Kirikuelu head kuulajad tänases kirikuelu saates räägime Viljandis toimunud koraalimaratonist. Maratoni käigus lauldi läbi kõik kiriku laulu- ja palveraamatu viisid. Tutvume ka kirikutekstiilidega ning nende sümboolikaga. Räägime kiriku noortepäevadest, mis viidi seekord läbi Pariisi külas. Kirikuelu. Saadet juhib Meelis Süld. Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriajaloo magister ja Tallinna Jaani koguduse liige Marju Rabe teie kaitsesite sel aastal oma magistritööd teemal Eesti luterliku kirikutekstiilid aastatel 1917 kuni aastal 2000. Mis pärast sellise teema üldse valisite või mispärast teil hakkas see luterliku kirikutekstiilide teema huvi pakkuma? Sellepärast, et tekstiilid on ju kirikutes olemas, aga nende kohta ei olnud kuskilt midagi lugeda, aga midagi teada. Ja mind hakkas huvitama, mis asi see on, kes on neid teinud, miks on neid teinud, kuidas tehtud kuidas on nende tegemine arenenud? Nad on üks osa jumalateenistusest ja üks põhjus, miks ma seda tegin, oli ka see, et minul paluti kunagi tikkideks väike karika puhastamise rätik. Sealse huvi algas. Mida me mõistame üldse kirikutekstiilide all, missugused riideesemed kuuluvad sinna? Kirikutekstiilid neid võib vaadelda nii laiemalt kui ka kitsamalt. Mina võtsin luteri kirikus vaatluse alla kõik tekstiilid, mida kasutatakse jumalateenistusel või kiriklikel talitustel. Sinna kuuluvad nii vaimulikke, rõivad kui ka altarilina armulauatekstiilid liturgiliste värvitekstiilid, millega kaetakse altarivõret Nonii kirstu raami kateteni välja. Mis tähendus nendel tekstiilide kõikidel täpsemalt on, need on mõnikord ühte värvi teise jumalateenistuse ajal on need teist värvi, need altarikatted ja kantslikatted. Värvastab kirikuaasta perioodile ja nad aitavad kirikuliste mõtteid suunata. Kirikutekstiilide ülesanne on aidata jumalateenistusel. Aga võtame nüüd needsamad värvid ette. Tavaliselt on altarikate rohelist värvi, mida see tähendab ja mida see sümboliseerib? See on elu ja lootuse värv, mis on sellistel perioodidel, kus ei ole suuri pühasid. Punane on nelipühadevärv. On rõõmuvärv Püha Vaimu värv. See on suurte pühadevärv. Ja kui me läheme kirikusse jõulude ajal või advendiajal, siis on seal valged katted. Jah, on puhtuse värv. Ja musta värvi on ka mõnikord. Musta värvi on nüüd väga harva, seda on kas kirikuaasta viimasel pühal siis surnute mälestuspüha ja kasutatud on varem teda rohkem just nimelt suurel reedel. Ka see kasutamine väheneb, kuna mustan sügava leinavärv ja kristlase jaoks teda ei taheta kasutada, kuna kristlane elab rõõmus, ütleme, sellist põhjendust on kasutatud. Ja üks värv veel on violetne, mida ma olen näinud aegajalt. See on paastuaja värv, paastuaeg, kui inimene on tagasihoidlikum. Mõtlikum mõtleb Kristuse kannatustele ja valmistab ennast ette pühadeks ülestõusmisrõõmuks. Kas need värvid, mis nüüd on altarikate peal, kas needsamad värvid tulevad esile ka näiteks vaimuliku riietuses samal perioodil? Jah, kui vaimulik annab kaasulatias toolat. Kui ta kannab ta laari, siis ei tule. Kaasulastola albada Laar, mis neil kõigil vahetan kõige tavalisem riietusese, mis vaimulikel on olnud läbi aegade, on