Neljapäeva õhtul kogunes Eesti Rahvusraamatukogu konverentsikeskuse suurde saali päris palju inimesi. Vaatamata sellele, et oli kena kevadõhtu, soe ja ilus. Ja põhjus oli selles, et vaataja nägi esimest korda Eesti-Soome koostöös valminud dokumentaalfilmi jätkusõja viimased sõdurid. Täna on meil stuudios filmi autor Enn Säde, tere tulemast. Tere. Teie käsitleti oma filmis aega, mis on üsna problemaatiline, need on möödunud sajandi 40.-te lõpuaastad aeg, milles teatakse üsna vähe. Nagu nüüd filmist võisime näha. Ja minu meelest olete te kasutanud väga mõjusat vormi inimsaatuste kaudu, näidanud neid riikidevahelisi keerulisi suhteid. Jutt on siis nendest meestest, kes on olnud Soome sõjaväes, on olnud Soome riigile lojaalsed, aga kes ometi 40.-te lõpul anti Nõukogude Eesti nõudmisel Soome poolt välja isiklikku tragöödiat. Kui palju film on väga aus? Väga mõjus ka pikk 75 minutit ikkagi. Ja kõigele sellele vaatamata tundub mulle tõmbab vaataja hulgas esile väga erinevaid reageeringuid. Esialgu reageeringud on küll ühte väravasse olnud, ma pean hea meelega tunnistama, hiljem ilmselt tuleb ka teistsuguseid reageeringuid. Mis pikusse puutub, siis selle kohta ma mõtlesin välja oma arust väga nutika vabandusi, ma tegin oma eelmise filmi Nelly Elmar nüüd juba neli ja pool aastat tagasi, järelikult kas mul ei ole õigust siis teha 19 minutit filmi aastas? Ja teiseks seda nimetatakse 75 minutit, et tõepoolest mitte formaatne film. Nüüd selgub, et noh, koostöös ka Soome Ylesradio Göt pikkus pärast filmi läbivaatamist sellel dokumendi projekti täielikul ei tekitanud mingeid probleeme ja ma tegin eile siis kodukootud küsitlust vaatajate hulgas. Et kas kedagi painas pikkusi, ma jälgisin väga publikut. Ja ega mul ei olnud suur üllatus. Mõned inimesed ütlesid, et kas ta tõesti oli nii pikk see tähendab seda, et et valitud laad, tempo ja muu, noh, keegi peab ju saba tõstma, kes siis muu, kui ma ise on nähtust valitud õieti. Ja algul mind painas montaaži ajal, et ma lähen lõhki, noh, lubatud on teadupärast ju 56 minutit, sest sinna pidid mahtuma reklaamitralli vali kuninga lõpuks taipas, et ma ei mahuseid viitinud kuute minut, see siis oli hea olla, siis me tegime nii pika kui pikk ta pidi olema, pealegi klassik Sillart. Ta on oma toomiga Peetri filmi seitsme viie minutiga mul silme ees kogu aeg olnud, et see ei ole mitte esimene katse. Aga võimalik, et nii peabki olema. Ta tõesti ei mõjunud pikana, seda võin magada. Kuigi tunnistan, et teda on raske vaadata, sest ta on agressiivne ja ega ma seal erilisi lõõgastusi ei lase vahele. Tõepoolest kuigi ma ei ole ka eelmistes filmides seda teinud Te ise ütlesite, et see on niisugune tagasihoidlik põige ajalukku. Ega ta vist nii tagasihoidlik ei olegi? See on väga keeruline aeg, miks ta just. Ta on keeruline aeg, on tundmatu aeg ja küllap ka selle tõttu see maadlemine materjali hulgaga. Sest minu valik pani mind sundseisu. Tähendab, et sellest seltskonnast, kes anti venelastele välja on elus neli meest. Mul ei olnud mingit moraalset õigust teav ühest mehest filmi kolm välja. Tõsi, me paneme sinna eraldi peatükina Heino Mikiveri, kes ei olnud need otseselt nende väljaantavate hulgas. Kuid sellest hoolimata samal 47. aastal oma seiklusega seal esineb, see on eraldi noveljane inimlikke verist? Jaa, jaa. Aktiivse vanahärraga. Siis tuleb see pikkus iseenesest, vanainimese kõne kiirus on juba väiksem kui meil teiega siin ja ja kui kolonel Sven ise on filmimisel mulle rääkinud täis 