Atlandi ookeani Biskaia lahe äärest Vahemereni ulatuva sakilise ja krobelise hiiglasliku keevitusõmblusega on Ibeeria poolsaar-Euroopa külge kinnitatud, kirjutas üks ammune poeet. Järsult tõusvad Püreneel, seongida õmblusliustikul kaetud lipud ja sügavad kuristikud. Nende taga laiub uhke kirglik Järvela. Varane Hispaania. Hispaania varjus seisab aga poolsaare läänerannikul tagasihoidlik ookeaniäärne maariba, kus kõneldakse teistsugust keelt kui Hispaanias. Portugali keel ja Portugal kunagine vägev koloniaalimpeerium pika ajalooga uhke riik, kus kiviseid aja jälgi kõikjal leida võib kuivaid otsijaid on. Portugalis on isegi üks väike versai Gwelluusi palee. Ilusat pühapäeva, siis jälle kord vikerraadio Helgi Erilaid ja alanud ta ongi Aja jälg kivis. Aeg annab ja võtab kirglike kitarride maale. Portugalile kinkis aeg 1394. aastal printsi infante Domen riike keda hakati kutsuma Kador siis prints Dom, Ühendriike meresõitja olnud õppinud mees, keda huvitasid kunstid ja merereisid just tema tahtel hakatud Portugalis meremehi koolitama. Abiga ehitatud valmis ka esimene kaugsõidupurjekas karamell. Tom Henrik ise ei sõitnud meredega avastanud kaugeid maid, tema saatis laeva teele sinna, kuhu vaja. Põhja-Aafrikasse läksid sõjalaevad, vallutati muhameedlaste tähtis sadam sõuta otse gibraltari vastas ja sealt avanesid kaubagaravanidele teed kaugele sisemaale. Lemis laevad liikusid Aafrika rannikuvetes lõuna poole Madeirast ja soori saartest Said Portugali asumaad. Avastuste ajastu kestis läbi 15. sajandi. Portugali meresõitjad tõid Aafrikast emamaale musti mehi, naisi. Orjakaubandus tõstis haaval oma inetut pead. Otsiti teed Indiasse ja selle leidis vaskuda kaama aastal 1498. Mõni aasta hiljem jõudis Pedro Alvarez kabra all juba Brasiiliasse ning see hiigelmaa kuulutati Portugali asumaaks. Lõuna-Ameerikas. See oli juba impeerium, koloniaalvaldused ida ja Lääne-Aafrikas kogu määratu Brasiilia ning Indiale, lääne ja looderannik. Portugali meresõitjad jõudnud mõnede andmete järgi Taiwanile Jaapanisse Timori saarele ja arvatud on need esimeste eurooplastena, isegi Austraaliasse. Ja kuulsust tõid säärased innukad meresõidud väikesele emamaale ja küllap ka üht-teist hoopis materiaalsemat, mis riigi käekäigule igati hästi mõjus. Lissaboni ja teiste linna Nad ei, sadamad olid täis suuremaid ja väiksemaid laevu. Nendelt laaditi maha igasugust kaupa, muuhulgas kalleid vürtse ja orjasid Sesteks olnud nemadki ainult kaup. 16. sajandi keskel oli Portugalist saanud suurim koloniaal madal impeerium kogu tollases maailmas. Aga head ajad tavaliselt kaua ei kesta. Aegade hääbumisele Portugalis aitasid kaasa suur sisseränne, katkuepideemiad, näljahädad ja kalleid avastusretki soosinud Aviisi valitsejadünastia lõpp. 18. sajandil oli Portugali jaoks alanud aeglane kuid pöördumatu allakäik, kuigi rikkused ei kadunud. Pärast Brasiilia kulla avastamist 1600 üheksakümnendatel oli Portugali arhitektuuris 18. sajandil alanud viimane ekstravagantne ajajärk ning just sellesse aega kuulub Lissaboni lähedale rajatud kvaluusi palee tutvugem esmalt Portugali, Brasiilia jalg, arvese kuninganna Maria, esimesega keda Portugalis kutsuti