Millal see Kristuse kannatuslugu sai aineseks maalikunstnikele? Sest päris varakristlikud kunstnikud ei saanud ju isegi Jeesus Kristust mitte kujutada inimesena alguses kõiges sümbolite nabis. Neljandal sajandil tuli ta inimesena esimest korda. Ja põhimõtteliselt see nii on kuigi mingis mõttes varakristlik kunst, mis baseerub roomantiidil. Seal on mitu erinevat sellist hetke, kus ühtepidi Kristust kujutatakse kalana, viinamarjaväetidena linnuna, kuidas iganes püütakse leida see võrdkuju. Aga samal ajal on ka seinamaalinguid, kus on kujutatud Kristus koos koos ümbritega. Ja see oli jah, kusagil. Kui mu mälu mind ei peta, siis tõesti neljas, neljas sajand. Kannatusloo kujutamisest võiks siis hakata rääkima sellest hetkest, kui on kujutatud mõni maal, seinamaal või tahvelmaal kus on siis mõni stseen sellest kannatusloost? Kindlasti on see olemas juba? Ma julgen öelda, et Petsansis aga kusagil keskajal päris palju motiive, kus on vähemalt Kristus ristil, mis on üks kannatusloo põhielemente või põhi põhiteemasid. Renessansi kunstnikud võtavad seda teemat ette lausa piltide kaupa. Kui me vaatame näiteks Chotogapelladel Larinot siis seal on Kristuse kannatuslugu maalitud pildid tsüklina, kus on siis erinevad stseenid sellest Kristuse kannatusest? 114.-sse sajandisse? On natukene isegi varem, see on? Jah, põhimõtteliselt 14. sajand kapelladel Arina. Jotoga seostatakse maalikunstis seda murrangut, et JA hakkab kujutama jumalikust inimlikuna. Tooge Jeesus Kristuse inimesega ühele tasandile sest see vist ongi olnud probleemiks, kuidas sa kujutad ühtaegu jumalat ja inimest. Jah, ma ei julge öelda, et kas need jota oli, oli üks esimesi sõltub, mis regioonis me ringi vaatame, kindlasti on ja keskaja kristus kipub olema tavakodanikust natukene kõrgem, suurem pikem, head Sato, kindlasti toob ta inimlikule tasandile. Ühelt poolt on see ka normaalne, sest Maal olles oli ta eelkõige inimese poeg. Me ei saa teda vaadata ainult kui jumala poega. Siit distantsilt vaadatuna, aga tolles ajas tolles ajas võib-olla et siis oli juba ka sellest Kristuse kannatusloost nii palju sajandeid möödas. Et, et siis ta ka juba juba teda võis inimesena vaadelda. Ta ei tundunud enam oma igapäevast või seda inimesena elatud elus ei tundunud enam nii. Võib-olla arusaamatu või, või kuidagi eriline. Eriline on ta niikuinii, aga, aga just see, et, et see. Ühelt poolt jah, kindlasti see kunstniku julgus teiselt poolt järjest kunstnikud püüdsid ka endale neid niisuguseid teemasid lähemale tuua, kui nüüd seda kuulaja mõistab selles mõttes, et et just nimelt sealt alates 13.-st 14.-st sajandist on kunstnik see, kes on nagu tõusuteel ja kes ühtlasi ka viib seda kunstikogu aeg nagu inimesele lähemale. Miks see kannatas lugu kunstnike jaoks, niisugune magus teema siis oli, kui nii võib öelda. See oli ilmselt kõige tellitum teema, sest kui vaadata suures plaanis kunstiajaloos ringi, siis mida kunstnikelt tellitud, tellitud on religioosse sisuga maale ja need on tavaliselt läinud kuni reformatsioonini. Võtame siis ühe niisuguse etapina kotte, kirikute kaunistamiseks, kirikuid, gobeleid ehitati keskajast alates kohutavas koguses, neid ei suuda üldse arvuliselt ilmselt üles lugeda ja kõik nad vajasid oma maalinguid oma skulptuure, mida iganes. Ja selle tõttu võiks ka öelda, et ütleme, väga armastatud teemad on kindlasti kuuluvad sinna Kristuse sündimise perioodi ja siis on ju järgmine