Värsid päikesest puisu univeidrikute killast järved, tema värvis tuli lillaks ja sealsamas endal torus huul tegi roosaks suured lehed, kuul koera, kes taevasinist värvi ajas koolitädid lausa närviõppenõukogusse paistis kindel vaese poisu veaduse krantsi sinder. Siiski ette heit jäi seekord ära. Jahmunud õpetaja oli tumm. Poisi ärritavalt pildil säras päike nagu kiirgav, tule lumm. Maju hoopis olematut karva lehma jõletud, kui pisuhänd, haaras endasse nii nagu harva täikse helgi maine, tants ja ränd. Haukuvas küll helesinist Hatta mustas varjus näitas poisumaal. Siiski oli hea ja ütlemata kodune seal välja mõeldud maal. Sula päikse kõike embav sära, nõu kogustki päästis poisu ära jube kõrgelt hoovas kiirte jõuga päikse Kissitades silmi vaid erutas kogu olekuga poisu narre lapse unelmaid. Häiris päike, lapse unerahu paitas sinist peeni, kuldas veed ja siis astus juusteks kiirtega Ahu rõõmsalt mööda higisiinist teed. Aeg teeb värvi saladused lahti. Tõe ja unelmate suhted ka. Mis on iluvorm? On seisuks tihti, kuni vastust sellele ei saa. Kordub rõõm, kuid kõik, mis halli karva kordub ka täis pole iga loos. Sellepärast ongi neid nii harva. Kelle taevas särab päikseroos? Oh, et oleks vanul kannatlikkust ja poisil hirmsat moodi veaks eta pelgamata teede pikkust kindlalt elu sadulas, ent pea üks ning proovides ta tööde piire ja sealt ehtsa taeva leile seest. Päike selles lennul juuste kiired tormaks mööda iidi sinist. Te kuulsite tänase kirjandus saate alguseks noore Moskva luuletaja Joanna Moritzi luuletust Värsid päikesest eesti luuletaja Ellen Niidu tõlkes ja esituses. Te kuulete veel Vene poeetide Sergei Karpovi ja David samoilovi luuletusi eestikeelses tõlkes. Aga enne ma tahaksin ütelda paar sõna sellest, kuidas need tõlked sattusid Eesti raadiosse. Kevadel toimusid Vene Föderatsioonis eesti kirjanduse päevad suur hulk eesti poeedee proseiste külastasid Moskvat Volgogradi Leningradi, esinedes seal oma loominguga ja vahendaja. Eks olid paljud vene luuletajad eesti luuletõlkijad kes tõlgete kaudu tegid eesti luule vene kuulajale arusaadavaks. Nende vene luuletajate-tõlkijate hulgast viibisid peaaegu kuu aega vabariigis Moskva luuletajad Juna Moritz, David Moilov, Sergei poli Karpov ja Leon Toom süvendades Neid sõprussidemeid ja loomingulisi kontakte, mis sündisid eesti kirjanduspäevade ajal eesti kirjanikel vene kirjanikega. Nad tutvusid siin meie maaga, meie Tallinnaga, meie inimestega luuletajatega ja tõlkisid meie luuletajate luuletusi vene keelde. Ja nüüd, enne ärasõitu on nad meie mikrofoni ees koos eesti kolleegidega pöördumegi Moskva luuletaja Juna murdsi poole küsimusega, mida andis talle see kuu aega Eestis viibimist ja kohtumised eesti kolleegidega. Joanna Moritz märkis, et talle meeldib väga eesti luule. Taan tutvunud tõhusamalt Ellen Niidu, Jaan Krossi luuletustega kelle luule süda on tõlkinud ja kavatsed neid edaspidigi tõlkida. Juna Moritz on noor luuletaja, kellelt on ilmunud luuletuskogu soovideneem. Ta on palju rännanud mööda meie nõukogude maad, viibinud kaugel põhjas Dixoni neemel Põhja-Jäämerel ja kasutanud oma rändude muljeid oma luuleloomingus. Palumegi teda ennast lugeda ühte oma luuletust. Sama luuletuse inspiratsioon esitab nüüd Ellen Niit oma eestikeelsest. Tõlkinud ma jääta. Klaane süütan tooreid halge ja soojendan käsi