Tere head klassikaraadio kuulajad ongi käes 2014. aasta esimese salli tallaaeg. Mina olen ikka Berk Vaher ja tänaseks külaliseks on Villem võhik. Genialistide klubi toidukoha vats, pea hakkija, dokumentalistid. Ka filmifestivali programmi üks vedajatest ja veel õigupoolest väga mitmes rollis tegutsev inimene, kes on käivitamas uut kultuuriklubi arhiivi. Tere tere, kõigist neist, vähemalt enamikust neist rollidest tuleb täna ka juttu, aga alustuseks saavad ka ajalooõpetaja ja koolis ja kodanikuõpetuse õpetaja ka. Ja ühiskondade kodanike nüüd on seal isegi natuke tervist. Kui kerge või raske seda õpetaja tööd sinu teiste rollidega ühitada on. Tegelikult see on ikkagi suhteliselt lihtne. Tegelikult olen ma ka kõrvaleriala lõpetanud ajaloos. Bakalaureuse lõpetasin ma küll usuteaduses, aga ikkagi ka kirikuajaloolasena. Et ajalugu on nagu alati olnud südamelähedane ja lisaks siis ka seda, et need ülejäänud rollid, mida ma teen MTÜdes kui katoomuses on ikkagi tegelikult seotud just ühiskonnaga just kodanikuühiskonnaga. Et väga lihtne, minu meelest on see väga lihtne, nii et oma kodanikualgatuslikke projektidest saad sa tuua tundides näiteid ja täpselt nii täna tänagi sai seda tehtud, just oligi tehtud kas siis just juttu kodanikualgatusest ja sai toodud jälle uue maailma, mis, mis on ka õpikunäiteks, sai ka toodud näite näide kultuurikvartalist, et olles ise juures ja tehes näiteks just parklast park erinevalt Türgi näitamiseks Tuuri kvartali näide on mitu korda siit saatest läbi jooksnud kui selline hea õpetlik kaasus sellest, kuidas inimesi ka sotsiaalvõrgustikes kaasa tõmmata, kuidas teha kampaaniat ja kuidas saavutada see tulemus mille nimel on, on tükk aega tööd tehtud. Jah, selles mõttes, et sellist ulatuslikku kampaaniat ei ole mina küll kunagi näinud, et ma ei tea, võibolla võibolla poliitikas tehakse seda tihedamini, aga aga niimoodi, et kuidas me kõik, sest probleem on ikkagi suures ka sellest, et seisnes selles, et me ei olnud sisse kirjutatud paljud Tartusse. Et enamik meie külastajatest ei ole sisse, juhatad Tartusse, sest tudengid paraku lihtsalt ei ole. Ja siis tuligi võtta kõik meetmed, pigi, kõik tuttavad isiklikud helistamised. Et sellist kampaaniat ei ole küll vaja jah, tõesti eales näinud. Mis sinu jaoks selle kultuurikvartali fenomen on, kuidas see on suutnud üle elada majanduskriisi, ülejäänud mitmed teised sellised konkureerivad kultuurikohad. Mina arvan, et tegelikult, et see avatus, et tõesti kõik võivad tulla ja kõik võivad teha ja kõik on oodatud. Et ja lisaks mõtlen, et kui enne oli ka teater ja Genialistide klubi olid eraldi aiaga, isegi aed oli isegi vahel siis eelmisest talgutest teeme ärast juba alguse saanud uue uue loomine ja uue õue toimimine ja nii edukas toimimine, nagu ta on ja nüüd ka jätkuv siis minu meelest see oli see üks niisugune lepitav ja ühindav lüli, mis nagu kindlasti tekitas sellise tervikutunde ja isegi inimesed, kes ütleme, käisid, teeme äral noored abikäed siis siiamaani nad tulevad vastu kõik klubi uue teatri aitäh, ikka tänulikud ja kõik, et see ongi nagu niisugune suur perekond, et ei ole mingit kinnist klubi ja omad inimesed ja midagi sellist ei. Vahe selliste ainult hilisel õhtusel ajal tegutsevate ööklubide ja baaridega on ka see, et sinna on võimalik päeva ajal sisse jalutada, võtta midagi. Süüa omavahel juttu ajada, koosolekuid pidada ja lisaks veel ongi, et selles mõttes väga paljud kasutavad ka seda päevasel ajal kontorina, et siin nimekamatustamise kiretesse Anzori Barkalajal tuua, kes ütleb, et see on üks mugavamaid kohti. Et seal ongi just see, et seal on õdus olla ja sa saad tunda ennast erinevalt muudest kohvikutes, sa saad tunda ennast täiesti vabalt. Genialistide klubis, sa oled tegutsenud mõnda aega sõna otseses mõttes köögipoolel. Ja kuidas see igapäevaselt näeb, lõppude lõpuks ju suurem osa Genialistide klubikülastajatest. Ei näe sellest väga palju, mis seal köögis toimub jah, ega igapäevaselt, nüüd, kui rääkida minust, siis minu jaoks näeb see igapäevaselt välja alates toorainest, lõpetades menüü koostamist, kontrolli ja siis vajadusel ka siis asendustegevust ja selle lisaasja tuleb alati nii palju juurde, aga peamiselt me ikkagi tegelen. Kokad on piisavalt pädevad, et peamiselt ma ise koostan menüü, vaatan, et nad sellega kenasti hakkama saaksid. Teen käsilehed ja lihtsalt hoian silma peal. Et ja siis nagu ka ei ole lisaks toorainetoomine, et rohkem on asjad väga hästi laabunud, et kui tulevad suuremad heiteringid, siis tuleb muidugi ise panna