Käesolev nädalalõpp kuulub küll noorte laulu- ja tantsupeole aga suur suvi on ju alles ees ja tulemas mitmed rahvamuusikasündmused. Küll mõnigi neist on aga juba ka olnud. Ja nii ongi meil praegu stuudios Igor Tõnurist, et rääkida sellest, mis toimus möödunud nädalavahetusel Harjumaal. Tuhala nõiakaevul. Endises Kose kihelkonnas, et Tuhala nõiakaevul toimus Harju maakonna folklooripidu või ametlikult nimetati seda Tuhala folklooripäev ja see oli pühendatud siis eesti külade esmamainimise aastaks päevale. Sellest möödas juba möödub ligi 800 aastat, sest ajast, kui Taani Mungad läksid Põhja-Eestis rändama ja külasid üles kirjutama ja sellest rääkiski seal nõiakaevu juures üsna pikalt ja põhjalikult ja huvitavalt. Looduskaitse seltsi auesimees Jaan Eilart. Ja siis algaski folgil doonoripäev kus esines üle 10 Harjumaa folkloorirühma. Ja oli nii instrumentaalansambleid kui ka lauljaid ja tantsijaid. Ja kõik see toimus siis selle kuulsa nõiakaevu juures, mis küll seekord vett välja ei pursanud, oli üsna kuiv vesi üsna sügaval. Võiks öelda, et tore üritus oli, vihmaga tibutas natukene vahetevahel, aga pidu see ei rikkunud ja keegi ära ei läinud vastu pidi, rahvas tuli hoopis juurde. Ja, ja tore oli näha seal näiteks alavere põhikooli folkloorirühma, kus väikesed lapsed ja koos Kose-Uuemõisakooliga esinesid seal ühes plokis koos, laulsid näiteks harju regivärsse mängisid regivärssi sellistel tekstidel laulda, võid mänge ja tantsisid ka vahepeal. Ja näiteks oli väga hea võrrelda neid Tallinna vanalinna päevade aegu nähtud lasterühmadega. Jaa, kuidagi hakkas silma, kuivõrd siiski palju julgemad ja hakkajamad on, olid just need alavere Kose-Uuemõisa lapsed võrreldes Tallinnas esinenud lasterühmadega, ilmselt see sõltub ikkagi õpetajatest, kuidas nad oskavad oma lapsed laulma ja liikuma panna ja need olid visanud niukesed julged ise teadlikud. Siis. Oli ka mitu tantsurühma esinema esinemas Uuemõisas näiteks koguni kolm tantsurühma ja nagu ma pärast kuulsin seal Kose vallas on seitse rahvatantsurühma küll naisse sega ja, ja, ja memmede rühm ja ja nagu seal öeldi on isegi noh, niisugune aktiivsus märgata. Et inimesed tahavad koos käia ja tantsida või siis mängida. Peale selle esinesid ka harvu küla ja Kuusalu kandi tantsijad ja muusikud. Huvitav oli Kose muusikakooli pillipiigad nime kandev Juta Heli laiu instrumentaalansambel, kes ongi niisugune tooniandev muusikarühm Kose ümbruses. Kehra kunstidekooli folkloorirühm folkansambel, nagu nad nimetavad Ülle Raua esinemisel, on ka üks niisugune aktiivne instrumentaalrühm. Ning omamoodi toredad olid ka Rapla segarühm rappidel ja. Oru segarahvatantsurühm, kes esitasid eesti rahvatantse ja tegid seda päris nii lustiga ja ilusasti kuid sellel folklooripäeval ilmnes üks uus nähtus meie folklooriharrastuses. Ja see sellel üritusel mõjus üsna häirivalt. Nimelt ennast folkloorirühmaks või folklooriks tegevaks rühmaks nimetavad tantsurühmad on loobunud pillimeestest ja tantsivad lindimuusika saatel. See minu arvates ei ole enam puhas folkloor kuna väga oluline komponent on puudu nimelt elav pillimees, kes elab oma pildi või tantsijatele kaasa, kes juhib seda tantsu tegelikult. Ja kasutatakse mitmesugustes seadetes tantsumuusikat. Laulukoorid, laulavad ja puhkpilliorkestrid mängivad suured orkestrid, mängivad, mis kuidagi ei haaku