Võib-olla peaks kõigepealt sõna saama Värska leelokoori Leiko juhataja Veera Hirsik, kes tutvustaks ansamblit tervikuna. Ja ei, värske leelokoor Leiko on juba väga-väga ammu laulnud, laulab ikka neid vanu vanaemad ja vanavanaemade laule. Järjepidevus on olemas, midagi jule vahele jätnud ja kaasa võtsime kassimikkide noorikuid. Need, kes oskavad neid vanu laule, laulame sellepärast, et endal on tore olla ja kes tahavad ka neid kuulevad. Laulanemaski elust, tegemistest ja vanadele lauludele lisaks improviseerimine kaasaega. Meie tänaste lindistuste hulgas on kaks tööle laulu. Üks neist on seotud karja metsasaatmisega ja teine põllul vilja koristamisega ja mõlemil lauljal mõlema laulu eeslauljaks oli mari rüüsikama mari oli nii kena ja tuletanud meelde, kas sa oled neid tõesti veel tööd tehes ise laulnud? Jah, see on täitsa õige. Ma mäletan väga hästi, kui seda õletamist laulsin ise ka kaasa, sest läksime homme hommikul vara. Praasnika aeg oli ja läksime siis mäe otsa, hakkasime laulma koos vanemate naistega muidugi. Ja ma olin ka ise seal, nii et mäletan väga hästi seda. Ja see jäi mulle nii meelde ja mulle hakkas see nii meeldima. Meeldib seniajani. Selles laulus kordub üks ja seesama sõna õllel õllu. Kas sellel ka mingit tähendust tan? No vot ei tea öelda, sest noh, ei ole nagu uurinud seda. Ta just nii on, aga mõnusam laulda. Ja see on selline refräänsõna seal vahel, kui need kirjakeeles öelda. Aga annab laulule mõnu juurde just. Kas Sillamäel, kui sa seda õnnetamist ise osa laulsid, veel naised vanamoodi riides käisid ja mu ema näiteks kandis neid riideid kuni surmani. Nii et linik päästja. Varahommikul enne päikesetõusu oli juba naine, kõigil naistel olid kliinikut ja seal Me olime muidugi sõlgi, neid ei olnud noh, niisama praasnika ajal, ainult seal väike kaelakõrt oli kaelas ja noh, ja nii kergelt Mis pärast seda laulu nii tähtsaks peeti, kas seda lauldi igal hommikul või ainult pühapäeva hommikuti või ainult praasnikute pidupäevad? Noh, ikka praasnika ajal rohkem või pulmade ajal mingisuguse noh, pidu ajal, eks. Iga hommiku muidugi ei usu, et seal võib-olla varem lauldi, aga noh, tol ajal, kui mina mäletan, siis küll iga hommiku elavdab Sinu kylle laulja või selle ülemise hääle laulja oli Mari Raudla, Mari raud, Laansust veel mõned aastad vanem kass, Marylon, muid mälestusi õletamisest, liivannast. Vanasse kassaadivanio. Ternasid kõigis kartul jälle küla käreda siku lätsida kokku Ossinoolingutamiselt seda hääletamist, nii et muidugi mitmekilomeetrit. Vanast lauleti karjamaal vanas tabletti makina line, seletad kärje saatmas nördinult asi, et lauljad tagasi tulime lauluga Käre külakarja oli veel, et seda kokku siis, kas, kas ta nüüd seal päev kas ja siis paar või kas üldse siis küla karja ikka kõik kokku saadi Nossistamist laulude üles. Vanasti oli rühm palju kodo tuliva käsitu, käre saatmisemad, siis ka laulja Kibujaga lini kotte Kiiliassete Rõivasele ja häälekalt karika. Sa ütlesid, et oli nagu küla, karjus kestu küla, karjus kas vanast veetud käekas olid suured suured niis, vaid