käed ja hakata tõesti higistama, aga, aga muidu olen ma selle väga kenasti suutnud ära jahutada muude asjade vahel on olnud mingisuguseid kummalisi, veidraid olukordi seal köögis. Ja eks eks eks ikale olnud, et kuna kui me alustasime, siis ütleme, oli, on igasuguseid, eks polnud, enne kui kogemust olen küll töötanud toidukohtades, aga ei olnud just seda juhtimiskogemust. Ja eks ole igasuguseid kummalisi töötajaid käinud kella nimesid nimetamata ja ole igasugust nalja olnud. Klientide puhul on ka huvitavaid soove, küsitakse, et miks, ütleme Genialistide Klubi niisugune koht, et pakkuda krokodilliliha ja kõike muud ja aga mina nagu see lähenemine ongi peamine mõte oligi just see, et muutus asi koduseks hubaseks. Et mitte pakkuda mingit elitaarset toitu. Et hinnad on ju ka nüüd need, mis näitavad seal ära, et tegelikult tegu on väga lihtsa kohale võiks arvata. Tartu-suguses linnas on tohutu konkurents selliste käepärase hinnaga tudengikohtade loomiseks, aga ei ole seda nüüd nii väga näha. Milleks see nii on? Vot ei teagi, et tegelikult ma pean ütlema, kindlasti on üks põhjus on ka see, et kindlasti kesklinnas, kui me räägime Kesklinna piirkonnas, on hetkel kusagil üle üle 95 toidukoha või toidu joogikoha. Et me räägime hindadest. Et siin on ka tegelikult see suur põhjused, Genialistide klubi tuli ise vastu sellega, et et üürihinnad on minul kui seal sees toimetavad üksusel on väga soodsad ja võimalused on väga soodsad, et et see on ka üks põhjus, miks ma saan pakkuda sellise hinnaga toitu. Et ma, ma arvan, et siin jääb tõesti peamiselt just selle ürindade taha, et see paneb lihtsalt siukse matsu, et sa pead tõstma. See oli lehelugu sellest, kuidas sa aitasid seal ühel noorel kondiitril oma, kuidas siis öelda kulinaarselt loomingut levitada, et kas see on ka omaette suund, et otsida selliseid ise kokkajaid välja. Kui neil asi hästi sujub, siis anda neile mingisugune väljund sealtkaudu. Jah, kindlasti muidugi, et seda, seda ma olen juba seda juba mitu aastat tehtud, et et ma tegelikult vahepeal vägagi lülitasin ajandaga vegan suunda. Aga seal kuidagi tagasiside jäi väga passiivseks. Et nüüd jah, Carlotta ja Madli, et nendega on tõesti, et et nad juba tegutsesid ja tõid mulle sinna vegan asju ka, et täpselt, et, et kõik niisugune asi on teretulnud, sest peamine asi on see, et tooraine oleks hea ja väga maitsev oleks veel veel parem, kui ta oleks isikupärane, nagu näiteks nende tähendab nende kodujuustukookidega, mis maitsevad täpselt nagu toorjuustukoogid. Ja lisaks ka veel on muidugi see, et, et, et see on ka toetada omi ettevõtmisi. Startup idel on ikka alati vaja natukene väikest tõuget, et nemad, ma sain ka, leidsid äri, kaleidoskoobist. Ehkki seotud ühe laiema sotsiaalse ettevõtluse toetamise programmiga ja mis hinnangu sa praegu annad Tartule selles võtmes, et kui palju neid sellise toe vajajaid on või kui palju neil reaalselt väljundid on, kui neil tuleb abi anda selles mõttes, et nad saaksid oma ettevõtlusega tegelema hakata? Tähendab, nüüd on kaks asja, üks asi on see ideede baas ja teised tegutsevad baasid. Et kui ma võtan nüüd siin, mõtle natukene sotsiaalsed ettevõtted Liidu poolt üles antud nimekirjale, siis meil Tartus on aktiivseid alla 10 ja siukseid poolkohaga sots, kes ei ole veel täiesti oma sotsiaalset mudelit ära hinnanud, neid on ka umbes sama palju. Et ütleme, näiteks looming, Toomus, Dropatensis ja sellised tegutsemise töötavad nagu väga edukalt Genialistide klubis, sealhulgas. Aga ideede puhul ideede puhul on just see, et on väga vaja tõuget, et sest ütleme nüüd, kui meil sai just eelinkubatsiooni, sai sotsiaalettevõtlusinkubaatoris läbiv. Nüüd see praegu käibki siin jää kaitsmine ja ja et sealt sealt on praegu kusagil, ma näeksin positiivseid ideid, mis võiks käima lasta, on ikkagi kusagil 10 mis vajaksid tõuget, natuke mentoreid. Ma nüüd ütled sponsoreid, ei teeks halba, aga tegelikult on KÜSK näiteks kodanikuühiskonna sihtkapital. See eelmine aasta andis välja või isegi kuni kaks umbes 2,5 miljonit eurot. Et sealt saab projekti rahastusega väga kenasti algselt toime tulla, et oma toode või teenus käima ajada selles mõttes. Neid tuleb lihtsalt staarsurude utsitada. Teeme esimese muusikapausi, üks ammune 90.