Kiinismade kordame valitud palu läinud pühapäevasest saatest Jaan Kaplinski ka. Mina olen vanas põlves muutunud parajoslaseks, mina usun kuldset keskteed, mina usun mõõdukust ja inspiratsiooni selle kuldse kesktee uskumiseks. Sedamoodi mõtlemiseks ma olen saanud parasjagu ka vanast hiina mõttetarkusest või filosoofiast. Võib-olla mulle siin on oluline olnud see Et hiinlaste jaoks ei olnud olemas mingit absoluutset headust, absoluutset kurja ja inimese elu ei olnud üks lõpmata valimine hea ja kurja vahel või hea võitlus kurja vastu, vaid oli just sellise Mõistliku aruka kesktee otsimine ja püüdmine sellel püsida. Mis ei tähenda, et heina mõttetarkuse ei oleks vaja olnud küllalt poleemiline ja selles ei oleks olnud vastuseisu sellele mida ta õieti pahaks vildakaks. Sellest samast mõistlikkuseste keskteest kõrvale kalduvaks. Siin mingid ajad tagasi minu kaasa, Tiia Toomet rääkis oma kinnismõtetest oma muremõtetest. Tema muretseb maailma pärast. Aga see tähendab ka meie laste, lastelaste suurte väikeste tuleviku pärast, mis maailma mõne ikkagi jätame. Ja ka tema järeldus oli seesama, mida, milleni mina olen jõudnud, et mingis mõttes me elame väga valesti. Oleme väga kõrvale kaldunud arukuseste mõistlikkusest. Nüüd selline hiina vana mõttetark on legendaarne kuju, kui laadse ütleb nii. Kikivarvul seisja ei seisa kindlalt. Pikkade sammudega ei jõua kaugele, enda näitaja ei paista enda õigustajat, ei austata enda kiitjal, ei ole edu. Enda rände ajal ei ole püsi tao ees on nad nagu öeldakse, üleliia toit, ülearu, toimetused, asjad, mis läilad, nii taolane ei ole nendega. Ekslaadsed on tõlgendatud mingisuguse kontrakultuuri, mingit teistsuguse eluviisi, teistsuguse elutarkuse kuulutajana mida ju siis ehk vanas Hiinaski vaja oli. Ka seal oli tasakaal vähemalt laadse ja tema mõttekaaslaste Mäelast kõvasti kõikuma löönud ja ma arvan, et, et tema tema mõtted on aktuaalsed praegugi. Ma ei saama tule kiusatusest, raamat, mis kunagi Linnart Mälli tõlkes eesti keeles ilmus ise uuesti tõlkida ja eelmine aasta Se garaamatukesena ilmus. Mida on võimalik lugeda? Ja tõlkisin osalt ka sellepärast, et ta hakkas mulle aina rohkem meeldima just sellepärast. Ta ütleb midagi, mis minu meelest osutab sellele ka meie elu tasakaalutusele ja võiks isegi öelda hullusele. Aga nagu ikka, eks need ravimid ja see, mis ta pakub, selle vastu ei ole sageli kuigi selge. Kritiseerida on alati lihtsam, kui pakkuda välja. Mingit positiivset taga ikkagi ka ilma kriitikata ei pääse kuskile. Ega ilmaasjata taoism, laadse õpetus ei ole ka Hiinas olnud mingi ste mõtlejate, inimeste, intellektuaalide, kirjanike, kunstnike maailmavaade, nende maailmavaade, kes on võib-olla näinud kaugemale muretsenud rohkem ja. Taibanud, et niimoodi võib-olla ei saa enam edasi. Laotze Rummot kontrakultuuri Hiinas ja võib-olla kuulub ka tänapäeval juba läänemaailmas. Ja mis, kui lugeda lehti, kui kuulata raadiot, kui kuulata avaliku elu tegelasi, siis me saame kätte selle, mis on nagu meie aja meie aja elutarkus, meie aja evangeelium. Need väärtused, mida kuulutatakse, see, mille poole