Los Angeles on, pigem koosneb niukestest artest, niukestest paljudest liin linnadest oma keskustega ja intensiivsete hästi huvitavate osadega ja siis vähem huvitavat osadega ja siis tuleb veele alguseks öelda, et ta on üldse mingisugune väga eriline suuline organism, milles on ka väga palju tabamatud ja mida tunned, et seal midagi midagi on, midagi erilist või midagi midagi tähtsat ära, aga nagu nagu täpselt ei saa sellest aru, üks oluline faktor on, ongi lasta, ma mõtlesin seda ta nii suur ja laiali tõesti need kiirteed siis ühendavad neid ja need inimesed on kõik seotud autodega ja see niukene ruumiline moment on igasuguse suhtlemises ja kõiges on, ta on väga tähtis. Aga nüüd tulles tagasi, siis nende elamute juurde, kas on üsna populaarne elamise vorm, inimesed, kel vähegi raha, eelistavad miskipärast elamist isegi täitsa kaugel oma töökohtadest või keskustest. Et sõita kasvõi tund või rohkem isegi kiirteel ja siis minna oma oma siis oma niukses majja, seda miskipärast see nahal seda inimeste inimesed armastavad ja eriti eestlased. Ja nendel olid seal kõigil oma pojad kuskil kaugel ja, ja ilmselt oli, jalg on päris mõnus. Väiksed basseinid seal tagaõues ja, ja suured niuksed, avarad avarad ruumid voolava ruumiga majad. Aga noh, võib-olla minu jaoks on see natuke igavavõitu, kõik tõesti kuskile sõita tund või kaks isegi ja jääda sinna nagu niukene kergelt vangi tunne, et sa oled tõesti nüüd selles mugavas ja mõnusas ilusas majas. Aga selles mõttes mulle meeldis isegi mõnede nihukeste uusasukate elamise tüüritud elamised kuskil rannas seal Santa Monica vä? Juhuslikult sattusime Marju kuudi juurde, kes oli just ka hiljaaegu Los Angelesse kolinud ja tema niuke üritud läbi kahe korruse elamine rannas tiheda tänavavõrgu, tiheda niukse kauplemise keskel, selline vaene elamine oli, oli tunduvalt sümpaatsem, võib-olla kui mõnel rikka hästi miljonäri elu kuskil seal 50 60 miili taga mägede poole, see on nüüd need. Rajoonid, kui me läheme siis nendesse keskustesse kui need hooned ükshaaval eraldi võtta. Kui palju oli seal huvitavat ja kui palju oli seal niisugust noh, toimuv pilvelõhkuja ehitus. Noh, see ütleme, see Los Angelese enda keskusse on, ta on tekkinud viimase 10 aastaga, viimati seal oli, on kõvasti tekkinud juurde pilvelõhkujaid ja niuke punt, neid, selle, siis on seal üht või teist on veel seal vabarahad muuseumi ja ja midagi seal, aga ta siiski linnal on nagu selle rajooni pärast mure, et natuke käib alla, seal elab, elab niuke vaesem kiht, kuna seal on ta küllaltki odav siis kunstnikud armastavad seda, kunstnikud üürivad selle endale suure mingisuguse vana laohoone või vana mingisuguse Tööstuse ja teevad oma suured ateljeed korterit sinna. Et selles mõttes on seal niuke poeme põelased segamini siis selliste värvilistega pärast juba, aga kuna ta on ajalooliselt nii tähtis tähtis kant, kus siis lõpeks veel linn, kunagi loodi, siis see ongi põhjus, miks tahetakse nüüd sinna niuke tugev kultuurile kultuuri siis teha. Ja kui nende pilvi olekust rääkida, siis ei saaks öelda pilvelõhkujad nüüd need tõesti midagi kõige paremad on. New Yorgi, kui ta ikka võrrelda ei saa, New Yorgi pilvelõhkujad on ikka tõesti midagi väga-väga dramaatiliste vära. Ägedad, võib-olla küsimus polegi pilvelõhkujatega, tähendab, niuksed väiksed keskused, mis tekivad, ütleme seal kuskil sead lähevad edasi, näiteks hoolivad, olivad täitsa madal, aga, aga seal on ta intensiivsem. Vaata et kui see. Kui see pilvelõhkujate vahel see see niukene linnaruum või kuskil mingi venis, piits, kes on jällegi hästi põnev, hästi tihe Exugused, tahvelkunstigaleriisid ja kõiksuguseid, huvitavaid inimesi, huvitavaid maju ja ja, ja selles mõttes ta ongi nii, et võib-olla niukene võidki võrrelda, näiteks ütleme kasvõi Hollywoodi võidki võrrelda niukse noh, mänetoniga, aga et ta niukene madal, ma näen, et on, aga hästi tihemal. Kui nüüd võrrelda seda turuseaduste järgi tekkinud linna organismi sellega, mida meie siin püüame planeerida ja nagunii plaani kindlalt ehitada ei ole küll linnaplaneerija, aga kumma tulemused teie arvates parandada? Kujunev elu noh, ennast, me oleme ikka alati paremini paika. See vist ei