50 lehekülge teksti, siis üks lehekülg on umbes kolm minutit, noh, eks ole, sealt see, sealt see probleem, aga omavahel öeldes mina ei pea seda probleemiks. Need olid ilusad terviklikud lood, mis sobitusid jälle omakorda tervikusse, nii et tõepoolest geniaalne lahendus selles mõttes. Üks kummaline asi küll selle filmiga toimus. Ma jälgisin iseennast kõrvalt, tegelikult. See oli mitte mu esimene film, kuigi jah, videofilmina debiteerin. Et hetkekski selle filmi monteerimise tegemisel mind ei huvitanud tulevaste kriitikute arvamus, mis ju alateadlikult alati seda õnnetut tegijat võiks painata ja teine asi. Nii nagu ma sünopsisesse selle struktuuri kirja panin niimoodi mööda lõpuni valmis tegi, mis iseenesest on väga imelik. Ja ma ei teagi, miks see nii läks, esimesest kaadrist viimaseni vahepeal muidugi loomulikult, sest ma ei teadnud veel, mis teksti ma saan kätte, aga struktuur tervikuna oli küll kohe valmis pandud. Järelikult oli seal mingisugune sisemine tõmme selles selles loos või mina ei oska seletada, kõik targemad seal, et lugu leinast ise võimalik, võimalik, ja siis mulle öeldi nii, et eilegi, et et vaatasin filmi nagu kriminaalromaani ja niiskuse tsententsid tulid minule, mis mõnevõrra üllatav on. Aga. Kui palju teil läks aega, et neid tagamaid uurida ja tundma? Oh jumal ma ei ole ju üldse ajaloolane ja õnneks ei olnud eile vist ühtegi päris ajaloost saalis. Ja aga ettevaatlik, sest ma kirjutasin siiski ühe väikese voldiku VHS koot, et vahele, kus ma tarvitan sellist sõna, et mõned faktid on allikakriitiliselt kontrollimata sellise avameelsuses tõsimeelset ajaloolased löövad mu risti. Ma võtan kogu vastutuse oma peale. Sest ajaloolaste põhiseisukoht on tänaseni, et jumala pärast ei tohi Tõsiste ajaloo allikate kallale, kas ajakirjanik seda filmi mehiks, apriorien, lollid kõik sisse, et nemad keeravad kõik vussi ja et Nõmaarid on maailma kõige ohtlikum allikas allikmaterjal rääkida mingist ajaloolisest protsessist või sündmusest? Karjudes vastu hakkan, jah, ma tean täpselt oma vanahärrade müstifikatsiooni, ma olen saanud kontrollida neid loomulikult arhiivipaberitega ja mis siis? Inimene mäletab seda ajalugu nii nagu ta tahab. Ja ei ole mina, see kohtunik, kes ütleb, et tead sa tegelikult praegu räägid valesti, ma tean, kus nad valed, vaat see oli hea sõna, kus nad ei räägita sealt. Muidugi ma tean, sest tänu nendele KGB arhiivide, kus ma tõesti mitu kuud istusin, ma tean neist rohkem, kui nad ise teavad. Aga jumala eest ei ole minu roll siin mingisugust. Ma tea kohtuniku ei või sest et ma loen, et filmi filmimehe Roll ei ole mitte mingisuguse. Ta võib, kuid ei pea olema mingi fakti truudusega hiilgamine vaid vastupidi, mind huvitab, kui soovite, lõhnad, värvid, hääled, helid, lõpuks tunded selles selles loos ja, ja kui ta sealt kusagilt mõne koha pealt ütleb. Jah, Väino, sellel vaatab kaua lakke, ütleb, et ma abiellusin 46. aastal. Tegelikult abielus 45. aastal Montaažis ütlesin kohe oi, häbi-häbi, seda oleks pidanud teadma. On see nüüd siis nii suur surmapatt, et aastaga mööda Pärdi ja nii edasi, sest põhikon vaan ju, hoitakse ju TÖÖ truult koos kogu aeg. Ja, ja teisest küljest noh, kasvõi teine vastaspoolus, ütleme, president paasikivi, kes kirjutab oma päevaraamatusse, südantlõhestavaid emotsionaalseid fraasi, et hirme ja asja hirmus asi, milles kõiges mina pean osalema, et venelastel on arusaam õiglusest tõetundest täiesti teistsugune kui lääne ja põhjamaadel. Tegelikult ma saan