Juba juunikuust peale, kuni siis kõige viimase ajani välja võin isegi dateerida. Kuupäevaliselt oleme me aktiivselt olnud Nõukogude armee ehk täpsemalt vabariikliku sõjakomissariaadi ja Tallinna Lenini rajooni sõjakomissariaadi tähelepanu objektiks. Tänu sellele, et meie toimetuses töötab minu asetäitjana praegu Madis Jürgen. Mis te arvate, miks just nimelt Madis Jürgeni ümber on niisugune klaperjaht? Põhjust ei ole vaja kaugelt otsida käesoleva aasta märtsikuus, kui algas tema poolt kirjutatud artiklite sari ajalehes noorte hääl, kus ta on väga mitmete noormeeste, kes on aega teeninud nõukogude armees probleeme, avanud neid probleeme, mis neil on seal armees tekkinud, aga nüüd hiljem selgus, et ta vajutas süstla just herilasepessa juhtumeid, mida Madis Jürgen kirjeldab läbi nende noorsõdurite, kes on siis aega teeninud ületavad igasuguse inimliku mõistmise piiri. Need on statistlikud vägivalla juhtumeid. Ja see, et ta nii julgelt nendest asjadest on kirjutanud, jääte läks teatavas mõttes kuni lõpuni välja kuni kohtuni, kusjuures kohus mõistis õigeks kannatanud Eesti noormehe. Nagu me näeme, seda lihtsalt ei andestata. Ja te kasutasite õiget väljendust, et käib klaperjaht. Mina nimetaksin veel teravamalt, käib ajujaht. Ja kuna ma nendega olen sunnitud vestlema vene keeles, kes siinsed ajujahti korraldavad, siis ma kasutaksin ka venekeelset terminit. Minule meenutab see Ahotat Ahota jahipidamine inimese järel ja see näeb eraelus kaunis koletu välja. Kuna mina ise olen ka sekkunud nüüd sellesse tegevusse, mis siin teie toimetuse ümber sünnib ja kõikidele inimestele, kellele mina olen rääkinud, missuguses olukorras olete pidanud teie olema oma töökabinetis ja mitte keegi ei usu, et sõjaväelane võib tundide kaupa istuda teie juures siin ja vaadata ja oodata. Kõik ütlevad, aga miks? Sirje Endre lubab seda, kuidas on võimalik ühtegi tsiviilinimest niimoodi terroriseerida. Kas te võite siiski Eesti rahvale nüüd ära rääkida, missugust elu olete teie isiklikult pidanud elama siin oma toimetuses ja kui palju te olete pidanud oma tööd väljaspool tööaega tegema, siis töö nõuab ju tegemist, eks ole ju? Paraku küll jah, muidugi ma tahaksin, et see teema meil areneks nüüd nii, et minust ei kujuneks mingisugust erilist rahvuskangelast või märtrit sest et kogu eesti rahvas elab praegu väga tugeva surve ja paine olukorras ainult väljundit, kuidas Sebayne igale ühele meist tuleb, on erinevad ja mina kahjuks sattusin nüüd siis tänu Jürgeni juhtumile just sellele ühele nendest koledamatest, ehkki ma arvan, et on veel koledamaid olemas nende asutuste poolt, kelle nime me ei nimeta praegu seekord, nagu te panite tähele, olid neil kaasas väikene selline lade vaheline paberite kogum. Eesmärk oli selles, et mind anda nüüd, nagu nad ise nimetasid otsekohe peaprokurör Leo Urge kätte. Kas teil on võimalik meelde tuletada, kui sageli on sõjaväelased teie toimetuses käinud ja kas te neid nimepidi tunnete? Ja võin nimetada küll, alguses hakkasid käima inimesed, kes ei nimetanud oma nime, kes ütlesid, et nad on sõjakomissariaadi teenistuses. Aga kui see probleem meil edasi arenes, siis ilmusid nimed, tähendab, ma nõudsin neilt nimesid, ega nad ise tulevad uksest sisse ja nad ei tutvusta. Enamasti. Meil üsna vana tuttav on juba juunikuust peale Lenini