vist talar. See on, kuidas kusagil Eestis on küll ta niivõrd juurdunud, et osadel inimestel on siiamaani raske vastu võtta kaasulati Albat. Samas on kaasoleja halba näiteks Rootsi luterlikus kirikus olnud pärast reformatsiooni kogu aeg kasutusel. Aga millal nad õigupoolest kadusid kasutuselt Eesti luterlikus kirikus, selle kohta on erinevaid andmeid. Kindlalt on teada, et 19. sajandi algusest on olnud talari kandmine ainuvalitsev. Täna on siis must kuub. Must kuub ja kirikuõpetaja kuub volditud halba valget värvi nagu nimetus ütleb. Kas neil on mingisugune sümboolne tähendus, mida Laar ja halba, mis on valget värvi? Talaron õpetlase riietus, mis on tulnud Martin Luteri kuuest ja tal poolset tähendust ei ole. Sümboolne tähendus on küll kaasulal Stolal, Albal, nendel vaimulike rõivastel, mis on siis pärit katoliku kirikust halba jällegi nagu värv on valge puhtuse värv. Asula on selline rõivaese eest kinnine keebi, vaatame, mis pannakse üle pea. Kellukesekujuline vorm on läbi ajaloo olnud erinev, kas ta on katnud, näed või on ainult ulatunud kuni õlgadeni. Et praegune vorm on selline, mis siis on see laiem variant, mida kasutati hiliskeskajal, et seda vormi nüüd kasutatakse jälle uuesti. Kaasula on armulaari tuss, mis katab kinni nagu selle isiku tähendab preestri Stola on kitsas selline riideese, mis ripub alla Yorki õlgadelt ja ta on kaunistatud tavaliselt kolme ristiga aga seal võib-olla kõikisuguseid muid kaunistusi, kristlikke sümboleid. Poola on ikke, mis meenutab seda, et preester vis õpetaja on teenija, et ta on inimeste teenija, et ta on sellele tööle kutsutud ja seatud. See ajavahemik 1917 kuni 2000, mil te olete uurinud kirikutekstiilide kasutamist, muutumist ja samas ka valmistamist missugused on need põhilised etapid, mida te olete selles ajavahemikus välja toonud? Ma olen vaadanud kolme etapi, see on siis aastast 1917 kuni 1940, aastast 1940 kuni 1990.-te aastateni. Ja siis viimane periood 1990.-test aastatest kuni 2000. aastani. Ja need etapid erinevad siis selle poolest, kes neid esemeid valmistas, kuidas ta tööd organiseeriti ja kuivõrd oli kunstniku osalus selles töös. Kui nüüd kirjeldada natukene seda neid perioode, siis võiks arvata, et kirikutekstiilid olid rikkamad ja kirikutekstiile valmistati võib-olla rohkem just sellel esimesel perioodil, kui oli meie esimene Eesti vabariigi aeg. Nii ja naa, selge on see, et koos oma riigi loomisega stabiilsuse tõusuga hakati rohkem tähelepanu pöörama tekstiilide valmistamisele. Aga samas ega ta ei jäänud ka ju siin nõukogude perioodil soiku, sest seal oli see koguduseliikmete käsitööd oskavate naiste töö ja nad on teinud väga suure töö ära ja see väga ilusaid esemeid on tehtud. Samas meil ei ole nagu võrdluseks vaadata üheksateistkümnendat sajandit puna seda perioodi ei ole keegi uurinud ja suhteliselt vähe on esemeid säilinud, et seal on veel väga palju küsimusi, et kuivõrd muutusse tegemine võrreldes siis aga mis oli enne vaba rahvakiriku loomist Kes tänapäeval valmistavad kirikutekstiile? Tänapäeval koguduse liikmed valmisid, istuvad kahjuks tundub, et et nende osalus hakkab natukene vähenema, kuna tegijaid inimesi