Vagaks marjaks, Brasiilias aga hulluks marjaks. Sky Smi Kairi. Ei pruugi kuurin. Kassi sera. Pragantsa kuningakotta kuuluv Maria sündis detsembris 1734 Lissabonis Ribeira kuningalossis ja talle ristimisel antud nimi polnud lihtsalt Maria väid, Maria Francisco Isabel Joseph Antonia, Kert ruudes Riita Shana. Portugali valitses parajasti Maria vanaisa kuningas A viies keda 1750. aastal asendas Maria isa José esimene Maria viimase lastest kõige vanem oli troonipärija. Ta kasvas üles ajal, mil nii tema isa, valitsus kui kogu riik allusid täielikult tollasele pea ministrile Sebastian Šoseede karvalju Emeel ole lühemalt marki vabalile. Kuningas lahkus tihtigi Lissabonist ja veetis aega kvaluusi palees. Val võttis ohjad oma kätte pärast Lissaboni tabanud kohutavat maavärinat, kui nad 1755. aasta novembris suur osa linnast purunes ja ligi 100000 inimest hukkus. Maavärin vapustas kuningas Schose esimest, tema hirmust suletud ruumide ees kujunes pikapeale klaustrofoobia ning teda majanduskoos perekonnaga üha sagedamini linna keskusest kaugemale suurde asuda. Paleesse, mis oli üleni puust ehitatud ja väga kaunis peaminister markiiba vallaga, tegutses Lissabonis. Robaalil oli Lissabonis kõvasti tegemist, tuli taastada maavärinas purunenud linn ning mõelda ka sellele, mis riigist tulevikus saab. Ilmselt just sellele mõeldes korraldas peaminister 1760. aastal ühe uhke pulmapeo. Jutt oli troonipärija kuningas Schose esimese nõrga tervisega tütar Marija peigmees aga Marie kuningas, Šozee noorem vend, peid rohklemente Francisco José Antonio paaril oli päris suur vanusevahe. Maria oli abiellumise ajal 25 aastat vana Pedroaga juba 42 kuid sellest hoolimata olnud abielu päris õnnelik ning kuninglikul paaril sündis kuus last. Pärast kuningas Šozee esimese surma sai troonipärjast marjast ametlik ja täieõiguslik Portugali Brasiilia jalga arvese kuninganna ning tema abikaasast kuningas Petrov, kolmas. Kas see oli tegelikult siiski vaid tiitel? Tõeline valitseja oli kuninganna Maria esimene. Viimane loobus markiibo paali teenetest, don Pedro aga sekkus harva riigi asjadesse, eelistades jahil käike ja usulisi mõtisklusi. Kuninganna saanud riigiasjade ning valitsemisega esialgu päris hästi hakkama. Melanhooliahoogudest ja usufanatismist hoolimata. Ametlikul portrees seisab kuningapaar väikese kaunilt nikerdatud postamendi kõrval, millel on punasest sametist põhja ning rikkalikult kulla ja kalliskividega kaunistatud kuninglik kroon. Oli kuningakroon, millele Maria oma käe on asetanud tema kroon ja tema valitsuskepp, mida ta teises käes hoiab. Kuningannale On sipelgapiht ja tohutu volditud krinoliin seelik, mille valkjale põhjale on tikitud roos, punaseid ja kuldseid eksootilisi õisi. Suur dekoltee, pitsid ja ehted. Pikki ja kogukas kuningas Pedro seisab naise kõrval põlvpükstega roos punasest sametist ülikond, mida ilustavad kuldsed tikandid ning samas toonis Hermeliin ääristega keep. Selline on portugali kuningapaar vanal maalil kuninganna Maria, et on päris palju maalitud ja neid pilte vaadates jääb mulje, nagu oleks siin tegemist Moody tooriangrei fenomeniga. Aastal 1808 maalitud pildil on portugali marja esimene, sama