Kinnisvarade kordame need valitud palu läinud pühapäevasest saatest arengupsühholoog Tiia Tulviste ka. Mind on huvitanud tuuritegurite osa lapse arengus. Ma olen teinud mitmesuguseid kultuuriti võrdlevaid uurimusi laste mõtlemise kõne- ja suhtlemisvõime arengu kohta. Maailma erinevates paikades. Viimased 10 aastat olen ma uurinud kodumaal ja võõrsil elavate eestlaste kodust suhtlemisstiili. Mina olen uurinud eestlaste suhtlemisstiili omapära ja seda tehes on mul olnud ikka mõningad sellised kinnismõtted. Nimelt kelle sarnased meie, eestlased oma suhtlemisstiililt oleme. Kas me paigutame üldiselt samasse põhjamaa gruppi koos soomlaste ja rootslastega? Võime moodustame koos soomlastega ugri kultuuriruumi või? Me oleme hoopis oma suhtlemisviisilt sarnased lätlastele tänu meie sarnasele ajaloole. Kas meie suhtlemise stiilis on midagi sellist, mida võiks otseselt seletada? Nõukoguliku pärandiga kõik need, minu uurimused eestlaste võrdlevast suhtlemisstiilist on tehtud niimoodi, et ma olen käinud eri maade kodudes videokaameraga ja ma olen lindistanud seda, kuidas emad oma lastega suhtlevad ja minuga ige. Paremad katseisikud on olnud kaheaastased lapsed. Selle uurimuse me tegime aasta pärast Eesti taasiseseisvumist 1992. aastal. Ja selles kaheaastaste uurimuses võrdlesime Eesti kaheaastaste lastekodust suhtlemist sellega, kuidas suheldakse kaheaastastega Rootsis ja kuidas suheldakse nendega Ameerikas. Uurimus näitas, et Eesti emad rääkisid oma lastega väga vähe ja ka lapsed ise rääkisid hästi vähe. Samas aga eesti emad erinesid kõigist teistest selle poolest, et oldi huvitatud laste käitumise kontrollimisest. Neid uuringuid, kus vaadeldakse suhtlemisstiili, on tehtud üsna palju ja küllalt sageli Vaatatakse emasid kahesugusteks. Ühe nemad on sellised, kes suhtlevad eelkõige selleks, et lastega suhelda. Ja teised emad on jällegi sellised, kes räägivad lastega eelkõige selleks et laste tegevust suunata ja kontrollida. Need uurimused on tavaliselt tehtud Ameerikas ja küllalt palju on uurimusi tehtud ka Inglismaal. Ja kõik need uurimused näitavad seda, et need emad, kes on huvitatud lapsest kui suhtlemispartnerist nende emade lapsed arenevad mitmes mõttes hoopis kiiremini, keeleliselt kiiremini. Nendel lastel on suurem sõnavara, kellega emad rohkem räägivad, seevastu nendel emadel, kes kipuvad oma lapsi kontrollima on lapsed, kelle selline areng ei kulge nii sujuvalt ja lisaks sellele on näidatud, et nendel lastel on kehvemad tulemused hiljem intelligentsustestides ja samuti ka Nad teevad halvemini saavutusvajaduse testi. Ainukene siis selline positiivne joon, mida kontrollima kippuvate emade laste puhul on leitud, on see, et, et nendel on sõnavaras rohkem tegusõnu kui nendel lastel, kelle emad neid nii palju ei kavanda ja nendes Ameerika ja Inglismaatöödes kus on näidatud seda, et selline suhtlemisele orienteeritud stiil on hoopis soodsam. On leitud ka seda, et selline stiil on hästi iseloomulik nendele emadele, kellel on üsna kõrge haridustase. Ja seevastu töölisklassist pärit emad kalduvad lapsi kamandama. Meie kaheaastaste uurimus mida me tegime siis nii Eestis, Rootsis kui Ameerikas oligi oma tulemuste poolest huvitav just selles osas, et kõik need emad, kes meie uurimuses osalesid olid vähemalt mõne aasta ülikoolis käinud ja, ja paljudel nendel emadel oli isegi teaduskraad olemas, et nad olid kindlasti sellised emad keda võiks nagu pigem pidada sinna keskklassi kuuluvateks, kindlasti mitte töölisklassi kuuluvateks emadeks. Ja meie uurimus näitas siis seda, et, et tegelikult ei saa sellist emade suhtlemisstiili jäigalt mingisuguse sotsiaalse klassiga siduda, et pigem räägib see selle kasuks ilmselt ikkagi igas kultuuris on sellele kultuurile omane viis suhelda. Ja muidugi on küsitav ka sellisel juhul see, et kas meil on ikkagi põhjust väga kindlalt selles olla, et, et et mingisuguses sellises kultuuris, kus räägitakse vähem ja räägitakse pigem selleks, et laste käitumist suunata, et kas siis selle kultuurilapsed arenevad halvemini kui lapsed teistes maailma paigus. Igatahes nendest esialgsetest uurimustest tulenevalt olen hiljem oma kolleegidega teinud üsna palju uurimusi selle kohta, et vaadata, kuidas suheldakse lastega siis, kui nad on juba suuremad. Sest no selliste kaheaastaste sagedast kavandamist võib ju pidada millekski selliseks, mis on võib-olla omane eesti emadele ainult siis, kui neil on väikesed lapsed. Ja kindlasti selline sage käitumise reguleerimine nii väikeste laste puhul on, on tegelikult selles mõttes vähemalt isegi soodne, et, et selline väike laps saab väga lihtsalt sellest aru, kui talle niimoodi lihtsa käsk lausega öelda, et teinud seda ja ära toda tee. Hiljem oleme uurinud nelja-aastasi eesti lapsi, kuue aastaseid ja, ja ikkagi on tulnud seesama tulemus, et, et eestlased tõesti räägivad suhteliselt vähe. Ja see uurimus, mida me tegime teismeliste lastega Eestis ja Ameerikas, näitas samamoodi, et et nii emad kui teismelised Ameerikas on hoopis jutukamad, kui nad on Eestis ja samuti Eesti emad ka siis, kui lapsed on juba murde-eas tükivad rääkima eelkõige selleks, et oma lastele öelda, et mida need lapsed nende arvates peaksid tegema ja mida nad ei võiks teha. Ja kindlasti ikkagi need sellised suhtlemismustrid on kultuurispetsiifilised, seda näitavad kasvõi sellised uurimustulemused, kus on ilmnenud näiteks Ameerikas või, või siis Saksamaal. Lapsed tajuvad selliste sagedat vanematepoolset kontrolli kui, kui midagi sellist, mis on vaenulik ja nende vabadust piirav. Aga samas, kui näiteks jaapani emad oma lapsi hästi palju kontrollivad, siis need jaapani lapsed ütlevad, et et emad siis näitavad oma sellist hoolivust ja, ja, ja soojus sellega Eri maades tajutakse seda vanematepoolset kontrolliga küllalt erinevat. Kuulsite valitud palu läinud pühapäevasest saatest arengupsühholoog Tiia Tulviste ka. Sarja toimetab Haldinaar.