napib. Et siit noortele koguduse liikmetele üleskutse, vaadake, kas on teie koguduses vaja midagi teha ja olge julged tegema, siis tehakse kirikutekstiile õmblusfirmast, toola, nüüd on päris mitu huvitavat tööd, on tehtud Viljandi kultuurikolledži tudengite poolt millest kahjuks küll kõik ei ole läinud töösse, aga seal on tehtud seinavaip, Viru-Jaagupi kirik, klasse, hiljuti valmis pulmavaip Viljandi Jaani kirikusse. Ega tegijaid praegu eriti rohkem nimetada saagi. Kas need tekstiilid on ka muutunud, ma mõtlen, et sümboolselt vist ei tohiks olla mingisuguseid muutusi, aga valmistamise viis ja materjalid, kas need on muutunud? Jah, kindlasti muutunud on materjalid. Iseloomulik on see, et kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel hakati neid tegema villasest kangast, kuna varem oli see ametirüüs. Aga huvitav on see, et kuni viimaste aastateni on nagu põhiline kaunistusviis olnud tikand ja kangakudumistehnikad on tulnud nüüd tõesti alles viimastel aastakümnetel, et võrreldes Soome kirikuga, kus on neid kasutatud juba aastakümneid, siis Eestis on ja nõnda muidugi on Eestis palju, kasutades heegelpitsi linade valmistamisel. Kui palju on tulnud meie eesti luterlikku kirikusse just viimase 10 aasta jooksul kõiksuguseid Soome ja Rootsi ja Norra majutusi? On kingitud tekstiile ja need on ühte ja teise kohta kingitud, aga aga ma ei ütleks, et nende mõju väga suur on. Küll on tekstiilidega omandamisel otsitud eeskuju siia leitud neid ka kirikutekstiile valmistavate firmade kataloogidest. Noh, natuke on seda mõju tunda, aga ta ei ole veel valdav. Kas kirikutekstiilid on kuidagimoodi ka rahvuslikud, kas meie Eesti motiive rahvuslikke motiive on ka nendes? Ja natuke leiab, on leida neid nii enne teist maailmasõda tehtud esemetes kui ka siin vahepeal, sellel Nõukogude perioodil ja viimasel aastakümnel on muidugi need esemed, mis on teinud Anu raud ja mis on tehtud Viljandi kultuurikolledžis. Need on tõesti vahvad Macoloriidilt jahmutiividelt. Kas peale Viljandi kultuurikolledži on ka veel teadomand õppeasutust, kus ka osaliselt seda õpitaks, kuidas teha, mismoodi teha kirikutekstiile? Ei, mina ei tea, ei ole sellist kasutust. Ma tahaksin tänada kõiki neid kogudusi, kirikuõpetajaid ja koguduse töötajaid, kes on mind vastu võtnud ja kellaaega ma olen kuulutanud, et suur tänu neile. Ja samas tahan öelda, et minut, see ei ole lõppenud. Ma tahan veel käia kirikutes vaadata, mis kusagil on, sest ma olen suhteliselt väikse hulga jõudnud siiski läbi käia, neid on umbes 30 kirikut seni ja samas ma olen imelik igasuguse informatsiooni eest, mis mulle antakse vast kõige rohkem. Ma tahaksin kokku saada inimestega, kes on ise neid esemeid teinud, kui nad ise tahavad rääkida sellest, kuidas nad neid on teinud. Või kui keegi tahab teada anda mõnest huvitavast esemest, mis on tema kirikus siis võib mulle kas kirjutada aadressil Marju Roobe, postkast 1652, indeks üks, null kuus null kaks Tallinn või helistada Tallinna telefonil kuus viis kuus neli neli seitse-kaheksa. Aga nüüd, kui te olete käinud läbi 30 kirikut ja vaadanud neid erinevaid tekstiile, kas teil on siis jäänud ka meelde mõni