mütsike ta mitte rahvast võiti. Mõne vahes olles tähtsamaid jalutada kui sealt küla kare käega tutvusite, kas kes oli kõige suurem vai vanneptuulduv käre nagu karja Ede oli jooksupoiss, kaitseb aka time muudkui Vilske käsk. Seal laulsid täna karjuse laulu jaka sellidele latsekese laul, jajaa, Inaxopasset kärema kärja latsed, me laulsime kalast. Aga kõigisse nõiad tuli nii meeldi, aga muidu oli kõva laulja? Jah, ja mul kõva kelleski, kuidas jagu Kukk. Nii et sääne karja Kägo ja, ja Malle oli hetkel, ma olin laulu Bel sealt küla naabrinaine ütles kullakägu kukk ka, kuhu härra üle läheb, malts kivi oli. Siis oli väike niuke, kõivu laulis kõvenevast ele aastal see või siis iiaga. Vani laulma latsest ja sessioon, meeldu, naabrinaine, kutt seal tõrjet ka põgusalt jagu Juku-vanast-vanast Veiga lõbus karja karjasaatmis, temal kõige tähtsam karja saata, siis saavad kokku jalad. Jah. Aga millal teda põlluga häält lauldi, kas põllule minnes või põllul tulles või kogunisti seda? Rukist lõigati sirbiga? Põllul no lauletas, vanasti oli Rüti põim või vaid lennugakmäe, olge tulielatamine. Nii kolhoosis käeline töö siis ka oli EKP Lavly, niiet kolhoos kohe algusest siis Lavly linnugatkime, mõtlesin, vahetasime marsruudi tõuelt õistjate Neilats, lauline kogusid nad. Nii, et siis minnes või tulles või selline lõbusam hektari. Mari vist oli jah, nii et jah, vahest tõesti kokku ja töö juures ka hakati laulma ja muidugi koju minnes veel eriti muidugi tulles ka ei ole ja igast suuremast. Nagu seda füüsilist pinget lahendatud lauluga mis seal põimete põimete siis manniga, eks põima ja siis mulle latakas laulame, ikka, laulsime, kaeldaksime põima, jaaguar, põld, lõppeti siis lavimiks ikka vastu panna. Lend otsa sai ja see oli ikkagi see sirbiga põimiga toimimine, kõik. Nii et poolküürakil mõisas hästi laulda, natukese õpime ja rokkima. Kuule mõtet. Sita lahti siruta. Räägi. Räägime oli juttu vanadest lauludest, aga teil on ka laule, mis kajastavad tänapäevaelu ja tänapäeva elu sündmusi. Mismoodi need laulud tekivad? Mul gruppisiks hästi osav sõnaseadja allakäigu ja tema ikka võtab kätte ja paneb need värsid ritta. Setumaal ilmub paeleht Setumaa ja ei, peaaegu igas numbris on anne tehtut, värsid seal sees. Kas või see, kuidas ta kodus kiiritas, minule väga meeldis selline ütlemine, et kui tal poeg kodunt läks ära, ütleb, et kas olli halb makk või nina mulle vot Uudemist ütelda matile sulle. Ja sellised väga huvitavad ka valitsuse vaidlemist nendest olnud minule elutu pääl, saad ütelda, et valitsuse mehemiste Vaiglat ütte paari tahtnud oma oleks huvitav kuulda küll, jah, meil hästi-hästi vaimukalt on ja nii jääb viimaseks, et oma lehes sees muvaldas käin. Kuubale, ma ütles Olle joon see Kölooyota Äithiljeverdava löötassaa püsiilnubishilmiini veetes. Ja muid muid Vaivaras taas sellennoosil ilma Moonsena Maanuma paljaga aastajana, riigi nuriidi, mehe riid, söögi Riinugööril, küünele tüüdjotüüti muudu ja joa järsu arvu. Puu allajäänu küüle ma on küünla häälde ka suisa ikka kasvuga Reaga soomisest kaanoega. Et suri