Minu poeg Meelis Prants teenis ajateenistuses Afganistanis, nägi viletsaid ja raskeid päevi. 15 muud oli Meelis Prants teadmata kadunud. Mingit kirja mitte midagi ei tea. Käesoleva aasta 1907 teistel mail läks noorem poeg Margus ajateenistusse. Piitsid Vladivostoki, seal piidis poiss, neli kuud peale nelja kuud oli koduteated, poiss on teadmata kadunud. Oktoobripühade ajal 1000 SKT staator, seitsmes novembrist sõitsid Vladivostoki diviisist, vastati, et poeg on teadmata kadunud. Pöördusin kahe Leningradi Noormehe sõduri juurde, näitasin neile oma poja võttud, need ütlesid ja teie poeg oli meie juures siin kasarmus. Ja öösel on jäänud kadunuks. 24. novembril sõitis vanem poeg Meelis Vladivostoki ubest otsima. Olen käinud palgasõjaväekomissar Madis. Küsimus, kuhu poiss? Valga rajooni tuli tagasi alles hiljuti novembrikuus. Margus Kulbin. Tema viidi minu pojaga täpselt ühel samal ajal, seitse teistel mail Tallinnast Vladivostoki ja miks tema toodi surna koju, miks sõjavägi varjab oma koledaid tegevusi? Poiss pannakse särka sisse ja kinnitatakse kinni ja seda ei lubata lahti võtta ei lubata sellepärast lahti, võtad, poiss on sõjaväes seaduses kõrvalekalduvate kurjategijate poolt hukatud ja siis vormitakse aktita, tehakse dokumendid, et poiss on enesetapud ja ma nõuan seda meie kodumaavanemate inimeste ja kaastöötajate nimel. Et sellised kuriteod lõpeks meie nõukogude armeeteenistuses. Kuna ma kuulun demokraatlikku saadikute gruppi, siis tegin ma oma saadikute grupi kaudu ülemnõukogu presiidiumile ettepaneku see presiidiumis juba olemas. Niisuguse ettepaneku, nagu ma avaldasin ka Valgamaa ajalehes, et nii kaua, kuni meil puudub seadus peatada kriminaalkoodeksis olev paragrahv 78, mis võimaldab sõjaväest kas usulistel või muudel põhjustel kõrvale jäänud poisse panna üheks kuni kolmeks aastaks vangi. Ja vot ma avaldasin selle lehes lihtsalt selle kaalutlusega alati öeldakse, et saadik ei räägi ja ei pea nõu viimasel ajal ma olen katsunud igasuguseid meetodeid, mitte otse lähed inimeste juurde suuremasse kukku ajad vaid vot niisuguseid meetodeid kasutades, et saada tuge, kas inimesed sinu mõtet toetavad ja nüüd näete, mul on siin terve pakk kirju ja neid tänase postiga tuli seitse ja niimoodi neid tuleb järjest. Ja inimesed tunnevad väga sügavate suurt muret ja lähevad kaasa, ainukene asi, mis päästab mitte meie üksikute naistega komisjonide niisugune asi vaid esiteks see, et praegu seda hoiakut kujundame inimestest, et nad saaksid aru, et me ei tohi karta võideldes nii raske aega nagu meil praegu, see on lihtsalt me ei tohi kõhklema lüüa. Ja ülemnõukogus, ma, ma arvan, et see saade on juba siis eetris, et ma siiski olen ka saanud ülemnõukogus oma arvamuse ja sõna öelda nende asjade kohta, et siiski tuleb oma lapsi kaitsta, teisiti me välja ei pääse sellisest halvast olukorrast ja ma tahan ütelda siia juurde, et kaitstes oma poegi me siiski kaitseme oma armeed. Sellepärast, et armees peavad olema tublid, terved ja targad poisid, kes saavad seal vastava väljaõppe. Nad peavad olema kvalifitseeritud, aga mitte mingisugune lihtsalt mass, keda