rajooni sõjakomissariaadist kolmanda osakonna ülem Aleksei, sest Jukk sest niuke tunnen ka mina sellepärast, et tol päeval Kui mina siin olin ja alampolkovnik Arto Moonovski siin oli, siis nende käitumine oli üpris kena ja viisakas, nagu te hiljem ütlesite, et kas nad on ka natuke teistmoodi käitunud teie juures? Jaa, on küll, mul on välja pakutud väga mitmesuguseid variante ka sellesama seltsimees šertjuki poolt näiteks, et läheme kohe autosse, auto ootab, et teid sõidutada komissari juurde või et me tulime selleks siia Teie vastu algatada kohtuasi. Ja kõik nii edasi, see päev, millest kõnelete, teie on mul hästi meeles, eelmine kord oli meie kohtumine temaga tookord olnud väga konfliktne. Pärast sõda mul tuligi pöörduda advokaadi poole. Advokaat külastas alampolkovnik kartomonovid, kes on Lenini rajooni sõjakomissar. Vestles temaga väga pikalt ja pärast seda nimetatud seltsimehed sealt sõjakomissariaadist hakkasid käituma vähemalt mõneks päevaks, teisiti. Aga nüüd veel nimesid. Aleksei Jukk tuli ka koos Vladimir Vassil Koviga, kes on ennast tutvustanud kui neljanda osakonna ülemat üldse nad käivad paarikaupa, nad ei tule tavaliselt üksinda, mõnikord ka kolmekesi. Ei tea, miks see nii on? Ma arvan, et nad kardavad. Aga mida nad kardavad huvita, nad tunnevad ennast ebakindlalt ja inimlikult täiesti arusaadav, nad viibivad keskkonnas, mida nad ei tunne. Nad ei saa keelest aru või siis taipavad üksikuid sõnu, nad on ikkagi ütelge otse välja, käituvad tegelikult nagu okupatsiooniväed. Nad kardavad neid, keda nad on okupeerinud ja siis püüavad seda nende käesoleva võimu või jõuga kuidagi kompenseerida. Inimlikult ma saan sellest väga hästi aru. Ja kui ma jälgiksin kogu lugu kõrvalt, siis ehk suudaksin ma isegi mingit mõistmist üles näidata. Aga nüüd, kus käib võitlus tegelikult hammas hamba peale ei saa ma kuidagi aktsepteerida veel nimesid mõne aja pärast Aleksei särst, Jukk jäi ära ja tema asemel hakkas ilmuma keegi seltsimees Medvedjev, kes tutvustas ennast kolmanda osakonna ülema vanemabina. Tema näos oli alati väga selline rõhutud olek, nagu ta mingit erilist rasket ülesannet täidaks, aga seda tungiv omad olid tema nõudmised, et otsekohe Jürgen komandeeringus tagasi kutsuda, otsekohe viia ja kas vabariikliku sõjakomissariaati või Lenini rajooni sõjakomissariaati ja kõik nii edasi. Ma küsin vahepeal, kas nad uskusid, et Jürgen on komandeeringus? Ei, ei uskunud. Nad ei uskunud ka seda, et meie temaga mõlemad olime väliskomandeeringus. Aga pärast seda kui televisiooni kaudu, kas nad ise päevalt, et nad ise Eesti televisiooni vaata, oinad vaatavad? Vaata nendele. Kuna agentuur ma mängin teile praegu ette ühe väikese lõigu, mis ei välja tookord saatest intervjuu Rein põdraga ja ma mängin selle jupi teile praegu ette sõjaväe kohta ilmub nii palju materjali küll ajakirjanduses, raadios, televisioonis, kuidas teid kursis hoitakse nende materjalidega? Kuule raadiot, sest te olete oma tööpostil, aga näiteks vikerkajas. Ma esinesin kell 12, aga teil oli järgmisel päeval kohe teada, et ma esinesin, kes kuulas, kes teile ette kandis? Te muud ei saa teha, kuulata raadiot, vaadata televisiooni, teil on siiski oma agentuur, eks ole? Minul agentuuri mul küll ei ole, aga näiteks näiteks mina ei kuule, siis kuuleb keegi komisjonidest. Helistab