lõkkel hõõguva all. Suur päike liigub loodekaare all, kui hiigla pendel üle metsa, valge, ma süütan, laanes lõkkeks tooreid, halge, käed kõrbevad, kuid veri seisab jääs ja halli tuhka seestunud küüntel puder. Ning lõhnab leegis pehkinud lehekude on sinised, mu huuled külma käes ja halli tuhka sööstunud küüntelt pudeeb siis äkki taevani lahti, pilk, ükskõikne pendel vakatab, kui võppess ja kellad löövad tilga järel tilk härm sulab vahana ja uni lõppes. Sild lauluni on loodud silmapilk. Ma kuulan, aeg saab müha männi kroones. Ma suudlen sõnu, sina vaid, kui hea neil süda hüppab, sees käib ringi, pea näod, kive võtavad rikas süügistoones. Ma kuulan aeg u müha, männi kroones suu, valge ori, piinatud, kuid armas, kes vangi võetud ajal ajatul Su mõtted mõistma olen erk ja varmas, kui pilvesagar käin ma kannul, sul su valge ori, piinatud, kuid armas. Ja veel üks Jaan Amoritzi luuletus Ellen Niidu tõlkes. Mammutijälg. Ta veele läks Lätti kas mere äärde jooma, kus voolul on sul kuuni sooniasmaid täis juubeldavad kalalindu looma läks see, kel elevandist targem tai Se uhma päine hulkur, usu põlgur kyll külgedes näe, rikneb 100 noolt. Veel haavatuna vaatab ta, kuis kõrgub au tuli kolbi koiduga reboolt. Ei lind, ei loom, ei keegi mõelda suutnud, ei targend hingest aimata. Ta kivist. Et suurte tabelite ühte ruutu on tema nime, et tehtu tõrist veel lambakarjad on ta kannul tõtates, ehk pudeneb mõni nool neil näha nälg. Kuid välja surra, temal pole mõtet des ja maasse jäeta sammust vägev jälg. Ta haavust, uh, kab võidu rasket viina. Jaa, lõkeyst tõuseb toidu raske hais. Kuid mammut läheb sammust, mis, kui Tiina jälg sööbib kaamerasse kõnnu mais. Kas teadis ta, et pantri jälge endast Täos hoida minu maale ihkameel? Jälg variajast on, mis mööda lendas, nii nagu tunde vari on Mägil suur erateadis ta keskõhtu hurma, et elu omamoodi õigust peab. Et oma osa alles peale surma kord saavad kätte geeniuse read. Mikrofoni ees on nüüd noor moskva poeet Sergei Karpov. Pöördume tema poole samasuguse küsimusega, mida andis talle kuu aega viibimist Tallinnas Eesti kolleegide keskel? Seltsimees Karpov märkis, et siia sõites oli tal kaks eesmärki tutvuda nende eesti luuletatega, keda ta on tõlkinud ja keda lugenud ja tutvuda meie maa ja inimestega. Ja need taotlused kandsid vilja, kohtumisi oli tal palju ja nüüd jäävad kauaks meelde. Eestis kirjutas ta juba mõned luuletused pühendatud Eestile, nimelt Eesti ja vana Toomas ja eesti temaatikat kavatseb ka edaspidi oma luuleloomingus kasutada. Nüüd me palume Karpovi lugeda mõnda oma luuletust. Sama luuletuse tõlke loeb ette August Sang. Lapsepõlv nüüd iga poisike mind onuks hüüab, ma olen suur kesksuurte huvisid, kui hea, kui nendele saaks käega lüüa veel õues lendu lasta tuvisid ja murul lipata keskpoistesalka ja väravasse, täpselt lendaks pall jalge vahel, hoides lepa malka veel 1000 nelja joosta tänaval. Et loidaks rind kui lamp, kus küllalt õli, et vastutuul pead värskendada, saaks ohunumatu maa. Mu lapsepõli saab olnud mulle muinasjutumaaks. Mu lapsepõlv läks raskustes ja mures, karv, argipäev, kui kubjas kaasas käis ja armutult õel talvetuul mind pures ja tuiskas lund mu lapsejäljed täis. Seal poisteparv on luhal, lustakana käib pallimäng ja hõiked, naer ja jutt. Ja mina siin nii suur jah, lausa vana, kes kõiki neid nii