aru, et need fraasid on kirjutatud enese vabanduseks järeltulevatele põlvedele. Tuhkadeni mõtles, aga mis see minu asi anud. Ja samal ajal filmis on see ju äärmiselt emotsionaalne minu arust ütleme ühelt poolt siis lootuse kaotanud eesti poisid, teiselt poolt ka lootuse kaotanud president, sest mõlemad on. Me panime isegi filmi plakati peale. Meie vanahärra pastori Paul Saare ja sama vana president paasikivi Soome produtsent leidiski, ootamata kujundi. Ma ei tarvita kunagi sõna- kujund oma filmide suhtes, aga tema leidis kujundit. See film ongi kahe vanahärra siis baasiks Paul Saare vastandamine, mul oli see mõnevõrra uudis, aga miks mitte jah, tegelikult on nii, ka. Kes siis nüüd on see viimane sõdurson nüüd vaataja otsustada, kas baasigi või Paul Saar siis siit võib ka nii. Kas te mõelnud, äkki võib mõni solvuda või? Või äkki võib selline sõrmega näitamine? Loomulikult mõtlesin ja, ja kuivõrd ma deklareerisin ise endale kogu oma filmirühmal, et me teeme tegelikult vanaaegse konservatiivse filmi, kus kus kehtivad vanaaegsed eetikanormid siis ma usun. Ma otseselt ei solvanud kedagi, küll näiteks saab olema selle filmi retseptsioon, nagu nüüd öeldakse, Soome publiku hulgas päris huvitav, seda täitsa põnevusega ootan. Sest üks soome autor selles seoses kirjutas, tähendab ühe peatüki pealkiri paneb sama meeste väljaandmise suhtes pealkirjaks Soome häbi. Ma ei tarvita mitte kordagi filmist sellist mõistet üldse, sest asi on märksa komplitseeritum kui, kui ühe või teise poole häbi või mitte häbi või et see lihtsalt nii oli. Tõsi jah, mõndagi oleks võinud Soome juhtkond teisiti teha ja teisalt ma veel ütlen, et oleksid võinud meie Eesti noormehed ka teistmoodi käituda, sest nende sinisilmne naiivsus oma staatuse hindamisel rahuaegses näiliselt 47. aasta Soomes oli lihtsalt noh, karjuvalt lihtsameelne. Nad ise tunnistavad samuti seda. Üks üks soomepoiss, kes jõudis õigel ajal Rootsi põgeneda, kirjutab oma memuaarides, et poisid, pagan, kas te siis ajalehte ei lugenud, karjub niimoodi appi, sest rahu. Päris rahulepingu, noh, nii-öelda mustand ilmus juba 46. aastal, kus põhitõde olid nõukogude kodanik, tuleb välja anda, oli tegelikult juba kirjas. Nad olid siis ju ka nii noored, üle 20 mõned aastad. Selle peale rääts kogu filmi struktuur ka, et meid ei vana härradest film. Tõsi küll, see on minu mingi alateadlik võitlus meie filmi käivitamiste ja rahastajatega. Ma olen istunud ise ekspertkomisjonis neli aastat ja, ja ma tean täpselt, kui seda tüüpi filmide esildisi tulid siis noh, näiteks mu hea sõber Jaan Ruus ütles juba jälle vanad mehed. Ja, ja selle tõttu ma läbi terve filmi viin küll diktoritekstis seda, et Väino oli 22 aastane ja Paul oli 24 aastane ja teine Paul All rooli, ainult 20 70 olid noored poisid, kõik olid noored, naised, aastased lapsed. Tule taevas appi kogu elu ees. Et, et selles mõttes küll vanamees räägib, kuid tegelikult on jutt noortest poistest. Kas oli vahel tunne ka, et materjal nagu osutab natuke vastupanu? Hea kolleeg, keda ma alles kaks nädalat tagasi nägin, Valli Anderson armastas kasutada, kui ta oli tegevrežissöör seda terminit. Ja Ma olin noor poiss ja ei olnud veel vist ühtegi dokki teinud, rezis ei, muidugi ei olnud teinud. Ja kui ta helisaalist tarvitas materjal paneb vastu, siis, siis ma toppisin selle mõist tema aju kurdudesse, ema üle elus seda tarvitanud materjale paneb vastu. Ma võin siis öelda, et tuua teise näite. Ott Kangilaski kirjutas oma jutulõngast kunagi ühe