mulle seltsimees komissar, seal räägiti väga tore. Mina olen tähele pannud, et see materjal, mis teieni jõuab, ei ole täiesti adekvaatne, ta on ikkagi mingisuguse värvinguga, tõmbalestid iilitegatud, kes on need, kes kuulavad ja teile ette kanda. Ma arvan asjaoluga niimoodi, et. Et võib-olla isegi see mitte nii info, mis satub minule Marist arvanit kvaliteedile isiklikult Eesti rahvale midagi halba teinud. Ei, ma mõtlen siin just seda, Madis Jürgeni lugu, see on nii. Arto Moonov ütles, et ta ei jäta rahul, aga ma lihtsalt tahan teada seda, et antakse absoluutselt valesti. Kui ütles Sirje Endre, et tema saatis rahvusvahelisele ajakirjanikel kaitse organisatsioonile, siis teie mehed ütlesid, et Madis Jürgen ise kirjutas Ameerikaga Kongressile. Need on kaks niivõrd kardinaalselt vastupidist asja. Et ei saa olla üks ajakirjanike liidu organisatsioon võrreldav Ameerika kongressiga. Väga tore, pärast seda tekkis mõningane hämmeldus nende leeris. Nii, aga nüüd veel nimesid ma ei ole veel nimetanud juuriš koolini nime mereväemajor. Ma ei ole veel nimetanud peategelase Nikolai retkaa nime kes on Eesti NSV sõjakomissari kindral Rein Põdra asetäitja ehk poliitosakonna ülemseltsimees retkuuga me oleme suhelnud kirja teel. Ja mõnikord ka nii, et kui minu juures on keegi sõjaväelane, siis seltsimees no ma ei tea, kas sekretär või abi või kes siis helistab siia, palub otsekohe, et nimetatud sõjale vaenlane, kes siin on, helistaks temale ja siis ma kuulan kõrvalt, kuidas jutt areneb. Ma ei tea, mis esitatakse, aga vastus on siitpoolt siis nii, et sõjaväelane vastad. Nunnyes Naiu Anagaaridž taan komandi rohke. Ja tol korral. Mina olin teie toimetuses, oli täpselt seesama dialoog, mida ma tahan nüüd tunnistajate juuresolekul tõestada, et helistas siia retku, kes otsis Madis Jürgenit, sest et teie andsite telefonitoru Arto Moonovi Lenini rajooni komisjoni kätte, kes võttis kohe valvelseisaku, mis mind rabas. Ta ütles, et ei, öeldakse, et ta on kusagil Lõuna-Eestis. Küsisin Arto monovi käest, et kas see on rets Ko, mille peale tema silmadega ütles mulle jah. Ja mina olin üle meelikus meeleolus, siis ütlesin talle, et, et öelgu tarret kuuleta, viibib meeldivate naiste seltskonnas. Aga nüüd on niisugune fakt, et ret kuu täiesti eitab seda fakti, et ta on siia helistanud. Jaa, küsinud Jürgenit. Mind paneb isiklikult väga hämmastama, et üks Nõukogude armee polkovnik ei räägi tõtt. Logulge ja pärast ret kuu eitab, et tema ei ole iialgi helistanud kultuuriellu toimetustesse polegi oluline, missuguse numbri peal ta helistas. Tähtis on see, mida retkoo küsis arta Moonovi käest. Ja ta otsis hõõrgenitaga Veli roots, tee olete ajakirja kultuur ja elu keeleline toimetaja, ütelge, missugune on olnud toimetusi mikrokliima kogu selle aja vältel siis, kui need sõjaväelased on teie toimetust külastanud, mismoodi see mõjub kogu kollektiivile? Eriti kummaline oli periood, kui siis meie osa toimetust viibis Kanadas ja USAs taas kõikidel sõjakomissariaadi inimestel pidi olema teada, et nad seal on ja et nad ei tule enne tagasi, kui kolme nädala pärast. Nad said vähemalt olla ära nädal aega, kui hakati siia helistama, küsiti jälle Madis Jürgenit, küsiti Sirje Endre. Me teatasime uuesti, et nad on ju USA-s, nad ei tule niipea. Siis paari päeva pärast hakati