-test eesti artist, keda sa oled siinsel positiivse sõnaga ära maininud, Sandra tema üsna hoopis Kuusne kaver. Kruvisin rehaati nimelisest hitist. Sallid alla ja. See oli talle, jätkab stuudios Villem Varik ja sa oled ka üks dokumentaalika käimalükkajaid, kuidas seda nimetadagi on, see on see festival topeltfestival programm selliste festivalil. Li-tüüpi suuremate puusatustega või kuidas seda nimetada? Nojah, selles mõttes küll, et seda on tehtud ja mõte on nagu alguse saanud üldse tegelikult sellest, et meistriklubis programm vajas täitmist ja me mõtlesime, et, et kindlasti, et on olemas tasuta dokumentaalfilmi, mida saab näidata. Ja just haridusliku eesmärgil alustasime sellega niimoodi. Aga sisse kuidagi võttis väga palju tuure üles ja külastajaid ei mahtunud isegi saali vahepeal, et siis mõtlesime, et isegi teeme väikse festivali. Ja Meid on praegu on meil isegi kokku juba viis. Vahepeal alguses oli kaks esimese festivali, tegime isegi üksi. Et nüüd on jah, et ma ei oskagi seda nimetada, ta on, see mõte on ikkagi selles, et üle isegi üle-eestiliselt tahaks jõuda selleni, et just, et näidata inimestele tasuta dokumentaalfilme just hariduslike sisuga haridusliku sisuga, mitte mitte popul populaarsuse sisuga populariseerivaid siukseid ma just mõtlen. Ja igasuguseid vandenõuteooriaid sisaldavad filme on, need võivad ikkagi iga inimene kodus vaadata, et see ei ole küsimus. Aga et ma ei oskagi nüüd öelda, tants, sari ütleme siis kõige parem on öelda sari. Et kuigi noh, eelmine suvi me tegime kolm šokeissi, tegime ühe, tegime kultuuritolmu, lõhestentsibility festivalil ja ühe isegi Pärnus sõnum seinal, kus me näitasime ka kolm kuni viis filmi, et, et ma ei tea, mis siis need on, need ei saa kuidagi ürituste sari. Räägi veel nendest valikuprintsiip. Juppidest mis sinu jaoks hea dokfilm on ja mis on halb dokfilm, seal on üht-teist juba mainisid midagi. Jah, ütleme, valikuprintsiibid praegu oleme me ehitanud selle üles suhteliselt niimoodi, et kui me, kui meil on festival, siis me ikkagi istume kõik koos, nuputame, mõtleme selle idee välja või teema välja. Aga, ja üksiküritustel on siis niimoodi, et kelle kord on. Me oleme ära jaotanud, tema siis valib, räägib õigustega läbi, oleneb siis hinnasummadest ja muudest asjadest ja otsib esineja, külaline, külalisesineja, kes siis Filmsisse juhatab. Tihtipeale pole seda võimalik teha, sest on ikkagi enne seda aastat, meil ei olnud ka mitte sentigi rahastust taga, et kõik plakatid ja kõik asjad on oma omast taskust kinni makstud. Aga mis siis on hea dokumentaal? Ma arvan, et hea dokumentaalfilm võiks ikkagi peegeldada tegelikkust. Et kõiksugune fiktsioon, ma arvan, et see on täpselt nagu sihuke ajalooga ka, et, et see peab olema tegelik või ajalugu, on väga, kirjutavad võitjad siiski eks dokumentaalfilm näidata ikkagi tõesti neid telgitaguseid, oleneb, kui me just räägime, mõtleme, peame silmas mingit sõda. Aga samas ka just näiteks siin seesmas tähendab eelmine esmaspäev, esiolnud Hesbylafti film, mis rääkis just tema kirjandusest, oli minu meelest just aus, sihuke peegeldus ja ülesehitus just sellest Nagu peakski, dokumentaalfilm mõlemat ülesehitus rääkis ära täpselt inimese elu, tema loomingu ja seda oli pandud ilmestama siis praeguse aja võimsad meistrid. Et see muidugi sõltub kategooriast, aga muidugi on ka täiesti dokumentaalfilme olemas, näiteks stentsi bility. Uuel festivalil on soov näidata, on see saal for Space esimene kunstide, mis kosmosesse saadeti ja et, et võib ka olla täiesti ainult visuaalne pool, et, et see täiesti sõltub, et ma arvan, et sellist nagu eduka filmi valem, et sellist asja ei ole, et kõikjal luhtunud, kõik on oma allakäigu trepil käinud kõik režissöörid, kui me räägime ka maailma tippudest. Aga mis sulle dokumentaalfilmidest erilisi Mulje on jätnud, ma ei räägi ainult sellest, mis on dokumentaalid näidatud, vaid üldisemalt. Üldisemalt mul tuleb meelde, et 2000.-te aastate alguses oli üks film Iraagi kinokunstist ja see algas sellised stseeniga, kus näidati sadu Ameerika Iraagi kinohooneid ja näidati neid filme nendel seintel. Aga ainus miinus oli see, et ei ole inimesi. Sest lihtsalt inimesed kas ei julge minna välja või neid lihtsalt enam ei ole. Et see on, see on kindlasti üks muidugi siukseid populaarvaldkonnas on alati, muidugi tuleb, tuleb meelde olemas olles pingviinide marss ja siis ka nendesamade autorite poolt tehtud lindudest film. Aga uuema ajast, mis on nagu siuksed Now märgi jätnud, meeldis mulle väga teri Platšetist film, kus ta käis eutanaasiast uurimas eutanaasia kohta ja käis isegi inimestega kaasas, kes meesterahvas isegi sooritas eutanaasia Belgias ma täpne olema. Ja siis lisaks muidugi Steven Fujifilm tema foobiast ja ja üldse, kuidas inimesed just peaksid kohanema, et aga ma arvan, et need on just need filmid