niisuguse mõnusa fraasi sama asja peale. Et kunstnik oli konstrueerinud kujundi ja parasjagu mõtestas seda. Need on need mõisted, millega mina ei apelleeri oma oma asjas. Ta tegelikult režissööri naisega, Diana ma hoidun kõikvõimalikest sellistest kõlavatest fraasidest ja et materjal oli keeruline ja, ja et materjali oli palju ja et materjalist välja filtreerimine oli valuline, seda kindlasti. Ma mõtlesin peaaegu sõna-sõnalt, kas oli vahel ka kusagile ligi pääseda. Keeruline. Oleneb, millele ma väga lootsin näiteks Soomest leida selle julgeolekupolitsei või siis filmis me kasutame soome lühendit, Valpo uurijaid. Soome ajaloolane, mine, konsultant ütleb, et ei ole kedagi elus. Sellest oli kahju. Samuti nagu tõsi, ma otsinud Eestis ühtegi KGB meest, me olime kunagi ammu otsinud neid erinevalt näiteks vene maagaagebežnikutest, kes sätivad ennast filmistuudiote ukse taha järjekorda, sest nad tahavad ajalukku pääseda oneissi kagebešniku põõsas nad ei julge, võimalik, et see, see liiga valuline suhe kahe rahvusgrupi vahel on see, mis neid. Kuigi võib-olla sent surmale võlgu ei oleks viimane aeg rääkida. Need asjad on tänaseni kõik kätte saamata, see sellest on kahju. Teisalt oli suur Rõõm jällegi avastada arhiivides asju, mille peale noh, näiteks teised filmi meedianud komistanud. No tõesõna, mul on hea meel, et et me Soome sõjaarhiivi filmiosakonnas leidsime ka soomepoistele endile tundmatu 10 minutit filmimaterjali eesti soomepoistest, neil on neljandast augustist ja see oli nii suur heameel, et, et ma panin isegi vahetiitri filmi. Et selle on filminud A Voomala. Et sügav kummardus Soome kolleegile, see on töömaterjal, mida minu andmetel või ütleme nii 90 protsenti ei ole kunagi kasutanud teatud ma kasutan seda ainult üks minut sellest 10-st minutist, mitte sellepärast, et ta kallis on, vaid sellepärast, et see film ei ole veel päris soomepoistest 3000-st 500-st mehest. Et jäägu see mõnele teisele tegijale sees, see on iseenesest põnev materjal, aga ta vilksatab läbi ja nüüd selgub eile kuulsin et saalis kaks või kolm vana rott tundsid tuttavaid ära, ma ajasin jälgi taga ja minu head konsultandid, Raul, kuutne, teised ei tundnud ühtegi, nagu nüüd selgus, et on, siis võta, mis saab põnevatel nähagi oma sõpru 58 aastat tagasi filmitena, tõsi muidugi, tummfilm tähendab heli, seal ei olnud kaasas. Ja, ja teine asi siis nendes paber arhiivides sattusime põnevate asjade peale näiteks. Mul oleks väga kaua aega, kuni ma oma maneeži arhiivist leidsin üles NKVD või siis KGB KGB-s köidetud vene keelt ja tõlgitud kõikide soomepoiste registrid. Siis umbes 4000 nime. Ma teadsin kaudselt, et need peavad Eestis olema. Ja mul läks väga kaua aega ja ka maneeži arhiivitöötajad ei suutnud mind kuidagi aidata, sest et noh, ma ei teadnud, mis, mis pagana nimed seal see on. Ja pärast siis, kui ma olin kaudsel teel nad kätte saanud, siis selgus, et, et on mingisuguse omaaegse rahvakomissaride nõukogu poolkinnises või midagi niisugust, oli niimoodi nende numbrid, välja arvatud üks kark, mis mis sel hetkel oli mingi segadusest, et kadunud ja suur rõõm oli siis Soome riigiarhiivis nende paberite originaalid näha ja filmida üles, mis olid siis soomlaste poolt vene keelde tõlgitud erinevalt Tallinnas olevatest KGB arhiividest, kus kõik On tähestikuliselt korrastatud nummerdatud, kinni köidetud olid Soomes on täiesti Spraadilises segaduses ja ma küsisin Soome arhiivitöötajad, et miks te korrastanud. Siis ta naeris ja ütles, et võib