võidakse kasutada tulevikus ainult kahuri lihana. Tiiu Murumaa, teie olite Margus kulbini õpetaja ja ma õpetasin teda algkoolis ja kutsekoolis mitte, see ei ajendanud mind Markusest rääkima, vaid just see, et ta oli minu poja sõber, kuigi nende vanusevahe on suur. Minu poeg on 12, saab 13 aga Margus on näete juba sõjaväes ja juba hauas. Kui tema sarnane lühikokkuvõte siis Margus oli, sarnaneb poiss, kes ei tahtnud kunagi kellelegi halba ja tema sõbrad just olid seal ased väiksemat. Tema oli sarnane, siiras, lapselik ja seda ta oli kuni surmani. Ma ei kuulnud kunagi, et nad oleksid tarvitanud alkoholi aga suitsetas ta küll, tal oli see uriinipidamatus öösiti. Kas mõrgus ei saanud vabastust sõjaväest, kui tal niisugune viga küljes? Asi seisab selles, et Margus eest ei olnud ühtegi kostjat, vanaema oli selleks liiga vana, ta jäänud võitlev tüüp. Nüüd vist üldse ei võetagi selle uriinipidamatusega enam sõjaväkke. Aga, aga tol ajal võib-olla ta vaikiski üldse sellest, ega see on ka piinlik, eks ole, noortel meestel sellest üldse rääkida. Ja teate, mis kõige huvitavam selle asja juures oli see, et vanaema oli aastates vana inimene ja ta oli leivatehases, kui ma ei eksivalvur ja Margus käis iga õhtu, kui vanaema oli valvest vanaemal vastas, nii et ta suhtus vanaemasse hästi ja ta suhtus ka teistesse lastesse hästi. Ja tal oli alati sõnana naeratus suul, mitte kunagi näinud, et Margus millegi üle kurdaks. Kui vanaema oli suremas, siis ta oli kodus ja ja ma veel küsisin tema käest, et Margus, kuidas sul sõjaväest läheb, et noh, räägitakse ju nii igasuguseid õudsusi ja sarnaseid koledaid asju, siis ta vaatas mulle nii siiralt silma ja ta nagu kurgus midagi käis ja ütles, et ei, minu elule ei ole viga, aga teate, see oli nii. Nii kui ma tuletan meelde seda lauset, et see oli sarnase nukrusega sarnase lootusetuse tooniga öeldud see lause välja. Ja kui siis järsku tuli teade, et noh, et Margus on surnud siis noh, tekkis sarnane tühjusetunne ja, ja ma arvan, et Valga linnas ja ümbruskonnas on kõigil selge, et seal altarit teatud raudselt vägevalt. Õpetaja murumaaga ma näen, et teil on mõned kirjad kaasas, kellele on need saadetud Marguse poolt, üks on naabritele saadetud, siis on, üks on viie harima mingi sugulane, siis vististi ühele sõbrale ka on seal kirjutatud korra kaks Mullen lugelse tekitab õudset masendust, kuna endal poeg kasvab, siis ei, lihtsalt ei taha seda neid kirju lugeda. Aga noh, inimesed ei säilita kirja, need olid ka viimasel hetkel, mis me kätte saime, need kirjad ja kõige huvitavam oli see, et oma õele, Katrinile, kes elab Haapsalu rajoonis, ta ei kurtnud mitte midagi. Ta ühesõnaga ei tahtnud nagu Katrinit vististi kurvastada. Ja kui siis need marguse matused olid, see oli oktoobri esimene laupäev siis muuseas, saatjaid oli väga palju ja teate, rahvas oli väga ärritatud, ma suudan ennast üpris hästi valitseda, aga kui ma sinna kabelisse läksin ja kui ma seda plekist küna nägin, selle üle ei saa kirstu nimetust anda, kas siis tõesti ükski poiss, kes teenib sõjaväes, ei ole väärtuste, korraliku kirstu, see oli mulk, kes ma ei oska