peamiselt, mis puudutavad sind mingil moel mitte mitte, et, et oleksid ise just selles rollis, aga et, et keegi nagu just ikkagi jõuame tagasi sinna ühiskonna, nii et et, et see on nagu see, mis, mis, mis ma arvan. Dokumentaalid puhusid. Te saate neid filme tasuta näitamiseks uuesti suheldes autorite enestega. Kas sealt on tekkinud ka mingisuguseid pikaajalisemaid kontakte või selliseid häid? Suhteid jah, et on, on, on täiesti olemas. Iseseisvalt, rinde petten stuudiat, kelle, kelle käest me oleme filme saanud, mitmeid filme lisaks oleme saanud, on üks, mul ei tule selle meesterahva nimi hetkel meelde, kes on ka eteral Flangi Eterclangi filmi autor tema koostanud tohutu, tulgu hulgal teisi muusikadokumentaale, mida ta lubab näidata, kui on ka suheldud bändiga, näiteks ester plaani filmi puhul me pidime ise suhtlema bändiga ja nemad andsid loa. Et selliseid on, aga paraku kuna me üritame otsida ja leida jussikest uuemat toodangut, midagi huvitavat, siis need on ikkagi tegelikult väga paljud ei ole veel jõudnud mingisuguste korporatsioonide kätte jäänud, et paljudel on veel nende õigused täiesti enda käes olemas. Et ja tõesti vastavad inimesed ühe kahe päeva jooksul Jaapanist näiteks, kui mäletame, ütlesime Fukushima kat tagajärgedest filmi, sest seal oli täpselt samamoodi, et kahe päeva jooksul vastati, kõik tik saatsid lisaks anti veel Dropacci link, mis oli, kubises veel meeletus koguses nende postriteste materjalidest, mida te kõik võite jagada ja nii edasi, et, et hästi hästi soe on. Muidugi on ka mingisuguseid jamasid olnud, aga noh, mõned tahavadki väga palju raha saada. Need. Steve olid on olnud teatava temaatilise suunitlusega, näiteks sügisel oli oli teemaks protest, et siin on ka tunda sellist ühiskondlike nähtuste kõnetamist või igasuguseid meeleavaldused olid ju aasta-pooleteise jooksul ka Eestis kujunenud. Üsnagi sagedaseks võib öelda, võrreldes kasvõi mõne. Ajatagusega mis nüüd järgmiseks plaanis on? Jah, see on hea küsimus selles mõttes, et me koosolek võiks toimuma veebruaris. Aga ma arvan, et tegelikult lähtume väga palju sellest, et mida uut on välja tulnud, vaatame neid filme ja otsustame väga suurelt selle põhjal, sest tegelikult protest sai alguse alguses, meie mõtlesime väga palju ka sellest, et meie üks kandvaid ideid et Talvik tuleb oma filmiga ka veel välja, aga ta jõudis sellega varem välja ja seda jutti juba enne sõudis internetti ja see jõudis isegi, kus Delfisse lähete tasuta igal pool. Et siis me nagu kandsime selle filmi tähenduse just, mitte nii palju kodaniku protesti kui pigem nagu protesti näiteks mingite liikumiste vastu või, või toidu vastu protestija. Sest noh, ma olen öelnud, et seda protesti vorme on väga palju erinevaid, et see ei pea olema alati just see, et seisa Ovete vei sildiga, et et neid vorme on palju-palju enam. Aga et ma ütlen küll, et ma, ma hetkel ei oska kindlasti veel lubada, et eelnevatest jahet see esimene festival mulle ka meeldis väga, just seal kodanikuühiskonna ja selle koha pealt, et see tuli temaatikaks, identiteet ja. Alates eestist, lõpetades Iisraeliga ja vahepeal nii Ameerikat kui muid riike, kus me näitasime seda, et kuidas inimesed üritavad palehigis nakkuka komidest olija üritavad palehigis identiteeti säilitada ja, ja mis, mis on need meetodid, et ta peaks olema kindlasti. Mina leian küll, et, et need on alati palju mõjusamad, kus, kui nad puudutavad nagu ikkagi inimeste ühiskondlikke muresid. Kui sa Tatu sängi vaatad, mis on siin need teemad või kes on siis need inimesed või ütleme? Kooslused, kellest võiks saada huvitava dokfilmi? Mina arvan, et huvitav dokfilmi näiteks kindlasti võiks saada Rüütli tänavabaaridest näiteks ma praegu lihtsalt mõtlen selle peale, et sellest võiks saada huvitava dokumentaal. Tegelikult võiks ka saada kindlasti huvitava dokumentaalfilmi nendest inimestest keda ei ole üldse palju, kes korraldavad ka väga paljusid festivale. Et sest näidata seda, mis on nende nagu, kuidas nende iga päev toimub kuuel, kui nad, kui nad on seotud kolme või neljafestivaliga aastas, mis ei ole, mis mõned on nagu tõesti ka väga pikad, väga mahukad festivalid. Et seda näiteks maailma filmi korraldamisest võiks väga edukalt teha dokumentaali, sest minu meelest oleks väga huvitav oleks teistel vaadata seda õppida ka sellest Aga noh, näiteks ajaloolises võtmes seda Lovecrafti filmi sa mainisid ka, et et kas on mingisuguseid selliseid kummalisi kujusid tõttu või Eesti ajaloos laiemalt kas või kehandus loos, et kellest oleks võimalik midagi