siis tänapäeva eluka laul. Maie jah, või tähendab selle laulu keskel väldivad riba ja kas on vaja seda uuesti teha vä? Ei, ma arvan, las olla praegu jah, on jah, lähenedes. Värska leelokoori Leiko üks eakamaid lauljaid on saia kati. Ja see jagati, on laulnud ka elust lapsepõlves. Missugune oli sinu lapsepõlv, kas sa oled pärit Värskast? Mina ei ole pärit Värskast, mina olen Võrumaalt pärit ja perskase tuli mehene. Ja siin ma elan ja, ja, ja õpin juba oma ema juurest, oli väikesest saadik, õppisin laule, ema oli laululine. Ja ema laulis tööaegu Kloogia dras kangast koodi. Ja siis kuulasin päält, kuidas ema laulis ja ema laulis palju aega, nii et ma suures kastis aiamaagias kogu aeg neid laule. Kui suur teie pere oli? Viis last, oli? Mina jäi paravaeseks, isa suri juba ammu ära, ema kasvatas meid üles. Ja õpetas meid laulma ja tegema. Sa ütlesid oma laulus väga ilusasti, et Kaie Taiwa tähekesi kulla Taiwa noodika isi kodavat koodika, oi Käia, Daiwa tähekesi kulla, Daiwa gootika isi. Mida sa sealt taevast siis vaatasid? Pirudega Tulti ülas ja ei teadnud, mis aeg oli. Minti välja ja vaadake taeva, taevas on koodi. Ja need kaatia seest hunte argasvam, kel kolm pai kell kaks või kell 12 ja selle järgi tuldi üles. Ja millal see tavaline ülestulemise aeg siis oli, kui praeguse kella järgi rääkida? See oli väga vara, praegu on ikka, see oli ikka niisama aega kaks, 12 ja kolm ja meie oleme nüüd kell kuus üles, aga ema tuli siis ketrama juba kell 12 öösi. Milline see vanaaegne elu siis ülejäänud osas oli? Ikas päeval? Puhati ei midagi, päeval tekivad päeva tööd, see oli see suur ketruspoisid, tahtsid linast riiet selga panda keda tead koeti kvooti, kõik lennates linadest, riide. Nati tarkus on pärit Setumaa teisest servast. See on siis Peipsi järve rannalt ja sina elad seal juba kaua. Mina olen sündinud Värskas ja üles kasvanud Värskas ja 43 aastat olen elanud Mikitamäel, abiellunud Mikitamäe. Et ma olen järve järve ääres sündinud ja kasvanud ja sellest ongi see järve laul, kavaidu järve äärelaul. Tol ajal oli kala küll, kala oli nii palju, et täitsa sulises. Kui, kui kala ääres olija kalaaeg oli, siis täitsa sulin oli vees. Aga käisime püüdmas isaga, nii et isa võttis tütre appi. Ei olnud kedagi, puitvend oli minust noorem ja ja temast ei olnud veel, mine jääk ja siis mina vanem muidugi ükskõik, pidi minema sellepärast et ega tol ajal lastele armu ei antud, nagu nüüd. Kolmeteistaastaselt olin juba kõigelt kõigist. Oma teises laulus räägib, kuidas uni käib lapsi ja noorikuid ja naisi vaevamas. Nojaa, kuuni käis ja vaata siis, ema ütles niimoodi, et ta tuleb laulda, et see unika ei tuleks muidu muidu vaata, uni tuleb sina ketrattaga, silmad lähevad kinni, sa jääd suikuma, aga kui me laulame, siis siis uni läheb pere uni läheb kaugemale, punel tuleb oodata, kuni mul kõik ära tehtud on, siis seniks sestap magama. Situ laul on ju mitmehäälne laul kastis peres oli neid ketrajaid palju, ei olnud meie emaga kahekesi, laulsime. Ja laulsite ikka kahe häälega ema ütles eest ikka ja mina. Mina olin nagu kelle