ole kellelegi saladuseks. Aga, aga mis puutub Ameerikasse, võib-olla seal on paavst ja siis ka linnades eriti uuemates osadesse tekkinud palju, võib-olla ka sellepärast, et, et see on Maadonel ilmselt üsna palju seal ja, ja, ja nad üsna jõukad ka. Võib-olla veidi vaesemad olud, veidi kitsamad tingimused, ütleme siin Euroopas see, need sätivad aguli, annavad linnadele niukse Parema niuksed, korrastatuse ja distsipliini. Et selles mõttes siin on isegi mõned Euroopa arhitektide suhtu distani üsna üleolevalt põlglikult isegi Ameerika linnadesse majadesse udu. Näiteks mäletan hiljutigi keegi, kes oma arhitekt nimetas Los Angelest bensiini taga hooviks kuskil kandi pealt on tõesti noh, on see mõistetav, selline niukene, veidi upsakas suhtumine. Aga peab ütlema, et isegi bensiinijaama tagahoovile on oma. Või võib-olla oma niukene, oma poeetiline hõng. Ja niisugune mingi sihuke tabamatu vabadus, mis, mida jälle mida jälle kuskil Helsingisse kohta sajandi lõpus käib ju kiiresti vahetub. Milles asi, kahju või noh, et niukene asi, kus ta nagu estraadis muutunud, et ikka uued uued oodatakse uusi voorusid, uusi nähtusid. Aga räägime nüüd natukene reisimisest, nagu tänase päeva temaatika eeldab. Meie maa on olnud maailmas üks kõige suletumaid riike. Praegu hakkavad toimuma teatud muutused selles suhtes. Aga teie, mis on teie seisukoht, kas üldse niisugune füüsiline reisimine on inimesele vajalik ja hädavajalik? See meie, meie, see niuke staatus on Airiline tõesti, et see reisimine praktiliselt ta olnud piiratud ja, või isegi hoopis hoopis vabast reisimisest, sellest ei saagi eriti kõnelda. Seal midagi paha asi. Aga. Ära kaoksin, piirid lähevad lahti ja inimesed saavad vabalt reisida. Siis mul on tunne, et see, võib-olla see kiik nagu reisimise järele või paljudel isegi väheneda, sest ega omamoodi on ta väsitav energiat nõudev tegevus. Ühest punktist teise minek loovale inimesele on see, tihtipeale on näiteks fantaasia kujutluskujutusega, saab sellesama asja või isegi enne ära teha või väiksema vaevaga väiksema energiaga. Ja, ja tihtipeale noh, ma üldse helistan kujutlust reaalsusele, see on kuidagi kuidagi asi, mis paneb ennast intensiivsemalt nagu eksisteerima siin maamuna peal ja ja noh, see on asi, mida, mis siis mulle meeldib. Aga nüüd oma reisid, eks, igalühel on oma oma reis oma, neid ei pea ilmselt nii palju olema. Ja, aga noh, noorpõlves õpingute ajal võib ju vahetult peale neid oma reiside ära teha, see on noh, see on väga vajalik ja, ja ja, ja teevad kunstnikud oma oma olulised reisid ära seal juba varases nooruses, mida nad, poeedid, keda nad mäletavad, mäletavad, võib olla elu lõpuni ja millest nad saavad inspiratsiooni. Aga see pidev ringiajamine, see on ilmselt noh, see on natuke natuke kurjast ja isegi kui praegu vaadata siin Euroopaski inimesi, kes siis tõesti juba tuld ühest punktist teise liiguvad, siis, siis see tekitab juba mingisuguse kõheduse. Ilmselt siin on tegemist ka selle sajandihaigusega, et inimese nagu hakkad, on võõrandunud oma kohast ja oma juurtest ja ja siin võin tsiteerida, võin tsiteerida ühte toredat Arthuri teoreetikut märbeks Sultsi norralast, keda kohtasin ka see on suvel tema põhi, niisugune seisukoht oli, et arhitekt ametnik, et kes peab siis olema oma aias ja kohapeal ja noh, mitte ainult arhitekt, aga üldse niuke loov inimene et oleva tihedasti seotud oma kehaga, oma juurtega ja ja noh, see seisukoht on igal juhul ilmselt õige ja väärib tõsisemat võtmist. See on muidugi rohi ei taha ses mõttes, sest tegelikult tõesti maailm on nagu segi segi paisatud ja destruktiivne ja, ja seda ei ole vist nii lihtne sellest alati kinni pidada. Ma tean, te olete oma väikese kollektiiviga praegu ülepeakaela oma niisuguse konkursitöö tegemise sees. Sellest on olnud meie ajakirjanduses juttu sellest tõest, aga sellegipoolest see on Los Angelesi mõeldud niisugune kultuurikeskus, mis peab tähistama 500 aasta möödumist Kolumbuse merereisist. Räägime üle selle põhiandmed, lühidalt, kui pikk, kui suur peab tulema see kompleks, kuhu kohta uus kultuurikeskus siis? Tahetakse näha sellist nihukest. Hästi palju kihilist, sihukest, paljude rahvaste Niukest, kogunemiskohta