sarnast? Loomulikult mitte üks-ühele, aga midagi kirjanikudest ma arvan, et kirjanikud on veel elus aga ma arvan, et näiteks mõtles, kas popima variandi peale siis näiteks Kivirähust oleks kindlasti Kivirähkist oleks võimalik kindlasti teha mõni huvitav või kuigi ta ise jätab alati sellise mulje, et tal on nagu ükskõik. Aga ma arvan, et see oleks igati igati südantsoojendav. Kui me mõtleme ajalooliste isikute peale, siis noh, on tehtud ju nii Lennart merest kui võtta Tartu kool, Tartu-Moskva korras, Mihhail Lotmani, stan tehtud ja. Huvitav, võib-olla oleks teha ka sellistest eraklik emast inimestest, näiteks kui ma enda teaduskonna peale mõtlen, siis meil on nagu. On küll tehtud, portreelugusid Kalle kasemaast või, aga võibolla võibolla nagu teaduskonnast teaduskondades üldse oleks võib-olla huvitav teha. Sest veel on ka elus palju inimesi, keda varsti enam ei pruugi elus olla, et see on nagu kindlasti. Sellel algklassifilmi puhul hakkas silma just see, kuidas tema, sellist pehmelt öeldes bulentsed karakterit oli püütud võimalikult mitmekülgselt näidata. Et ühelt poolt ei olnud ju kaugeltki mitte kergesti talutav inimene, teiselt poolt olid seal ka omad põhjused lapsepõlves perekondlikust taustast ja ja seda, kuidas tema kirjanduslik pagas on, on nii palju tähendanud ja kuidas sealsamas mingisuguseid vastuvõetamatu heid genofoobilisi külge, seda suudeti väga tasakaalustatud näidata. Sellepärast ma mõtlengi, et kui palju on selliseid pääselt, mõjub kaid ainult talumatus Eesti Eesti kultuuriloolisi tegelasi, kelle puhul annab samasuguse komplexusega läheneda talle. Jah, ma, mul tegelikult isegi üks inimene tuleb täitsa meelde, tema on küll surnud jah. Aga mul näiteks Uku Masingu oleks kindlasti, kellest oleks võimalik, sest et üht-teist endast. Ja ka selles mõttes, et, et soovid lugedes tema muid tema, ütleme siis tavateoseid lugedes näiteks tema kirjavahetusi, siis see on ikka täiesti talumatu mees, kellega suvel suhtlemine oli ikkagi suhteliselt võimatu. Ja noh, kui me võtame isegi näiteks sellel Jaan Kaplinski, seesama jõgi, eks ole, et ka seal on ju tegelikult peetud seda õpetajat kui, kui tegelikult Uku Masingut ja kellest on aru saada ka, et ega ta ei tahtnud eriti kellegiga suhelda, et laske mulle oma tööd teha. Teatavaid okkaid seal on tunda jah. Aga. Mõeldes veel ühele teemale messe. Et seda siis hooaega või aastat avanud latgal filmist silma hakkas, oli see amatöörajakirjandus, milles ta osales ja et mingis mõttes ju tänapäevaste isetegevuslike ajalehtede, aga võib olla ka netikommentaatorite eellased, kes seal oma mingisuguseid veidraid konspiratsiooniteooriaid ise isekirjastatud ajalehtedes välja andsid ja, ja noh, siin leiab ka ilmselt selliseid tegelasi küll. Ja noh, kindlasti seal on tehtud, on minu tehtud ka neid uurimustöö, siis mõtlen nii bakalaureuse- kui ka magistritöös on tehtud väga palju netikommentaatorite põhjal ja seal on ju täiesti selgelt erinevaid karaktereid. Lisaks ma usun ka. Ma tean, meil ei ole no nüüd nüüd ütleme näiteks Generaadio, mis hakkab tööle ja et kus leiavad ka võib-olla väga paljud siuksed, kummalised saated ja ja lood oma varjundiga meil lehtedest ja tegelikult tõesti ei, ei ole ja, ja aga ma arvan, et meid on liiga vähe, võib-olla ka selle jaoks muidugi ikkagi võetakse näiteks värskige lõhki, võtab ju tegelikult väga palju uusi ja uusi töid vastu ja nii edasi. Et, et mingil moel me ikka saame ikka kõik kõik, kes tahavad, saavad ikka avaldada. Aga sellist Soigu poolest jõudsidki juba muusikapausi ajal mainida seda Genklubi raadiot ja, ja seda, et sinna on kokandussaade tulema. Ja loodetavasti on esimene saade on lindistatud, et kokandussaate mõte on siis rääkida igas saates ka muide hakkimised ja praadimine on kõik peaks olema siis nagu lindistatud, et mõte on siis selles, et igas saates tuua üks riik kutsuda külaline, kes on seal riigis pikemat aega elanud või isegi pärit sellest riigist ja temaga koos teha siis kolm lõiku süüa ja rääkida sellest riigist mängija riigi muusikat. Ja põhimõtteliselt see ongi see, et et kuulajal oleks võimalik tegelikult ka kaasa teha ja samal ajal ka haritud selle riigi kombest, kommetest ja muusikast. Raadios on selles mõttes suhteline väljakutse niimoodi hakkida raadiot kuulates samamoodi nagu sa kuuled. Seal hakitakse kommentaar üsna tihe olema ja meil õnneks on see, et ma eeldan, et Ma pean ise tegelikult toitu valmistama, et ma eeldan, et ja ma suudan vaikselt hakkida vaiksemalt hakkida, et saab, saab ja, ja multitaski kahte asja