Kordame need valitud palu läinud pühapäevasest saatest. Tere, ma olen Kalevi kull, olen bioloog, olete vahel mõelnud, miks te üldse räägite? Saab ju ilma ka tavaliselt tegelikult kõikide põhiliste asjade juures. Elus ei ole ju rääkimist vaja. Ja peavarjuvõime me ehitada ja oskame seda teha. Ja selle töö juures töö juures ju üldse ei aeta asjata juttu. Oma toidusaame hankida ja teha ja valmistuda. Ega söögi juures ju ka ei räägita. Ja no armsamast ka leidmisel ja temaga suhtlemisel samamoodi armsama soovi loetakse ju silmadest. Nii et polegi palju ehk neid põhjusi ja puhkekus sõnu vaja on. Muidugi lapsele tuleb õpetada rääkimist, eto mõtlema saaks. Ilma keeleta ju ei tule mõtlemist. Tahaks mõistma, et, et pole enamasti kõneleda vaja. Muidugi ka selleks, et ta oskaks ütelda, mis tal viga on või et oskaks abi küsida, kui vaja on. Aga tollest siis ehk nagu võikski küll olla ja seda, et elamiseks tegelikult rääkimist nagu kuigivõrd vaja pole, seda me võime näha elusloodusest enda ümber. Enamik elusolendeid saab ju, Nad ei saanud ilma selleta väga hästi hakkama. Ja see naljakas komme on õigupoolest ju ainult ühel eluslooduseliigil nad muidugi küll Sirtsuvad ja Kroksuvad ja haugatavad ja teevad muudki häält, aga aga inimesega võrreldes on nad ikka päris tasa. Juri Lotman kõneles suhtlemise päritolust nii et see tuleb, kui, kui keha nii läbitungimatu on, et puudutusest ei piisa oma eluvajaduste saamiseks ja kaugemal ei taha kuidagi toimida, tuleks kõik need suhtlemise vahendid siis on selleks, et kaugema maa taha saaks mõjuda kaugema maa taha kant kutsuda. Ja liigutada. Onju ütlemisel tõesti võlujõud? Kutsud kedagi ligemale ja Jane tulebki, ütled, et ja tule ja jääbki paigale. Kas pole see imelik? Keha liikumiseks on ju vaja ikkagi kuidagi noh, füüsikalist jõudu. Aga siin ütleme Me vaikse sõna ja, ja keha liigub ühele või teisele poole või jääb paigale. See on ju maagiline jõud. Sõnal on tõesti maagiline jõud. Muidugi igasugused muud suhtlemisvahendid sobivad ka selleks. Viited või, või näoväljendused, eks tore küsimus on ju sellest, miks te jänesel on pikad kõrvad. Teate, miks on jänesel pikad kõrvad, arvatakse, et sellepärast, et tihti arvatakse, et sellepärast, et ta hästi kuuleks, et kuuleb hästi. Siis kauge maa tagant juba teab, et keegi vaenlane, rebane näiteks on ligi. Aga ega see vist ikka päris õige ei ole. Sest vaadake, kui jänku kuskil heinamaa veeres rohtusid siis ega tal seejuures kõrvad ei ole püsti. Kõrvad on tal ligi keha. Tihtipeale ja ta nagu ei tarvita neid selleks, et nüüd hoolega kogu aeg ümbrust kuulata. Vaat siis kui rebane sahistab, siis tõstab ta kõrvad püsti. Ta tõstab kõrvad püsti ja rebane, näed. Jänku tõstis kõrvad püsti ja rebane selle peale. Saab aru, et jänes kuulis teda. Ja kuna rebasele on oma aega selge, et jänku jookseb kiiremini kui tema siis ei hakkagi ta teda püüdma. Kui algul kõrvad püsti on. Osutub, et jänes oma kõrvadega hoopiski rebasele märku annab. Et jah, kuulsin nüüd meil rahu majas. Mina võin rahulikult edasi süüa ja sina omad teed minna, sest teame mõlemad, et pole põhjust jooksuga asjata omal jõudu kulutada. Ja niimoodi on sõnaga ja suuresti selleks, et inimestel kokkupõrkeid ära hoida ja lahendada muidu ehk raskusi käid või? Tõepoolest Curiegi olukordi lihtsal ja tasasel viisil, mis jõudu palju siis ei nõua ja ja otse valu ei tee. Sõnal on ja märkidel üldse on veel üks omapära selles, et tegelikult kui me lapsi õpetame rääkima, siis me korraga õpetame neid ka rääkima seda, mis ei ole õige. Umberto Eco on koguni märke niimoodi määratlenud, et märgid on need millega saab valetada. Siis kuni me saame, kuni ma saan, sinimaa, paneb, ei kõlile. Ühesõnaga iseenesele tahan mõelda. Vaiki, sest see on palju sügavama, palju tähtsam. Nii sõnada siis ainult kui on tõesti oluline seda teha ja siis selle hingejõuga Misson kasutada. Kuulsite valitud palu läinud pühapäevasest saatest bioloog Kalevi kulliga. Saatesarja toimetab Haldi Normet.