Kiinismade kordame nüüd valitud palu läinud pühapäevasest saatest Rein Kuresooga. Ma olen aastaid uurinud sulade Tähendusi, ja ma võin siis nimetada ennast harrastussemiootikuks või harrastus semioloogiks. Ja see võib-olla see asi, millest ma täna tahaksin rääkida, see huvi omade vastu sai alguse Brežnevi ajal, kui ma mõtlesin sellele, et inimesed siin riigis on aastakümneid alguses pidanud valetama selleks, et elama jääda ja hiljem selleks, et hing sees püsiks. Ja ma mõtlesin sellele, et Need valed inimestega teevad, et inimene peab valedega kuidagi harjuma peab leppima nendega ja ta peab nad kuidagi omaks võtma. Ja siis ma nägin, et ongi väga paljudel inimestel, nagu oled kuidagi imbunud lõuaga varadesse, kaela, künnab puudesse ja ja nad ei saagi nendest lahti, vanad on pidanud lihtsalt vanduma, et, et valge, must mustvalge, õige on kõver, kõver on õige. Ja kui nad siis hakkavad hiljem räägime valgest või mustast või õigesti pärast, siis neljandat need asjad kõik sassi. Must ja valge on muutunud eri toonis hallideks. Ja sellepärast ma hakkasin väga hoolega uurima enda keelekasutust ja ma hakkasin koostama midagi sellist, mida ma hiljem hakanud nimetama idi oleksid korreks. Sest igaühe keel on dialekt ja iga inimene on idioot selles mõttes selle sõna algses kreeka tähenduses. Ateenas kutsuti Ateena linnriigis kutsuti idiootideks. Kodanikuõigusi, kuid kes olid vabad inimesed idiotes iseenda omad. Jänesesõna kasutamise uurimine, nagu igasugune sisevaatlus on selles mõttes üsna paradoksaalne tegevused selle objekt uurimise käigus muutub nagu kvantfüüsikas, et kui kui füüsik tahab hakata uurima ühte elementaarosake hakkas, siis ta selle vaatlusega mõjutab objektil sedasama, on sisevaatlusega, kui inimene püüab kirjeldada ennast, mida ta tunneb või milline inimene ta on või kuidas ta sõnu kasutab, siis ta hakkab kohe seda tegelikult seda sisemust korrigeerima. Ja kui võtta need sõnad, mida me iga päev kasutame fookusesse, siis noh, tavaliselt nad on meie jaoks nendele niuksed natuke ähmased, kuigi meie jaoks fikseerinud tähendusväljad, kui me nüüd hakkame vaatlema alustavad siis selgub muidugi, et seal sõnade ümber on väga palju igasugust emotsionaalset räbu või noh, seal väljenduse küsimus, mõned sõnad on kuldse oreooli ka mõnedel on on selline isiklike raskete läbielamiste taak. Siis tekib tahtmine neid asju puhastades, tekib tahtmine võrrelda neid selle nii-öelda käibiva keelekasutusega võld käib juba sõna tähendusega. Ja kui uurida, mida siis Websteri või Oxfordi sõnastikud annavad ühe või teise sõnana, Ma vastaks siis, tegelikult on erinevates filosoofilistes süsteemides erinevate teaduslike paradigmade ja uurimiskoolkondade voolude ja suunade raames on neid sõnalahendusi on veel tohutult palju erinevaid kuni siis nende subkultuuride ja längide keelekasutusele, nii et see ei ole kunagi väga tõsiteaduslik tegevus, see on, on väga huvitav tegevus, sest selle käigus Sa muutud ise ja see muutumine pigem olnudki eesmärgiks. Sest see on jällegi võib-olla selle mõtte juured lähevad vene aega tagasi, kui vist väga paljud mängisid seda mängu, et noh, vaatame, kui kaugele me saame selle võimuga minna mängudes, kui palju me saame teda õrritada ilma etmiseks, kukuks kuhugi lõksu. Ja, ja selle käigus mulle tundus, et väga kaval on peita oma trajektoori, mitte olla aimatav, mitte olla, mitte märkida oma koordinaate nii selgelt maha, et inimene peab muutma duma selle ideoloogia ka ma olen elanud veel tänase päevani tundunud huvitav, mitte jääda paigale, mitte jääda kinni ühtedesse teistesse mõtetesse ja see ongi üks, üks mõte, millega ma tänasesse saatesse tulin, sest kui tehti ettepanek esineda saates kinnismõte ja ma hakkasin otsima