eluetapp, mida alati hakatakse vaatama, siis tema kannatuslugu. Kannatusloo teljeks peetakse püha õhtusöömaaega kuni ristilelöömist aga sageli alustatakse tegelikult hoopis vaikse nädala algusega siis, kui Kristus Jeruusalemma sisse sõitis ja lõpetatakse ülestõusmisega. Et millest selline valik siis või milles selline liik? Koos kannatuslugu tegelikult alustataksegi tavaliselt Kristuse sisse sõitmisega Jeruusalemma. See ongi nagu ametlikult kannatusloo alguseks ja kui seinapinda on nii palju, et sellest stseenist alustada, siis kunstnik sellest kaalustab. Kui on tellitud üks pilt, siis see võib olla suvalisest hetkest kannatusloos, see võib olla Kristuse risti all risti kandmas, risti all nõrkemas. See võib olla ristilöömise hetk ja see võib olla ülestõusmise hetk. Aga kui vaadata seda pildirida, mida on välja pakutud, siis kindlasti kannatusloo, esimene pilt peaks olema eesli seljas Jeruusalemma sissesõitev kristus, siis tuleb juba sinna juurde jüngrite jalgade pesemine, püha õhtusöömaaeg. Vahepeal võib-olla veel pilt sellest, kuidas juudas, saab kätte oma hõbeseeklit siis on juba hetk, kus on Getsemani aiaga tegemist, sealt võib tekitada ka mitu pilti, sest ühelt poolt on siis Getsemani aed, kus Jeesus Õlimäel palvetab et ennast selleks kannatuseks, mis teda ees ootab, valmis panna. Ja teiselt poolt on Getsemani aia ka seotud ka kinnivõtmise stseen ise, kus juudas, tuleb ja suudleb teda. Ja siis läheb juba edasi see pildirida juba siis kohtumõistmiseni siis pilootusega stseenid, siis on see tema pilkamine enna inimese teemal. Ja, ja siis hakkab juba risti kandmise periood ja ristilöömine. Aga seda viimast tsüklit võib hästi mitmeks pildiks jagada veel omakorda. Aga milline armastatuim, stseen? Kindlasti ristilöömine. Ja ülestõusmine. Jah, kui vaadata ringi kirikutes kasvõi siis ristilöömise teema on kindlasti üks niisugusel liidripositsioonil olevaid teemasid ja mina võib-olla natuke seletaksin seda ka selle inimese olemusega. Me ei ole keegi näinud füüsiliselt risti löödud inimest me võimelised ette kujutada, ei ole keegi näinud taevasse tõusvat inimest, ülestõusnud inimest, me võime seda ka ette kujutada. Kui kunstnikule antakse võimalus, siis ta kujutab ristilöömist ette, talle tundub see mõistuspärasem ja kuidagi ilmselt tõesem ja seda on võib-olla isegi kunstis lihtsam kujutada kui valges rüüs Jeesus taevasse tõusmas, kuigi ka neid ma olen päris palju tehtud. Teine moment on see, et ka kunstikeeles püütakse pikkade sajandite jooksul vajutada millelegi teravale püütakse inimest panna vaatama. Ühelt poolt seda Kristuse kannatust ja püütakse seda siis anda edasi ka kuidagi niimoodi, et inimene tunneks ennast puudutatuna. Sellest see paralleel on võib-olla natukene banaalne, aga see on nagu action film. Et kunstiajaloos on väga palju ebameeldivaid pilte vahel maalitud. Kui me võtame neid otse, kui me läheme selle pildi sisse tõesti sedapidi, et et Kristus on risti löödud või parasjagu seda risti kandmas risti all nõrkemas, siis seda võib väga emotsionaalselt kuidagi mitte isegi kurvalt, vaid just nimelt jõhkralt natukene kujutada. Ja eks inimene seda noh, niisugust väikest närvikõdi on läbi sajandite ilmselt kogu aeg vajanud, mina panen ka selle selle orvele. Kunstnikud täitsid, eks ole tellimustöid ja on selge, et pilt on mõjutanud inimese mõtlemist, pilt suunab inimese käitumist. Ja nii oli ka kõik need usuteemalised