Pärnu jõe kallastel on tema isapoolsed esindajad olnud Möldriteks võierast alates suure jõeni välja. Nendest teataks legende nagu Koidulast endaski. Tema teine tüvi pärineb pärast saarest pärast saare kuldkeppide perest, kus pärines vanaema mal. See perekonnad, võõron palju andnud kogu meie kultuurile ja kaugemalegi. Nimelt pärast saare kuldkepid ühes liinis ühenduvad JÜRI jõue Pakohvidega. Ja äkki meile selgub, et Lydia Koidula on otse esimesed sõõri kaudu sugulane meie rahvusklassiku Anton Hansen Tammsaarega ja helilooja Mart Saarega. Ja ei ole juhus, et praegu vist selle liini üks tuntumaid esindajaid, kes 1000 936. aastal abiellus välismaale ja nüüd juba eluringiga on jõudnud vanas eas Austraaliasse juhatab seal viimast Eesti laulukoori üle 70 aasta vanuses juba ja tema eesnimeks on Liidia. Ja ta ütleb, et eesnimeks mu isa ütles, pandi mulle niisugune nimi Lydia Koidula auks, kes oli ju meie sugulane. See on Liidia karbin, kes siiamaale peab tähtsaks mitte ainult Lydia Koidula sõnadele loodud loomet. Peab tähtsaks Mart Saare loomingut ja tema üks lapselapsi on praegu Austraalia kõige populaarsemaid lauljaid, raadius ja Austraalia raadius. Järjest lauldakse siit Pakoffide Hüpassaare JÜRI õuemaadelt pärinenud Mart Saare laule. Lydia Koidula mõju on meie kultuuris olnud kestev läbi aegade. Seda märgati kasvõi meie isamaa teemaarendusena. Kõigepealt omamoodi meie kultuuri uuenemise prohvetiks saanud Juhan Liivi juures märgati nooreestlase Gustav Suitsu juures. Märgati palju tegi teiste puhul välja kuni suure isamaasõjapäevadeni, mil Debora Vaarandi kirjutas oma tuntud luuletuse, mis on pühendatud Koidulale 1943. aastal rasketel sõjapäevadel lahus kodumaast. Siis kui meel ja mõte mures roidumas tulen sinu juurde läbi kauge aja uue päeva, ülev kuulutaja, kallis Tähesilmne Koidula. Kuis siis ainsaks armuks paisub hinge loit Isamaa Su kõrval kõik need rasked tunnid seista, ustav ohvri valmis, kuni üle ilma lendab kõrge. Minul on ikka olnud midagi ülearust. Midagi, mis teistes kadedust ja halvakspanu äratas see kaubapealne kamalutäis. Mu noorus, hea luuletõotus. Surmani küll tahan ma kalliks pidada. Mu õitsev Eesti rada. Mida olen ka pidanud jäänu? Oma rahval luuletajaks.