ja ema emaga kahekesi. Mul vanem õde oli juba ammu mehel ära läinud ja. Meid ei olnud rohkemaga, laulsime uni tuli ära ajada, muidu jääb Mäga unede haigutused välja ja, ja neid laulukesi emal siis oli ikka minu minuga isa, ema oli suur laulja, see värska Avdot ja see on raamatusse. Mina olen Haavaoksa Pauli Paulen mulle lellepoeg ja me oleme nagu ühest suguvõsast, sellepärast mul on. Kas oli vanasti ka nii, et mõni suguvõsa oli kuulus laulja ja mõni jälle ei olnud? No oli muidugi kuulsamaid kakkes. Keda siis pandi raamatusse, minu vanaema oli isa ema muidugi oli kuus laul, kuidas teda kutsuti Audotja haavodotanud, siis taliperekonnanimeta. Ma olin seda raamatut lugenud küll mitu korda värskavdotja. See ilmselt ilmus hurda hurda ja setukeste lauludes, mis siis anti Helsingis välja sajandi alguses. Temal oli neid laula ja eks siis see on nagu ikka mingisugune pisik, nagu meile ka juba nagu sissekasvanud varra. Ega siis igaüks ei saa laulda. Kas sa oled ise õppinud laulud emalt või oled isegi raamatust õppinud? Ei, mina ei ole raamatust mitte midagi õppinud ka, mis ma olen? Kuhu ma olen läinud, ma olen ise ise luuletanud, alati need esimesed tervituslaulud olen mina ise, luuletanudki ei saa veel välja mõtelnud. Vanad laulud on ema pärit. Kuidas te siis koos käit, naised on väga tublit, tuleb sõna ja tuleb minna. No kuidas see sõna siis tuleb? Mulle käsk kätte, et tuleb laulukoorijuht, ei sõnat laulma ja kohe siia katma, leia, ei panegi vastu läbi. Võtab pind hästi kampa. Teen kodus harjutate või koos käib. Omas kodus omas kodus ei ole, kellega käia, kaks inimest üles, enne oli 39 inimest. Kaekis malevlane üksita. Kui mul tuba saaks rääkida, mis ma sealt tee. Laulan ja õllet on üks. Naised on tuubid, võtavad mind kamm. Millal see selgeks sai, et sul hääd killu häälon? Mina juba lapsest saadik, Malin koolis tenor tähiti ning pandav ilmub koolis, Lepp oli, aga ema ütles, kuidas, panin sind ära seal üksinda, mul viis venda ja ma olin kuusk, mis ma saadan sind ära. Aga emale lauljale. Vaesuse mõtet mainis asi samba, ütle tütart välja. Ja siis ütlen, huumorit, mul on vennat huumor. Aga noh, nii väga ilusaid ei ole, aga ikka tulen läbi. Me teame, et setu külades peeti vanamoodi pulmi. Veel viiekümnendail aastail. Ani Kuremägi fina noolt mõrsjaitku eest, aga kust sa selle õppisid, kas sa oled ka ise mõrsja on? Ma ei ole mõrsja olnud, tollel ajal oli väike vahe sees, nagu meil külas ei olnud tüdrukuid Ki niisuguseid muidugi ka kaugemalt mõrsed protskid nagu siis olid ka teisest kolmandast küljest kutsuti, ega mina ei olnud mõrsja, aga see, see laul oma elust enesest küll. Sellepärast, et ma olin ka nooretena, kui ma mehele läksin, kui nii võib öelda, kaheksateistaastase tüdruku kohta. Ja nagu ikka noortele lisaks enda isejänesed tarkusele. Elu alustades antakse ikka head nagunii, õpetas ka tädi ja ja muidugi on siin ka mina huvi. Et kuidas, kuidas ikka see või seda või teist asja elus alustada. Ma tean, et sa olid vahepeal Setumaalt ära, olid ära Eestimaal. Ja me olime ära 16 aastat, aga nagu öeldakse, et