siin käima, järelikult meid ei usutud. Selline suhtumine on lihtsalt meile tõesti täiesti kummaline, naeruväärne, et inimeste sõnu ei usu, et me siiski ei ole harjunud otse. Valetama, aga võib-olla nad mõõdavad meid oma mõõdupuu järgi, sellepärast ongi niisugune mitte uskumine, sest nemad ei usu kedagi sellele järele. Katusele tuleb siiski tulla ja algul võtsime asja siiski huumoriga. Aga no kui nendega valimistega kaasnesid ähvardused ja ähvardati mitte ainult Sirje Endre, vaid meie väga õrna ja kena sekretärineiut keda ähvardati lausa vanglakaristusega, kui ta ei võta kutset vastu. Ja siis lõpuks ta pidi andma siiski allkirja, et ta ei võta kutset vastu. Elle Veermäe tere, olete ajakirja kultuur ja elutoimetuse sekretär ja teil on ka siis kokkupuutumisi olnud sõjaväelastega, kuidas see oli siis? No nad tulid siia, Sirje läks ära ja siis mees ei mõtlema, et kellele siis ikka edasi anda, peab nagu käsu täitma, küsis, kas ma olen siin sekrutanud, sinul on küll. Ja siis ta ütles, et noh, et võtate kirjad ka vastu, mõtlesin, et võtan ikka, stats mulle seda jätta seda kutset. Aga mina ütlesin, ma ei ole Madis Jürgen ja ma ei ole Sirje Endre, kaal ma sinna küll ise allkirja panna, siis pidas nõusal oma ülemusega telefoni teel, aga ta oli umbes tund aega minu juures sa kõnet pidas ikka mitu korda siis Tuitš mul ikka seda veel ikka edasi anda ja ma ei võtnud ja siis ta ütles, et ta istub veel siin natuke, mõtlesin istuva ja siis jõudis tema tunnistaja kohale sõjakomissariaadist. Masinakirjutaja vist oli üks neiu, siis ta ütles, et noh, tunnistajate juuresolekul, nüüd siis ei võta seda vastu ja mõtlesin, et ei võta ja siis ta kirjutas sinna omasele ametliku kirja tagumisele küljele, et et Sirje Endre keeldus vastu võtmast kutset, et mina nägin seda, siis ma panin sinna allkirja taheta keeldus küll siis kirjutasid. Et sekretär Elle Veermäe keeldus samuti vastuvõtmist ja sina mõtlesin ka allkirjad, jahmo keeldun siis vastu võtmast, siis virutati selle tunnistaja nimi, et tema siis nägi, et mina keeldusin ja siis pani seal kirja, läksid ära. Ei tea, kas see ongi sõjaväelaste töö, mis te arvate? Ei oska öelda jah, üle. Ja huvitav on see, et just nimelt Jürgenist taheti kätte saada ja miks just nimelt teda äkki ikka seoseid selle ajaleheartiklitega. Või hoopis kohtuprotsessina äkki saab natuke siis kätte maksta või mis? No räägime ja küsimises otsesele peategelase käest, miks siiski niisugune totaalne rünnak on organiseeritud Madis Jürgeni peale sest nimekirjas on 40 noort ajakirjanikku. Aga minul isiklikult on 26 nime. Ma näitasin rahvarindemeestele, lugesid ja nad ütlesid, et aga see on ju interrinde käsi, noored ajakirjanikud on kõik sealt nende nimekirjast maha kirjutatud ja sõjakomissariaadi elatud. Nüüd kui mina käisin intervjuud tegemas kindral räim põdraga, siis ma nimetasin talle, et noh, et kust see nimekiri on võetud ja tema muidugi mängis niisugust mängu, et ta ei tea. Ütles, et see on politruk polkovlik retko poolt koostatud, kelle juures ma käisin temaga. Jutuajamine jäi mul lindile, aga ma ise ei teadnud seda, et ma lindistan. Sellepärast oleks ebaeetiline praeguse täite mängida eesti rahvale, aga ma tahan niipalju ütelda, et polkovnik retku ei eitanud seda, et sõjavägi on interrinde parem käsi ja see mul lindis