Mul on palju igasuguseid põnevaid töid olnud ja pakkumisi ja ma ei raatsi ühestki peaaegu et ära öelda ja siis ma rabelen nagu orav rattas ja oma töid näen kuidagi koos ja, ja mingi kõrvaltpilguga ka alles esimest korda tema esimene personaalnäitus, sest varem pole kuidagi nii suurt ruumi, kuhu mu tööd korraga võiksid välja pandud, saada. Sinust ja sinu töödest kõneles mulle kunagi Siim-Tanel Annus. Te olite koos välja pandud Jeruusalemmas oliseni. See oli tohutu üllatus, kui mind valiti nõukogude kunsti suurele näitusele koos Siimu Siim annusega, siis oli veel vanad ajad ja natuke vajad muutusid, aga minu jaoks oli see ainuke või noh, esimene võimalus ja oli, et oli, see andis mulle tegelikult niukse usu ja tõuke ja siis tol korral nende tööde teostamise eest olen ma palju tänu võlgu tollasele sponsorile eesti ehitusele, kes selle projekti finantseeris ja teostatud, saida ja paremal tasemel. Nii et noh, see oli väga hea kogemus ideaalsetest tingimustes oma ideid teostada, see on seniga ja kõige suurem ja minu jaoks kõige olulisem kollekt, aga ma ei ole siin saanud teda näidata. Ja just seda näitust ma küsisingi selle eesmärgiga, et need tööd need lõpuks välja tuua. Et kaotada ära see mingi müüt, mis eksisteerib kuskil, et kuskil on mingid tööd ja mida keegi pole näinud on nad siis lõpuks kohale jõudnud, ehkki näitas, on juba avatud ja mitte nende töödega võib juhtuda, et ma vahetan nad näituse käigus selle ekspositsiooni välja. Sest osa töid peavad ära minema. Sinu nägemus esemetest on minu jaoks küll päris uut loov, kas sa arvad, et Eesti publik on praegu selleks valmis ja võtab hästi sinu tööd vastu? No ma lihtsalt ei oska teistmoodi või ma ei tea, kust nad näeksid, oleneb ma tahaks loomulikult teha, aga nihukest hästi ratsionaalselt ja korraliku disaini ja ma üritan seda teha kuivendustööde kaudu. Aga ma ei tea, mingi asi, mis kisub kõrvale nishi lendama, kuskil. Kas sulle sinu töös funktsioon, kui selline üldse oluline on, või nii nagu sa neid esemeid oma autorinäitusel meile välja pakkuda? Tead tähendab, see funktsioon on nagu pigem isegi ettekääne või see laud või tool. Ma on jõudnud puhta skulptuuri nii kuidagi alles nüüd viimaste töödega, et seni oli see objekt või noh, funktsioon ettekääne otsinguteks. See kõik tuleb ikkagi sellest, et ma olen õppinud ruumi ja mööblikujundust ja, ja seal on need probleemid, mis mind huvitavad. Täpselt niisamuti nagu vabavormi probleemid. Seid, Alex istutav, et oleks mugav, et oleks ja samas, et oleks midagi muud. Kas sa tahad midagi veel öelda sellele inimesele kaasa, kes sinu maailma siseneda tahab ja sinu loomingut mõista? Seda tuleb võtta lihtsalt. Sellesse saab ainult emotsionaalsed suhted, ma arvan, teret sõnaliselt. See kõik on sinu idee, kuidas, kuidas see kõik Varmub, kuidas see kõik teoks saab, nii nagu ta näitusel on? Ma olen palju tänu võlgu oma isale, kes väga kannatlikult minuga minu tegemistes tänud. Minu esimesed näituse asjad on teinud valmis, sest tema ja ka teised töömehed, kes on viitsinud ja süveneda sellesse, ehkki nad midagi sealt aru ei saa, aga nad on, vajaks võtnud seda teha. Ma tahaksin sissejuhatuseks öelda paar sõna klaasiajaloost üldse klaas, kui materjal on väga vana, tema ajalugu ulatub tagasi juba üle 5000 aasta enne meie aega ja klaasiareng sai alguse Süürias, sealt levides edasi Mesopotaamias Egiptuses, kus siis seal hakkas see klaasikunst eriti arenema ja esimesed klaasinõud, mis on tänapäevani säilinud, on siis enne meie aega kuskil 2000.