Kiinismade kordame nüüd valitud palu läinud pühapäevasest saatest. Tere, mina olen Heljo Mänd. Mõtlesin natukene aega, millest siis täna teile rääkida? Võtsin esimese mõte, mis mulle pähe tuli, millest võiks kõnelda. Ja ei ole päris uitmõtet ta mulle nii niisama järsku nagu pähe kargas. Ma olen seda pikka aega endas kandnud ja ma tunnen, et see viimasel ajal millegipärast süveneda. Kuigi ma nüüd täiesti niimoodi täisjõuga veel töötan, olen ma siiski tunnetanud. Ma ei ütleks, et nüüd päev on see tunnetus, aga ikkagi aeg-ajalt, et ma olen kirjandusliku eluhoovustest välja nihutatud. Jah, ma tunnen seda. Ma ei tea muidugi kassi on kõikide vanade kirjanike tunne. Aga sellega seoses mulle meenub üks nisukene, nukker ja natukene piinlik seik Erni krusteni elust. Kui tema oli ka juba ütleme noh, ma ei tea, kas ta oli nii vana kui mina, aga tähendab kus ta juba ikkagi oma elu ütleme, viimastel kuudel või viimastel aastatel. Rusten viis loomingusse oma viimase novelli. Ta oli väga pettunud, et see järgmises numbris ei ilmunud. Ja ka mitte ülejärgmises. Mina olin muidugi väga üllatatud, et kuidas saab pettuda, et kohe nüüd peab ilmuma. Ma olin harjunud, et, et tuleb ikka oodata aasta või või pool aastat või eks ole. Ja kohe, aga ju tal ikka siis tollel ajal nagu ikka esikirjanik ja oli harjunud sellega, et nii nagu ta viib ja ilmub, aga siis juba inimene jäi vanemaks. Ja ta läks ja tõi selle ära selle novelliloomingust ja ütles, ei ole vaja kitseilmaga. Ja millegipärast mul jäi see väike lugu kibestumisest meelde ja just võib-olla ka selle tõttu, et et nagu Erni krost kusteni poolsest lootusest, et või tema kindlusest, et nii nagu ma viin, see peab ilmuma. Aga kui ma nüüd mõtlen seda, et kui ta võttis toimetuses selle novelli tagasi, siis toimetus oli ikkagi sellel novelli vastu võtnud ja see oli ka määratud avaldamisele. Ainult no tähendab natuke kannatlikum palett oleks pidanud olema, aga kui ma võrdlen, sellest ei ole ju kuigi kaua möödas, noh, ma ei tea, 20 aastat võib-olla on möödas, mis see 20 aastat ikka nii on. Siis meiesugused tähendab, ma mõtlen, meiesugused, need, kes me oleme tänasel hetkel vanad kirjanikud, aga meie ei pääse ja üldse enam loomikus. Meilt ei võeta enam loomingusse astugi. Kui me just ei ole Jaan Kross, eks ole, ütleme mida, midagi niisugust erilist. Nii et me võime kasvõi kolm aastat oodata, aga meid enam ei, ei ilmutata. Ja vot niisugused asjad on noh, tähendab mind pannud mõtlema need nagu võrdlused. Ega ma tähendab ei ütle või ei heida seda ette, et meie tee on noh, nagu nagu noh, niivõrd suletud või ütleme, et, et on nagu noortelatud CD lahtisest noorus peab edasi minema, nemad peavad rohkem ruumi, saame, see kõik on väga õige. Aga sealjuures, Ma mõtlen, kas siis tõesti meie ei mahuks mõnelegi leheküljele. Me oleme praegu ainult sees selles rubriigi tillukeses, kus juubeli puhul soovitakse õnne. Kas sa oled seal, noh, iga kuu soovitaks ütleme, seal kahele, kolmele neljale inimesele on, vaat seal me oleme sees. Aga me ei ole ka sees enam arvustustes. Sest et kui me vaatame loomingut, vaatame vikerkard, no hea küll, ütleme, vikerkaar on nagu nooremate ajakiri siis