maalid ju teatud mõttes laiemas mõttes ideoloogiaga seotud religiooni ideoloogiaga. Sa oled väga paljusid neid maale ju ise oma kunstnikukarjääri jooksul näinud küll kliimast, silma ja kunstiraamatute vahendusel, mida sinu meelest enam rõhutatakse, kas inimene peaks selle maali ees, mis kujutab kannatuslugu rohkem kannatama, kaasa kannatama, tundma ennast väikese madala tühisena või on need loodud just selleks, et, Inimene Türgiks kuhugi, sinu küsimus on mingis mõttes väga hea ja sellele võiks täiesti konkreetse niisuguse maali näite kõrvale tuua. Üks kõige süngemaid. Mulle tundub oma niimoodi, esimesel hetkel mõtlen selle rea enda silma ees, võib-olla mingis mõttes lahti löön. Üks kõige süngemaid Kristuse ristilöömise maale võiks olla ise naine, altar see on Saksamaa, see on kusagil 16. sajand, san kriinewald. Mattias Grüne vald. Teda on nimetatud ka teisiti, aga noh, see on niisugune enam-vähem kokkuleppeline nimetus sellele kunstnikule. Tan kogu loomingu jooksul maalinud paar maali ja see ise naine, altar on tema üks põhitöid. Ja seal on tõeliselt muserdatud inimene risti löödud ja selle risti all. Karisti löömist kujutatakse erinevate kunstnike poolt äärmiselt erinevalt. Seal võib olla väga suur kamp inimesi kinnivõtjatest kuni leinajateni välja. Seal võib olla ka mõned üksikud persoonid ja Grüne vald on läinud just seda teed. Et ta kujutab ristilöömise stseeni juures Ristija Johannest, kes näitab näpuga peaaegu nagu pilkavalt Kristuse suunas. Ennustus või ettekuulutus on täide läinud. Teisel pool risti on Neitsi Maarja ja evangelist Johannes kes oma evangeeliumis väidab ka seda, et tema oli kohal, kui Kristus risti löödi. Ja siis on ristil niisugune piinatud ma julgen öelda, koleda füüsisega, piinatud ihu. On öö või päikesevarjutuse hetk, kas kõik, kuidas nüüd vaates ta tõlgendab, sest ka see on sisse kirjutatud, et päike ju lahkus. Ja kunstnikul on meil see probleem, et kust tuleb valgus, sellel pimedal pildil tuleb valgusristilt ja risti löödud kehalt, mis on eriti niisugune ühtepidi nagu mõistusevastane ja teistpidi mõjub nagu väga süngelt. Ja see maal on maalitud leeprahaigete katkuhaigete ise, Naimis nimelt oli selline noh, ütleme siis varjupaik raskelt põdevatele inimestele ja siis on sinna juurde muidugi maalitud need pühakud, kes võiksid siis katku ja leepra puhul aidata puhaasebast Jaanus Püha Antonius. Aga mina olen alati seda pilti vaadanud ja mõtelnud just selle pilguga, et kui inimene on nii haige, nii kannatav, kas tal hakkab siis sellest kergem, kui ta vaatab teise inimese kannatust kas ta suudab siis ennast kergemini samastada, et kas see on talle vaimselt, nagu siis sel juhul positiivne elamus, kui terve inimene seda vaatab? Ta vaatab seda õudusega, eks ole. Aga kas see haiget inimest siis võiks lohutada? Ma ei ole kunagi sellele küsimusele ja vastust saanud, ma ei ole kunagi kohtunud ühegi sellise inimesega, kellel sellest sellel teemal vestelda, kes oleks kas sellist pilti näinud vini haige mõlemad korraga oleks veel parem. Aga ma olen selle peale vahel mõtelnud, olen mõtelnud ka sedapidi, et igast Krist tusel ristilöömise stseeni saagi maalide ja kuidagi positiivset. Ta ju ikkagi on oma olemuselt üsna niisugune nukker, nukker teema. On muidugi võib-olla ka helgemaid käsitlusi, kus kunstnik ei maali niivõrd ristilöömist, kuivõrd ta maalib näiteks perspektiivi 15. sajandil mõni autor terve ristilöömise Viia