Päevitš masseeris punaseid Varpe ninajuurele ebamises. Hakkate hooldama patsienti, nimetame teda nii. Esialgu te mõistate, millest me praegu rääkimata jätan. Esimese korruse kabinetis asub isik. See isik on nüüdsest täielikult teie hoole all, päeval ja ööl. Te vastutate oma pead, kui temaga midagi juhtuma peaks. Ma ei ütle teile praegu, Kadri, ärge pöörduge tema poole nimepidi, talle see meeldi. Mõelge talle mõni suvaline hellitusnimi välja. Talle meeldivad üllatused ja kingitused. Kõrvaltuba on kingitusi täis, seal on sadu pakke ja pakikesi. Järgmisel esmaspäeval toob kaater uusi juurde, nii et ärge olge kingitustega kitsi. Teda karistada ei tohi, ükskõik mida ta ka ei teeks. On üksainus karistus. Kuidas suure pahandusega hakkama saab, siis jääb ta järgmisel päeval kingitustest ilma. Te näitate talle ukse pealt kingitusepakki, aga kätte ei anna. Oleme kokku leppinud. Oliive lõi saapa kannad külatult kokku ning ütles lühidalt ja selgelt sõnu raiudes. Just nii, parun, ta teadis, et mehele meeldib, kui ta niimoodi vastab. Mees võpatas ja vaatas ukse poole. Olivia, kui palju ma olen teile rääkinud, et parunite vürstide aeg on ammu möödas, unustab üks kord ametisse parunitaminema, palun. Just nii. Oligi kohenda sportupeed raskes puuga puuris, mauser vedas selle pidevalt külje peale viltu. Konstantin Nikolajevitš, sirutas käe ja ütles hellalt. Andke oma relv minu kätte, edaspidi puudub teil selle kandmiseks luba ja vajadus. Oligi päästis rihma lahti, ulatas mehele kabuuri relva. Ta neetis lahtiga vormipluusi, rinnatasku võttis sealt dokumentide pakkija, otsis relvaloa välja. Konstantin Nikolajevitš Trumpist kannatamatult jalgu. Andke kõik dokumendid, kaardil talongid, kõik paberid, mis teil on minu kätte kõik, viimseni, tehke kõik taskud tühjaks. Nüüd ei tea keegi peale minu, kes te selline olete. Püüdke ka ise kõik eelnenu unustada. Mis see siis on? Mees võttis Friedrich Barbarossa jahinoa enda kätte ja uuris seda pingsalt. Välismaal tehtud, kust sa selle said? Ta vaatas kahtlustavalt oliivide, tõmbas pussi tupest välja. Oligi, märkas kohe tera on peaaegu läbi roostetanud ja ots murdunud. Ta ohkas kergendatult ja ütles, pilk ainiti noal. Eile varahommikul rannast leidsin, oli küll hirmus roostes, teine ei, mina tean, miks ma ta üles korjasin ja kaasa võtsin. Konstantin Nikolajevitš jäi seletusega rahule, naeratas ja andis bussi oliidele tagasi. Olgu siis nyyd, aga ärase seda nuga kellelegi näita. Ei, ei, Hanno, see nuga parem minu kätte, nii on parem. Mees pani noarohelisest nahast mappi ja lukustas selle võtmega, mis oli hõbeketiga parema randme ümber kinnitatud. Olivia, teile tuuakse teised riided riietud ümber. Ta läks telefoniaparaadi juurde, valis kettale ühe ainsa numbri ja asetas kuuldetoru hargile. Kabinetti polsterdatud uks avanes ja sisse astus pentsik jõupaberisse mähitud komps käes. Noormees ulatas pakki sõnatult Oliviale, piilus silmanurgast Konstantin Nikolajevitš poole ja lahkus käratult. Konstantin Nikolajevitš, rebis telefonijuhtme lahti, võttis aparaadi kaenlasse ja läks sõnagi lausumata minema. Olid kuulis, kuidas uks väljast lukku keerati ja ukse raske riive ette lükati. Taas skooka paki ja hakkas riideid vaatama. Hellalt silitas ta sinivalget nunnarüüd ja silmitses valgest linasest riidest susse, millel olid pehmest manillast punutud tallad. Sussi tulite, oled täiesti parajad. Nendega oli mõnus astuda. Ta karedast riidest rüü sobis talle. Ta imetles end hiiglaslikku Cap kella klaasukse peegelduselt. Ta nägi välja nagu tõeline samariitlane, ainult et valge otsmiku liniku keskel ilutses suur karmiinpunane viisnurk. Pakis olid ka palvehelmed, aga oli ise ei osanud neid kasutada. Ta proovis neid sõrmitseda, aga puust helmed olid libedad ja augud liiga väikesed pärlid liikunud edasi. Ta kinnitas roosikrantsi