juured ka on seal maha, kodukant kutsus kõvasti. Ja me tulime tagasi. Kas need vahepealsed aastad olid ilma setu lauluta? Need olid ilma setu lauluta nii palju, kui, kui ma ei olnud siin kodus külas, nagu öeldakse, käimas, aga seilame ikka tulime, sellepärast et meie külas on ju suvistepühad, meie küla nii-öelda süvendatud pühad ja seda aastat ei jäänud kunagi vahele, et me poleks tulnud ja ja siis ma alati tahtsin ikka laulda, kui olid pulmad, siis ka pulmadesse. Kuidas te arvad, kas neid pulmalaule, vanu pulmalaule oleks tänapäeval ka noortel vaja õppida? Kindlasti oleks, kindlasti oleks vaja õppida ja, ja ma arvan, et see oleks natuke noortele ja mõelda. Nii mõnigi noor meil oskaks ikka oma elu riimi sättida küll. Nii et õpiks selle laulmise ära. Aga need hüvastijätmised kodustega, sugulastega sõpradega kodust hüvastijätt kodustega hüvastijätt on väga-väga kurb kindlasti. Ja niisugune niisugune Paul nagu vanasti oli ka kodust ära, kui noored saatsid pulmade ajal kodust ära, see liigutas, see liigutas kõiki nii minejaid kui kui mahajääjaid. Ja minu meelest see on ikka väga sügav tähendus, see nagu see, nagu kutsub ikka tagasi. Missugune võiks olla nüüd setu laulud, tulevik. Kas tal veel on elu? Kes nüüd vastab või kõik vastavad oma arvamus, jäägu see viimane küsimus. Kindlasti on elu sellepärast, et kui võtta näiteks meie värskad, meil on ju järeltulijaid küll veel kahe meist noorema koori näol kulda, säukja, laste Laanet, Sirk. Ja, ja siin peab. Siin peab täna ma kindlasti ka meie juhendajad Veera Hirsikud, sest kui ta töötas pedagoogina veel, siis ta siis ta õpetas ka keskkoolis laulmist ja praegu laulab. Meie kuld täitsa haugas mitumitu, seda naist, kes reaalkoolis õppisid, lauluanne Kõiva on, sina oled ka kulda saagas otsapidi sees, kuidas sulle tundub? No lähme siis nüüd Kübane jutuga edasi, et männelise seto laulu elustes võiks olla kuule praegu praegu turaaningumrasse rasse ütelda kummii Nurga Oleimanistki tulevikku sarnaselt jess paika siis kaoskalaular. Sellepärast et noored nagu lõpetas kooli nii laeva minema kõikleva Koigi kooli ja siis enam tagasi ei tule. Tuum kõksu räpiga meil seto laul, kaost olla kar aga muidu huvi omma noortel, näiteks kui ma nutta kulda seal kohagagi käo ja, ja väega tahtva noor laulda. Aga tolle tolle tagajärjel kausmilar. Kuidas seal Mikitamäe kandis on? Noortel ei ole töökohta, mida, mida ta noorsin, tegekooli lõpetas seal mis need kaks kätt taskus, kas sõime tantsida või annaku enam pensionär peesot, siis ta seda ei ole. Või kuidas sulle tundub? Noh, muidugi, see oli väga äärmusse, aga üldiselt on ikka see tuleviku probleem väga ohtlik, sest tõesti kui noorika maale ei jää, siis ei ole ka lauljaid. Ja hakkavad need tavadki, head kombed kõik ära kaduma, nii et et kui ta veel selle aastatuhande lõpuni peab vastu järgmise aastatuhande alguses ka veel mõned aastad, et siis tõesti hakkab viima. Kuigi ma senini väga mõtlesin ja uskusin, et me ikka niiviisi ei jäta me jah jätta, aga meie järglased jätavad kui nende võimalusi paika jäämiseks ei ole.