sihvakas ja kaunis nagu 1753. aastal valminud printsessiaegsel pildil. Kuid aastaks 1808 oli kõik muutunud. Ametlikud märkmed selle kohta, et kuningannaga kõik korras ei ole, pärinevad aastast 1786, kui meeltesegaduses marja lossi valitsusruumidest oma tubadesse kanti. Sel aastal lahkus siit ilmast kuningas Pedro, kolmas Maria oli meeleheitel ning keelas kõik kogukondlikud meelelahutused. Neid asendasid usutseremooniad. Kuninganna vaimne tervis sai järjekordse hoobi kaks aastat hiljem, 1788. Nii 27 aasta vanusena suri rõugetest tema vanim poeg, troonipärijaks määratud prints suse. Nende 792. aastal kuulutati Maria esimene vaimuhaigeks ning ta hakkas ravima Oxfordi ülikoolis õppinud inglasest arst Haanžis Willis kes on tuntud ka Inglismaa kuningas George kolmanda raviarstina. Küllap kergendas doktor Willis oma kuninglike patsientide olukorda nii palju, kui suutis. Kumbki neist ei paranenud. Marija esimese teine poeg Šoa kuues hakkasime Ani mäel valitsema. Napoleoni sõdade ajal keeldus Portugal Hispaania ettepanekust Napoleoni vägesid toetada. 1807. aastal tungisid prantsuse Hispaania väed kindral Šono juhtimisel Portugali. Napoleoni plaan. Plaan oli jaotada see riik kolmeks osaks. Põhjaosast pidi saama põhjalus itaania kuningriik, mille kroon lubati etruuria valitsejale Harlolodovicole. Lõunapoolne osa pidi plaani kohaselt olema Algarve vürstiriik, mida valitseks Hispaania peaminister Manuel de Kodoid. Riigi ülejäänud piirkond pidi alluma otse Prantsusmaale. Suurbritannia ettepanekule otsustas kogu Portugali kuningakoda 1807. aasta novembris oma meretagusele asumaale Brasiiliasse purjetada. Esimene paleest sädemasse sõitis kostnud tema tõllast karjeid ja kriiskeid. Kuninganna vaimuhaigus oli veelgi süvenenud, kaasaegsete kirjelduste järgi kartnud ta, et tema teenijad on ta röövinud ja viivad piinakambrisse. Jaanuarist 1808 jõudsid Portugali printsregent João ning tema perekond teispoole ookeani Brasiiliasse Salvadori sadamasse. Kuuma ja temperament, Brasiilia kohalikud asevalitsejad, aristokraatia ja kohalviibivad inglased võtsid ema Portugali kuningaperekonna vastu ning printsregent no kirjutas alla kaubavahetuslepingule Brasiilia ja sõbralike riikide vahel, keda sel hetkel esindasid britid. Seni oli Brasiilia luba kaubelda vaid Portugaliga. Portugalis võitles Portugali sõjavägi briti kindralite juhtimisel tublilt Prantsusmaa ja Hispaania vägede vastu võitu Napoleon 1815. aastal lõplikult lüüa sai, jäid kuninganna Maria ja Portugali kuninglik perekond siiski Brasiiliasse Prints legendi valitsus tõstis Brasiilia kuningriigi staatusesse ning Maria esimesest sai Portugali, Brasiilia ja algaarbese kuninganna. Õnnetu ja haige kuninganna, keda siin kutsuti alouca. Hull Maria, elas Brasiilias veel kaheksa aastat. Maria esimene suri 81 aastasena Rio de Janeiros asuvas Karmo kloostris aastal 1816, kuninganna põrm saadeti aga koju Lissaboni ning maeti Strela kiriku mausoleumi. Kuninganna Marie esimene oli nii Portugalis kui Brasiilias väga lugupeetud ja austatud Sestama lähimatel. Tervetel aegadel valitses ta oma riiki hästi. Brasiilias on teda riigi sõltumatuse saavutamise võtmekujuks