konkreetse üritusega, mis vajaks nagu intiimsemat ja, ja vahetut instrument. Ta saadet aga seal tagalas pillimehi jätkus. Jätkus küll. Jaa. Ma ikka mitmed rühmad. Tantsisidki pillimeeste saatel. Või ansambli saatel. Ja oli ka märgata kui erinev see siiski kohe oli. Ikka rühm, kuidas see töörühm, kes tantsis lindimuusika saatel sepidjoo, võta ma tükk aega, millal lint käima läheb, siis sattusid valed lindid peale ja nii edasi, nii edasi, aeg läks ja ja pausid tekkisid. Ja siis noh, kuidagi imelik on vaadata, kui tantsurühm muudetakse niisuguseks automaatseks tantsijaks, et kunagise meelemuusika meeleolu ja tempo ei muutu, aga olukorrad on erinevad näiteks. Ja alati ka pillimees reageerib otseselt situatsioonile. Ja praegu oligi märgata näiteks, et noh, näiteks lasterühmade jõudnud muusikale järele, mis lindilt tuli aga pillimees, kes saadab rühma, tema näeb kohe, mida ta peaks tegema ja et lapsed saaksid normaalsed tantsida. Aga seda, et meil pillimeeste ja pillimängijate puudust ei ole, seda vist küll võid näidata. See, et teie, Igor Tõnurist käisite ka ju hiljuti Saaremaal, kus siis toimus meie külapillimeeste kokkutulek. Reedel ja laupäeval toimus Saaremaal juba kolmas küla pillimeeste kokkutulek. Ja kui nüüd haakuda eelmise jutuga, sest täpselt sama situatsioon kordus ka Saaremaal. Pillimehed mängisid omaette tantsijaid, mängisid tantsijad, tantsisid lindid muusika järgi, seal, kus oli rahvatantsijaid kaasa haaratud. Nii et üleüldine suundumus meie taidluses. Aga see oli tore üritus. Kunagi aastaid tagasi olin ma selle esimese kokkutuleku kavandamise juures, aitasin seda juhendit välja töötada ja siis juba tuli vaielda selle üle, kes võiksid ja millised pillimehed võiksid niisugust seal kokkutulekul esineda. Ja tookord saigi otsustatud, et tulevad kõik, kes tahavad ja ükskõik mis pillidega ja mängivad, mida nemad soovivad. Ja tundub, et selleks idee meeldis inimestele ja seekord läks samas vaimus. Milliseid Pille seal kuulda võis? No seekord küll valitsesid lõõtspillid ja akordionid paraku no see on ka kõige populaarsem või noh, enamkasutatav muusikariist praegu seltskondlikust musitseerimises oliga ja üks kandlemängijate perekond siis nägi ja kuulis ka mollpilli või selle edasiarendust. Ja esinesid suupillimängijad Pärnu suupilliklubi Piccolo pillimehed tegid seal toredaid programme ja küllaga Bellid ja Oisu külakapell. Järvamaalt näiteks oli üks populaarsemaid, kes oli ka külalisena kutsutud. Siis oli ka niimoodi mõeldud, et korraldatakse ka lorilaulude laulmist nende päevade raames seda krohvid esimest korda ja see oli esimest korda ja reede õhtul Kärlas olles läkski hullude laulmiseks lahti. Tõsi küll, noh, neid osavõtjaid, lorilaulude lauljaid polnud palju ja mitmed mehed ütlesid, et nad ei saagi neid laulda. Et pole vastav situatsioon ja õhkkond ja koht, sest ka need sõnad, mis ikka allpool vööd asju tähendavad, välja jätta, siis ei saagi laule nii-öelda. Kas Eestimaal on palju lorilaule? Ahah, see on, tundus, et puudust ei olnud. Ja õhtul hilja juba, kui ametlik programm oli lõppenud, näiteks üks noormees Mohust demonstreeris seda, et meestel on palju-palju rohkem varuks, kui nad laval julgesid esitada ja temalt tuli neid laule kohe laulukatkeid kõiki ei julgenud lauldagi, seal tuli nagu noh, käisest. Kohe puistates üks laul teise järgi ja, ja