öelda, kinni keevitatud oli sinna siis pandud ja need mehed, kes selle kirstu tõid, need tegid siit kiiresti minekud tõstijat, saatjat oli Valgast poisid, kas nad olid eestlased või venelased? Igal juhul nemad olid väga nukrat ja need sõjaväelased, sõjaväelased ja nad aitasid kirstu hauda, lasteaia kõik, aga rahva sees valitses sarnane nagu tormilaine. Esiteks, miks kirstu lahti tehtud, vot see trots valitses kõikidel ja üldse sõnale masendus. Tunne oli õudne tomaati muidugi väga ilusti, kõik sinimustvalge lipp sai kirstu peale pandud ja oleks raja väga ilusti Mati seost, kas tema häid omadusi esile tõsta, aga sõjakomissariaadist oli ka kindlasti surmatunnistus. Surmatunnistust ma ei ole näinud, aga ma küsisin Marguse õe käest kuidagi niimoodi, et mis on siis öeldud ja on öeldud niimoodi, et võttis endalt elu sugulastele teadvustati. Ta ise lõpetas oma elu haga kirjadest mustvalgel, selgub seal kohe ühes kirjas sõnana tsitaate peksavad, mis nad peksavad. Parem on keel hammaste taga hoida, elu jätavad ikka sisse. Ajakirjanik Kadri-Liina lugesin teie kirjutist Valgamaalases, kui palju teie teate Marguse saatusest ja elust üldse? Tiiu murumaa käest sain teada väga palju. Vestlesin õnne Viioriga sugulasega, kellele Markus kirjutas samuti tädi miiliga tehtriteerite mõnda kohta Marguse kirjadest, mida ta on saatnud osutajatele. Tere, Anne, Mihkel ja tädi miili. See on saadetud 26. mail. Sellel aastal minule juba kirjutati, et käivad eesti emad nõudmas poiste koju toomist või vähemalt lähemale kodule. Ja lased selle peale järjest rohkem vihastavad, et ei taha vene korrale alluda. Ma olen juba nii palju kolki saanud, et enam ei tunne, isegi kui lüüakse eestlasi ja üldse Baltikumi rahvast vihatakse, nii et küll ei saa kellelegi midagi, ütled või nuriseda, ei saa öösel magada või midagi taolist siis ei tea ette, et kusagil nurga taga sadamanormi kätte. See oli nüüd üks. Tere Anne ja Mihkel, 31.-st juulist. Minu elu veereb kehvasti. Olen nagu õnnetuse hunnik venelastel risti hammaste vahel. Sai mõni aeg tagasi tugevalt nahutada, nii et olin üle kere sinine. Jumal tänatud, et hing sisse jäeti. Pärast seda juhtumit otsustasin ennast päästa, rääkisin polgu uurijale asja ära, et asi välja ei tuleks. Kui lähed oma ülemuse juurde, siis see tõbras oleks poistele kõik ära rääkinud. Siis oleks vist tõuselt ära küll tehtud ja nüüd tuleb see koht, mis mind kõige rohkem ehmatas. Meil siin ühele tehti, läks kah kaebama, noorem kui mina kuu aega teeninud, hommikuks oli voodi verd täis. Ei tea, kas lõigati või lõika sisese letiga veenid läbi. Hommikul leiti, siis kutsuti kopteri eliidi Habarovskis, räägitakse, oli hing sisse jäänud, ei tea. Et minuga midagi sama juhtuks, viidi mind üle selle peale, Marcus viidi teise väeossa. Aga see ei toonud talle palju abi mitte, sest poisid ikkagi süüdistasid teda koputamisest. Selline kahtlus juba kord tekkis ja vot Anne Veesaar rääkis mulle ka, et kui tema selle kirja sai, see oli teda üsna ehmatanud. Ja kui talle teatati, et Margusega midagi juhtunud siis oli temal esimene lootus see, et äkki lõigati temal kabiinid läbi, äkki viidi temaga Habarovskisse, äkki jäi temaga elama? Ei olnud kindel, Marguse surmas mitte. Ma tahaks veel ühe tsitaadi tuua välja. Mõtlesin alguses juba tuli nagu välja, eks ole, et on poliitilisi põhjuseid, poissi pekstakse ja siin ilmselt viimane kiri 15.