Kinnisade kuulete valitud palu läinud pühapäevases saates linnateatri muusikajuhi ja lauluõpetaja Riina Roosega. Minu nimi on Riina Roose. Ma töötan Tallinna linnateatris muusikaala juhatajana. Peale selle olen ma veel Eesti Muusikaakadeemia juuresolevaga kõrgema lavakunstikooli lauluõpetaja. Ja et ma sinna lauluõpetajaks sattusin, siis ma arvan, et see sai alguse sellest, et ma ise laulan. Kiigelaulukuuik, kus selle ansambli algusest peale väga palju määrab meie elus peale selle, et on kodu, kust tulema pool, mille me läbime ja koolis siis muidugi eelkõige kõige tähtsam tegelane, õpetaja. Ja mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma saan aru ja ise töötades õpetajana, kui tähtis on üks hea õpetaja, kuidas see võib kogu su elu määrata, nii et et kohe on. Ja ma toon näiteks, ma olen ise pärit maalt Järvakandist ja seal oli minul üks lauluõpetaja. Ja ma arvasin, et igal pool on sellised lauluõpetajad. Et tema korraldusel toimusid meil Järvakandis näärikontsertid, need olid siis loomulikult näärid, jõulusid, et ainult kodus vaikselt, lukus ukse taga. Ja need näärikontsertid osutusid aasta tippsündmusteks. Ühesõnaga Talevis selline inimene, kes ei läinud kooli näärikontserdile see ei tulnud üldse arvesse. Ja ma tõesti arvasin, et nii on igal pool ja alles nüüd olen aru saanud et tegelikult oli see kõik seal ühe õpetaja õlul. Et meil oli tohutult ansambleid, koore, solistide kontsert oli siis nii populaarne, et ei mahtunud kooli saali ära, see tuli üle kanda klubi saali ja neid tuli teha veel kaks tükki. Ja Ma mäletan seda meie kooli koorid. Mudilaskooris laulsid kõik lapsed, ma mäletan ka neid kõige halvemaid pahuramaid, poisse, kes seal olid sunnitud laulma. Ma ei tea, mis nad ise sel ajal mõtlesid. Aga ja kas nad praegu, mis neist on saanud või millele nad praegu mõtlevad, kas nad seda meenutavad. Aga üks on kindel, et, et seda ei olegi võimalik päriselt mõõta, milline kasutegur sellel on? Üks lauluõpetaja suudab kogu kooli niimoodi ohjeldada ja laulma panna. Ja kui seda ei tehta, siis selle viljad on igatahes kohe näha ja ma ise saan neid iga kahe aasta takka maitsta. Lavakunstisisseastumisel. Kui tuleb, kõigepealt läheb uks lahti, tuleb uksest sisse jutt, et mina ei ole kunagi laulnud, sest minul õpetaja ütles, et ära sina laula ja siis tuleb niisugune hädine pea norus. Inimene, kes ise tahab näitlejaks saada sealt järele sellele jutule. Ja siis on küll alati tahtmine võtta ühendust selle õpetajaga, et et ma vahel ütlen siin võib-olla kõlab vängelt, aga kriminaalne kui lapsi ei võeta koori laulma? Mudilaskooris ehk algastmesse laulmine on niivõrd oluline asi. Et sellel ma veel kord kordan ennast, et seda ei saagi joonlauaga ära mõõta, mida see kõik annab inimesele. Ja see, et kui ta seal ei laula, siis mis ta talt ära võtab, see on korda. Ma ei tea, 20-ga. Ja miks see laulmine nii oluline on? See? Vastu, võib-olla kõige rohkem on võimalus inimesel kõige lihtsam viis eneseväljenduseks just teistega kooslaulmine, sense osaduse tunne, mida inimestel on ka väga vaja ja mis jällegi on üks lihtsamaid viise seda saavutada. Ja nüüd olen ma seal lavakunstikateedrist tööl olnud juba 12 aastat. Endale on küll selline tunne, et ma alles hakkan ja et ma veel pole saanud üldsegi hoogu sissegi veel. Aga et ma küll väga tahaks loota, et need inimesed, kes on selle laulmisega seal koolis kokku puutunud ja neil on vähemasti see tahtmine, et nad on saanud maiku sellest osaduse tundest ja see kambas laulmine ja pean silmas just mitmehäälsust. See on üks eriline mõnutunne ja see