küll, aga kes maksab? Ja filmimehe jaoks, need on ju suured hetked, ütleme siis niimoodi. Helge Enn, Säde, mis sellest filmist nüüd edasi saab? Tegelikult on ju seda näinud ainult käputäis inimesi. Filmist kõigepealt ma pean tegema neid soomekeelse versiooni sellest ja Soome Ylesradio, kellega kaudselt oleme koostöös, volitas meid ise tegema soomekeelse versiooni, mis on iseenesest põnev ja ma olen sellest ise huvitatud teha siin, et oleks korrektne, sest mul on kurbi kogemusi nende tõlketöödega võõrsil eelmiste filmidega. Ja teiseks siis. Tuleb ta eetrisse, mis saab siis film muud teha ja kolmandaks me tegime juba väikesi tiraaži kassette. Eilegi osalt müüsime, osalt jagasime seal, nii et näpud olid põhja 50 kassett ja tänaseks ei olnud ühtegi alles. Sest noh, niisugune film tõenäoliselt tõepoolest tahab teistkordset vaatamist. Naiseõde on Vändra ajalooõpetaja, ta ütles, et see on kõige klassikalisem materjal. Kui see nii oleks, oleksime õudselt õnnelik. Aga muidu on filmide saatus ju nii nagu ta on ise teat üks, kaks korda, ma olen realist ja saan aru, et seda tüüpi film ei huvita ühtegi festivali ümber Läänemere kaugematest kohtadest rääkimata, niiet. Nii ta lihtsalt on. Nii et Eesti televisioonist sügisel ja Ilmar Raagi kooli mul veel enne käivitamist kokkulepiti, et kui ta veel ei olnud nii kõrge posti peal. Sest nüüd me ei saa muidu Eesti filmi sihtasutus, sest raha, kui me ei näita eeldatavat levi osalist ja siis noh, Ilmar kirjutas sellise heatahtliku paberit jah, tõepoolest son näit. Ma usun, et näitab küll. Ja ma usun, et nad elavadki selle 15 minutit alla lükkavad teisi saated natuke eemale, mis siis nii hirmsat on. Nii et see on see filmimine saatus. Vanasti jah, kui me tegime mängufilmi Tallinnfilmi, siis oli terendas meie ees lai impeerium ja ja me saime eripreemiat, kui mängufilmi vaatas näiteks 17 miljonit inimest, nüüd me oleme Eestis kohutavalt õnnelikud. Karu südant, Arviva filme, millest lõpus natuke kaasa aitasin, on vaadanud juba 23000 inimest reliikviad saates omal ajal 800000, noh, need on need numbrid, millest me nüüd helbime ja ma ei väsi kordamast masinnädalat tagasi. Jüri Aarma, telesaateski hõikasin telefonist vahele, et samal ajal meie filme siis Eesti film on eesti televisioonidest siis kõikidel kanalitel 2000. aastal vaadanud. Uskuge või ärge uskuge kõrvu neli ja pool miljonit eestlast. Et et rohkem ei suuda. Üks kujutage ette teatrilavastajat, kelle etendust vaatab 200000 inimest. See on praktiliselt terve lauluväljaku täis. Aga minu viimast filmi vaatas Eesti Televisioonis 200000 inimest. Noh, see on midagi niisugust, seda tähendab füüsiliselt mina, mina tajusin 10000 inimestel väga palju jalgpallisuured, jalgpalliväljakud on palju, 30 kuni 70000, esin äkki 200000 vaatajat. Eks ole siis nii, et, et kui kui eksminister Allik kunagi väitlusfilmimeestega. Me süüdistame teda teatriministriks olemisest, sest teater saab Eesti filmist rohkem kuus korda raha. Et eesti teatrivaated on kusagil 600 kuni 8000, aga eesti filmivaated on ainult 50000, siis, siis esiteks ta teeb ühe loogikavea. Ta ei täpsusta, kui palju eesti teatrites vaatleb eesti algupärandid, kõik Eesti filmid, algupärandid ja teiseks, ta jätab täiesti kõrvale televisiooni vaatajad. Nii et selle koha pealt me lööme teatrivaatajaid mütsiga. No igal juhul on haa, et vähemasti Eesti Televisioon sellest huvitub ja teile, Enn, Säde, ütlen ma veel kord, palju õnne õnnestumise puhul, see oli tõesti suurepärane film.