püütakse. Ja siin ma näen, on, on väga suur väga suur vastuolu selle muistse mõttetarkuse ja. Selle vahel, mis on praegu meie elutarkus Geenis saade. Meie kuulutame egoismi ja individualismi. Me usume seda, et kui inimesed püüavad omakasupool kasu ja kasumi poole, siis niimoodi saab ka ühiskond ja riik ja maailm korda. Usume inimeste vajaduste piiramatust, seda, et maailma hoiab liikumas. Kõige parem ongi see, kui inimesed tahavad aina rohkem ostavad, aina rohkem toodavad aina rohkem. Usume võitlusse ja võistlus. Me räägime isegi juba kultuuri konkurentsivõimest, rääkimata sellest riigi konkurentsivõimest. Mind on kutsutud konverentsile, kus pidi arutama kultuuri konkurentsivõimet. Keeldusin sinna minemast viisakalt küll loosungiga agressiivsust. Meie kultuuri maailmas saab inimene leiab tähelepanu siis, kui ta teisi räigelt ründab, ennast piiramatult, kiidab. Skandaaliga jõuab meil kõige kaugemale. Selles mõttes ei ole meie aeg võib olla erandlik. Kõlab laadsel ja tema mõttekaaslastel oli samu kogemusi ja. Eks sellepärast see raamat on ka tekkinud ja nüüd mõned võrdlused. Ja osalt omad mõtted siia juurde. Me elame ikka väga suletud maailmas. Meie jaoks nagu ei ole mingit mingit teist õelust. Kujutame ette, et inimeste vajadused, tahtmised, väärtused, ongi need, mida välja kuulutatakse. Aga see võib olla hoopis teistsuguseid inimesi, inimesi, kes ei taha võistelda. Kes ei, ei taha olla egostid. Kellele agressiivsus on ebameeldiv. Selliseid inimesi nagu nagu ei olegi, meie jätan endale kohta selles maailmas. Vahelt, Allame nad lausa jalgade on ja võib-olla see on üks minu muremõtetega kõige suuremaid põhjusi. Et ka mina, kellel on tegelikult elus väga hästi läinud, ma olen leidnud tähelepanuga ometi. Ometi on mul raske leida selles maailmas endale kohta. Liiga palju on agressiivsust, liiga palju on hoolimatust, räigust, skandaali ja reklaamireklaam on alati enesereklaam otse või kaude. Ja siin just lugedes laod, seed on seal lohutav. Enda näitaja ei paista enda õigustajate Jaustata enda kiitjal ei ole edu enda ülendajal, ei ole tõsi. Võib-olla jah, igaviku perspektiivist on see meie praegune elutõest üsna tatar. Ei saa ju see kesta väga kaua. Raiskame härra maailmaressursid, raiskame ära iseenda ressursid, mehi jõua varsti enam. Jälle, ütleb HC kikivarvul. Seis ei seisa kindlalt, aga eks see praegune elufilosoofia on vastuolus ka meie oma vana talupoja tarkusega. Ka meile öeldi, et oma kiitus haiseb ja mina ja minu eakaaslased paljud on kasvanud just sellises eetikas. Sellises elutarkuses on kuidagi, lohutab ja kosutab ja kindlasti ka õpetlik ja kasulik leida. Need, kes kaua aega tagasi või või vähe aega tagasi kauges lähiminevikus on mõelnud samu mõtteid ja üritavad midagi ette võtta esitanud oma kriitilisi mõtteid, oma utoopilisi, mõtteid. Ega utoopiat ei maksa karta. Ilma utoopiat. Teeme mõne, üldse ei saa elada, võib-olla ongi, ongi meie häda selles, et meil ei ole enam head normaalset mõistlikku utoopiat kinnisade. Kõrdlesime valitud palu läinud pühapäevasest saatest Jaan Kaplinskile. Sarja toimetab Haldi Normet.