ümber piha nagu öö. Naine, kes talle klaasilt vastu vaatas, meeldis talle. Nad naeratasid teineteisele, et las naine pilgutas talle kavalalt silma. Oliviale meeldis tema uus elu ja kuigi Konstantin Nikolajevitš kummaline kuju, ei tekkinud mees vähemalt ligi ega teinud ühemõttelisi nalju. Oli kindel, et Konstantin Nikolajevitš ei ole mehe pärisnimi aga ta ei hakanud sellega pead vaevama. Palju rohkem muret tegi talle Friedrichi innuga, sest roostekord oli tõesti paks. Akna all tähistaevast vaadates mõtles oliiv Trichile jahmile, kes võib-olla seal mõõtmatus avarusest ringi tuhisevad. Saatis neile mõttest tervitusi. Akna algulises meri, tuul oli tõusnud ja lained paiskusid kohinal üle madala marmor Reinatise oliidele meenusid pikad tuuletud ööd, mil ta ihuüksi väikeses paadis ookeanil triivis. Talle miinus ka Kevin Punapäine kopteri piloot ja temast hoovab sooja piima lõhn. Ta langetas pilgu ja avastas, et park ja väikesadam on eredalt valgustatud ja pideva valve all. Vintpüssidega relvastatud tunnimehed liikusid hääletult kogu territooriumil nagu varjud. Ta silmas puude kohal mitut terasplatvormi, kust sõdurid raskekuulipildujatega toetudes kitsas tabajad silmas pidasid. Aeg-ajalt valgustas pöörlev helgiheitja kabinetti ja pimestas oli särava kiirega keda sinnist totaalselt kaitsti. Sellisest ringkaitsest ei oleks isegi hiir suutnud märkamatult läbi lipsata. Oli ka, nägid siis mõtlikult pöialt. Tal oli vastupandamatu soov astuda oma akna alla kanaliäärses majas. Ta tahtis sinna nii nagu ei iial enne. Aga samas haaras teda uudishimu ja soov kohtuda tegelasega, kes teda alumisel korrusel ootas. Oliivi otsustas lasta asjadel areneda nii, nagu soovis seda Konstantin Nikolajevitš või kes ta ka iganes oli. Ta märkas seinal tumepunast nupukest ja vajutas. Tuba, lahvatas eredat valgust täis ja lukuaugus ragises võti. Raske riiv-Lükati eest ja uks avanes. Põletavate silmadega Konstantini päevitš astus reipalt tuppa. Ta tuli Oliviale hästi lähedale, nii et kui ta rääkima hakkas, tundis oliive ta hingeõhku. Mehe suust tulvas keedetud havi lõhna. Konstantin Nikolajevitš võttis oliivel küünarnukist kinni ja hakkas ukse poole lükkama. Just õige aeg jaole alusele pilk heita oli. Siiapoole palume lahkesti. Mees avas valgeks lakitud ukse koridori lõpus ja astus esimesena sisse. Teie tuba, voodiriided kapis, näete, siin linad, padjapüüre, det. Mees avas uksi ja sahtleid ise selgitades, kus miski asub ja mis otstarve on mitmesugustel nuppudel. Tus riiklaset. Ta lükkas peegli ukse kinni ja pani sõrme suule. Ja nüüd kõige tähtsam TEMA ISE. Konstantin Nikolajevitš vajutas seinapaneele. Osa seinad pöördus hääletult sissepoole ja Olivia pilgule avanes avar tuba, mida valgustas sinine lamp. Mees viipas oliivi sõnatult sisse. Olivia nägi imelist Hiinassiid maalingutega bambus sirmi ja taipas, et selle taga ongi saladuslik patsient. Ta ei eksinud. Kui Konstantin Nikolajevitš sirmi ees tõstis, nägi Olyya kulla, käin krusteeritud madalal eebenipuust voodil, teki sisse mähitud inimkogu. Konstantin Nikolajevitš kergitas tumesinist siidrätikut lamaja näol ja vaatas vaikides oliidele silma. Oliivi vaatas magaja nägu, kes sundis end rahulikuks. Sest luksuslikus voodis heinasülemi kareda sõduriteki all puhkas mees kelle nime sajad miljonid inimesed oskasid öelda ka une pealt. Oliiviõli endas täiesti kindel mees, kes siin heina sülemil magas. Hollib läti immir, Illitz kleening. Konstantin Nikolajevitš vaatas Oliviale veel kord otsa ja ähvardas teda sõrmega. Äratundmise virvendus libises korraks sile Konstantin Nikolajevitš tuhmide prilliklaaside kuid ainult hetkeks. Siis oli ta nägu jälle endine liikumatu nägu mask. Tal oli oma töö. Tal oli oma missioon. Ta ehitas maailma esimest kommunistlikku riiki ja tal polnud aega igasugustele omadustele mõelda.