ja hea ja nihukest tõesti niukestest läbi põimunud. Põimunud organismi ja elamislühiandmed, ta niukene, kuskil niuke, täiesti futuristlik, asigi kiirteedega, seal üleval, seal lendab seal kergelt. Seal on siis igasugused global pargid, global alleed ja festivali allid ja kunsti ja teadust ja, ja igasuguseid ja põnevaid asju, aga ma arvan, et eks tuleme tagasi, siis me tutvustame seda juba nendele, kes seda tahavad, siis juba lähemalt. Ja üldkuju on siis meenutab lendavat lindu. Sellesse, et teises järjekorras või teises etapis on see võib-olla see linnu niukene kujundav, abstraksemaks läinud ja pigem on seal niisugune väikene niukene draama niukse staatilise masina maailma ja siis siukse lendava elemendi dünaamisele elemendi vahel, siis siis noh, on nagu nagu põhiline. Ja, ja siis niisugune. Dünaamika ja diagonaal, nagu on hakanud rohkem domineerima, aga nahk kindlasti võib seal ka täpsemal vaatamisega Ralinduranud see kavandis on ka teatud niisugune lendamise kujund olemas. Aga mis muljed teil on üldse reisimisest Ameerikas konseris mingeid eriooni, kuidas reisib ameeriklane? Vot sellest, ma rääkisin teile 10 aastat tagasi andsin teile kunagi väga intervjuu, kui te mäletate, mis, mis mingi saladuslik ei põhjusta, ilmuvad nii nagu nii nagu noh, ma tegin ka kirjutisi sellest ka see kuskil ilmunud. Et lisaks oli see mu esimene reis, oli ta tõesti väga oluline ja tähtis ja siis ma sellest väga vaimustuses. Ja, ja nüüd on juba 10 aastat edasi läinud ja ja reisimine jaoks on, on, on nagu keskealisele inimesele liikumine ühest punktist teise, kus ma teen oma oma tööga, oma loominguga seotud asju. Ja noh, väga harva kaasneb sellega ka mingi mingid niuksed, valgustatud valgustatuse hetked ja kui nad tulevad, need on muidugi väga toredad tere teretulnud. Aga, aga noh, paraku neid jääb nagu vähemaks ta sad triline ise, kui, kui ta ikkagi koormav Öeldi lennukiga ühest maailma otsast teise lennata, seal tappa käsi. Aga mis puutub ameeriklaste endan noh, reisimisi siis tundub, et nad nende lase vist kuidagi juba veres, ta tõesti liiguvad edasi-tagasi ja vahetavad tihti oma elupaiku ja ja niisugune, et see terves ema, nendes nende kodumaa, nad tunnevad ennast seal hästi ja ja vahetavad seda, vahetavad täiesti tuginetakse ära. Idarannikust minnakse läänerannikule ja vastupidi on ka muidugi majandus, majandusmured, mis sunnivad inimesi reisima, ilmselt noored palju reisivad, sest nad veel ei ole paigas, nad otsivad omale paremaid töökohti ja tahavad ennast ennast paika saada, see on üks asi, mis paneb inimesed liikuma, keskeas nagu liigutakse suhteliselt vähem, siis ollakse juba paigas, siis võetakse, saab mammonat kokku. Ja jälle, kui jälle inimesed juba vanaks saavad, siis siis jälle vot vot võib-olla ongi need vanad inimesed võib-olla toredamad, isegi nad ei ole, noh, nad on juba nii-öelda kõik selle, selle niukse oma nii-öelda, need oma krabamised ära krabanud ja, ja peab ütlema, et teiste inimeste krabamise jälgida, see ei olegi nii huvitav. Aga aga, aga need vanadel inimestel on kuidagi mingisugune niukene pinge nagu pealt kadunud ja nendega on päris tore isegi isegi päris võõrastega vestelda ja, ja need, need nagu huvitab isegi selline selline niukene, noh, see, see mittemateriaalne maailm olemine isegi rohkem ja, ja, ja seal juba reisitakse juba täiesti huvi pärast rohkem, et tõesti ikka veel et vaadata nagu seda maailma veel üle ja ja need, need noored ja vanad on need, kes siis seal põhiliselt ringi liiguvad, keskharjutuses liiguvad ka, aga, aga et need rohkem siis juba väga-väga kindlatel eesmärkidel. Te nimetasite Marju kuudi nime. Kuidas ta tuli Los Angelesi ja kuidas ta seal töötab, mis ta seal teeb? No, ega ma söön täpselt ka ei peaga, aga, aga ma mäletan, mis te rääkisite, et Rootsi oli ikkagi üsna Viige igav kant, milles, mida võib isegi mida ma võin täitsa uskuda. Loed loovale inimesele? Rootsi vast ei ole kõige kõige õigem koht pikemaks peatumiseks. Aga igale tema vaimustus oli väga suure tordist toapoisiga seal vist pool aastat või vähe olnud. Ja igal juhul vähemalt selle niukses. Lina nihukesest loovast atmosfäärist nad olid küll mõlemad väga vaimustuses.