perspektiivi ülesande lahenduseni põhimõtteliselt. Või siis noh, on ka hetki, kus ristilöömise juurde maalitakse siis mõned oma aja tuntud tegijad, kes on tahtnud koha nii-öelda kinni maksnud, ära ostnud pildi peal, et nonii, motivatsioon on, on selles mõttes erinevaid mida altari maalidena on armastatud kasutada. See ristilöömine on kindlasti üks altarimaalidest, võiks põhilisemaid, teine on muidugi teine variant on kohe Neitsi Maarjaga seotud ja Jeesuslapse sünniga siis. Aga ristilöömist, mulle tundub, et võiks isegi pakkuda, et on vist kõige rohkem ETK rõhutada ja tema ees on ilmselt väga hea siis palvetada, sest kui sa näed, kuidas ta on kannatanud sinu eest ja ja noh, siis on võib-olla päris lihtne pöörduda. Kas midagi muutus inimese keha kujutamises, kui tuli kannatuslugu maalikunsti? Kui maalida Jeesuslapsukese sündi, siis on tegemist terve priske, rõõmsa roosa jumega. Hiljem, kui ta oma imetegusid tegi ja kuulutas, siis on tegemist terve ja elujõulise noore mehega ja nii edasi ja nii edasi. Nüüd on aga kurnatud. Kas see tõi nagu mingisuguseid uusi tuuli? Mis laadi kuna see teema on tegelikult nii pikk ja teda on väga palju käsitletud kunstis, siis ei ole sellist konkreetset näidet, et vaat siis kujutati Kristust elus kujutati niisiis ristilööduna kujutati nagu teistmoodi, see on selline pikk ajalooline arenguprotsess. Ja erinevate ajastute kunstnikud on seda risti löödud keha kujutanud ka väga erinevalt. Et on keskaegsed, sellised tõesti peaaegu, et nagu mitte isegi skelett on selle kohta palju öeldud. Kes ei tunne veel inimese anatoomiat ja kes juba söödud ei suuda seda Kristuse ristilöömist nagu väga ütleme, et tõeselt edasi anda, nad tõesti tekitavad stsenaristi peale sellise murtud liigutuste ja väga-väga sellise imeliku olendi. Aga mida kunstnikud edasi arenevad ja see teadmine ja arusaamine inimese füüsisest, tema motoorikast või liikumisest. Ja noh, kuni selleni välja, et seesama Grünevalt, kellest juba oli juttu, et tema analüüsis ka seda, et kuidas, kuidas see keha seal festival ikkagi peaks, võiks buda sest noh, seal on ikkagi see küsimus ka osaliselt, et et kuidas need naelad teda siis neljast punktist peavad, see on läbi aegade olnud ka kunstniku jaoks küsimus, et kuidas seda edasi anda. Nii et ta et ta võiks nii olla, millisesse ajajärku, maalikunsti ajaloos jäävad need kõige sugestiivsemad, kõige mõjusamad, kannatus, loomaalid, mina pean ütlema, et minul isiklikult ei ole ühtegi niisugust lemmikperiood lemmikkunstniku. Ma suhtun sellesse teemasse ilmselt täpselt nii nagu inimene, kes on päris palju selliseid maale originaalis näinud, osasid Kareprodeno näinud. Ja mind huvitab, et millisel ajastul, kuidas see kunstnik siis seda teemat käsitles kuidas ta selle noh, enda jaoks tõeni jõudis paljudel juhtudel tal võib-olla seda tõde ei olnudki vaja tahvli vaheliselt tellimus, täitaja tellija tõde nagu oma maali peal jäädvustada. Aga kindlasti üks sugestiivse maid on seesama juba mainitud Grüne vald. Kindlasti on Madalmaade meistrid olnud väga niisugused peened, nemad ei ole küll väga palju minu meelest Kristuse ristimist maalinud, neid pilte on palju. Aga ütleme selliseid väga selliseid suur ja fantastilisi ja ütleme, et kuulsaid. Et selliseid nagu võib olla, väga palju ei ole, aga aga kuna tulid detailitäpsed ja põhjalikud oma kunsti, sest kusagil seal 15. sajandil, siis sealt võiks leida mõne niisuguse väikse