lootusetult vana, et peale tuleb nutt. Eesti noor luuletaja Paul-Eerik Rummo tõlkis selle septembrikuu jooksul, mis vene luuletajad, tõlkijad Eestis viibisid. Sergei poli, Karpovi mõningad luuletused. Kuivõrd Paul-Eerik Rummo ise on seotud Tartus Ülikoolitööga ega saanud mikrofoni ette ilmuda siis Endel Padrik loeb mõned Sergei Karpovi luuletused Paul-Eerik Rummo tõlkes. Täiskasvanuna ammu tundsin end sestsaadik, kui me kidurasse külla jäi, sõja tahtel nagu kurjaks pilkeks just nõnda palju meessoost kodanike, et iga uue kohta tulijat. Sestsaadik, kui sain aitajata selgeks, mismoodi panna vankri lugu ette poolsurnud ära nälginud setukat. Täiskasvanuna tundsin end. Kuid kord. Me väikene entsee, tihe kamp, kond jäi öösel koolist tulles tuisu kätte ja külani veel oli versta kolm kolm versta läbi võsa läbi tuisu. Ning siis ei tea, miks järsku puhkes tüli niisama asja ees, teist taga tekkis kaks vaenulikku poolt, kel oma tõde. Ja nii need tõid siis ühtemoodi, varred lõid kuumad laubad välkudena kokku ja paukus kõu. Mu vastane teist talve juba istus teises klassis peaaegu täis mees juhtis koolikogust. Ta ise mõtles välja karistused, mis võidetu ile osaks langesid. Täiskasvanuna tundsin end, kuid nüüd, kui tema vankumatu võim ja teiste arg ära ehmunud vaikus tikkimine saatis mu ihuüksi luuraina teele kolm versta läbi võsa läbi tuisu. Nüüd mõistsin ma, mis maksab olla suur ja mõistsin jõu ning üksinduse hinda. Et pulmad ikka on romaani krooniks, see pole toritega priis. Kui küsite nats selgitada, prooviks? Nadal tõrini, tõime. Aga siis mehhall piks argipäises, labürindis ja noortele, kes teoses kohtusid kõik oma napid kogemused kingiks. Entons meist keegi enda kohtunik. Just oleme. Kui enda üle aga me ausat kohut peaks, saaks ilmsiks see, mis vilets maailm on hinge taga. Kuid kuni Bulmani on Nõgev tee. David, sa Moilovid, me ei saanud mikrofoni ette, sest ta sõitis mõni päev tagasi ära. Samuel abil on ilmunud luuletuskogu lähedased maad ja ta on tõlkinud Poola suurt poeeti, tuviimi ja kechi suurt poeeti. Neswali ja tema tõlkeid loetakse väga õnnestunud. Samuti on ta tõlkinud ka Eesti poe ette. Kuid siiski me kasutame võimalust ja palume Jaan Krossi tutvustadasamoilovi luulet. Ma loen ta vitsa, mõelovi, luuletuse, Elas väikene tsensor, kord saksas. Üsna väikeses kraadista seisis. Ja ta lõikas ja määris kuis jaksas. Ja ta oli eesmärk, polnudki teisi. Kus üks kahtlane lause, ent pakkus seal, ta määris ta dušiga üle. Tema tõkestas ajude nakkust ja kiita võis teda ta ülem. Kolmas sõja talv saabuma hakkas kui ta saadeti äkki nahk osta. Ja ta silmitses vaguni aknast maju, haudu ja teeviidaposte rebis endasse pakane ööda, nägu jäetava tuule käes, kõrv pes. Mustad korstnad vaid venisid mööda kesk tühjust. Kui kaamelid kõrbes tundus Venemaa kõõlejas küütlik. Esin soojendanud ainuski, tuli mida kodus nostalgiaks hüüti. Siinse hirmu ja külmaga tuli välipost. Nii, ja nõnda on number, kuhu viimaks ta kohale toodi. Päris paljaste seintega kamber, laud ja äri ja vana raudvoodi. Ohc õleedus, ohkas ta valju. Roni hangedes mõelda ei vääri. Ja tööd on nii kurradi palju, muudkui lõika ja kraabi ja määri kirjad kirjad, et silm nendest kirju Loe ja hoia end hooletu vea eest. Saatsid kindralid koju, siidkirju ja kirjusid, kirjutas reamees. Katalooge. Hall karv, nendes toimus