olemas. Nii et kui asi kohtuni jõuab, võib lase tal lindilt tõestuseks kuulata anda. Aga siiski Madis Jürgeni nimi on kuidagi eriliselt luubi alla võetud ja ma nüüd tahaksin Madis Jürgen enda käest teada, mida te siis arvate ise, miks just nimelt teid tahetakse nii kangesti kätte saada. No mis siin arvata, mina ei ole kunagi tahtnud sõjaväega tegemist teha, aga kevadel jah, pöörduti minu poole mulle ja siis läks niimoodi, et ilmus noorte allesse mati lugu, kest töödest eemale, minu poole pöördus. Üks selle mati tuttab ja palus, et ma võtaksin matiga ühendust ja siis järgmisel päeval ma tegingi matiga selle vestluse ära ja. Nii see ilmus ja siis püüdsin edaspidi olla kursis tema elusaatusega, kuni niimoodi siis augustikuuni välja. Ja ju see siis ei meeldinud, ma käisin kaks korda kohal seal sõjaväeosas kusse. Vaene poiss pidi teenima esimesel korral aprillikuus ja siis juhatati mind seal püssimeeste vahel vahel sõjaväeosast välja, niimoodi lõppes seal seal käik. Ja kui asi oli, jõudis kohtuni, mis oli augustikuus siis mind muidugi sinna sõjaväeossa enam ei lastudki sisse. Mul küll õnnestus sinna ise niimoodi lipsata, aga mind püütisele varsti kinni ja viidi täpselt samuti välja nagu eelmisel korral, sest ikka vana vene kombe kohaselt, et ega ikka ajakirjanikku ei tohi niisugustele asjadele ligi lasta. Ei ole ju harjutud sellega, et üks ajakirjanik on kohal, näiteks kohtuprotsessil ma sain seal ka olla ja ma nägin, mulle, näidati niimoodi, vot see on see poiss, kes tegi minuga seda eeliseks, see et ma nägin neid näost näkku, nende emasid, kes seal olid niimoodi nutetud nägudega. Sest noh, keegi ei usu, et tema poega midagi niisugust teinud. Muide tuli välja uurimise käigus, et lisaks matile kooli kannatada ei saanud selles samas roodus 13 dessant, sõjaväelaste ja õhudessantväelased siis süüdlasi, kes kohtu all olid, oli kolm, muidugi see vägistamine, seksuaalne vägivald ei tulnud üldse välja, keegi tunnistanud muidugi seda niisuguste asjade juures ei ole juba tunnistajaid, aga siis hakkas sõjaväe Sa ülemuste poolt niisugune suur. Mina olen niisugune ideoloogia töödvat, nüüd võtate tagasi kõik oma tunnistused ähvardati seal ja tehti suur polgu komsomolikoosolek, kus olid mitmeid-mitmeid, sadu inimesi kohal võeti kaks eesti poissi, läbistati, näe, tõmbuvad tiivulise dessantväe autoriteeti alla. Ja noh, ja siis oligi niimoodi, et suurem osa võttis oma tunnistused tagasi. Ja, ja täiesti imekombel ka üks üks see poiss, kes oli saanud vaat et kõige rohkem peksa, nad tohutult ikka tundide viisi järjest pekstud, niimoodi järjest kõik ette võtnud, üks väsis ära, siis hakkas teine. Ja ta ütles lahti kõigist, et teda on pekstud. Ja nüüd oli niimoodi, et see prokurör, kes kogu asja uuris, see oli tegelikult väga objektiivne mees. Ja see sai ise karistada, algatati tema vastu uus kohtuasi praegu käimas. Ma ei tea, ma ei ole üldse kursis, kuidas sellega on. Teie meelest sai nüüd keegi kõrgem ülemus ka natuke nahutada, et niisugune olukord sõjaväes on meil. Ja kindlasti kindlasti roodu komandör igatahes löödi kohe minema ja mõned mehed vaheldusid veel seal selles väikeses sõjaväeosas, aga arvata on, et dessant liinis kuskil Moskvas või kuskil kõrgemal pool ka siiski mingeid vahetusi tehti ja see annab siis tunda, sest need meie sõjakomissariaadi