-st septembrist 89 saadetud naabrile, tere naaber. Minu elu on üpris mittetalutav. Kui telekas näitas ja rääkis midagi selle valimisseaduse kohta, siis lendasid mulle kallale, sa oled ka rahvarindest ja siis tuleb neid hoope nagu rahet. Nii et see ei ole mitte ainult isiklikud põhjused, mitte see, et poiss ei täida käsku, teda pekstakse, tanud, teeks midagi, vaid siin on täiesti poliitilised põhjused mängus. See on see desinformatsioon, mis kesktelevisiooni kaudu levib ja mille tagajärjed meil siin on tõesti ainult viha. Aga seal kaugel, kus on ainus infoallikas, võib poisile elu maksma minna. Nii et see on tegelikult mina leian küll, et kesktelevisioon tuleksin võib-olla kõige rohkem kätte võtta ja kohtusse anda, sest sõjaväes nii palju, kui mina olen aru saanud, preemia vaatamine on sama hästi kui kohustuslik. Nii et sein tuleb poistele igal juhul kätte. Ja kuivõrd Downii tendentslik, nagu ta on, siis me ei saa siit midagi loota. Kui saaks niimoodi teha, et võtaks ja tõesti uuriks järele, kui on antud kesktelevisioonis ja Pravdas valeinfot Meie vabariigi kohta ja saaks siis kontrollida. Missugustes kohtades on poistel ülekohut tehtud, et kas langeb kokku näiteks see, et siis me saame täiesti tõestada seda. Ma küsin veel, teie käest telliti matustel. Ka sõjaväelased olid ka. Kaks sõdurit oli ja üks oli mingi aukraadiga aukraatidest, ma ei jaga midagi ja kui me sõitsime siis sinna surnuaia juurde, siis seisis seal surnuaia ees Moskvitš 412, seal autos istus kas neli või viis meest. Sellest autost need mehed ilmselt välja ei tulnud. Nii et see võimuesindajad, nad on selle meie miilits esindajat. Mis te arvate, miks nad seal olid? No mina kardan, see ise arvan seda, et rahvas oli väga ärritatud, et nad võib-olla tulid nüüd kaitsma seda, et seda kirstu seal ei avatakse, kuigi kõik ajateate, kui seda kirstu toodi sinna selle kabeli juurest sinna hauani oli väike maa siis ma järjest inimeste suust kuulsin lauset, et miks küll lahti kirstu ei tehtud, sest aga muuseas oli aega oli ja seda oleks saanud lahti teha, sest siin on Valgas kui üks isa teinud, viinud ära Sadroc Aivar, see oli ka minu õpilane, väga tore ja tagasihoidlik poiss. Ja vot huvitaval kombel hukkuvad Nõukogude armees just ainult head poisid. Meie koolis on jah, õige mitu, kes on hukkunud ja noh, keda on tapetud kammit, ütleme seal. Aga vot Sadrak Aivar tema kohta võib nagu kulbi ümmarguse kohta ütelda tuli üks lõpmata tore poiss, siiras ja ja avameelne ja, ja toreda olekuga ja tema laip toodi ka siia tinakirstu või sellest metallkirstus, mitte tinakirstus. Ja tema isa viis surnukuurist kirstu ära tegi lahti, ütlesite, võite mind maha lasteaia võtta sõjatribunali alla, aga see on minu poeg ja mina matan oma poja ja tema tegi selle kirstu lahti. Aga ma veel kord toonitan, et Margusele ei olnud, kes tema eest seisab, saate