Järsk räme haugatuse Joliige mälestustes tagasi. Ta seisis oma vanal kohal akna all ja nägi pargast, mis oli akna all ankrusse jäänud. Masti kõrvalheinas ülemil pikutes suur merevaigu karva koera poolask, kes silmitses teda sõbralikult. Oliivi vaatas kollase Beniga pikalt, et loom haukus rõõmsalt ja liigutas ägedalt saba. Oliivi, sosistas suureks hoo. Pargase ahtri lähedal kobrutavas vees, arvas oliive kiiguks veel nägevat, nagu EL-i ja tema kaasat. Siis neelas kanalat igaveseks. Olivia vaatas kella. Kuus sekundit puudus kuuest. Ta luges mõttes sekundeid, ta teadis, mis nüüd kohe juhtub. Ta oli selleks valmis. Aga sisimas palusta kõiki vägevaid, et see täna ei juhtuks. Et see ei juhtuks ka homme, ega ülehomme, ei iial enam. Ta saaks lõpuks ometi priiks. Et oleks ükskord ometi üksi Jaba. Aga tema palveid ei võetud kuulda, sest täpselt kell kuus null null tõusis veest käsi. Siis kohe ka teine oliigenegi kullast randmegi. D ja pitseriga sõrmust, parema käe nimetus sõrmes. Puhun lihaseline mees vinnas end laevale, raputas ennast nagu koer ja ringutas mõnulevalt. Oliive, ma armastan sind nii väga, ma tulin sind kallistama, tule seda sinuga ammu teinud, küll ma olen sinu järele igatsenud ja. Mees ütles neid sõnu nagu päheõpitud teksti. Kiretult. Kinnisilmi. Oliive pigistas suu kõvasti kokku ja tardus liikumatuks ja hoidis isegi hinge tagasi. Ta lootis, et mees ütleb veel midagi armastusega kallistamise kohta. Oliive ei kartnud sugugi, et Conrad solvub või jälle vette kaob. Ta koguni lootis, et see nii juhtub. Aga samuti teadis ta, et kondad on alati platsis ka siis, kui oliive tema varjugi näha ei taha. Conrad sõge armastaja, täitmatu loom, kes suutis sama palju järjest armastada kui armukadett, seda lausa hullu. Mees, kes leiutas tema oliivipärast spetsiaalse aparaadi, saamaks teada, mis naisel siis on et näha ekraanil, mis toimbolyya siis, kui nad on vahekorras. Ta kutsus oma leiutist armastuse kiireks. Olivia mäletas neid jubedaid tunde, kui nad Conradi masinas hullasid ja armatusesid. Ja seda, kuidas korrad karjus. Ta mäletas seda häält, kuidas mees kisendas. Nende ime, vaat nii, tee just nii. Nüüd on kõik näha. Boliivia pidi võtma kõige arutamaid pooseda, luud-liikmed olid kogu aeg valusad. Kuid ta oli veel taga noor, kondadeli tagarikas emissalata. Oliviale meeldis see, mida ta tegi. Aga pill tuleb pika ilu peale. Seda tarkust õpetaja soliidele vanaema. Ja ta oli kõigeks valmis. Lühike kooseluinsener Hermanniga oli teda piisavalt karastunud. Alles aastaid hiljem hakati Conradi aparaati kasutama meditsiinis ja Conrad sai ülemaailmselt tuntuks. Boliivia ülikondadega abielus neli kuud. Tal oli siiani ebamugav meenutada, kuidas ta kirjutas esimest korda oma uut perekonnanime. Tal oli Meelis kahe tolliametniku üllatunud nägu, kui too palus Oliviale öelda oma perekonnanimi tähthaaval. Mees naeris ja pani vasaku käe pöidla huulte vahele. Tegi imemisliigutusi. Selle nende vanamärk, nüüd oli sellest aastakümneid möödas. Aga oma üllatuseks tundis oli jõuetestutavate magusat valu. Olija naeris kurjalt. Mine minema, Conrad, mine koju. Conrad astus pargazereeringule kaotusega kohe tasakaalu ja plärtsutud Svet. Poliia masseeris meelekohti talalikondadist kahju. Ta mäletas selgesti, kuidas ta röntgeni juurest jalga lasi. Kollase Beniga tõtt vaadates tundus talle, et isegi see võõras elukas teab tema elust pisimadki üksikasja oliive Te arvate, kas on hea või on see väga halb? Oliivi puudutas mu õlanukke. Sõrmeotsad tundsid selgesti sügavaid arme õlgadele, kaelal. Röntgen ei saanud ega saagi kunagi teada oliide lahkumise tõelist põhjust. Mees arvab isegi praegu pärast surma, et oliive jooksis tema juurest teise mehega. Tegelikult oli Conrad Olivia meeste hulgast kõige ilusam rikkam ning voodis polnud Aliia tema sammast enam kohanud. Peaaegu ideaalne mees, nagu oli seda kõigile oma tuttavatele ka, kirjeldas. Aga ta jättis, rääkimata asjast ja põhjusest, mille pärast oli sunnitud kondadi juurest põgenema. Asi oli selles, et oliiv tüdines ränkraske põllekandmisest. Taks seadinast, põll koormas, tema keha ja vaimu. Viimased päevad käis täitepoole kookosnagu rauk. Peale selle hõõrusid koledad kinnitusrihmad tal nahakaelalt ja õlgadelt oliive noor ihu veritses ja läks, tahan oma nagu pidalitõbi, seal ta hakkaski end leeprahaigena tundma. Conrad naeris rõõmsalt ja süüdimatult nagu laps ja soovitas haavu hanerasvaga määrida. Vedelsoe rasv leevendas küll füüsilisi piinu ja oli sai nüüd mõne tunni isegi rahulikult magada. Aga hingelised, kahtlused, istandused jäid tinaplaadid, rõhusite mõtteid nagu kurgitünnile ajutiseks asetatud põllukivi. Ta kujutles väga täpselt, kuidas tema mõtted listakuteks vajutatakse. Selles kõiges süüdistas ta kongradit. Sellel ööl, kui mees magas juba oma rahutut und. Ronis oliive aparaadist välja vabastasentina koormast, lõigates rihmad habemenoaga läbi. Ta liikus pimedas laboratooriumis nagu vaim tegutses kiirelt ja täpselt nagu temineerija. Ta kuulis omaenda peas põrgumasina kiretut tiksumist. Aga kõik läks korda, mees ei ärganud ja Olivia oli vaba. Ta oli pääsenud. Ta tundis end nagu kala, kes on õnnelikult murrast välja saanud. Jah, ta oli vaba kui kala, kes on murdnud end armetus tiigist mööda solgi niret, piirideta ookeani.