üsna omapäraseid muhu meeste laule ja haruldasi laul. Kas seda võib ka pidada eesti rahvaloominguks? On küll, need on omaaegsed külalaulud mis arenesid meie nende regilaulu traditsiooni peal muutusid riimilisteks lauludeks ja just Saaremaal on see traditsioon olnud katkematu. Kuidagi loogiliselt arenes uuem küla laul välja vanapõhja pealt ja, ja see traditsioon ei ole katkenud praegugi. Luuakse samal põhimõttel uusi värsse juurde või antakse vanadele tekstidele uus uusi nüansse juurde. Ja seda ma kuulsin ka näiteks Tallinna vanalinna päevadel, kui esines muhulaste ansambel, monukesed, seal nende mees eeslaulja, täpselt samuti armees ka laulis nisukesi vanu, kuid edasi arendatud laule. Ja tekkis on tekkinud ka uued uued, sellised küla stiilis laulud, mis näiteks räägivad juba Eesti praegustest oludest ja üsna sellised kriitilised laulud juba meie riigiasjade kohta, nii et ega rahvas näeb, kuuleb ja kajastab juba oma lauludes seda. See on tänapäeva rahvalang. Aga need pillimehed, kes seal mängisid, see oli ju võistumängimine, kes siis olid need, kes mängisid teistest paremini? Ei olnud võistumängimine oligi nii otsustatud, et erinevatel üritustel mängivad erinevad mehed või siis mõned mehed, seal mängisid ka mitu korda. Ja võib-olla see võistumängimise idee ei olegi kõige kohasem momendil, kui me kutsume kokku külapillimehi, noh, see on tinglik nimetus, küla, pillimehi, inimesi, kes mängivad, ei ole noh, lava, esinejad tavaliselt, või suurem osa kes mängivad lihtsalt enda jaoks või oma seltskonna jaoks oma seal külas või oma pereringis, see on just see keskkond või need inimesed, kelle kõrval kasvavad ju meie noored muusikainimesed, kes kuulevad seda rahvalaulu võib rahvapillimuusikat ja ja oli seegi kord. Nõrgavõitu pillimehi oli väga tugevaid, mõni mängis natukene arglikult ja, ja budistas seal laulu ajal ja mälestunud võib-olla hästi, alati, aga mõtestamist esinesid nii, nagu nad teevad seda alati oma kodus ja kodu ümbruses. Ja see oli tähtis, et inimesed tulid välja, ei, näitasid seda, mida nad oskasid ja sai mingisuguse näite või selle ettekujutuse sellest, missugune on meie praegu niisugune mitteametlik musitseerimine. Kodune. Aga kes need inimesed tegelikult on oma igapäevaelus oma igapäevatöös, need külapillimehed? Väga erinevaid inimesi, alates 11 aastasest poisist, kes on siis koolipoissi kapral Tartumaalt, kes mängis väga hästi, peab ütlema ja väga kindlalt. Ja mängisid nii mitmedki mehed üle tehniliselt. Lõpetades Villem Tomsoni, Vändrast, kes olid kaheksa või 88 aastat vana ja kes ka mängis lõõtspilli mitu korda. Ja sinna vahepeale, siis mahtu mahtusid nii pensionärid kui noored mehed kes töötavad mitmel pool küll põllumajanduses ja haridusliinis, seal kooliõpetajaid näiteks olid, kultuuritöötajad olid ja või autojuhid ja, ja nii edasi, nii et väga lai skaala. Ja või tegelevad hoopis maatööga nektiks nagu Julius Vilumets Viljandimaalt kes peab suurt talu koos isaga. Või siis näiteks õpetaja Meelis Mereäär Muhu saarelt, kes oligi see folkloor kujudes teab väga palju muhu kuule ja interpreteerib neid väga hästi armees Aivo Aavik, samuti Saaremaalt, kes laulis jällegi üsna stiilselt neid meeste uuemaid Saaremaa laule lõõtspilli saatel. Ja samas tuntud Taavi teenbas võsult, kes on ka pensionäripõlv pensionäripõlve pidamas, aga kes väga vahvalt seal