aru, kõik olid ärritatud ja kõik, aga konkreetset isikut, kes seda oleks teinud, ei olnud, aga võimalus selleks oli. Kas nüüd tõesti meie miilitsatöötajad kartsid seda, et nüüd tuleb seal rahutus ja tehakse järskuse kirst lahti? Ei oska öelda, kuidas Aivar hukkus, ma ei või nüüd 100 protsenti öelda, aga ühesõnaga ta peksti surnuks, ta peksu tagajärjel suri ära. Mis kõige jubedam on see Fomiinide poeg kellele, kes toodi Afganistanist? Ema on ju täiesti invaliidistunud, see naine on rahvuselt eestlane, üldse perekondlik tragöödia, üle elanud selle poja, kes toodi Afganistanist, teised avaldasid muuseas püssimehed kuni selle momendini, kui ta autolasti. Nüüd on juba ka ajakirjanduses ilmunud niisugusi fakte. Et tinakirstus viitaksin narkootikum ja ka üks, kes lubas ikka Tallinnas täitsa prokuratuuri asja anda, oli Marguse vanaema õde. Kui mina vestlesin doktor põldsepp, aga ta oli väga lahkelt nõus mind aitama ja lubas sõjakomissariaadist kohalikust välja tuua Marguse toimiku, see tal ei õnnestunud, sest öeldi, toimik on edasi antud prokuratuuri. Millisesse prokuratuuri, millal? Kelle poolt, seda ei õnnestunud, tal tal on, lihtsalt ei öeldud seda. Ma tahan teie käest May kuulustava küsida, te olete nagu ütleme, Valga linnale ja rajoonile emaks Öelge, palun, kas teiega olete saanud kirju missal? Üpris kurva sisuga, kuna ma kuulun demokraatlikku saadikute gruppi, siis tegin ma oma saadikute grupi kaudu ülemnõukogu presiidiumile ettepaneku seal presiidiumis juba olemas. Niisuguse ettepaneku, nagu ma avaldasin ka Valga lehes, et nii kaua, kuni meil puudub seadus peatada kriminaalkoodeksis olev paragrahv 78, mis võimaldab sõjaväest kas usulistel või muudel põhjustel kõrvale jäänud poisse panna üheks kuni kolmeks aastaks vangi. Ja vot ma avaldasin selle lehes lihtsalt selle kaalutluse kalt, alati öeldakse, et saadik ei räägi ja ei pea nõu viimasel ajal ma olen katsunud igasuguseid meetodeid, mitte otse, et lähed inimeste juurde suure massi kokku ajad vaid vot niisuguseid meetodeid kasutades, et saada tuge, kas inimesed sinu mõtet toetavad ja nüüd näete, mul on siin terve pakk kirju ja neid tänase postiga tuli seitse ja niimoodi neid tuleb järjest. Ja inimesed tunnevad väga sügavate suurt muret ja tunnevad kaasa ning tuleb ka niisuguseid kirju, nagu siin ma ühen, võin ütelda, kirjutab üks isa kaid ja kellel on kolm poega, üks on veel nii noor, et ta veel sõjaväkke ei lähe. Üks on sõjaväest kodus ja ta ütleb, et Nendel on õnneks kõik küll tema poegadel seni hästi läinud kuid ta ei saa aru, miks võetakse armeesse vigaseid. Ja nii vanemast pojast, kelle jalgadest Ta kirjutab oma aja kokkuhoiu mõttes ei hakka sind veerimakuid. Lihtsalt ahastama panev on noorema poja lugu, ma loen selle ette. Teise pojaga oli lugu selline, tahtis astuda Helme kutsekeskkooli, aga arstid selleks luba ei andnud. Põhjus halb nägemine hakkas siis kaugõppekeskkoolis õppima, tööle asus sovhoosi, kuid ka sinna oli arstitõendit vaja, läksime siis alka tõendit otsima, silmaarst keeldus jälle tõendit andmast, öeldes, et võib õppida ja töötada ainult mesinikuna. Sellega siis silmaarst