inimene, kes seda ise kunagi ei ole teinud seda teda kirjeldada talle ei saa. Ja, ja see kooslaulmine võib siis nii, kuidas seda veel kirjeldada, seda ma võiksin siis kirjeldada niimoodi, et see on nagu üks pidev, ühe sama asja tegemine polegi ma keegi küsis, et mida sa seal lavakunstis teed ja siis ma mõtlesin, et kuidas ma talle kirjeldan, et see on tõesti niisugune abstraktne või niisugune nähtamatu ja tööhunnikut ei ole kirjas ka midagi ei ole ja siis ma ütlesin, et ma tegelen kolm kala puhastamisega kogu aeg. Ja siis pärast oleme seda teemat edasi arendanud, et tõesti, et mu elu koosneb ainult kolmkõlast kogu aeg. Ja samas on sellel kolm kõlal väga niisugune võimas tähendus, et see ei ole ainult lihtsalt kolm nooti, mis hästi kokku kõlavad, et et kolmkõla võib panna võrdusmärgi nagu pere, et kui kaks nooti on, siis on natuke lahja, aga kui on juba kolm kõla, et siis on nagu ema ja isa ja laps ja või et see on asi, millele on algus ja lõpp keskpunkt ja nii edasi ja nii edasi. Ja et siis need inimesed, kes on saanud tunda, et kuidas on üks puhas kolmkõla maha laulda, ma arvan, et need on natuke vast õnnelikumad kui need, kes seda teha saanud ei ole. Ja ma ise. Ma olen vahel mõelnud, et me selle kuubikuga ehk siis kiigelaulukuubikuga. Me teeme sama asja, tuleme jälle kokku ja hakkame jälle need kolm kõlasid nühkima puhtamaks saada. Seal on võib-olla vahel küll kaks korda kolmkõla, kuna me oleme kuuekesi, aga põhimõte on ikkagi samad ja tegelikult ei erine sellest, et see on üks ja sama asi ajada. Või et kui ma kunagi õpetasin lastele solfeedsut siis tagantjärele ma taandaks ka selle samal asjal, et lapsed saaks aru, mis kuidas see kolmkõla tekib ja kuidas sellest võiks rõõmu tunda. Ja siis on küll kurb kuulda, kui on ikka, kuuled siit ja sealt nootet on plaanis laulutunde vähendada, kuna see justkui nojah, et ta justkui nagu ei anna tänapäevaseid oskusi, et praegu on vaja inglise keele ja arvutiga läbi elu edukalt marssida. Et kui see nii tõesti on, siis on see jääb üle ainult kahetseda, et ma ei taha seda uskuda, ma just vastupidi, et oleks tagumine aeg süvendada muusikaõpet. Mul on väga meeles, aastal 89 oli kui üks eesti ameeriklane tuli siia, ta oli mulle täiesti võõras inimene, üks vanem proua. Ja kui ma talle tegin lühikokkuvõte oma eluloost ja siis, kui ta oli siin paar päeva ringi vaadanud, siis ta ütles, et küll teil on siin palju inimesi, kes õpivad muusikat. Et meil Ameerikasse niimoodi küll välja ei tule. See on väga kallis lõbu. Ja tõepoolest, see on justkui nagu esmapilgul kallis lõbu, kallis lõbu oli ta ka siis kui mina õppisin, et minu vanemad pidid ka ikka selle eest topelt maksma ja sest muusikaõppele ju tasuline ja ja siis tuli klaver osta, mille eest oli võlgu võttes seda ei olnud ka kohe niisama kapi otsast seda raha võtta ja aga ma arvan, et see on kõik siiski ära tasunud ennast, kui seda nii saab öelda, et see on võib-olla isegi kuhjaga ja kuhjaga ennast ära tasunud ja ma küll ei vahetaks oma elukutset millegi muu vastu. Ja kui sellest muusikaõppest veel natuke poetada, siis ma olen ise mõelnud, et reaalne oleks just see, et vaat kui ise peaks hakkama haridusministriks ühel päeval järsku. Et mis ma siis teeks, et ma, ma ei tea, kuidas seal muidugi kõlab, eriti idealistlikult, aga et tegelikult, kui iga laps saaks õppida pisutki mingit pilli Siis ma arvan, et meil võiks mitu vanglad kinni panna. Selle tõttu puuduvad pätid. Keemis kuulsite valitud palu läinud pühapäevasest saatest linnateatri muusikajuhi ja lauluõpetaja Riina Roosega. Sarja toimetab Haldi Normet.