peetud. Portugalis meenutatakse teda kui õiglast ja tarka kuningannat, kellest jutustavad mitmed monumendid Lissabonis kõigepealt aga tema valitsuse ajal kerkinud Portugali oma versioon ai uhke võlusi palee. Paik, kuhu palee ehitati, oli mugavalt üksildane. On teada, et siin maa kuulus kunagi markiigastelo Rodrigo-le. Kui aga maad valitsenud hispaanlased 1640. aastal Portugalist lahkuma sunniti, süüdistati Rode liigat koostöös hispaanlastega ja kogu piirkond ning sellel asuv jahilos sõit Portugali kuninga Joa neljanda omandiks. Käsu kohaselt pidi see maa alati kuuluma parasjagu valitseva monarhi teisele pojale, 18. sajandi keskel, niisiis kuningas, see nooremale vennale Tombedrole. Sajandi alguses kutsusid Brasiilia kullaleidude tõttu äkki rikkaks saanud Portugali aristokraadid Jaapani välismaa kunstnikke ja arhitekte. Tuli ju 11 kunsti ja hunnitute losside ehitamisega üle trumbata. 1749. aastal saabus Portugali kõrgelt hinnatud prantsuse arhitekt skulptor maastikukujundaja ja Sisearhitekt Distrovion Portugali arhitekt Matteus. Vissentide Oliveira õppis temata käe all ja üheskoos töötasid nad ka kveluusi palee ehitusel. Oliveira hakkas palee projekte tegema juba aastal 1742. Ehitustööd algasid 1747 ja katkesid järsult 1755 pärast tohutut maavärinat, sest töömehi ja ehitusmeistreid oli siis linna taastamiseks rohkem vaja. Maavärin käivitas õieti nii ehitustegevuse kui kunstide kiirema arengu. Portugalis kaak, võlusi, palee rajajad alustasid uuesti oma tööd 1758. aastal. Juba uuemate ideedega tuli arvestada uue maavärina ohuga ehitada pikemaid ja madalamaid hooneid, nii et eemalt vaadates vaheldusid palee madalamad osad kõrgemate paviljonidega. Stiil teadagi barokk ja veel enam Rocco. Võrdlus kõvasti suurema ja baroksema versaiga on õieti päris põhjendamatu, ütlevad kriitikud. Versaid ümbritseb Maieszteetlikkuse aura, see on ehitatud Prantsusmaa hiilguse kiviseks ülistuseks. Samal ajal Portugali veel uusi paleed kirjeldatakse rohkem keigarlikult veene kui tõeliselt suursugusena. Veluur on võrreldud ka väga kalli pulmatordiga ning öeldud, et oma kergemeelsuses peegeldab palee arhitektuur Portugali kuningliku perekonna tolleaegset elustiili. Kergemeelne palee. See tundub ja päris. Kuule, uisupalee linnapoolne fassaad avaneb otse suurele väljakule ja kergemeelsusest on see üsna kaugel. Madalad sümmeetrilised, nelinurksed tiibhooned kahel pool külgnevad suhteliselt väikese peahoone nelinurksete tiibadega ja moodustavad silma poel nurgelise piiri poolringikujulisele pidulikule rahade õuele. Ja kui tiibhoonete katuseääri ehivad kaunid, palus traadid. Kahekorruselise peahoone alumist korrust piirab kõrgete ja laiade ümarkaartega sammast käik. Ainsa kaunistuse moodustavad klassikalised ehisviilud akende kohal. Õrnalt pastellroosa ja valge, korralik, väärikas ja tuimavõitu fassaad oli mõeldud avalikkusele ning möödujad poleks iial osanud aimata, mis selle taga peidus on. Arhitekt Oliveira ja tema abiliste loodud, kui elus ei peahoone õuepoolne tseremoniaalne fassaad on lause teisest maailmast ja pakub paleest kõige kaunima ja võiks siis öelda kõige pulma tordilikuma vaate ka uhkelt ehitud klassikaliste