esines, just päris päevakohaste uute laule. Aga need olid nüüd olnud rahvamuusikasündmused. Aga juuli esimesel nädalavahetusel saab ju kõik rahvalaule pillilugusid kuulata ka. Ilus härul. Viru Säru läheb lahti viiendal juulil Vihula mõisas siis Sagadi ja Haljala vahel Lahemaal. Ja jätkub kuuendal juulil. Seal juba seitsmendat korda. Ning kui keegi tahab kõike kuulda näha, siis peab aega varuma ja aja tuleb maha võtta. Aeg tuleb maha võtta, sinna tulles Vihulasse sest pidu algab juba keskpäeval kell 12 ja lõpeb keskööl või peale seda esimesel päeval. Ja selle sisse mahub hästi palju mitmesuguseid üritusi, kontserte. Avamine on juba omaette show, kui moodsat sõna kasutada folklooriürituse puhul. Mõisa ees läheb ühistantsimiseks, seal mängivad lõõtspillimehed ja ka meie noorte viiuldajad viiulikoor ja tantsitakse Viru magedat, võid viru valtsi. Noh, siis saab seal ka natuke nalja tehtud, vaatame, kuidas keegi virusalule tuli. Ja edasi läheb lahti jõugatsumiseks. Täiesti uus, niisugune rahvakultuuri valdkond mida me tahame Viru Sarul välja tuua ja inimestele näidata mitmesuguseid vanu meeste ja ka naiste jõu ja osavuse katsumise võtteid. Näiteks proovige panna vana vankriratas maha, nii et see see niimoodi rummu peal seisab. Astuge kahe jalaga peale ja tehke ring selle rattaga. Ratase kõigub ja, aga proovige ring teha või astuge kahekesi ratta peale, proovige jälle täisring teha, kas see õnnestub. Või kui kodus on vanad viljakoodid, võtke see koot kätte, nii et koodi nui, siis pandi käima nii, et keerleb mööda põrand pandat või veidi kõrgemal ja hüpake ülepilli saatel näiteks polka rütmis. Kardan, et paljud ei tule toime. Rahvalauludes tihti mainitakse kurni mängu ja ratta viskamist, keegi ei tea, missugused need mängud on, aga kurni mäng oli omal ajal üks popule laarsemaid noorte meestega, vanade meeste meelelahutus Eesti külas. Ja näidataksegi seal kurni mängu, mitu meeskonda seal on nii Rakvere teedevalitsuse mehed eesotsas või juhatamas seda Haljala koolipoisid. Ja kõik saavad kaasa teha nii, et kui mehed tahavad võistlema tulla, siis võtku juba vastavad dressid kaasa endale ja ja võib mängima tulla. See on üsna keeruline või huvitav mäng. Ning. Huvitavat jõuga ootame venelastelt Peterburi meestelt kes on koondunud vene rusikavõitluse seltsi Peterburis, on selline seltskonna olemas seal ja nad teevad vanade venes Komorohvide vaimus väga huvitavat programmi või mitut, näitavad meile tantsivad ja laulavad ja teevad need jõumänge koos rahvaga. Läti tantsurühm Riiast lubas näidata üht-teist niisugust. Nii et see ei ole veel kunstikava, mis siis kell kolmveerand üks lahti läheb ja paariks tunniks. Aga kas külalisi esinema, on ka kaugemalt oodata? No nagu ma ütlesin nüüd Peterburist juba ja Riiast tulemas ja ootame ka norra rahvamuusikuid, ka Soome rahvatantsurühm on tulemas. Ja peab ütlema, et see ei olnud praegu eesmärgiks omaette väliskülaliste kutsumine kuna on ka uus jälle niisugune nähtus eestimaal tekkinud, et meie poolt koorifestivalidel põhirõhk langeb väliskülaliste esinemistele või välisrühmade esinemistele ja oma eesti rühmade esinemised jäävad nende varju. Praegu on meil põhirõhk oma ja põhiliselt Lääne-Viru folkloorirühmadel või sellistele tahvlitel, kes folkloorikavaga tuleb, tulevad, kuid külalisi ootame näiteks tõrvast ja Harjumaalt ja