keeldus loa andmisest, et ta võiks rahvamajanduses töötada. Aga kui tuli sõjaväkke minek, siis kõlbas täielikult. Mis siit järeldus? Rahvamajanduses ei kõlba nägemise pärast töötama, aga sõjaväkke küll. Ja vot selliseid asju. Ma puutusin juba enne seda komisjoni kokku mõningate noorte meestega, keda ma katsusin aidata. Kuid üldiselt ma pean ütlema, et see on ääretult raske olnud ja ainukene asi, mis päästab mitte meie üksikute naistega komisjonide niisugune asi vaid just see, esiteks see, et või praegu seda hoiakut kujundame inimestes, nad saaksid aru, et meil ei tohi karta võideldes nii raske väega nagu meil praegu, see on lihtsalt, me ei tohi kõhklema lüüa, kuigi ma ütleksin, et süda väriseb, sest et samasugune asi võib tabada ka oma lapsi. Aga sellele vaatamata tuleb oma lapsi kaitsta. Teisiti me välja ei pääse sellisest halvast olukorrast ja ma tahan ütelda siia juurde, et kaitstes oma poegi, me siiski kaitseme oma armeed. Sellepärast armees peavad olema tublid, terved ja targad poisid, kes saavad seal vastava väljaõppe mitte nii pika aja jooksul, kui on ette nähtud. Nad peavad olema kvalifitseeritud, aga mitte mingisugune lihtsalt mass keda võidakse kasutada tulevikus ainult kahuri lihana. See on küll halvasti öeldud, aga ei saa ju mõelda, et niisugused lapsed nagu Margus ja nii nagu need, millest me siin rääkisime, et need saaksid kaasaegses raketitehnikas või üldse tehnikas kaasa rääkida ja see on ebanormaalne. Ma olen asjast niimoodi aru saanud, et ei loe arstlik komisjon ja ei loega sõjakomissari aru saav suhtumine asjasse tihti vaid on veel tugevamad jõud, mis neile lihtsalt käsud peale panevad ja sellepärast ma ei tahaks neid ka löödi alla panna. Tõesti, see nii on. See on jah, kahjuks nii ilusti vestlesite ka siin on praegu ühe sõdurpoisi isa Johannes Prants ja teil on ka väga suur mure südamel. Mure on sellepärast, et minu poeg Meelis Prants teenis ajateenistuses Afganistanis, nägi viletsaid ja rasket aeg 15, muud olime eelis, kats teadmata kadunud. Mingit kirja mitte midagi ei tea. Käesoleva aasta 1907 teistel mail läks noorem poeg Margus ajateenistusse piitsi Vladivostoki, seal giidis poiss, neli kuud peale, nelja kuud oli koduteated, poiss on teadmata kadunud. Rajooni tuli tagasi alles hiljuti Margus Kulbin. Tema viidi minu pojaga täpselt ühel samal ajal, seitse teistel mail Tallinnast Vladivostoki ja miks tema toodi surna koju, miks sõjavägi varjab oma koledaid tegevusi? Sõjaväe ajateenistusaeg olgu püha ja puutumatu, aga mitte nii, et nad tulevad koju puusärgis, invaliitidena ja vigastena. Praegusel sõjaväeteenistus olukorras ja sõjaväe diviisides on niimoodi, et kell on jõud ja kel on tugev ja toores jõud, see on ees. Aga kes on noor ja nõrk, kes tuleb noorena, kel pole selge veel korralik vene keel ja kes ei ole harjunud sõjaväe ajateenistusega praegu sõjaolukorda, ei ole ajateenistuses seda piinatakse, sellele tehakse väga palju liiga seal. Sest meie nõukogude liidu sõjaväediviisi ülematele, samuti kindralstaabile ja meie kaitseministrile, kes sedamoodi lubab meie nõukogude kodumaasõjaväe ajateenistuses olevatel