kirik, mille tekstiilid just eriti on silma paistnud, kus on näha palju kunstnikuga? Kunstnikukätt on näha Haapsalu Toomkirikus Viljandi Jaani kirikus, aga ma pean ütlema kirikute kohta seda, et kui ma olen helistanud kirikutesse ütelnud, et ma tahan tulla, siis tavaliselt mulle öeldakse, et oi, meil ei ole midagi huvitavat. Samas igast kirikust leidnud midagi põnevat, midagi köitvat imetlusväärset, nii et võiks nimetada nii üht kui teist, kus midagi huvitavat leida. Aitäh teile selle ülevaate eest kirikutekstidest. Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriloo magister ja Tallinna Jaani koguduse liige Marju Raave. Kolmapäeva hommikust kuni neljapäeva õhtuni kestis Viljandis koraalimaraton vaprad lauljad seadsid eesmärgiks laulda läbi kõik kiriku laulu- ja palveraamatu. 478 laulu. Koraalimaratonist käis osa võtmas ka Eesti raadioreporter Piret rist Viljandist. Kolme ja poole aastane heline osales ka koraani maratonil ja laulis eeslauljana ühte ilusaimad laste. Kui laulu aga see, mis Viljandi Pauluse kirikus toimus, põllul lihtsalt laulmine vaid kaasamõtlemine iseendaga olemine. Kogu kirik oli nagu täitunud, mingi erilise vaimsusega, erilise siirusega. Koraan lihtsalt ei lauldud, nendega oldi koos. Ja seda tundsin ma siis, kui astusin sisse kiriku uksest koraani toni alguses, esimesel päeval, teisel päeval või siis öösel kell pool üks. Maraton tähendas algselt sõnumi viimist nõnda väärikalt, et sõnumiviija on suuteline sellega üle andma. Ja seda mitte teistest ette rutates. 36 tundi ehk siis kaks päeva ja üks öö Viljandi Pauluse kirikus koraale lauldes tõestasid, et maratoni algset mõistet on võimalik taastada ka meil siin Eestis. Kuid kas kiriku laulu- ja palveraamatu läbi laulmine pakkus üllatusi lauljatele ja koorijuhtidele endile? Koraalimaratonil osalenud koorijuht Külli Salumäe? Oli kahtlemata ma avastasin, et just nende vähe lauldud koraalide hulgas on palju tõeliselt meeldivaid vaheldusrikkaid koraale. Tõepoolest, nende viisid on veidikene komplitseeritum, sest nad võivad pärineda üsna vanast ajast ja tavapärane kodus, kes iga pühapäevaselt kirikus käib, võib-olla tõepoolest saab raskustega nendega hakkama, aga ma avastasin enda jaoks mitu, mitu toredat uut koraali ja teine panek, mis ma tegin, mida muidu ei ole nii väga arugi saanud, et meie koraaliraamatus on tõepoolest väga palju korduvaid viise millele on tehtud hulgaliselt uusi sõnu. Ja see näitab seda, et koguduste liikmed või pastorid või muusikud on tundnud vajadust ka oma usulisi tõekspidamisi välja öelda ja leidnud selleks siis endale kõige mugavama või meelepärasema viisi, et väljendada selles imelises vormis läbi paali laulduna koos kogudusega seda, mida nad tunnevad. Hea meeleolu valitseb selline vaimne, kristlik ja sama rõõmus helgelt. Ma arvan, et koraalimaraton on kantud sellest samast koostegemise meeleolust ja ma ise tundsin öösel lauldes, missugust tugema säin, kui ma leidsin, et paar minu koorilauljad tulid mulle kõrvale laulma, kuigi mu enda hääl oli juba üsna väsinud. Et ma kohe kutsusin ka ise koos nendega tegemine oli hoopis midagi muud kui üksi selle laulu vedamine või laulmine, need, kes