Kiinismade kordame valitud palu läinud pühapäevasest saatest kodulinna liikumise juhi Tiina Mägiga. Majad maad on ja lähevad, aga inimlikud suhted on ainukesed sead. Neid ei võta mitte keegi ära ei siin ega seal elus olnud ja need jäävad vot nendest samadest suhetest taovski nagu rääkida sellepärast et sedasama rikkust, mis on meie enda loodud meie enda luua kipume vahel väga halvasti sellega ümber käima ja teda nagu ära kaotama või, või mitte õigesti hindama. On päris raske vahel mõelda. Kogeda ja teada, et on olnud inimesi, kes on tähendanud Eesti maaelule palju mõnele tööle, väga palju nüüd on hinnatud, töid on pärjatud, nende järgi on elatud. Ja kui siis ükskord nende elu saab otsa ja saab otsa kusagil tundmatus kohas ja enam ei leidub kedagi kes võtaks ja saadaks selle inimese isegi tema viimsele maisele teel siis lisaks kurbusel on see lihtsalt. Ma arvan, raiskamine sellepärast, et selle inimese mõistus, teod ja kogu elatud elu oleks väärt raamatuid. Ja neid juhuseid on ju palju. Millegipärast võtame ja, ja pärijame ja hindame igasuguseid ühepäevaliblikaid väga kõrgelt. Aga väga tihti unustame elutöid. Või meenutame neid liiga hilja siis kui need ei aita enam uue töö tegemisel aas. Ja kuidagi kuidagi see hoolimatus üksteise suhtes inimeste suhtes on, on üldse valus. Ja Ma arvan, et meil ei oleks selle vea parandamiseks vaja mitte mitte konsultatsiooni võtta Rootsi firmadelt ja Ameerika firmadelt ja teha suhtekorralduse, malle ja, ja kõiki muid, vaid me peaksime lihtsalt istuma korraks maha ja vaatame iseendasse ja oskama ise ajada need asjad niimoodi korda, et et me üksteisele haiget ei teeks. Mitte ei ole nii palju, et me võiksime 11 ära unustada. Ikka põrgulikult vähe neid Eesti inimesi siin siin maamuna peal me ei räägi mitte ainult Eestimaa peal. Ja me peaksime olema kõik väga arvel ja kõik väga täpselt arvel mitte ainult isikutena, vaid ka oma võimetega oma oma võimalustega seda elu edasi viia ja arendada. Ja ei tohiks liiga vara ära olla unustatud see osa, kes on suutelised rohkemaks ja kauemaks. Sellepärast et kui me seda kipume tegema, siis siis ei tule nagu pärast tegijaid, eriti peale. Mul oli eile üks niisugune tore lugu. Rääkisime vanade tuttavatega ja tuli juttu sellest, kes lapsed viitsivad majapidamistööd teha või ei vits. Kas neile meeldib meeldinud kevadine aeg aias askeldada ja ja jahu ja õues midagi teha peale müramis? Tuleb välja viitsivad küll, aga enne tuleb teha leping. Tuleb teha leping, et üks peenar väärtust ta näiteks väljas. Peenarde rajamisel tuleb väärtustada peenar hindega, mis tema eest siis saadaks, on siis 20 senti või on see siis kroone? Tähendab kui seitsme vastane laps praegu näeb tehingut isegi tehes head oma perele näeb selles tehingut aga mitte tegemise rõõmu. Ja kui pere läheb sellega kaasa, ütleb, et see on mäng siis minu meelest on see kuritegu. Kui või inimlik suhe pannakse seitsmeaastasele lapsele rahalisse ärilisse tehingu skeemi mainib, ütleks ma, et me oleme kuskil kuskil väga kummalise mere peal ja sealt ääre pealt äratulek on, on juba päris raske veel niisuguseid kurbi mõtteid. Et milleks ja kuidas, mida väärtustame? Me räägime palju siin Tallinna vanalinnas nii-öelda renoveerimisest ja ja korrastamisest ja summadest, mis selleks on eraldatud ja mainest ja maine müümisest ja mainega müümisest ja kõigest muust. Aga hinnata tegelikkust on tunduvalt keerulisem ja raskem. Toon näite. Presenteeriti väga koostetaallastega Taani kuninga aias kui seal tehti meeletut rahade eest möödunud aastal heakorratöid, kui oli söömed valgustuslilled, sillutus, planeering, istumised, astumised pidi olema õhustik, modernsus koos ajaloolise taustaga ja kõik muu tegelikkus. Laternat lõhutakse iga päev. Pinkide peale istuta vaid pingid, seistakse. Pingid on täis kirjutatud roppusi, seinad on täis kirjutatud roppusi. Umbes 100 kuni 200. On seda lihtsalt jõuravat hulka, kes seal iga õhtul kella seitsmest 11-ni aega veedab. Ükski turist sinna julge minna juba eemalt, sest turismigrupid juba teavad, neid hoiatatakse, palun, ärge sealt läbi minge, sest te võite jääda ilma rahast ja elust. Seal töötab turistidele määratud näitsik, kohvik, mis töötada ei saa, sest publik laisa. Tekib küsimus, miks. Ei hakka keegi võtma tagasi ta heakorrastus ja tegema uuesti musta maa kuid miks ei tehta midagi selleks, et lõpetada ära see tõeline terror, mis seal üleval on? No miks tehakse kulutused meeletud ühele poole ja minimaalset teisele poole, aga lõppkokkuvõttes tulemusi mitte null, vaid miinus? Tupe õhtusel ajal ei ole enam koht, kus inimene võiks julgelt rahulikult liikuda. Ma arvan, sama saatus ootab ülejäänud, ülejäänud tänavust noh, nii-öelda lihvi saavaid kohti, sest et nad lihtsalt vallutatakse järgmise seltskonna poolt ja sealt edasi keegi enam ei, kedagi enam ei huvita, sest see lihtsalt on nii ja kogu lugu. Selle asemel, et algsel koht, kuhu tõesti võib minna, see, kes ei taha minna kõrtsi kohvikusse istute sõbragisel pingi peale tööd, kallistada, klatšida, rääkida tööst pole võimalik. Minu meelest suure ringiga ma nii väga tahaksin. Lapsed elaksid koos sõprusega, nad elaksid koos armastusega, nad elaksid koos lugupidamisega juba maast madalast ja siis ei tuleks neid probleeme, millega meie nüüd praegu siin sipleme, kes on aus ja kes on ebaaus ja kes on ustav ja kes ei ole ustav ja, ja kes kõigub, kui vitsakesin tuules ja see oleks rohkem neid mände, mis ei kõigu. Ja neid rahne, mis ei, ei, kolis edasi-tagasi. Ühesõnaga peame ennast kokku võtma ja oma lastele rohkem andma seda, mille pealt tuleks armastus enda vastu ja teiste vastu. Geenis kuulsite valitud palu läinud pühapäevasest saatest kodulinna liikumise juhi Tiina Mägiga sarja toimetab Haldi Normet.