sõduritel niisuguse korral on täiesti võimatu Nõukogude inimesel aega teenida ja olla meie nõukogude kodumaa kaitsja. Poeg oli Afganistanis, ei põgenenud, ära sealt viksis. Poeg pidi Vladivostokist rahuajal ära põgenema. Te olete ise endine sõjamees, miks meie kord on sõjaväes niivõrd järsult langenud? Meie nõukogude kodumaasõjaväe diviisides on kord langenud, sellepärast et meie sõjaväediviiside arv, meie sõjaväesõduri arv on väga suur ja üldse ohvitseride juhtivate isikute koosseis on väga lohakas, väga hoolimatu. Ja kuskil nii kõrge protsent, kui on seda Nõukogude liidus ja siin on kõik meie hädade lõpp ja hädade algus. Sest kui ikkagi juba Jaapan räägib, et tal on üks protsent või poolteist protsenti rahvale ülearu kanda sõjaväge turjal ja võitleb selle vastu, siis ma ei julge seda protsenti praegu küll öeldavadki, ma eksin, aga midagi alla seitsmeteistkümne ta küll ei ole. Ta võib-olla isegi kõrgem, kui võrrelda nüüd Ameerikaga ja, ja see lasebki meie rahval nii ränga koormana ja meie elatustasemel ja nüüd veel lisaks niisugused asjad, mis on siis sõjaväes hakanud ja ma arvan, et nii nagu sõjaväelased ise omal ajal kunagi ütlesid, et algas allakäik, siis kui sõjaväearvulise täitumise jaoks hakati võtma haigeid vigaseid, retsiidiliste ja kõiki, kes aga hinges oli ja sealt siis alguse sai ja seda enam kuidagi nad ei suuda oma armeest välja puhastada sõjaväelase elu, see meenutab suisa vangi elu, ta viiakse nii nagu kinnipeetu kinnipeetu on veel kui tal vanglas, tal on veel kokkusaamisõigused, aga siin on ju sadu kordi räägitud, ema sõidab pojale sõjaväkke külla, ta saab ainult üle plangu paar sõna rääkida ei ole. Tematud ebalaseme, needsamad poisid ka, kes olid saatmas Margus, no mul oli nendest poistest ka kahju, sest külm oli ja nad olid selle palja oma, selle, sel ajal meil puudub täiesti alastus üksteise vastu, et sellest sõdurist on loodud vang ja ohvitserile on antud nii suured õigused ja kõigele ots, eks ole, meil ei olegi eestlasi, kes oleksid seal ohvitserid ja võib-olla nemad ka täiesti ükskõikselt suhtuvad ja kõigile otsekui võetakse teate, need, kes on tibiilsed ja vigased, eks ole, see ohvitser näeb, et tema võim üldse sellele peale ei hakka, ta lööb käega, las läheb. Vanker on hakanud allamäge veerema, ta tuleb seisma panna ja siis alles vaatan, kuidas ta liikuma hakkab ja kes ütleb, et 97 protsenti, normaalsed tingimused mind, kuna poja ema see ei rahulda. Kes ütleb mulle, et minu poeg talle kolme protsendi hulka ei satu? Kes ütleb mulle, kuidas mina magan, need kaks aastat, kes ütleb mulle, et ma igat ümbrikut avades ei pea värisema, et mu poeg kirjutab mulle tema, mulle tehakse seda, kui ta kirjutab mulle. Aga kui ta üldse ei kirjuta, mulle, tahab ema säästa, mis siis mida elavad need emad üle, kes praegu oma poegi saatsid sõjaväkke ja ainuke asi on lohutus, on see, et eks seal Afganistani enam ei saada. Aga kui meil siinsamas kodumaal ei, sa ei tea, kus poega Misson, kuidas. Ja mis austus ja lugupidamine üldse niisuguse armee vastu olla, kesi suudab mingit korda ega distsipliini pidada oma ridades. Häbiväärne asi.