armsa ristilöömise hilisemast perioodist. Noh, ma võin tuua ka siis enda jaoks ühe niisuguse küsitava näite. Näiteks baroki ajal. Proks on seitsmeteistkümnes sajand, see on tegelikult see aeg, kus inimene ei ole enam sügavalt tõsiusklik. Kui ma kunsti vaatan, siis mulle paljudel juhtudel niimoodi tundub. Ja ma olen näinud barokis maali Kristuse ristilöömisest ja ristilt mahavõtmisest kus seda emotsionaalset fooni üldse ei ole, kus on väga ilus Dionaalne kompositsioon, ilus Laseeriv maalimisviis, see tähendab läbipaistev maalimisviis ja kus autor näitab seda keha, see on niisugune tugev jõuline mehe keha, kes võetakse diagonaalis ristilt maha, seal on näiteks need ristilt mahavõtjad või siis vastupidi, kui ta on ristil seda ka, on seal niimoodi ilusasti. Et see on lihtsalt niisugune nagu dekoratiivmaal religioosselt eemal nimetaks seda niimoodi, et seda saab ikka seda teemat väga mitut moodi käsitleda selles mõttes noh, niisuguse sugestiivse seisukohalt ilmselt tuleb seda pilti otsida siis sealt, kust kus inimesed veel noh, nagu võib-olla olid tõsimeelsemad ja võib-olla, et siis peaksime tõesti otsima kas kusagilt renessansi algusest, keskajast keskaegne maalikunsti on nagu vähem jäänud, aga võib-olla isegi isegi siis tõesti sellest kõige varasemast perioodist. Kas võib öelda, et kusagil seal, 19. sajandi lõpust hakkas nagu taandamine? Kunstimaailmas, ja tänapäeval, kuidas üldse kasutatakse seda ainest 19. sajandi lõpus, noh, kui sa ütled taandumine jah, religioossed teemad, võib-olla mingis mõttes neid hakatakse vaatama natuke teistmoodi, kui me räägime 19.-st sajandist, siis mulle meenub siiski kohe Delacroix romantismiaja mees, kes maalis oma pühade inglite kabeli, seal ei ole küll otseselt kannatuslugu, aga seal on näiteks Jaakobi võitlus ingliga, temal oli nagu täiesti oma suhe oma niisugune lähenemine religiooniteemadele. Aga kui me räägime kannatusloost, siis mulle meenub kohe, kui kääni kollane Kristus 19. sajandi lõpust. Et on olemas seda religioosset teemat, on siis ka lahendatud ja ja kui me vaatame päris kaasaega sisse, see oli eelmisel sügisel, kui oli minu meelest olin. Ma võin nüüd näituse nimega eksida, aga kas graafika näitus ikkagi kus olid täiesti religioossed pildid väljas? Kas religioossed pildid? Sinu jaoks see on natuke isiklik küsimus ja sul vaba valik, kas vastata või mitte. On pigem teinud sind religioossemaks selles heas mõttes. Või on sind just nimelt religioonist eemale tõuganud. Ühelt poolt ma tean, kui vähe ma teadsin üldse kirikust, kui vähema teadsin üldse piiblist vähema teadsin üldse pühakutest, kuna ei tegelenud kunstiajalooga veel. Aga kui ma hakkasin sellega tegelema, siis paratamatult et on see nagu selline lisateadmine, kuhu sa pead ka mingisuguse tähelepanu pöörama ja siis, kui sa saad sellest teemast nagu järjest rohkem teada siis see on nii nagu elusist paljude asjadega, et et mida rohkem sellest teemast teod, seda huvitavam on ja siis sa tahad tast järjest rohkem teada saada ja nii on, nii on ka see suhe religiooni täpselt nii nagu kunstiajaloos segi, et nad on omavahel seotud just tänu nendele pikkadele sajanditele, kui on seda religioosset, kunsti loodud. Ja paratamatult on see teadmine, ütleme, usuga seonduvates küsimustes orienteerumine on üks osa sellest, aga mina vastaksin sellele küsimusele natukene teistmoodi. Ma arvan, et ma olen kindlasti muutunud usklikumaks. Aga ma võin sulle