-st aastast suur klaasi töötlemise ja klaasitegemise keskus kujunes välja Egiptuses Aleksandrias ja sealt siis levis juba edasi Euroopasse. On ju väga tuntud Itaalia klaas Murano Veneetsias klaasikeskus ja sealt juba edasi leviska klaaspõhjamaadesse. Kõige vanemad klaasi vitraažid ja klaasimaalid on säilinud esimesest aastatuhandest ja kõige vanemad ehk kirikutel, see on siis Augsburgi katedraal, Saardri katedraal. Pritsi Ülikooli kabeli vitraažid on ühed maailma vanimad aastast 1200 esimene klaasitehas asutati Soomes seitsmeteistkümnenda sajandi alguses. Umbes samal ajal asutati ka hüti klaasikoda Eestis. Nii et siis hakkas klaas nii-öelda juba tööstuslikult levima ja nii-öelda tema hind muutus ka odavamaks ja kättesaadavamaks paljudele. Aga kuna see näitus on tegelikult tipani tehnika difani klaasi tutvustamiseks siin Eestis, kuna see klaas on oma hinnalt väga kallis, väga hinnaline, siis no võib-olla ta meie kunstnikele veel isegi kättesaamatu, aga just nimelt sellepärast ongi ta, me selle näituse siin tegime. Ja ma tahaksin rääkida paar sõna sellest, härra Tiphanis endast. See oli 1865. aastal, kui Louis Comfort Tiffany tuli Euroopasse Ameerikast. See oli üks klaasihuviline mees, kes sattus tõelisse vaimustuse Saardri katedraali klaasidest, õigemini nendest akendest. Ja selle klaasisügavuse värvikirevus köitis seda meest niivõrd, et ta otsustas hakata uurima klaasi, kui materjali sõites tagasi Ameerikasse asutas oma töökoja, kus ta jõudis järeldusele, et klaasi valmistamine ei ole mitte edenenud, vaid vastupidi kogu klaasitehnika on nii-öelda tagasi läinud, klaasan muutunud mustemaks või tähendab klaasivalmistamise tehnoloogia on tänu sellele, et on hakatud tegema tööstuslikku klaasi hoopistükkis tagasi läinud. Ta asutas oma uurimistöökoja ja selles uurimistöökojas püüdis leiutada nii-öelda neid uusi klaasi retsepte, nende värvidega mängida ja tulemus oli selline, et sai tootma hakata täiesti uut nii-öelda leiutatud klaasi, mida siis hakati kutsuma lohvrile selle klaasi. No levikuala muidugi põhiliselt Ameerikas olnud, aga kuna üks meister, kelle kodu oli tegelikult Inglismaal pärast tagasi reisis, siis üks suurimaid Euroopas tipani klaasikogusid on siis praegu Inglismaal, Põhja-Inglismaal, Šotimaa piiri ääres, härra difani ise asutas omale ka see firma, mis sai väga tuntuks ning selle nimi on Lui komforti, panija, sousseedid, aadist ning see firma sai väga palju tellimusi just New Yorgis ja isegi valges Majas Washingtonis oli suur difani nimeline aken, mis kahjuks aga hävis ja ei ole säilinud. Noh, sellest on ainult fotod, see näitus, mis siin väljas, see tutvustab siis seda klaasi kui materjali ja võimalusi ja, ja siin on ka näha seda värvisügavust ja noh, ühesõnaga ma arvan, et klaasikunstnikele peaks andma ka teatud mõttes inspiratsiooni ja huvi meie klaasikunsti edasi arendada.