korraga teha. Et ma arvan, et see ei tohiks probleem olla, vähemalt esimese salvestust kuulates natuke lõigata, seal oli palju, olin ma täitsa rahul, ütleme nii, et esimese asja kohta kas Genglubild TV mõtteid ei ole. Vahepeal oli mõte panna saali kaamera, millega saaks lindistada. Ja, aga noh, seal on jällegi noh, siin on jälle rahaliste vahendite küsimus. Aga mõte oli küll, et saaks salvestada ja võib-olla ka mingeid asju otse üle kanda, sest nüüd uue programmi või noh, kui Uustani tänavonnale Ahto külgetiga on just see, et on väga palju tulnud just kodanikuteemat, siis võiks olla, meil oli valimisdebatid ja kõik muu ja seal on tekkinud viima just viimase toiduantropoloogia, mis sellest täis saal. Kas sina vist olid seal, et seal oli ka täpselt see küsimus paljudel? Et kuidas et kas saaks seda ka Tallinnas näha ja kas saaks seda kusagil mujal näha, et kasvõi salvestage, seda muidugi veel parem lahendus, kui saaks isegi seda otse näidata, et ütleme nii, et me vaikselt tibusammul liigume selle poole nüüd küsimus on, kas tele on teine asi, aga äkki me saaksime pannaga mingit kontsertsalvestusi ülesse. Et noh, aga siin on jah, et, et tõelist head kvaliteeti pakkuda. Heli saab muidugi laste läbi teise kanali akadeemilist head kvaliteeti pakkuda. See tehnika on ikka väga kulukas, see eeldab, et sa saad kontserdi hääldada, sisse suumida ja nii edasi liigutada kaamerat, mitte tirooli. Redeli peale. Ma otsapidi küsisingi mõeldes juba sellele, et sügisel olid need valimisdebatid ju internetis näha ja, ja ka otseülekandes ja teiselt poolt need dokumentaalika äsja näidatud filmid lähevad ka netti üles, nii et otsapidi see justkui ongi juba mingisugune oma etteprogrammiga. Telekanalid. Jah, selles mõttes, et jah, kuigi jah, seda on liiga vähe, muidugi filmid on jah. Me oleme dokumentaal ikkagi see kodulehekülje lüke, mis ma nüüd eelmine aasta tegime, oligi nagu seda veel populariseerida ja astuda samm edasi. Et inimesed tõesti saavad näha, me lisame sinna ka niisama huvitavaid dokumentaale, mida me lihtsalt ajanappusele tänu ajanappusele näidata ei saa. Et jah, dokumentaali ees saab täiesti tasuta ilma kontot loomata saad, võid vaadata dokumentaalfilm. Nii kuulame ühte vana ja filmiliku lugu, joon Kumania kontrastid ja siis räägime juba ühest uuest tekkivast kultuuriklubist. Kes olid alla ja Nüüdseks on salli talle, mina olen kohe täna on külas Villem Varik. Nagu kõigest sellest ja paljust veel mainimata Pärnust ei oleks juba küllalt veel sulle igapäevaseks tegemiseks oled sa kajamas nüüd Tartu Kirjanduse Maja keldris. Kultuuriklubi õnne ja täiesti praegu läheb kõik järjest ainult paremaks. Selle töö pealkiri, nagu ma aru saan, arhiiv jah, selle töö pealkiri ja ma loodan ka, et see jääbki arhiiviks, vähemalt mõte on selline, sest ta nagu iseenesest paikneb keldris ja arhiivid. Ta on nagu sihuke aegumatu nimi ja ta on nagu ka selles mõttes nimetus, et ta ei ole siuke mingi sõnakõlks, mis võib nagu kahe nädala pärast juba tunduda nõmedam. Kõlaline sarnasus naiiviga on juhuslik. Ei aidanud, jah, on jõuslik seda ka öelda muidugi tähendab seda, et on juhuslik, saavad olla teine inimene, kes seda mainib. Esimene On juba eelmine nädal, mainis seda, aga kahjuks on see täiesti juhuslik, sest naiiv ei ole ka sõna. Et et arhiiv on täiesti olemasolev sõna ja mõte oligi just seda, et kuna kirjandusmängija sobiks koht, kus oleks hästi palju raamatuid loominguid see hästi palju ajalehti, siis nagu kuna sõber, kellega me koos seda juhan, kari on ka ise arheoloogiat õpib. Meie jaoks tundus minagi ajalugu õpetanud jaoskondades ainus väga soe teema, arhiiv, sest me oleme mõlemad seal nii palju tööd teinud. Tähendab kaugenemist sealt Genialistide kultuurikvartalist või lihtsalt tegevusel ja laiendamist, tegevuse laiendamine, kaugenemist. Et me mõlemad jätkame täpselt samamoodi kõigi töökohustuste asjadega, seal samuti kuues õues, kui mahutakse, mis, mille poolest see uus ruum omab eeliseid, ütleme, Genialistide ruumide ees, mida on seal pahem teha, kui näiteks generistidest küsima olles seal majas kuus aastat töötanud, aga on huvitav kuulata jah, et mina näen seal allkorrusel selles suures ruumis on kusagil kuuskümmentooli ja ma näen just seda, et seal on võimalik korraldada selliseid noh, kus 60 istekohta, seal on täiesti vabalt võimalik korraldada selliseid vahepealseid üritusi. Et keraliste klubis on üleval saalis kohutavalt mõnus olla, aga see eeldab ikkagi natukene rohkem rahvast. Et 10 viieteistkümnekesi on, on paraku seal saalis olla