pool söömata, aega aina gaasin. Ja ta väsinud teadvuses toimus hoopiski imelik asi mida päeval ta hoolsus ja virkus maha tõmbas, see öösel sai voli ja nii nagu pöörane tsirkus tal järgisti silma ees oli. Mustiks mustriteks liitusid Readja rida hõljudes libises reale geniaalse indi sõnade seadja poleks tulnud ju taoliselt peale. Teda valdas üks kurbus, fataalne tooni, tekkis tal midagi karust olnud päeva või paar, geniaalne. Ta siis korraga segi läks, arust. Öösel ärkas, ta liikmeteks löödi, oli justkui ta uppuma hakkaks. Must nagu nõgine jõgi oli dušiga määrinud akna. Ja ta äkitselt mõistis, kui mööder ta on ja ta elu kui hale. Ja ta südames ö tume tõde surus kõrvale Valeva vale pedantsusta, mõtlemisviisis jäi alles ja vihuke süles ta õiglaselt andekalt. Niisiis kõik kirjutas sellesse üles. Aga hommikul puhanud põsi ta taas ähi, ta tundis, ei suuda alla kriipsutada, nüüta, mis tõsi, maha kriipsutada lihtsalt kõik. Vaene tsensor, kellel mõistus läks enimraas oma süüd tema adus Enda peale ta kaebuse tegi. Ja kuulati üle. Ta kadus. Elas väike, nüüd sain kord Saksamaal väike tsensor kesteedimis jaksa sõja. Ja ta hukkus ja haudada aetud sai. Pärast haud künnivagudest kaetud, sai. Ilukirjanduse tõlkimine on määratud tähtsusega lüli rahvaste kultuurilisest suhtlemisest vastastikuses kultuurilises rikastamises. Ja tänu nende tõsiste töömeeste tõlkijate tööle on aasta-aastalt suurenenud eesti kirjanduse väljaandmine vene keeles ja sellega eesti kirjanduse tutvustamine suurele vene publikule. Üks nendest töömeestest, Leon Toom, Moskvas elav poed on üsna pikka aega juba tegelenud eesti luule tõlkimisega ja peamiselt tema vahendusel on Juhan Smuuli teosed saanud tuttavaks mitte üksnes vene lugejale vaid paljude teiste rahvaste lugejatele. Võib-olla seltsimees Leon Toom räägibki meile, mis siis viimasel ajal eesti kirjanduse teostest on Moskvas ilmunud ja mis on ilmumas 1963. aastal, kuivõrd kirjastuste plaanid peaksid juba valmis olema? Seltsimees toom märkis, et käesoleva aasta lõpul, tuleval aastal peaksid ilmuma Moskvas järgmised eesti luuletajate kogud. Kõigepealt Juhan Smuuli merelaulud kuhu kuulub ka tema esimene poeem Tormi poeg. Kunagi oldi arvamisel, Tormi poeg ei paku huvi vene lugejale, kuid tema jäise raamatu populaarsus on äratanud huvi kõigi Smuuli teoste vastu ja kahtlemata ka see poeem ja tema luuletuskogu võidab vene lugeja. Sümpaatia peaks ilmuma ka Ellen Niidu luuletuskogu peamiselt Jon Amoritzi tõlkes. Äsja ilmus Juhan Liivi luuletuskogu ja lähematel päevadel peaks ilmuma ka Jaan Krossi luuletuskogu miljon tõlkinud peamiselt luuletajad, Slutski ja samoilov. Samuti on ilmumas ka Paul Rummo viimase aja luuletuste kogu. Ma Omalt poolt märgiksin, et 1963. aasta plaanides on veel välja anda sirge. Viimane romaan tulukesed luhal Villem Grossi romaan müüa pooleliolev individuaalelamu, Aira Kaalu luuletuskogu on samuti plaanis. Väino Ilusa jutustus kandmas on ilmumas Moskvas vene keeles ja tõlgitakse vene keelde praegu lilli Prometi romaani meistrite küla. Samuti ilmub Moskvas Valentin rovskise olukirjeldustega. Ja käesoleva aasta lõpul on veel oodata lisaks krusteni venekeelsele novellikogule Kuusbergi romaanil Enn Kalmu kaks mina ja Einar maasiku novellikogule raske iseloom. Tuglase valikkogu ilmumist kirjastuses Sovetski piss väljaandel.