede hulka kuulub õpetus sellest, et kuidas saab üldse teisele inimesele avaldada oma negatiivset arvamust ja olemise või käitumise üle. Ja neid on ainult kuus võimalust, mis eristab käitumise, seda, kas me tahame teist alandada või avaldame oma oma arvamust. Esimene võimalus on öelda, no räägime õpetajast ja õpilasest öelda lapse, sa oled rumal. Elule mõeldes haleda, loll, igavene ees, selline ohmu totakas, mis me kõik ütlevad kodus sagedamini võib olla küll koolis. See on sildistamine ja see on igal juhul solvang. Sest et selle peale meile jäigi tahtmist kenasti muuta. Mulle pandi diagnoos, sa oled loll ja kõik parem võimalus on öelda. Su käitumine oli rumal. Sa karjud nagu eesel, sa jooksed nagu meeletu, tähendab jumala tegu, mitte sina oled, võisime tegu, on selle nimi, on kritiseerimine, seal on ka omad reeglid. Poissi ei tohi kritiseerida, teise kuuldes isi, hierarhiaredeli kannatab. Kui palju oleks väga hinnata õpetajat, kes kutsub poisi kõrval, ütleb, et ma kuulsin, mis sa ütlesid, et need on inetu sõna, ma ei tahtnud teiste kuuldes sind korrale kutsuda, aga aga arvesta, et need olid inetud sõnad. Pois hindab su õpetajad väga, seda ei alandanud teda. Kolmas võimalus, mis on kohustuslik võte. On öeldud, et ise nii tark poiss ja nüüd tegid sellise lolluse või teise sõna-sõnalt selline ütlemine öelda poisile ise oled ju nii heasüdamlik. Ja nüüd ma nägin, andsin teisele võmmu kuklasse. See on see nimi on märkus üle komplimendi. Sa ütled tema hea olemise kohta komplimendi ja vastandanud sellele tema halva käitumise. Ja nüüd sellise konflikti peame ise lahendama. Mina pole veel näinud poissi, kes hakkab selle peale vastu vaidlema. Pole midagi hea saami kirjutanud igalühel, ehk ta on nõus sellega jah, olen heasoovlik, aga siis navi tuttu teole, aga ta ise alustas ta noris tüli, ta ta ikka viib teole selles ja see on kohustuslik mõtte üldse iga igapäevases kollegiaalsus suhtlemises pole mõtet teisele öelda, su jutt on rumalaid öelda teistele, et sa oled tark inimene, niisugust juttu ei räägi, on sama öeldud, aga tegelikult on, on läbi komplimendid. Või siis on hääletoon selline huvitav, millega võib öelda, et sa oledki haiguinimene. Kui seda ironeerivalt öelda ja hääletoon igast süütust lausest teha iroonia ja, või isegi sardoonia. Neljas võimalus on öelda, et sina arvad nii, et see on õige. Aga haruldase seda võimalust ka muudame teise ütlemise käitumise vaidlusobjektiks varutamiseda, mitte nii, et koolis lollisti kohalgaks, vaid arutama, et kas sa võiksid teistmoodi ka seda asja väljendada, mis muidu oleks võinud öelda, ehk siis selle nimi on siis dialoog või siis dispuut või mis ta, mis ta nimi võikski olla. Viies on täiesti keelatud, käitun jälle selle, see on mõnitamine. Kas enam ei tulla see juhtunud tarkadele kõrvadele? Sina, Juku muidugi pruugi kuulata, tähendab sellise irooniaga, Me muudame ta naerualuseks teiste silmis. Ja see on nüüd niisugune, mida õpetajad tihtipeale kasutavad. Siis tal pole võimalust seda poissi, kes on just teda solvanud, paika panna ja ta kasutab sama sama relva dokumenteerituna Šiauliai kõlagi. Ta ironiseerib väljendumine irooniliselt. Ja see on mõnitamine ja kuues demagoogiline tõlge. See tähendab, et õpilane räägib midagi, õpetaja ei katkesta enne, kui ta midagi tarka kuuleb. Ja vot see oli jumala õige. Ja nüüd hakkab demagoogitsema. Kas ma kuulsin valesti, sa sa ütlesid. Mis mõtlesid, seda, ütleb õige vastuse või sa oled õppinud muidugi jah, nii, nii ma mõtlesingi. Sellise demagoogilise suhtumisega õige tegevuseni viimine on, on ka kasvatuses väga oluline, läheb rääkida lastega lausa väikese lapsega, et kurat, mismoodi sinu tuba võiks välja näha, mis vaata, kui ta korras olnud, nii, kus raamatute koht on ja kus seal fla mahla tassi kohtun ja hommikul pärast seda ütelda, et tale lapsed, kuule sa eile rääkisid, et su tuba peaks korras olema ja et ja see on demagoogiline öelnud ta ei hakka vastu vaidlema, et sina ütlesid, ta on valmis tegutsema, sest talle on öeldud, et Ta ise rääkis, kuidas on korras tuba. Ja nüüd see väike demagoogiline nõks sinna juurde. Tee nüüd nii, nagu sa rääkisid. Demagoogilised ise lubasid, kuigi see on vale, nii et need on kuus võimalus, nendest on kaks tükki sedavõrd keelatud, et jaapani kultuur, kus on väga oluline isegi kummarduse sügavusel vallandab õpetaja, kas päevapealt vahetunni jooksul, kui ta, esiteks ütleb lapsele sina oled eksildistab või diagnoosid, mida õpetaja teha ei tohi. Ja teine, kui ta mõnitab samal ajal kohustuslikud võtted, on märkus läbi komplimendi. Ise oled ju nii hea laps, aga nüüd nad tegid