selle sinna nüüd valdavad, läbi teinud muidugi mõnetunnise puhkusega vahepeal mina hakkan nüüd alles aru saama, kui suure tähendusega tegelikult seeläbi laulmine on minu jaoks olnud väga paljude inimestega kooslaulmine. Nii et sõnum siit Viljandi Pauluse kirikust koraalimaratoni näol on viidud, saab nii-öelda Külli Salumäe kindlasti. Ja ma vaatan, et on ka palju päris niisugust nutikat eeltööd tehtud, et meil on väga palju erinevaid muusikuid, kes kaasa teevad rahvamuusikuid kui levimuusikud. Nende interpretatsioon koraalist on teine kui tavalise kirikumuusika all. Ma arvan, et me suudame teineteist vastastikku viljastada. Ma tean, et siit mõnedki levimuusikud lahkusid kas ostetud või kingituseks saadud lauluraamatuga, meil tekib ilmsed ideid selle muusika interpreteerimisel ja teiselt poolt, kui meie kuuleme, kuidas tori muusiku raali harmooniseerib siis see on hoopis midagi muud kui see, mis meile igapäevaselt kõrva hakkab. Aga ütleme, need läbi lauldud garaalide, lauljate kaupa liigendatud kavad, et tekstid, mida siin vahepeal on kuuldud, need särgid ja kannavad tegelikult seda ideed edasi, hakatakse küsima, mis see oli ja milleks oli. Ja ma loodan väga, et see ei ole esimene ja viimane kord ja järgmine kord me suudame seda võib-olla veel tuumakamalt teha. Koreani maratoni idee autor Ene Salumäe arvates tõestas korooni maraton ka seda, et kraatena on kirikus võimalik ja huvitav kasutada erinevaid pille. Loodan küll, et inimesed satsid ideid ja, ja võib-olla isegi rohkem nagu sellist julgust, sest ma arvan, et nii mõnigi on mõelnud, et teda koraali võistlema, kitarr, tegevusi ta võiks teha mingi muu pilliga on nagu selline sisemine kartus või mingi selline selline teadmine kuskilt jäänud, et koraale saadetakse oreliga, nii on alati olnud ja nii peab alati jääma, et ma loodan, et me murdsime võib-olla niisuguse teadmise andsime inimestele julgust ainult head, muidu siin ongi silma hakanud ja näiteks, kui ma öösel paariks tunniks läksin siit ära, ma ei tahtnud tegelikult ritta minna, aga lihtsalt. Ma mõtlesin juba natukene homse päeva peale ja sellepärast läksin korraks kaks tundi magasin. Et ma tagasi tulin. Siis see, see soojus, need ime, tõeliselt rõõmsad näod, mis mulle öösel kell kaks vastu vaatasid. Ja siis siis ma sain, nagu ma veendusin, et see üritus on, on täitnud vähemalt ühe osa kindlasti. Ta tekitab inimestes sellise hea tunde, rõõmsa tunde, kui ma olen nüüd küsitlenud neid noori, kes on terve öö siin olnud, laulnud, maganud magamiskotis kuskil siin kirikus pinkide peal, see oli ka nad tundsid, et nende koduse nende kindlus Nad ütlesid ka, et nad on saanud nii palju selge, et nii palju jõudu nad on avastanud nii palju uusi laule. Nad on avastanud nii palju uusi jooni nendes lauludes, mida nad arvasid. Nad juba teavad ja tunnevad. Eesti esimese koraalimaratoni nii-öelda võõrustaja Viljandi Pauluse koguduse õpetaja Mart Salumäe ja koraalima Atoni kõige vanema ja kõige vapram osaleja Salmega. Vestlesin siis, kui koraalimaraton oli kestnud 30 tundi, alustab Viljandi Pauluse koguduse õpetaja Mart Salumäe. On väga hästi rahvas laulnud ja, ja väga hästi on inimesed