proportsioonidega. Portugali baroki harmooniline näide ütleb arhitektuuriajalugu. Punaka kivikatuse ääre palustraadi liigendavad liikumiselt tabatud poosidesse tardunud kujud, teinekord ka keerubid, milleta poleks täiuslik ükski Ok palee. Katusekeskuses seisab uhkelt kaunistatud viil. Kaks rida kõrgeid, suuri, kergelt ümara kaarega väikestest ruutudest aknaid. Vääri, ilustavad kipskaunistused, kujukesed kartusid, lillevanikud. Ülemise korruse aknad avanevad väikestele ja madalatele peenelt nikerdatud rõdudele. Kahel pool kahekorruselist tseremoniaalses fassaadiseisvad ühekordsed tiibhooned jätkavad täpselt sama stiili. Värvid on pastelsed, helekollased seinad ning valged ja mururohelised aknaraamid ja uksed. Kolhoosipalee õue fassaad, see rikkalik ja külluslik arhitektuuriline teater, nagu baroki on kutsutud, jätkub kaunite traditsiooniliste aedadega, mis sobivad ülihästi hoone mururohelist tõuste aknaraamidega. Arhitekt Oliveira endine õpetaja, prantslane Jean-Baptiste Rovi joon kujundas need uhked aiad osa paleest ning selle rokokoostiilis siseruumidest. Gwelusi aiad said väga tuntuks pöetud ilupuud põõsad ja hekid, vaasid skulptuurid. Kõik see meenutas kuulsat versai aedade kujundajat Lenaatriennast. Robioonile tuli appi Hollandi aednik vander kolk kes sättis aedaga toredaid kanaleid palee Roviooni tiiva juurde. Kuhu me veel jõuame? Viis suurtest Magnus hooliatestaveni ja siinsamas kulges ka rohkem kui 100 meetri pikkune kanal, mille seintel moodustasid läikivad kahhelkivid sinakatestoonides barokselt mängulise mustri. Kui palees parasjagu pidusid peeti, sõitis mööda palee aedade, kaar sildadega kanaleid toredaid väikestel laevadel rongkäike allegoorilistes kostüümides kujud. Guelluusi aedade terrasse ja jalgteid ehivad raidkujud ja purskkaevud. Näiteks kaks 18. sajandi krookrae lehvidega rõivaste ja kõrge soenguga sfinksi. Need on nimetatud fantastiliseks reaalseteks. Tõepoolest, kus siis enne on nähtud krookraega sfinksi. On oleks vahest ta liiga hingesugulust tundnud, sest paigutas oma klassikaliste skulptuuride, näiteks piinitaride, röövimise, Aabeli surma kõrvale 18. sajandi kostüümides rõivastatud ahvide kujud. Muretumad ROK lubas ilmselt mõndagi. Veluxi aedade sügavusest võis leida põneva kruti koos veegaskaadiga, mis oli esimene kunstlik kosk Portugali aedades üxtriittonite ja delfiinidega purskkaev kui elu, siis olevat isegi kuulsaberniini TÖÖ. Suur läänetiib moodustab peahoone kõrval teise tähtsama osaku elusi paleest. Roviooni tiibehkroviooni paviljon, eriti uhke baroki ja rokokoostiilinäide see osa paleest sai valmis 1779 ning kogu selle lääne ja lõunafassaadi esimest korrust ümbritseb kõrgedooria sammastik. Kolonaariga tus moodustab teise korruse akende ette pikk Abalus traadiga piiratud rõdu robiooni tiivad, katuse palustraadi liigendavad raskevõitu postamendid, millele on paigutatud valgeid kivi, ornamente kujusid ja teadagi keerubeid, milleta ükski barokkstiilis ehitis täiuslik ei oleks. Roviooni tiiva lõunafassaad on eriti uhkelt Baraklik. Esimese korruse teooria sammastiku lõpetab klassikalise kaunistusega friis teisega. Korruse seinu ehivad reljeefiga nelinurksed kannel, nööridega