öelda, et on mõned ütleme, piiblilegendid ja mõned sellised pildid, mida ma just nimelt sellel emotsionaalsel tasandil ilmselt väga sügavalt austan. Ja need on seotud siis ennekõike missuguse piibliainesega. Näiteks võin ma rääkida legendi. Näiteks minule läheb väga sügavalt hinge üks küllaltki vähetuntud legend, mis algab vanas testamendis ja ta algab tegelikult keskelt, Talgab kuningas Saalomoni ja Seeba kuninganna kohtumisega. See kohtumine leiab aset ja Seeba kuninganna küsitleb kuningas Saalomoni leiab, et see on igati tark mees ja liigub siis tema valdustes ringi ja jõuab oma jalutuskäigul silla juurde mis katab Oja ja palvetab silla juures. Sillaks on puu, mis on siis ühelt kaldalt teisele asetatud. Tajub selle puu imelisi omadusi ja hoiatab kuningas Saalomoni, et see buum hävitab Iisraeli. Puu on sattunud sillaks väga kummalistel asjaoludel. Nimelt kunagi aegade alguses on Adamo poeg sett pannud Aadama hauale oksaoks, on juurdunud ja on läinud kasvama ja sellest on kasvanud fantastiline, suur kõrge puu. Saalomoni ajal võetakse see maha, et temast teha templi sammas. Ta on niivõrd kaunis, aga üks hädan, mõõt ei sobi. Ja siis satubki see puusillaks. Siis näeb teda Seeba kuninganna ja teeb siis oma hoiatuse. Saalomon võtab hoiatust tõsiselt ja matab puu sügavale maa sisse. Mööduvad aastad kümned, sajad ja selle koha peale kaevatakse kaev. Kaevus on vesi imeline. Ja ühel päeval tõuseb pinnale puu. Sellest puust tehakse Kristusele vist. Ja vot see legend on selline, mis, kui ma selle peale mõtlen, siis see läheb mulle hinge näiteks. Ja sellest legendist on ka olemas pilditsükkel, see on retsas ühes kabelis ja see on ainukene pildid tsükkel selle legendi kohta, mida ma olen üldse näinud, ma ei saa väita, et see on ainukene terves maailmas, aga see on ainuke, mida ma tean, et on olemas. Ja vot see on selline hetk, kus ma siis nagu ei ole järsku enam kunstiajalooga seotud, vaid olen seotud legendiga ja elan seda nagu sügavalt läbi. Kogu see narratiiv on olemas selles pildis kogu see lugu, stseenide kaupa, alates sellest oksapanekust Saalomoni ja Seeba kuninganna kohtumisest siis Seeba kuninganna palvlemas seda silda ja nii edasi koguse teema. See legend ongi tagasi toonud ristipuuni, millele siis Jeesus Kristus on löödud täna suurel reedel tähistabki kristlik maailm õhtumaa kultuuriruumis just seda sündmust ja seetõttu peetakse suurt reedet, vaikse laupäeva eel ja ülestõusmispühade eel ehk vaata et vaikse nädala kulminatsiooniks sky rohkem kui ülestõusmispüha. Jah, siin on natukene võib-olla kirikute lõikes erinevus, sest meil on ju siin algne kristlik kirik on ju lõhenenud ja kui me vaatame seda ruma kirikut, kus on kirikupeaks paavst ja kust on hiljem siis tekkinud ka väga palju reformatsiooni käigus moodustunud erinevaid niisuguseid väiksemaid religiooniliike või usuliike või siis tegelikult ma julgen öelda, et seal on võib-olla see Kristuse ristilöömine jah, hästi tähtis, aga võib-olla pühitsetakse isegi suurejoonelisemalt Kristuse sündi. Aga kui me vaatame nüüd kreeka kiriku poole, noh, meil on ta võib-olla ortodokse või venekirikuna nagu tuntum, siis seal on kõige olulisem ülestõusmine. Sest see ülestõusmine on see, mille pärast Kristus sündis, mille pärast ta elas, mille pärast ta kannatas ainult selleks, et tõusta üles. Nii et tänane päev on enne seda suurt rõõmuhetke üks järelemõtlemise ja iseendaga arupidamise päev.