kurb ja suurepärane. On veel ka selle põleva arhiiviplaneering ka selles mõttes, et paari osa või see, kus sa saad osta, aga vajadusel ka suupisteid jääb ikkagi ettepoole. Et inimesed, kes näiteks vaatavad, osalevad kirjanduse viktoriinil, vaatavad mõnda vene filmi. Neid ei segataks, kes sest tihtipeale mõndades kohtades on, paar on tagaotsas ja siis lihtsalt pead mööda minema ja see kõik segab seda asja. Et ma näen, et need paar asja on kindlasti nagu eelis. Aga ma just seda ei taha, et oleks mingisugust vastandumist. Me lihtsalt kivistisi klubiprogramm on hästi tihedalt juba juba täis, et tõesti ma räägin juba nädalasisestest üritustesse. Meil Tartus tõesti toimub nii palju ja seda vahepealset kultuuriruumi ma näen, et on, oleks väga hea pakkuda näiteks paljudele üritustele, mis toimuvad praegu ja maksavad renti näiteks suudlevad tudengites Vildes. Et nad, sakslased saaksid seda teha tasuta, neil. Sa juba mainisid üht-teist tulevast programmist ja kehandus, viktoriin? Ei, ma saan aru ka näiteks filmivektor heinaplaanis ja kirjanduse filmiviktoriin tulevad vaheldumisi, et siis praegu planeeritavalt meil on veel programmi koosolek, täpsemalt tegemata. Et loodetavasti saab programmijuhiks. Kaarel Arv. Praegu on, läbirääkimised on nagu veel poole peal aga suhteliselt kindel ja et need on siis üle nädala. Kolmapäeviti peaks toimuma, et filmimeeskonnast filmi viktoriinimeeskonnast on olemas praegu üks liik kirjandusmeeskonnast on kaks-kolm, kes, kes, kes oleks võtaks nagu selle initsiatiivi, et filmiga ma võin ka ise hea meelega võib-olla liituda. Et seal oleks lihtsalt see, et kohustuseks ära jaotatud. Noh, olles, Mõlemad sinuga, Tartu populaarsel muusikaviktoriinil käia, et kuidas sa seda sõnastaks, mis fenomen, see on see nüüd mõne aastaga tekkinud viktoriini kultuur, kus on kohal teinekord rohkem rahvast kui mõnel peol või Raivil. Jah, live asi on üldse eraldi, et sellest bio- ja live'i vahel on, seal on veel omaette jutt, aga see viktoriini fenomen on tõesti meeletu, et minu meelest on kõige huvitavam veel see, et ka sünnipäevadele kus, kus vanasti, ütleme lihtsalt seal oldi kliendi video peale pandi video peale või jah, pandi Veehaaks taustal mängima. Et tõesti, kogu aeg on viktoriinid, ma viimastel kõigile üritus, kui ma käin, viktoriin väga huvitav. Aga need on alati põnevad ja ma ei tea, kas see on tõstimegi, samm niuke hariduse poole võib-olla või, või et, et, et äkki siis eesti ühiskond hakkabki saama nagu tulebki nagu järgmine faas, et Me korraldamegi viktoriine ja oleme sama, samas sealjuures ka sotsiaalsed, et mitte ei lahenda üksi ristsõnu. Et võib-olla see ongi see järgmine samm? Jah, võib-olla see on ka see, et kuna hariduspoliitika on läinud asjatult utilitaas kätte, siis on omamoodi, võib-olla on sellest mingit protestivaimu omandada selliseid elegantselt kasutuid, teadmise? Jah, see, see on ka tegelikult täiesti jah, muusikaviktoriini puhul ja kindlasti tulevase filmi viktoriini puhul on kindlasti tõesti paljusid ei huvita, mis, kes, kes oli, ütleme, 2000 aasta ütleme, Pavda nomine nominatsiooni saanud, aga aga samas nagu öeldakse, et kõik see arendab, et kõik kõiksuguste teadmiste unnaga arendab aju, et et ma arvan, et see, mitte ükski ka need nii-öelda kasutud faktid aitavad ikkagi aju arendada ja palju rohkem. Et hiljem ei muutu nii kiiresti siniseks, äkki sa mainisid ka vene filmide näitamist? See on ka üks selline valdkond, mis justkui on. On aastaid oodanud ülesvõtmist, et seda ei ole ju eriti kuskil näha saanud, seal vene kino on küll teada, et mis seal salata, inimesed endale tõmbavad siit ja sealt ja ja see publik on täiesti olemas, aga et ei ole keegi naljalt võtnud seda ette, seda regulaarselt näitamahakatised. Jah, ma tegelikult olen vist tegin neli või viis, üritas Kriste klubis, eelmine aasta tegin üleval saalis esmaspäeva hilisõhtuti. Siis mõtlesin, et olgu ma ühe korra proovinud, küllap kedagi kohale ei tule pärast neljandat korda ma lihtsalt ise väsisin ära ja rahvast oli nagu murdu ja see oli tõeliselt huvitav fenomen, et lihtsalt tõesti tulid ja vaatasid ja paljud ei olnud näinud ja ma ise olin tegelikult need kõik filmid juba varasemalt lavinenud ja need olid ka kõik 2000 pluss filmid. Et publiku huvi on ja nüüd veel see Mosm ilm on hakanud väga tasuta väga hea meelega tasuta jagama ja need uued vener, stuudiod teevad ikkagi väga palju ägedaid ja huvitavaid filme, just rääkides siis just sellest nii-öelda fiktsiooni kategooriast siis siis ma ma ka ei saa aru, mis toimunud on, et