Järvamaalt. Et mitmelt poolt on juurde tulemas rahvarahvast, aga põhirõhk on oma rühmadel näiteks ja kes esinevad siis mitmes programmis üheaegselt või seal käivat ühelt lavalt teise teisele, meil on seal niinimetatud vaba lava ja pealava tulemas Vihulas Vihula paisjärves saarel algab kell neli näiteks Eesti rahvatantsutund ja seal näeb siis eesti rahvatantse mitme rühma esituses siis vaheldumisi ka pillimeestega. Nii et siis Tõrvast kuni Orissaare seal siis külalisi ja Viru Säru lihtsalt ise ka seal esinemas. Ja samal ajal algab ka meil õllelava tinglik nimetus, sest see on anekdootide Westmise koht. Algab küll ühe showprogrammiga Jelena sihukese naljaprogrammiga, mida teevad seal Haljala noored ja vanad Erki Õuna juhtimisel, aga siis jätkub anekdootide Westmise võistlus ja on oodata ka ikkagi. Ka aurahasid seal või auhindu. Nii et sellest võivad osa võtta kõik, kes salule tulevad. Ise kannate vastutust, mis te seal räägite? Pool tundi enne seda puhul, neli algab, nadi Nunnedytub, see on siis ühes ilusas saalis läheb lahti pillimeeste ja tantsijate ühisettevõtmine. Ja seal saab siis kuulata rahvapillimehi ja tantsida, et alati on lubatud iga tantsuloo saatel tantsida. Kuid samas võib õppida ka vanu seltskonnatantse selle tõttu ongi nadi nunnad ei tuba selle koha nimetus. Näiteks Tarvandaja tuhka, Trallade tantsijad siis läti. Salk disrühma tantsijad esitavad sajandivahetuse moetantse, nende Fortoriseerinud kujusid näidatakse ja siis võib seal tantsida. Ja see on ka kohe ka mitu tundi järjest, igaüks siis valib endale, keda ta tuleb sinna kuulama. No seekord säru ülevaatusel selgus, et on regi värsilisel laule hakatud rohkem laulma. Võib-olla mõjusid ka meie talvised folklooriseminarid, mida me Rakveres seal koos pidasime. Kuid mitu tantsurühma on teinud näiteks lauluprogramme ja tantsida, kuuldakse regilaule ja tantsitakse nii regilaulude kui uuemate laulude saatel ja, ja need tantsurühmad leidsid näiteks endale väga huvitava lahend. Pillimeest ei ole siis tehakse lauluga nagu ei tulnud selle pealegi. Ja kuna meie rekkiversiline laul esindab ju hoopis teistsugust muusika mõtlemist või teistsugust, musid seerimis moodust kui, kui üldlevinud selle sajandi algusest pärinev vahetusest pärinev küla muusika. No mis on hoopis teistsuguse, teistsugune muusikamaailm, siis me tegime nii, et regilaule ja sellega haakuvad instrumentaalmuusikat ja mänge, tantse kuuleb eraldi kontserdi erikontserdil ja selleks ongi kohe regilaulutund, mis seal mõisapargis kella poole viie paiku algab. Ja esinevad siis kas üksikud lauljad või rühmad. Põhiliselt regivärssidega kuuleb näiteks 100 värsipikkust regilaulu. Ja kui keegi tahab laulda, võib ka välja tulla ja pakkuda ennast eestlauljaks. Ja päeva lõpus siis kella seitsmest juba läheb lahti niisugune programm nagu külalisi, pererahvas kus esinevad meie kaugemad, mitte eestirühmad. Ja see algab, tõsi küll, lähedaste külalistega Tallinna linnast. Ja laulab ukraina, eesti, ukraina folklooriansambel veesti, ukrainlaste folklooriansambel, Surbaa nukrus tõlkes. Ja see kava algab jaanilauludega, kuna ukrainlastel on jaaniõhtul samal õhtul, nii et me teeme jaanituld ka natuke ja laulame jaanilaule ka võib-olla üheskoos. Siis. Kuuleme ka ukraina pandura mängijat, kes on tulnud ka Tallinnast. Ja Eesti Iowasside folklooriansambli esinemist