ilustatud sambad. Hoone keskosas tõuseb katusest pool kaarena suur reljeefidega ehitud viil. Krõbiooni tiivas asuva sissekäiguni viib päris laia kõrge ülalpool kaheks hargnev trepp. Targalt terrassinurgale ehitatud trepp, mis tundub laiema ja kõrgemana, kui ta tegelikult on. Trepi ehivad keeruliselt viimistletud kujud ja kivivaasid jooni. Sissekäigu tiiva põhitoon on minu fotodel roos, punane skulptuurid, faaside voogavad kaunistused nende ümber on valged, aga astugem üles sellest nagu kirjutatud geniaalselt kujundatud trepist ja kasutagem võimalust avatud uksest sisse minna. Veluurpalee siseruume kutsuti kaunistama prantsuse meistrid ja siin mängib iga detail. Mõned ruumid on päris väikesed, nende seintele lagedale maalitud ajaloolisi allegoorilise lugusid. Põrandaid katavad poleeritud punased tellised, mis kuuma ilmaga jahedatena tunduvad. Palee tiibade arvukad pikad paviljonid ja madalad ruumid vahelduvad avaramate kõrgemate ja valgemate saalidega. Kõikjal katavad pindu glasuuritud kahhelkivid. Nende sinised ja kollased ornamendid vahelduvad erinevate punaste toonidega. Sisekujunduses on kasutatud Keeniast pärit kivimaterjali Brasiiliast, Taanist ja Rootsist toodud puitu ning Itaaliast pärit värvilist marmorit. Saalades mangason pikaleri, mille ühele poolele langeb kõrgetest akendest päikesevalgusseintel on sinikollase mustriga kahhelkivid, seintes alaosad ja rasketel marmor. Postamentidel seisvat kivi vaasid on kaunistatud helesiniste ornamentidega. Hümn beežis, laes ripuvad kroonlühtrid. Galerii koosneb pikast avatud ustega tubade reast ja viib ametlikes valitsus ruumidesse. Feluusi palees on kolm tähelepanu väärset suurt saali. Suursaadikute saal ballisaal ja muusikasaal. Eriti pidulik on suursaadikute saal, suurim vastuvõturuum kui elusis, mida kutsutakse teinekord ka troonisaaliks või peegli saaliks. See on pikk, hästi avar, kõrge ja hele ruum, mille kujundas Jean-Baptiste robioon aastal 1757. Tulevane kuninganna Maria. Esimene oli siis alles troonipärija printsess pika ja kõrge saali laemaalikunstnik Francisco de meelo ja maalil on kujutatud Portugali kuninglikku perekonda kontserdil suusa, saadikute või siis troonisaal on ehitatud läbi terve palee hoone, nii et selle mõlemal poolel on kõrged aknad akende vahel. Poolümarate kuldsete konsoolide kohal on kristall ühtritega kaunistatud suured seinapeeglid. Sellest siis peeglisaal Nonii kõrgendik. Kuningliku palee toolidega seisab saali ühes otsas väikese salkowis kahel pool kuldkaunistuste ja peeglitega sambad. Minu fotol on suursaadikute saali põhitooniks mahe pastell-roheline. Ornamendid on kuldsed, närvid maalidel säravad ning põrandaid katab mustvalgetest kahhelkividest malelaua muster. Säravalt pidulik troonisaal suursaadikute hall Gwelusi palees aga siirdugem. Ballisaali. Ballisaali kujundas ikka Jean-Baptiste Rovi joon 1760. siis Maria esimese ja Pedro kolmanda pulmaaastal. See on ovaalne, särav ja tohutu saal, mille seinu ja lage ehivad väga rikkalikult kullatud uhked rokokooornamendid ning värvilised maalid. Seintel ja ustel on peeglid ning kõrget lage toetavad kuld, Secaroatiidid, lopsakad, lendlevad rokokooraamid, ümbritsevad