vastu pidanud. Hääled ei ole sugugi mitte ära lõppenud ja, ja laulud ei ole ka veel mitte ära lõppenud. Aga kui ma vaatasin siin nüüd sõda registreerimisnimekirja, siis mõni tund tagasi oli registreeringuid 271, aga vahepeal on üks paarkümmend inimest küll juurde tulnud. See tähendab seda, et õige pea on 300 inimest juba siinsel maratonil osalenud, see tähendab seda, et nad on mingisuguse osa sellest maratoni teekonnast meiega kaasa laulnud. Ja, ja neid kohti, kust inimesi siin on, on ääretult palju Eestis Maal on noh, ütleme kõik suuremad linnad siin Tallinn, Tartu, Viljandi, Pärnu ja lisaks sellele on siis veel ära märgitud Helsingi Mikkeli Stockholmi Rootsi kogudus, Sokolov, Eesti kogudus. Siis keegi kirjutab oma kodumaaks Saksamaa ja keegi ei ole oma kodumaaks kirjutanud Latvia. Nii et võib öelda, et rahvusvaheline koraalimaraton Aga meil finit koraalimaratonil on ka selliseid tublisid inimesi, kes on kogu selle maratoni aja kohal olnud. Me ajame praegu juttu selle pärast, et me oleme graafikust ees ja me tegime 20 minutilise vaheaja. Aga kui nendest tublidest inimestest rääkida, siis Viljandi Pauluse koguduse õpetaja tutvustab meile kõigepealt seda inimeste, siis tema ise ka räägib natuke. Salme on meil igapühapäevane kirikuline ja, ja alati, kui kirikus midagi toimub, siis on ta siin kirikus ja ta on selle koraalimaratoni algusest kuni siiamaani vapralt vastu pidanud. Nooremad inimesed on vahepeal magamas ja söömas käinud, tema on kogu aeg olnud ja kaasa laulnud. Et see on meile kõigile suureks eeskujuks. Olete ise ka Pauluse koguduse liige ja mina olen Pauluse koguduse liige, eile hommikul kell üheksa tulin siiamaani, kuidas hääl vastu peab? Natukene käriseb, läheb jälle paremaks, vodka, laulan. Sel nädalavahetusel olid jällegi kiriku noortepäevad ja seekord toimusid need Pariisi külas. Kiriku noortepäevadel on alati olnud ka üks teema, mis on siis ühendanud kõiki neid päevi. Eesti Evangeelse luterliku kiriku noorsootöö keskuse peasekretär Mari-Ann Oviir, mis on valitud selle aasta kirikupäevade selliseks juhtmõtteks või lauseks? Teemaks oli teekond kaevule ja mõtteks on siis see, et me tänapäeva inimestel on kõigil pole kiire. Kõik liiguvad ühest punktist tihti saagi, mis on selle eesmärgiks, et me nagu liigume sihitult ringi, aga ei võta endale aega ütlemiseks, miks, miks me midagi teeme? Ja see teekond kaevule, kaev peaks olema siis midagi vaimulikku, midagi sügavamat. Teekond siis jumala poole. Just et teekond sissepoole Natukene eneseanalüüsi ja aja mahavõtmist, aga mispärast on valitud nüüd see koht Pariisi küla? Pariisi küla sai valitud sellepärast, et kuna meil on 12 eelnevat aastat oleme korraldanud kiriku noortepäevad kõik erinevates Eestimaa praoskondades, siis nüüd nagu algas pihta uus ring ja Tapa kogudus tegi ettepaneku, et nemad oleks huvitatud selle noortepäevade toimkonnas osalemise eest ja siis ühtlasi kutsusid meid ka sinna külla ja käisime vaatamas neid ümbruskonna kohti. Ja Pariisi küla on iseenesest väga kenas kohas. See asub looduslikult väga kaunis paigas ja neeruti mäed on seal ümber, mis võluvad. Kui palju rahvast oli nendel kiriku noortepäevadel