endale lihtsalt ei ole olnud enne nagu mahti ja kuna ma nagu enne ka mainisin, hetkel listide klubiprogramm on tõeliselt täis, siis ei ole seda kuhugi panna. Et, et see on täpselt olnud kättevõtmise asi lihtsalt. See on ka omamoodi selline tasakaalus. Ta ei teatud määral protesti fenomen, et neid filmitube hakkab siia-sinna tekkima, kui, kui see suukino nagu läheb üha suuremaks ja massiivsemaks ja ja kova kinodesse ja Mehhikos räägitakse juba apokalüptilistes. Stsenaariumidest, kus keegi niimoodi tsentraalselt vajutab arvutinuppu ja siis hakkab kõikides kinodes korraga ühel ajal mängima ja publikut vaikselt jah, ja siis on samas tekkimas selliseid väikese eelarvega ja ja sõna otseses mõttes väiksema ekraaniga, aga, aga hubasemaid filmikohti, kus saab vaadata ka hoopis teistsugust kilo. Jah, ei, kindlasti noh, eks see sõprus, initsiatiiv ja sealt järgnenud see siin elektriteater ja ja katusekino Tallinnas. Et need on kindlasti väga head näited juba juba seda, et noored käivad tõesti näiteks vaatamas, retrospektiiv on minu meelest väga hea ja et, et ei olnud ainult huvitatud tänapäeva kassahittidest. Aga, aga see ongi, sul on nii palju mugavam ka, et meie muidugi eelis on veel see teiste kinodes hakkame nagu ma ei ole veel maininud, kogu programm on tasuta, siis siis ma ainult see on jälle puhtalt populariseerimise mõtteks, et näidata ka klassikuid ja näete muud kino, et on olemas ka alternatiiv, et sa ei pea minema selle massi asjaga kaasa. Tartus selles mõttes ajalugu olemas kõigi nende kunagiste ülikooli filmiklubide lausi käigi loengut baasil, et et inimestel on nagu see harjumus või tahe olemas tahta ja vaadata natukene mitmekülgsemalt kino, kui sul kuskil suures kinos tuleb igapäevas. Jah, ja täpselt, ja tegelikult on ju ka see, et olgugi see eestlaste sihuke meeletu piraatluse on kõike seda, et et sa seda suurt kino Sa saad kätte, aga, aga neid üksikuid filme ja neid haruldasi film, et seda tegelikult ei saa iiliti peale kätte, et ja siis on ka nagu see suurem väljakutse seda vaatama minna. Kuivõrd sa sa juba näed või tajud. Või siis loodad seda, et see selline. Teistsugune filmi vaatama see kultuur Tartus ka filmitegijaid juurde tekitab Tartu, muidu ei ole oma oma filmitegijate poolest nüüd nii üle üleküllastatud linn võrreldes mitmete teiste kultuurivaldkondadega mitmeid tegijaid, on aga, aga nagu filmipool on, on siiamaani taga plaaninud. Tegijate poolest jah, kui mõelda, siis mul tuleb praegu ainult siin meelde, eks ole, kiimi pimik, eks ole, ja nii edasi. Et seda tuleks kindlasti nende käest küsida, aga ma arvan, et tegelikult just dokumentaalide ja sihukeste iseseisvate filmide puhul ma loodan küll, et see peaks mõjutama näiteks mulle meeldis see, et kui ma käisin, oli seal viimad hakkamentaalike VII Vapras korduvalt maininud olema, siis mulle meeldis, et mainimata seda üheski tunnis, et ma näitan dokumentaalfilme oli üks üheksanda klassi tüdruk näiteks ka juba kohal ja vaatas huviga, et, et see nagu näitab, et, et huvi on ja ma arvan ka, et see aitab kindlasti eriti kui näidata veel visuaalselt huvitavaid filme, et need panevad võib-olla mõtlema, et, et aga kuidas, sest nagu teada, et Eestis ongi ju suurimaks hobiks on kõigil Fotograafiat, siis pole ju nagu samm edasi, ongi sinna. Nii et koolis täitsa teadlikult kasvatad ka uut publikut nendele kultuurikeskustele. Või vähemalt üritad neid sinnapoole suunata. Tähendab, nii palju, kui ma neile maininud olen, olen ma just peamiselt rääkinud nagu filmidest dokumentaalikka, et ma olen vist ainult nagu kas näidanud mingit dokumentaali, minu meelest okumentaalike lehelt, aga, aga festivalist ja seda me ei ole rääkinud. Aga ma olen kasutanud kultuurikvartalit kui kodanikualgatuse näidet. Ja ma näiteks olen ka lisaks kodanikuühiskonnast rääkides jur probleemidest, näiteks toonud peamise lahendaja näiteks Toomus tapatensise ette koos oma kõigi üritustesarjadega. Et ma tegelikult muidugi ma loodan, et teevad vabatahtlikku tööd ja, aga ja tõesti võtavad osa ka kolmanda sektori, mis on tegelikult väga vajalik sektor, ka sellest küsimus, kas nad valivad kult kultuuri asemel teaduse, hariduse on nende enda teha, aga et nad oleksid aktiivsed, et seda, neid, seda ma kindlasti loodan, et ühiskonnaõpetuse tund võiks seda neile anda. Suurepärane sõnum, millega saadet lõpu poole tüürida, aitäh tulemast, Villem ja edu sulle sinu ettevõtmistes. Aitäh kutsumast ja salli talle eetris oleme jälle umbes täpselt kuu aja pärast lõpetama jäävad teisikud õhtude maailma ilusamaks.