Mis ajendas võtma mind neid luuletusi? Mulle tegi ettepaneku mulgiselts, et ma sel suvel ülemaailmsel mulkide kokkutulekul oleks esitanud neid luuletusi nimelt hulgiseltsi liige, mu armas kasvude virve alk pöördus minu poole selle palvega kuna oli väga kiire ja aega väe, nii lükkusse sügise peale. Teiseks oli selleks põhjuseks autor ise Mare osi, Keldo minu kunagine klassiõde algkooli päevilt. Meid ühendab Mulgimaa mulgi keel, lapsepõlve mälestused, meie väike algkool keset niitu, kevadel kollased kullerkupud ja pääsusilmad. Ja meie elu esimene õpetaja Iida joasalu. Ma arvan, et me pühendame temale selle programmi tema, kes oskas luua meile imelisi hetki. Eriti ma mäletan, need olid jõulueelsed hetked. Nädala baarne valmistasime ette jõulupeoks. Klassi toad olid ümber ehitatud suur jõulukuusk le sees. Terves koolimajas levis piparkoogi lõhna. Lapsed olid nii ärevil. See ei olnud ainult laste ootus, vaid see oli terve küla ootus. Kõigi emad-isad ootasid seda hetke jõulupuud. Kõllitsetsed Virve, Silvi. Jõuab kuu meie pärnapuu latva taevas säravad tähed ja rohutirtsud siristavad meie kodutare õuel. Sa vaata, kui imelikku pilve on Taivad hääl, mütsi mees nagu juhtides ratsa ja töine palvetes seal sakul ja kus alaliku hääle on välja pääl. Üits ess, sinu aleste kaebab. Ja teine vist ytleb seal. Sest tunnet üten, kisub valgeuimas. Pelgad siis ülinimatap ja lõpus endesse sööd. Mina seisan lagedal väljal kisendad aiva puule. Ümber on inimese aganamio ei kuule. Ei kuule minu hingehäda, nendel ei ole kõrvu. Eine söame valumis rohu sisse, nõrgus. Ei usu minu kaebamisi vist mitte inime taha veetma lähes siit välja päält, mineme. Üts paigake ilmanum, viilvits paigakemjas, kust üts kõrt alas ideed, ei ta, mis saab, kui ta kaos säält paigast mina, Lõvegi Kemest söamel, armas omm. Seal paiganovimi Aike, kus Joamel rasse omm, vanavanem Vellive seal veel elas seal memo jäme Ladze laiali ilma pääl. Nõnda ütsinde jäänu, deme, seep, paigake ilmanum, Liil sib paigakemjas. Ei ta, mis mina, stiigu, ütskord, ta ära kaas. Ümber pää ära õmbessetu rehe, helgete kerge jää, ära lennanud linnuvaga Mõtt ja vain mihklipäev mööda minnu. Kähenum Engede haig. Kuulnud tühja silmevahile varjuööst, jälgede alailma mede elemist. Tööd. Kui ma seekord kodust välja lätsi ema saatma poolde karja, Tiid valla väratises enda päran jätsi, mõtli tulla tagasi kõrd, viil ringi rännatu Saimit, maaden, nätu, Päivi halbunnetu, Häid, aiik, siig, kate ilma asju, aaden. Sõski palju tegemede jäi. Kodu värat, iki seisab valla nagu oodas kedagi ta viil. Memm ammu minu mulla alla kinni kasunu kariaadi. Mina pea mineme nõrgemini ära. Minu aeg sai otsa. Mina pean minema ära maailma Tõnise otsa. Elu käib, täben, vaardin, teistel on küllalt taiga. Omallahasardin lõbus alpituba, igal mina pean minema ära. Püts vist ust juba rapot. Ja peamine määra, hüüdsime aknele, But tuistel ei ole ruttu nema veel lusti, lööve. Üten, kuule, aiade jutunaaravi joove, sööve. Mina pean minema ära Abese uut õuen. Mina pean minema ära magama. Mullapõue. See minu meelest ei lähe, haige tikivil teeb, et sa jätsid minu maha paljud aasta teist ollima