seal, see on ikkagi, see ring on väga kitsas, kellest räägitakse väga-väga kitsas nagu krustengi, ütleb, et koges enda nihutamist ajast välja. Ta koges, et tal see hakkab toimuma. Aga meiega on praegu juba nagu toimunud, eks ole, aga ikkagi Meiu tähendab, kirjutame, meilt ilmuvad isegi raamat. Ja muide, neid ka loetakse. Aga vastukaja ei ole kusagilt ei ühestki arvustuste nurgalt ega samuti ka mitte kultuuriajalehekultuur tähendab ajalehtede kultuurikülgedelt. Aga nüüd, eks ole, kui ma ütlesin, et ma mõistan, et noored viivad kirjandust edasi, ma ise olen ka ju kunagi noor olnud ja viisin ka natukene vähemalt lastekirjandust, eks ole, viisin edasi. Aga kas ainult noored viivad minu meelest, Ene Mihkelsoni juhtum näitab ka eredalt, et kirjandus ei ole ainult noorte pärusmaa. Muidugi, Ene Mihkelson, tähendab, ta ei ole noor, ta ei ole ka muidugi nii vana kui mina. Aga ta on ikkagi pensioni juba niisuguse põlve lähedal. Ja nyyd kirjutas niivõrd vapustava ja sügava asja üldisema võrdleksin nagu arvustust lapse sünnipäevaga. Et mul on niisugune tunne, Need laps teadvustab maailmale, et tema sai aasta vanemaks see on talle väga oluline aasta vanemaks tähendab, et tema astus sammukese selles suureks saamise poole ja teised teda aktsepteerivad. Vaat ja nii on ka kirjanikega, me väga tahaksime, et seda, mida me oleme loonud, et teised seda aktsepteeriksid. Ja tahame teada, kas meist on õigesti aru saadud. Ja samas kas me oleme veel suutelised edasi arenema. Sest vanaduses võib ju sageli ka nii olla, et me kirjutame, kirjutame, aga me kordame seda, mida me juba oleme öelnud võib-olla. Me kordame natukene sügavamalt, läheme nagu sügavamatesse kihtidesse. Aga, aga kas see on nii inimlik, et sa tahad siiski teada natukenegi, mis sinu kohta nagu spetsialistid ütlevad, sest ütleme, ma võin ju teada küll, mis minu naabrinaine ütleb ja mis minust saab, rannad ütlevad ja või, või veel mõned lähevad mat tuttavad, eks ole, aga ma tahaksin teada, mis ütleb kirjandusteadlane. Kas ma olen veel mõistetav? Sest et ütleme, kui ka üldse ei arvustata, mina ju kirjutan ikkagi edasi, sest mina saan kirjutamisest jooma rõõmu. Aga võib-olla mu rõõm oleks suurem, kui ma leiaksin, et ka teised ütleksid ühe niisuguse toet, aga sõna muidugi kui teevad ka kriitikat, võtaks ka, siis võtaks, kas nüüd selle omaks võtaks, seda ma ei oska praegu järsku öelda peast, aga kindlasti see paneks mõtlema ja võib-olla see aitaks mind kusagilt välja tulla, kuhu ma olen niimoodi tunded, ma ise ise ei osanudki seda näha. Ega see tähelepanu, mida me tahame, ega see ei ole ainult nisuke, pelk edevuse jutt. Tähelepanu pole vaja mitte niivõrd meile. No tähendab, on nüüd vajalik ka, aga võib-olla rohkem on vajalik lugejatele sellistele lugejatele, kes on meiega koos kasvanud kes harjunud meie kirjutamislaadiga ja on harjunud meid usaldama ja kes ei ole võib-olla vastu võtnud seda uut, mis nüüd nii palju praegu peale tulvab. Võib-olla just need lugejad vajaksid meie raamatute tutvustusi, et nad saaksid orienteeruda selles, mis raamatuturul praegu. Kuulsite valitud palu läinud pühapäevasest saatest Heljo Männiga. Saatesarja toimetab Haldi Normet.