pahanduse, isoidini, korraarmastaja, nüüd on sul kõik segamini. Ja teine kohustuslik võte on dispuut, diskussioon. Arutame seda asja. Kuule, sina käitusid nii, aga mis võimalus veel oleks olnud ja kumb käitumine parem oli? Eriti filmide juures on see kasulik, seda võtab filmist automaatselt eeskuju kohe. Aga kui, kui meil, kas seda on võimalik arutada, et mis see õigem oleks olnud, kas nii oleks võinud ka käituda ja kakstiga nii ja naa kritiseerida vahest toimib, vahest ei tohi. Kritiseerimise reegel on see, et kritiseerida tohib tegu ja tulemust, aga iialgi mitte tegijat. Igasugused retsensioonid, filmirezis, visioonid ja kirjandus, retsensiooni don päevased lehes. Aga kuskil pole kirjutatud, et film või raamat on halb, sellepärast et kirjanik on lollakas. Ikka, tal on halb sellepärast, et valib valed näitlejad või stsenaarium oli vilets. Tähendab, saab ikkagi kritiseerida, tegu ja tulemustega tegijat kritiseerida labasus lihtsalt samuti teine on nii ja naa siis demagoogiline tõlge, mida ka teinekord tohib teha gazalduse, seda muidugi on rohkem lubatud kui reaalelus, kuigi reaalsus pakub meile kogu aeg palju võimalusi selle jälgimiseks. Tüüpiline on see, mis toimub Parlamendi ülekannetes, seal saab, mida me kõik näeme, tuleb üks rahvasaadik pulti teise läbi, siis tuleks läbi sõimata pulti, raputab ennast nagu ja ütleb. Nagu eelkõneleja õigesti märkis, räägib sama asi hoopis teistmoodi, c karjub koha pealt, aga mikrofoni pole sees ja jääbki. Ja siis ta sisendab, et ta ütles seda, aga mõtles seda teemat, ei mõelnud ei kuulegi ja lõpeb sellega, et ta seda ei öelnud, aga tegelikult ta tahtis öelda, seda, on paras, need sõnad ka veel su ja seal veergu seda demagoogiat sallime. Aga seda, et me teeme koolis iga päev seda nagu ei arvesta, ei pea nagu normaalseks seda. Selle instinktiga on vist keerulised lood, seda on päris raske kasvatada või harida või v kuidagi teda koolitada. Lapse moraalis on kaks arvestatavat kohta, mida meil see kasvada Me saame kasvatada, üks on aususe ja vajalikkuse tasand ja teine ongi seesama väärikuse ja labasuse skaala ja see tähendab meie kõlbelist kasvatust, meie maneere kombestikku ja selleks peaks olema, ma ei taha öelda, et see reeglitele kirja pandud. Aga see peaks olema meie üks, kui mõtlesime, et mis see Eesti asi on, peaks olema meie eestikombestik, eesti kombekommete järgi oli toidulauas, austusest leiva vastu võeti müts ära, praegu tulevad lapsed koolis, nad ei tunnista mütsi ära, kui tunnis võetakse mütsi ära, 2000 sööklas tuleb ikka müts peas ja talle on raske seletada, et vot meie eesti kombestikus austati leiba nii palju, et võtsime süües mütsi peast ära. Või kõige lihtsam asi, et alustame söömist siis, kui kohal nagu pere perekultuurnägijat, et ootame kõiki ära. Ja need on niukene kombestik mis on nagu kirjutamata seadused, aga ometi igale kultuurile omased. Tahame seda tunnistada või mitte, aga paljud kultuurid peavad seda oma kultuuriomandiks, nagu jälle võiks vastandada, siin ütleme juudi kultuuri, kus on väga ranged normid, võib olla samasugused normid on ka islamikultuuris, jaapani kultuuris on, ma juba ütlesin, et on, on oluline isegi seal, kes kui sügava kummarduse teeb ja meie kultuuris on oluline see, et viisakus, näiteks naine lasti enne uksest välja, kunagi nõudis seal nii daamilik, kasvatus, mis on inglismaalt pärit ja džentelmeni kasvatust tervitades võeti müts peast ära ja käsi taskust välja ja ja need olid kõik kultuuripärand, mis on, just näitab ära seda piiri. See ei tee midagi, ei muuda ju midagi, kui ma räägin daamiga, käsi taskus, nätsutan närimiskummi, kui ma teise inimesega räägin. Aga ometi ta on selle piiri peal niukene kõlkumine, kas ta nüüd labasus või mitte või kuidas teine võtab ja aga see on Meie kasvatuse tähtis osa, väärikuse instinkti kujundamine, et väljuda sellest loomule loomalikust tasandilt, kus mind on alandatud vaid igapäevakäitumise, et me suudame seda piiri labasuse piiri viia nõudlikumaks, et me oleme enda vastu nõudlikumad, mitte käituda. Labaselt jälle võiks, meenutasin reklaame kus Seklaamis, mida lapsed kohe järel tegid, kus ma ei mäleta, millise joogi reklaam see oli, kus pärast seda mõnuga pühitseti. Koolis tegi kohe järele. Varem oli see nende arvates labane pühitseda, seal Röidsid igal võimalikul võimalikul juhul. Kuskil peab olema mingi piir, kus on, asi, muutub sinu jaoks labasid koduse kasvatuse osa, aga paljud ka kodunt väärkasvatuse või kasvatamata jäänud lapsed tajuvad seda piir ikkagi. Kus on minu jaoks see piir, kust alates asi läheb labaseks kätte? Selge, aitäh Tõnu Ots täna ja järgmine kord räägime altruismi instinktist.