õnnelikku Kikneis olevat Yin. Kõnelesime kaalastikus huvitusel mõtsa teel. Kägu, kukk, Liinest lugu. Meil oli nõnda. Sumite sugu, et Perand teisiti läheb. Küll siis kui õhtul laua taga terve pere jälle üten, kuul kik, Ladze elevil ja jutuhuul meile õhtusööki jagas. Et pere parasjagu lauda mahusson, väike veli suurel põlve pääl. Veel väljast kuulda, mõni üksik hääl, mis segas õnnist poolda õhturahu. Käib taren vargsi ringi koduhaldjas ja tuli koldel ahnelt halge sööb. Kell kambri seinas seisse kõrra, lööd kuu aknast sisse vaates nõnda Kalbias meid, valva hääl ja ustav majavaim. Kui algas püha õhtusööma haig. Sügispäev vilu ja Vagamio surnuaiale viib. Rauad värati taga juba kuulnud riik. Me teekonna viimne vaat tus kost kaugele jääs maapealne melu. Egem kalmu inimsaatus, Egem käetan kistunud elu, kedagi pannasse mulda, viil ümber lahtidze, haua, kesksügise lehtede kulda. Omadze seisab kaua. Punatse lill, kui valume leegile, jalgein. Egewitz härdeste palus ka oma saatuse eest. Minu Esa puhkas siin aian ja niin, kes elanu varem sügislill koduaiast, nüüd nende kalmele paned. Helde, kallis, helde kikum, Hilde, meie haigu mööda lennale. Ärme enam ehitame silda, kokkusaamist tuleb Ellana. Mis meil ütelda tõene tõisel, mida kurta, mida kaivate kes me saatuse söödi või sel tähtsust enam, et vaevate oma suhet ja tunda hingepiinu rasked ette Heidit, kullelde kik, mis ollu, haigum, üten viinu, paljus meil veel jäänu elade. Ärme enam ehitame silda. Cycon, Hilde, kikum joba, Hilde. Ütelda sügise öösel kõntsemina linnu Tiid, täegu hõbenööbi helgse jalge Yin Geir taeva alla tõusest tähetolm, kuma säält sate alla erääni. Kell lei kolb. Omas tik minnu mööda pikan Rodun Leole palju ringe, eks ellu. Beat jälle oman sünni kodund ja see ei ole nõnda pekssenno. Mina olin nagu talle truudust murdma ja seda Haasseiananteta sa minu sünnipaik kooles välja surnu. Sest maha jäätuulettetuda. Siin Buyasemeloom Pallas kännu ja võssa kasvanud kik karjamaa. Kik, kes kõrt, tullu, nium jälle lännu. Ei võõrast paika, armaste vist saa. Minul aga Ege puhma ega kivi alla mõtet mälestusi, tuhandit mina tahes kõrrackikna päästa valla ja nende seltsi eladerilt siin. Saame kokku viivu. Lääme omadid, saessanna musi, egas emba mind, meie sõnelusi naars, üksik lind. Lähed ära rutt, silmi, nõutus, pelg, kaod paksutu, veidi kühven, sell. Terve maailm paistab must, sa käsikaudu kobad ööl ei lõuapääs ummikust ja laine ülepääsul ööd, kui tiksus isi kiskla kiiva või varjevanid kõrgemäe. Kui Kiksu sooviuusk liiva, pead alla anden tõstma käe sus vaate vii, et kuskil kumas üts, ainus arglik valguskiir missinukige trööstitumaks suluseisust välja viib. Lats nõnda elevil uudsive ammu talve vanaemade Abige, õpime hoolega, salme. Mehe on nõnda elevil pruuli v kesvamärga. Mõtleva pühedes veriste põrsast või päris härga. Naise on nõnda elevil. Ketravisiidisid lõngu, jõuluvana juba tuleb kill. Õhunum, küünalde hõngu. Nii eile ollimia Nuur lollide säravi silme pikkasiiditsi Yousse kõrge helisev hääl. Kossigikum, jään hääl jäänulatse hälli silme armsame silmi juustes, sidusid silla endiste aegade manu. Eile eile ollim ja Nuur.