seda läbivat mõtet, mis mul elus on olnud, siis on olnud võib-olla kõige kinnistunud mõte, et, et mõte ei tohi kuhugi väga kinni jääda, võivad olla need ankrud, kuhu ta vahel Ennast turvab, aga ja mida ma sellel reisil siis olen näinud, mida ma olen kogenud sellest räägiksingi. Sest et ma ülikooli astudes ja ülikoolis väga pikalt tahtsin teadlaseks saada, aga siis ma kuidagi järsku pettusin kogu selles teaduses kui sellisest, sest ma nägin, et ta ei suuda anda vastuseid kõigile küsimustele, mis minu sees on. Ja teadust ei saa mitte mingil juhul ei ole mitte kuidagi alavääristada, aga ta on siiski üks väga kindel teadmiste kogum, mis on kogutud väga kindla metoodika alusel. Teadusest peab olema kindel, et need väited ja teooriad on teatavad väärtusega kontrollitavad tihtipeale tuleb välja aegade jooksul, et nii mõnigi teooria osutub päraks, aga aga mingil hetkel on, on nad kontrollitavad, mingil hetkel vastavad nendele nõudmistele, mis teaduslikule meetodile esitatakse ja nende piirangute tõttu teadlased ei saa väga tihti esitada üldse neid küsimusi, mis on inimeste jaoks väga olulised, millega nad elavad oma igapäevase, mis tegelikult käivad igaühe meist iga igaühepeadest päeva jooksul mitmeid kordi läbi ja vastused nendele küsimustele tihtipeale on siis leida kuskil seltskonna või naisteajakirjades ja need ei ole nagu tõsiseltvõetavad või tähendab, neil puudub selline tõeväärtus. Näiteks tänapäeval on filosoofia on üldse kaugel sellest nendest probleemidest, mis, nagu inimesele tavapäraselt on väga olulised. Sellepärast ma ei pidanud oluliseks tingimata sammu pidada akadeemilise maailmaga, vaid natuke käia erinevatel radadel ja, ja noh, selle käigus muidugi märkasin, et tegelikult igasugune amet, et igasugune identiteedi valik inimese seab mingisuguse mätta otsast, mille otsa, millelt ta maailma vaatleb, annab talle vaatenurga Seob tema vaatenurga väga kindlalt, sest ta sellest hetkest alates hakkab siduma ennast eriala identiteediga ja mul on olnud seetõttu raske ennast siduda ühe või teise identiteediga, ma olen olnud pikemat aega nagu looduskaitsjana tegev, aga ma ei saa ennast praegu väga tõsiselt pidada looduskaitseks, sellepärast et see identiteet, mida omistatakse või mida tavateadvus ummistub, looduskaitse läheb mulle väga hästi ei sobi. Minu vaated lähevad väga palju lahku väga paljude looduskaitsete omadega. Noh põhiline viga võib olla selles, et minu arust praegu looduskaitsjad ei oska oma sõnumit pärale viir, et seal ei ole väga suuri vastuolusid, aga ja kõige selle peale edasi mõeldes ma sain aru, et inimesele on omane selline asi, nagu kinnisteadvused teaduse Opera üldse on on seda kujuneb teadmiste ja oskuste, harjumuste kinnistamise kaudu. Ja tavaliselt nad sulguvad kõik tema teadmised sellesse voolu reni, kust nad enam naljalt välja ei pääse. Tõeline nõiaring selles mõttes, et tegelikult kulgevad kõik närviprotsessid, mingit kindlat närviahelat pidi seal närviahela toimimine, et see hakkab mingil määral toimima. Tavaliselt see mõte, mida inimene peab heaks, mida, mis käib ta peast kümmekond korda läbi see jääbki ta ajus niiviisi oma edasi, sellepärast et lihtsalt lihtsalt ta närviahelad on nüüd seadistanud selliselt ütlevad seda mõtet talle sosistavad seda mõtet talle järjekindlalt edasi ja vahelist kriitilisi situatsioone, siis me peaksime suutma sellest nõiaringist väljuda, aga väga tihti me ei suuda. Mõeldes nendele asjadele, lihtsalt näeme, et meie ajus on rohkem võimalusi Peedul kui me ise arvame. Me peame natukene oma oma mõtlemise kallal vaeva nägema. Ja siis me näeme, et nii mõnigi asi Kuulsite valitud talu läinud pühapäevasest saatest harrastussemiootika Rein Kuresooga sarja toimetab Haldi Normet.