Natšubašid on üks türgi-tatari päritolu rahvas Kesk-Volgalt. Ja nendel on üpris niisugune orientaaži kõlaga rahvamuusika ja seekord siis kuuleme niiskust, huvitavat eksootilist muusikat Eestimaalt. Ja need rühmad on huvitavad selle poolest, et need inimesed elavad meie meiega kõrvuti või meie keskel ja me võib-olla iga päev suhtleme nendega ka ei tea, milline rikkalik folkloorivaramu on meil siin oma Eestimaal olemas siis on ka Läti rahvatantsijad Riiast ja vene mehed Peterburist. Ja ka siis norrakad ja soomlased oma Eesti tantsurühmad salt Kivi rünta Punta anta väga pika nimega rühm, kes teeb ilusa Virumaa folkloorikava ja Tarvata ansambel, kes ka esitab ainult Virumaa folkloorikava nakkab viiulikoor, esineb ka põhiliselt Virumaa pillilugusid, mängitakse ja mitu-mitu ansamblit veel. Nii et, et need on küll ja küll. Kuuendal juulil algab see päev hästi varahommikul kell üheksa, juba on huvilistel võimalik autobussiga sõita pilliringile, mida juhatab Taavi teinbas ja sõidetakse mitme kohaliku rahvapillimehe või muusikategelase kodudesse. Need mehed on juba kadunud läinud manalateel, aga neid mälestatakse seal kodudes. Taavi teenbas jutustab nendest või nende elukäigust ja pillimehed mängivad nende kodudes. Ja kohalik rahvas võib ka sel ajal sinna kokku tulla. Ja see ring läheb kuni Vergini ja võsuni välja. Lihulast kolm tundi. Sinna võib kaasa minna ja pillimehed siis mängivad. Kell 11 läheb lahti juba ka Vihula mõisapargis rahvamuusika tegemine. Võib olla kuuleme seal järve laule juba ilus kuulata rahvamuusikat, laulja või pillimängu näiteks paadilt ise kuuled järve rannasopis või paisjärve rannas. Ja siis algavad jälle rahvapillimeeste esinemised. Samas nadi nunnad klaasi, kes hommikul tahab juba tantsida, siis võib jälle tantsima hakata. Ja mängivad nii külalised, nii Norra kui ka Viljandi kultuurikolledži pillimängijad. Ka oma pillimehed ja pillinaised. Val algab saare peal keskpäevane tantsutund ja seal kogunevad kõik. Sarulised säru tähendabki simmanit või tantsuõhtut või niisugust omaaegset, küll küla kultuuriüritust. Ja tunnikese Eesti tantsurühmade eestvedamisel tantsitakse Ki üheskoos Saru tantse ja kui jaksu on, siis juba minnakse rongkäiku rongkäiguga siis pea lavale. Ja see võib, tuleks ka ilmselt üsna kirju. Või tuleb see kirju rongkäik, kuna väga erinevad rühmad on koos, igaüks siis mängib ja laulab. Lavale jõudes saavad ka mälestuseks kõik esinejad ühe. Tuleraua keegi kujutage ette, millega vanasti tuld välja löödi, sädemeid löödi, see on omaette huvitav tehnoloogia. Ma ei tea, kas me oskame seda või jõuame seda nüüd oskajaid. Nii ta et mõni tule ka välja lööks, aga tuleraud on üks meie väga vana kultuurinähtus ja Lahemaa alal on neid tuleraudu kohalikust maagist rauamaagist kunagi tehtud. Nii et kohalik Viru, sepp, Vihula sepp, teeb need tulerauad. Ja paariks-kolmeks tunniks siis jälle rahvamuusikat mitmesuguses vormis ja mitmesugusel kujul. Kõik lõppeb jälle ühise viru Valtsiga seal Vihula mõisa ees. Nii et nagu kuulsite tegevust üsna palju ja ütlen veelkord kord. Võtke aeg maha, tehke endale vaba aega, väga palju, kohe mitu, mitu, mitu tundi, et saaksite igalt poolt osa võtta. Nii kuulajana kui ka kaasategijana, olgu siis need vanad jõumängud või tantsud või laulud. Sest folkloorifestival ei ole ainult vaatamiseks, ta on ka kaasategemiseks.