Kordame nüüd valitud palu läinud pühapäevasest saatest luuletaja Hasso Krulli iga. Temaga vestles Urmas Vadi. Sinu luuletuses kaelkirjak tegutsevad lõvid kes siin on kirjutatud, et nad usuvad unesrändamist seal. Et see on selline noh, et enamus selliseid sündmusi, mis siin toimuvad, on õnne kuidagi kummalised või nihestatud või et, et noh, päriselus, tänaval selliseid asju ei pruugi juhtuda. Aga see küsimus, et kas, kas sina unes ka kirjutad, et kui, kui juba sellest sammunismist sai räägitud, et kas sa unes kirjutad? Vahel on ette tulnud. Iseenesest. Sagedamini nael juba valmis luuletus ei ole ja vahel olen näinud. Ma ei mäleta, kas koopia raamatut, selliseid raamatuid, mis nagu kirjutavad ennast, kui hakkad neid lehitsema. Et on üks raamat, mis olema, siis alguses vaatan, seal polegi nagu midagi, aga siis, kui ma hakkan lugema ja siis seal midagi tekib, aga samas on mul unes kahtlaselt. Et ma ise mõtlen seda teksti välja ja. Ei tea, tekst on niisugune, väga unenäoline meeldimise küll. Ta sobib olla näoga väga hästi kokku ja mingis mõttes ta nagu Topeldab seda unenägu. Ja noh, see, mis tähtedega ja, ja selliste kirjutatud, aga unenägudes võib juhtuda, noh, sellest on ju raid juba sellesama praegu te tõlgendamisest päris palju kirjutanud ja tegelevad sellega nahk, missugused vigurid, kuidas, kuidas mingid tähekujud isegi mängivad kaasa ja tähtede vahetamine tegelikult kõik see, mis on luulele omased protsessid. Ja mida seal selline Anagrammilisus näiteks ja muidugi kõiksugused, sõnamängud, liimid, igasugused olulised sarnasused, erinevate keelte lähedus ja, ja nii edasi. Et see kõik kõik on oluline. Samas. Ma olen küll harva teinud, nii et ma päris unes kirjutaks midagi valmis või et ma võtaks unest midagi kaasa. Sest et ühest küljest mulle on tundunud, et sellel unetekstil on mingi suveräänsus või nagu omaette olemine seal siis, kui ma poolest välja tulen, tavaliselt ma ei taha seda siis puudutada, et ma mõtlen, las ta jääb sinna hiljem kui sa. Isegi kahetsus peaks tulema siis enam ei jõua, sest et praegu tuleb üles kirjutada kohe pärast ärkamist, siis ta jääb selgelt paberile, niimoodi siis teadvustatud ja hiljem võitnud, analüüsida. Aga teine asi on see ka, et. Uni ei ole ja ainult mingi selline selge keskkond, seal on kõiksugust ja ja minul on küll nii, et nii hästi mul on siit väga-väga meeldivaid kõiga, möllasid kõige ebameeldivamaid kogemusi, ma elan läbi just unes ja, ja tihtipeale unes on tegelikult ma ütleksin, et mulle meeldib, aga ta ikkagi rohkem ärkvel olles. Sest une seal tihtipeale tekstid on kuidagi teistsugused ja nende lugeda mõne või nendega tegelemine võib olla millegi poolest piinarikas või hirmus midagi, midagi sellist, mida üldse ei kujuta. Ette väga harva, kui, kui tühipaljas tekst niimoodi mõjub, aga, aga unes ole seal, see keemiatäht on midagi muud ja ta on nagu paljud vähemalt. Psühhoanalüütiliselt võiks öelda, et ta on niimoodi tugevasti mitte teadvuse küljes peaaegu üks ja see sama et just just tule, seal on võimalik välja mõelda ka selliseid põrgulike ja täiesti tontlik tekste, mis niimoodi ähvardavad ja millest sai ta lahti. Sest et ärkvel olles lihtsalt kinni panna raamatu uned, see ei ole võimalik alati tähendab unes. See kirjatäht ongi selles mitteteadvus ja ühesõnaga seal teine. Teine maailm. Aga mis lõvida une ründamisse, puutub? Tegelikult. Seal kindlasti seotud selle tavalise loodusfilmide. Aga kuidas lõvi niimoodi mõnusasti kuskil ta vannis puu otsas magab, seal on tavaliselt väga kuiv ümberringi see maastik siuke kollakashall, hästi tolmune, vihma pole kaua tulnud. Ja siis, kui tal kõht täis on, siis ta ju magab vahel päeva niimoodi seal üleval, kuskil suurema oksaga. Ja, ja siis ma arvan, et see puu otsas magamine. Kaslaste magamine on. Kummaline protsess seda kõrvalt jälgida, kodukassid magavad suurema osa oma elust tihti head. Ja nad võivad vedeleda niimoodi 12 tundi ühe koha peal, vahel võib-olla kergelt asendit muutes, aga. Nad on sellises kummalises pool unepoolärkveloleku seisundis ja ja siis tekib tunne, et nad nagu öeldakse, et kuskil umbes niimoodi nagu no kindlasti siin on seos sellise sotsialistliku motiiviga kaovad, onju. Sealt Tšukotkaldan Andres Ehin. Kunagi. Tõlkinud või või, või ümber jutustanud ühe väikese raamatade lugusid. Pealkiri ongi unes nõida. Üks niisugune nõidges kes ravis magades, tähendab, ta jäi magama. Ja siis siis oli vist nii, et kõigepealt ta. Vajus maa alla ja siis. Aga et jah, see see unas unes rändamine ja unas nõidumine, see on ikkagi niisuguste transilaadsete liikumiste Kuulsite valitud palu läinud pühapäevasest saatest luuletaja Hasso Krulli. Iga temaga vestles Urmas Vadi. Sarja toimetab Haldi Normet.