peegleid ja laemaale elevandiluutoonis seinad ja lagi. Nii palju, kui neid kaunistuste alt näha on, tõstavad esile sädeleva kulla ja laes ripuvad määratud kroonlühtrid annavad saalile viimase lihvi. See on ekstravagantne, tujukas ja mänglev saal. Isagem siia veel ballikülaliste fantaasiakostüümid ja ehete sära. Ja ongi valmis kujutluspilt õnnelikust õhtust Velusi palees. Ja paleegolmas suur saal, muusikasaal Kulluda piisab ka selle jaoks, kuid stiil on muutunud mitte enam barokneroko. 1768. aastal ümber kujundatud saalis leidub juba viiteid uus klassikale. Poodiumil ruumi ühes seinas seisab nagu kirjutatud kuninglik kuldsete kaunistustega klaver. Näha on toredaid küünaldega noodipulte seina alaäärel kulgeb kuldsete maalitud ornamentidega kaunistatud friis kuid suur tühi seinapind on õrnalt roosa, triibuline ja klaveri kohal ripub kuninganna Maria esimese uhkes kuldraamis portree. Selles saalis peeti palju toredaid kontserte. Nende poolest oli Gwelusi palee vägagulus. Maria esimese ja Don Pedro aegadel Olykwelluusi õukonna eks tähtsamaid ruume lossikabel. See oli esimene ruumis palees valmis ehitati religioon, kroon oli Don Pedro jaoks lemmikhuviala ja kui kuninganna tegutses maiste asjadega, siis kuningas võttis taevased oma hoolde, mis muidugi ei tähendanud, et kuninganna poleks usust hoolinud. Vastupidi, ka tema jaoks oli see äärmiselt tähtis ning kuninglik paar käis jumalateenistustel mitu korda päevas. Feluusi palee kabelit tähistab väljaspool suur sibul. Kuppel on selle all on hämar koopataoline. Seda kaunistavad kullatud puulõiked ning värve on üllatavalt palju. Punane, roheline, sinine ja roosa. Kuningliku perekonnakoht oli kabeli kõrgemal galeril teistest, mis sealviibijatest eraldi. Altar seisab kuldses joranzis valguses kupli võlvi all. Seda valvavad kaks kõrget rohekat triipudega sammast. Gwelluusi palee kuninglikud eluruumid on kirjeldatud saalidest muidugi mitu korda väiksemad Jentiimsemad näiteks kuningapere söögituba, kuninganna buduaar ja kuninglik magamistuba. See olevat palee kõige fantastilisem ruum kuppellaega tuba, mis jätab ümmarguse mulje, kuigi on tegelikult nelinurkne peegelsambad, beeži triibuline sein. Maalid, millel kujutatud seened ongi hoote lugudest. Selles ruumis suri 1826. aastal Maria esimese poeg, kuningas Šoa kuues. Hoopis rõõmsam on kuninganna Buduaar. Palju peegleid väänlevates kuldsetes raamides pilte, värvid, tumedam, samblaroheline, heleroheline jaguld, Ikkaguld. Veluurpalee ja selle võrratud aiad moodustasid kunagi ahvatleva oaasi keset põuast maad. Vääristab palee alasid kiirtee radi, Aldes intra liiklustsoon, Sintraja, Lissaboni vahel. Liiklus ja turism tegelikult päästsid Gwelusi palee. Alates aastast 1940 on siin muuseum ja palee on hästi hoitud. Väljak, kuhu avaneb palee paraadõue, polegi 18.-st sajandist tänaseni märkimisväärselt muutunud. Palee ümbruses seisavad ikka kunagise tõukondlaste hooned ning endised vahtkonnaruumid ja kellatorn tunduvad praegugi veel paleed valvavad. Kunagi eraldi seisnud ele uusi linnast on aga nüüdseks Lissaboni eeslinn saanud. Aeg muudab paljugi, inimesed lahkuvad, kuid nende loodu jääb alles. Päeval.