seekord? Kiriku noortepäevadel osales umbes 230 inimest. Millised on need noored või mis vanuses on need inimesed, kes ennekõike osalesid noortepäevadel? Põhirõhk on pandud keskkooliealisele noorele, saan siis 16 kuni 18, aga osalejaid oli kult nooremaid ja vanemaid. Nii et see on mõeldud. Ma usun, et see programm, mida me pakkusime, oli väga erineval moel tehtud niimoodi, et kõik, kes soovisid, leidsid endale sealt midagi milles osaleda või millest rõõmu tunda. Kellel on, nagu oli see suunatud või mõeldud, kas selline aktiivsem kiriku noor või siis ka selline inimene, kes käib võib-olla aeg-ajalt lihtsalt noortega läbi, kes samal ajal käivad ka kirikus. Põhimõtteliselt on see nagu mõeldud kõikidele noortele, sellepärast et me ka ütleme, et need ei ole mitte kiriku noortepäevad, vaid need on kiriku noortepäevad. Aga enamuses küll, kes nendest päevadest osa võtavad, on siiski leeris käinud kiriku noored, aga ta on mõeldud palju laiemale seltskonnale. Kõnelejad, paneelvestlusel esinesid meil usuteaduse Instituudi rektor Allan Kährik, metodisti seminari rektor Andrus Norraga ja siseministeeriumist usuasjade talitusest Ringo ringvee. Ja nemad vestlesid siis teemal inimese religioossus. Ja seda vestlust juhtis Põltsamaa koguduse õpetaja Arho tuhkru. Aga meil oli seal ka palju kontserte ja muid esinemisi, meil esines Tallinna gospelkoor. Siis oli Sisters bänd Rootsist esines samuti üks gospelkoor immii ja toimusid lõkkeõhtud isetegevusõhtud. Rühmatöid oli väga palju ja erinevaid, mida me olime seal välja pakkunud, seal olid draamarühm, laulmistöörühm, erinevad vestlusrühmad, siis lähtusid kõik teemast teekond kaevule, aga kuna olid erinevad rühmatööde vedajad, siis nemad mõtestasid kõik seda erineval viisil lahti ja palju käelisi tegevusi oli. Tehti kipsmaske, meisterdati ise kaevu, käidi looduses jalutamas ja veel palju muud. Missugune võis olla see suhe meelelahutuse ja vaimuliku osa vahel? Ma arvan, et see on enam-vähem võrdselt jagunenud ikka niimoodi, et hommikupoole on rohkem selline mõttetegevus ja, ja vaimulik osa siseõhtuti on rohkem lustimis, teas lõbutsemist. Mille võrra peaks olema nüüd üks noorrikkam, kes on tulnud nendelt kiriku noortepäevadelt Pariisi külast? Noh, seal võib olla väga erinevaid asju, mida noored sealt leiavad, kindlasti tõsi on see, et nad saavad kohtuda teiste teiste noortega, saavad sõlmida sõprussidemeid, võib-olla, et siis hiljem sügisel ja talvel, kui on selline suvine möll on ära lõppenud, siis nad käivad üksteisel külas, asjad saavad teha noorte kohtumisõhtuid. Ma usun, et kõik, kes tahavad, leiavad sealt endale midagi. Kirikuelukirikuna Ta päevadest rääkis luteri kiriku noorsootöö keskuse peasekretär Mariann viia. Eelnevalt oli juttu Taali maratonist Viljandis ning kirikutekstiilide sümboolikast. Teie arvamused ja ettepanekud kirikuelu saate osas on teretulnud elektronpost aadressil kirikueluate r. E kordan kirikuelu ät r c või tavalise postiga Eesti Raadio aadressil Gonsiori 21 indeks 15, null 20 Tallinn, Gonsiori 21 indeks 15, null 20 Tallinn. Sellega kirikuelu saade tänaseks lõpetab, mina olen Meelis Süld ja soovin teile rahu südamesse.