Kinnisvarade kordame need valitud palu läinud pühapäevasest saatest luuletaja ja näitleja Viiu härmiga. Kui. Minule tehti selline ettepanek rääkida saates kinnismõte siis tuli mulle meelde yks Voldemar Panso kirja pandud mõtteavaldus seni mõttelangevast tähest ja soovidest. See materjali siis nagu selline, et see soov, mida inimene jõuab mõelda tähe langedes, et see soov läheb tingimata täide, kuna seda kantakse pidevalt endaga kaasas. Ta nii sul alati olemas, et sel hetkel, kui see täht langeb ka olemas ja sa jõuad valesti, jõuad selle ära mõelda. Ja kui mul see meelde tuli, siis ma noh, nakkusele mõtlesin, et midagi niisugust on ju siis tõenäoliselt ka kinnismõte ja ja, ja siis see mind nagu nagu kergelt lekitas selle selle nimetusega kinnismõte. Aga siis mõtlesin ma, et kas mul on õnnestunud kunagi midagi soovida tähe langemise jooksul. Ja kui ma aus olen, siis ma olen, olen soovinud küll, kui, kui see täht on kukkunud aga iial ei ole ma jõudnud seda soovida tähe langemise jooksul. Isegi mitte sellepärast, et mul ei oleks olnud nii suurt soovi, mida ma kogu aeg endaga kaasas kannad, mul on olnud selliseid soove. Ja osa neist on ka täitunud, aga lihtsalt et see hetk, mil täht langeb, on nii imeline hetk, et ma ei saa muidu, kui ma pean ütlema selle oi ennem ja selle aja jooksul on see täht langenud minna, nii et sealt ma seda oma oma kinnismõtet siis ka ei leidnud. Aga siis mõtlesin ma, et, et kas mul on olnud mõtet, mis mis teatud aja tagant ka jälle mulle meelde tuleb, siis nagu kordub, see võiks ju mingi siis selline mõte olla. Mulle tuli meelde üks etendus, mida ma jälgisin Draamateatris ja istusin ma lava kõrval olevas loosis, mis on siis peaaegu nagu lavapinnaga ühel tasapinnal ja õige õige veidi kõrgemal põranda tasapinnast Stahlis. Ja olin ma seda etendust vaatamas üksi. See oli Liss Lindau ja Kaljo Kiisa mängitud. Selle peale, et kui õnnelik inimene ma olen, et ma, et ma elan ühel ajal selliste näitlejatega nagu Liz Linda ja Kaljo Kiisk pole muidugi ime, et ma teatris stele seda ühel ajal elamise mõtet mõtlesin, sest teatrikunst on tõepoolest selline kunstis kuulub sellesse aega, milles ta sünnib ja pole vist väga suur patt öelda mis ka sureb selles ajas meelestasinud, sest see, mis temast järgi jääd, ei saa kunagi olla nii täiuslik, kui on see sündimise hetk. Ja ühtlasi ka siis kadumise hetk korraga. Aga kuidagi niiviisi, Linda, hoia kaljugisele mõttesse jäädes jäin maga vaheajaks istuma, sinnasamasse loosin ja vaatasin seda saali, neid inimesi, kes sealt välja läksid vaheajaks, kes uuesti sisse tulid tagasi, siis kui ta saal juba täitsa täis kogunes, siis ma vaatasin neid inimesi ja, ja äkki tuli, mul on kuidagi niisugune väga-väga tugev kokkukuuluvustunne kõikide nende inimestega, kes seal saalis olid, siis ma äkki taipasin, et me oleme endale mõiste kaasaegne teinud väga-väga üldiseks. Me ei ole, et me nagu ei taju enam seda mõistet kaasaegne, ei taju seda enam isiklikult. See nokk läbi läbi juba kooliprogrammi, kus meile õpetatakse, et kaasaegne kirjandus, kaasaegne kunst ja nii edasi ja nii edasi. Et me nagu ei, ei taipa enam, et tegelikult sõna kaasaegne on midagi väga ja väga isikliku. Sest Ta on tegelikult ju igaüks neist, kes seal saalis istus. Igaüks neist oli minu kaasaegne ja, ja äkki see, see ühtekuuluvustunne, see, et et kaasaegne tähendab midagi, midagi väga isiklikku. Vaat sellest, sellest arusaamine, oli oli kuidagi nii selge muutuslik sellel hetkel. Jaa, muidugi see juhtus ühes teatrimajas, see, et see oli kuidagi seotud teatrikunstiga. See on, see on tõepoolest nii iseenesest mõistetav selle tõttu, et see, et see kunst on väga väga selle sellesse hetke aega kuuluv kunst ja me jagame seda, vaat just meie, kõik need, kes me oleme siia kokku tulnud ja need, kes meile lava pealt selle elamuse edasi annavad. Ja siis mulle tuli meelde olles olles õppinud teatriajalugu olin ma muidugi mõelnud, et kui kahju, et ma ei ole kunagi jäänud Paul Pinna ja kui kahju, et ma ei ole Theodor Altermanni näinud ja kõik sellised käisid läbi pea ja samas tuli mulle äkki selgesti meelde, kuidas Paldiski maanteel jalutavad mulle vastu kaks vanemat daami, kellest mina teadsin, kes nad on ja keda ma alati niiviisi kõhevil jälgisin. Ja kes minu jaoks nagu kehastasid seda vana Estoniat. Need olid Salme Peetson ja Betty Kuuskemaa. Ja küllap ka nemad märkasid, et, et ma niiviisi salamahti mööda minnes neid ikka piidlen ja edaspidi nad hakkasid naeratama, kui nad mind nägid ja siis hakkasin manid, tervita Mukma neile vastu tulin ja ja lõpuks tervitsid vastugi ja, ja see oli niisugune niisugune tore, tore kontakte toresid. Ja nüüd ma mõtlesin äkki, et et küll on tore, et nemadki on olnud minu kaasaegsed. Kuigi sel hetkel kumbagi enam elavate kirjas ei olnud. Siis ma hakkasin hiljem sellele mõtlema, kes meid siis ümbritsevad, kes meie eluaega saadavad. Ja et seda näinud, nagu seda oma tunnet kuidagi piltlikult teile edasi anda. Siis ma võiks öelda, et seal, see on mingi taoline tunne. See ilmatu ilmatu pikk siidiniit, et mis on minu elu ümber mähitud. Ja kuidagi visuaalselt ma veel kujutan seda ette, et ketrusvabrikutes olid need poolid, mis otstest on nagu õhemalt kaetud keskelt, hästi, hästi, hästi paksult loekalt. See pool on keskelt hästi toekas ja teiselt poolt otsast on jälle ikka õhemaks, õhemaks, õhemaks läheb seekord, kuni siis pool lõpeb. Nüüd ma kujutasin ette, et vot see kõik ongi see pehme kookon seal minu elu ümber selle kookoni, selle ilmatu pika niidi, selle moodustati kõik need minut kaasaegsed kellekama, koos olen selle maamuna peal, selle elu jooksul. Kuulsite valitud palu läinud pühapäevasest saatest näitleja, luuletaja Viiu härmiga. Saatesarja toimetab Haldi Normet.