kaudu teie peale. Ja see on loogiline rida, sest kui mehed seal olid täis kirge, Nad kirjutavad Noorte Häälele ja räägivad, kuidas asi tegelikult oli jutumärkides muidugi siis ma olen veendunud, et Nad on pöördunud Moskvasse oma ülemuste poole või kuskile ja kaevanud oma hädad, käis siin üks natsionalistid või ma ei tea, mismoodi nende sõnadega on või koguni fašist ja aga võimalik. Kui ma olin seal aprillikuus, siis püüdis selle diviisi poliitosakonna juhataja seal siis kogu sõjaväeosa teine mees mind veenda ja ja võttis kasutusele kõikvõimalike. Tänan teid minu minu uskuma panemiseks, et tegelikult midagi ei juhtunud ja Mati valetas ja üks nendest veenmisvõtetest oli see, ta ütles niimoodi, maladoyczlovec, ka mina võin kirjutada, ma võin kirjutada Moskvasse ajakirjanike liidu juhatusele, kus ma võin öelda, käis siin üks Madis Jürgen jõi ennast täis, laaberdassi ei pidanud kinni väeosas valitsevast distsipliinist. Esis olete teie juba süüpingis kõigi oma matiga. Nii et noh, igasuguseid selliseid vahendeid võivad need mehed kasutada. Kas see rünnak meie noorte ajakirjanike peale ei ole mitte interrinde suur ettevõtmine nüüd enne valimisi? Ja üleüldse kogu meie poliitilise elu väga niisugust situatsiooni arvestades? See on kindlasti nii psühholoogilise kliima pärast, mis meil siin Eestis juba mõnda aega on, tänu millele põlisrahva esindaja eestlane juba väga ammu ei tunne ennast turvalisena. Kõik see, kuidas sõjavägi tegutseb ja meie teiega seda avalikustame, see muidugi omakorda lisab hirme, aga meil ei jää midagi muud üle. Kui me ei taha kaotada kas Madis Jürgenit või, või kes tahes noort meie ajakirjanikku, kes on praeguses valimiskampaanias kõik vaieldamatult väga olulised inimesed, siis me peame avalikustama. Ma ei arva, et sõjavägi lõpetaks oma niisugust psüühilist survet. Tõenduseks selle kohta võin ma öelda, mida soovitan teilegi. Et lugege üleliidulist pressi, lugege Udžitel skaja, kas jätad, kus annab seesama seltsimees retk võrdlemisi vihase intervjuu täiesti stagnaajalises keeles, teete seda ja nimetab Madis Jürgenit inimeseks, kes otsib ookeanitagust kaitset, sellega ta vihjab meie toimetuse pressikonverentsile rahvusvahelises ajakirjanike kaitsekomitee ees ja kindlasti ka meie sidemetele organisatsiooniga Amnesty International. Mina jälle arvan nii, et kui me oleme elanud nüüd suletud maailmas ligi viis aastakümmet ja tahame maksimaalselt sellest laostuvast majandusest ja rikutud looduskeskkonnast ja ebanormaalsetest vaimsetest tingimustes elanud inimeste, sellest keskkonnast, kus nad on olnud kuidagimoodi välja pääseda, siis me peame kasutama ära iga rahvusvahelise kontakti selle kohta ainult üks termin, minu meelest rünnakuna stalinistlik iseloom. Ja muidugi alla annavad need, kes kardavad. Kas te kardate oma ametikohal ja selles situatsioonis, kuhu ma olen sattunud, mul ei ole kahjuks lubatud karta. Aga mina olen enda jaoks selgeks teinud, et mina ei ole mitte midagi valetanud, sest vale eest võib inimest karistada ka see on üks kaitsevahend inimesele, see teadmine, et ta ei ole valetanud, et me ikkagi võitleme õige asja eest. Ma arvan, et see on peamine kaitsevahend üldse igale eestlasele, kes praegu omal mis tahes ametikohal või elusfääris võitleb oma õiguste eest õiguse eest olla omal maal turvas.