Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Lugupeetud kunstiministeeriumi kuulajad, tänase kunstiministeeriumi teemaks on väga üldiselt kunstielu väljaspool Tallinnat ja tegelikult ka väljastpoolt Tartut. Ja kõigepealt oleme palunud siia Viljandist Kristust ja Monika Mändmaa. Tere vist tere, tere. Võib-olla te kõigepealt räägiksite natuke oma taustast ja sellest, kuidas te olete jälle jõudnud ringiga tagasi Viljandisse ja millega te seal tegelete? Igapäevaselt? Me ei ole mitte abikaasad, oleme vend ja õde, sündinud Viljandis, kasvanud seal ülesse ja mõlemad õppinud ka kunstiakadeemias ja Monika lisaks mitmes koolis vanemad käisime ühes sellises kuulsas kunstiringis, kus ta on palju inimesi kunstiakadeemias edasi saadetud ja mina läksin õppima graafikat Monikaks FM arhitektuuri. Ja siis kui need endast jätkata, siis ülikooliõpingud seal ja, ja peale seda sai elada Tallinnas kuskil vist kaheksa aastat äkki. Ja siis ühel päeval tundus, et on aeg minna tagasi koju, sest et ega see töö iseloom oli selline, et palju väljas käia ei tulnud, nii et vahet ei olnud, kus toas istub ja oligi tekkinud, nii et Viljandis igal juhul tundus, et on mõistlikum ja mõnusam elada, nii tundub siiamaani. Ja siis Viljandis elades töötasin samal ajal kunstiakadeemia graafilise disaini osakonnas õppejõuna ja tegin disainitöid ja siis Ühel hetkel hoopiski siirdusin tööle Viljandi kultuuriakadeemiasse magistrikava edendama ja nüüd hoopiski olen Viljandi kunstikooli direktoriks saanud, nii et Viljandi linn seob ennast üha enam minuga ja vastupidi. Mina siis jah, õppisin arhitektuuri Tallinnas mitu aastat ja siis kuni üks hetk ma ikkagi mõistsin, et see ei ole päris minu kutsumus, et tahaks teha midagi sellist veelgi rohkem maailma parandavat. Ja siis ma otsustasin õpetajaks õppida ja seda tegin ma Tartu ülikoolis ja õnnestuski saada kohe peale õpingute lõputööd Viljandi gümnaasiumis. Sest et see ongi minu kaunis kodulinn. Suurepärane lugu. Ma tahaksin siit kohe edasi küsida, et kuidas see vaade sellele Viljandi kunstielule on muutunud, et kui ta oled seal üles kasvanud, kas siis tundus, et seda on kuidagi hästi palju, see on väga elav vist ja vahepeal olite eemal, nüüd kui te olete ise tagasi asjaga seotud. Et kuidas teil tunne on, et aastate või aastakümnete jooksul son liikunud Ma arvan, seda vist võib küll väita, et Viljandi kunstielu on üliväga dünaamiline ja tõesti seal laineid käinud kõrgeid ja siis jälle madalamaid ja siis jälle kõrgemaid. Et võib-olla päris paljud kuulajad on trehvanud kuulma Paul kondas, kellest on siis saanud selline Viljandi kunstiikoon, seal on olemas Kondase keskus, eestynajevismi keskus ja muuseum. Ja tema oli võib-olla selline kuskile maale, selline Viljandi või väljaspoolt keskust tegutseva materjal kunstniku koondkuju liiga suured, ära mahtuda sinna väiksesse linna. Ja siis mis ma hakkan meenutama, siis muidugi oli aktiivne kunstielu nõukogude aja lõpus seal kindlasti olemas, nii, nii palju kui ma hakkasin juba tajuma, mis ümber toimub, et kohalik kunstiklubi, igasügisesed, maalinäitused, lillemaalid, maastikud, meremaalid pruunides toonides. Ja seejärel oli üks huvitav periood, millest ma väga palju isegi ei tea, et hallist õppisin kunstiakadeemias, kui toimusid üritused niimoodi kiriküüt mis oli pisut hirmutavad oma sellises elujõulisuses. Performance. Ja selline toores kunst nagu selline ühepajatoit tundus olevat kõiksugustest suundumustest, aga seda lõbusam ja Need inimesed, kes seda tegid hästi-hästi õhinal, need on tänagi osalt veel seal alles ja elujõus, aga lihtsalt vist võttis nii palju energiat, praegu ei jaksa enam tegeleda. Nii et praegu on nagu sellised varasemad vormid võib-olla võtnud võimust, tegevus toimub rohkem toas ja mitte nii väga tänavatel. Mina olin ka ilmselt liiga noor siis veel, kui kirikuid Viljandis möllas. Ja sellepärast mina ei olnudki tõesti teadlik kaasaegsest kunstist, enne kui ma ükskord tõesti arhitektuuriõpingutega olin juba kuigi kaugele jõudnud ja selles mõttes minu jaoks Viljandi ikkagist on olnud valdavalt sihuke modernismi vaimus. Nii et selles mõttes võib-olla need meie tegemised siin viimasel ajal ongi nagu niivõrd palju tähelepanu saanud, et me oleme nüüd ka hoogsalt kaasaegse kunstivooluga liitunud. Modernismi linn või konservatiivne linn, võib ka öelda, et kogu aeg olnud. Aga ma tahtsin küsida siis need, mis need kohad on, mis seda Viljandi kunstielu üldiselt kuidagi võiksid kaardistada, et te mainisite kunstiringi, siit käis läbi juba Kondase keskus ka, aga veel selliseid ja kunstikool loomulikult. Kunst Viljandis tegutseb, elutseb. Ja kust leida kunsti Viljandist? Majad ja korterid arvatavasti et kunstnikud on ikkagi kuskil olemas, pesitsevad ja tegutsevad aga kus seda näha saab? Galeriid õieti Viljandis ei ole, et ta on ära peidetud raamatukogu kolmandale korrusele siis on selline huvitav nähtus nagu Pärnu kaasaegse kunstimuuseum sellise Viljandi tegevusega torganud silma siin viimastel aastatel ja nüüd on siis poliitilistes tõmbetuultes jäädud ilma oma sellest baasist ühest majast, kus nad näitusi tegid, nii et vaatame, mis sellega edasi saab. Muidugi noh, ma arvan ka, et see ei ole üllatus, et Viljandi on eelkõige tuntud muusikalinn, selline pärimusmuusikaliin just eelkõige Viljandi folk, arvatavasti kellelegi ei ole tundmatu. Äkki selle kõrvale kõik muuga kahvatub, et ja seda just ei saa väita, et kunsti oleks iseäranis aktiivne, täiesti kirikuid ja aastad olid võib-olla need viimased kus sa ei saa öelda, et kunstil pulbitses praegu ta toredasti toimib, aga jah, tasa ja targu. Aga ma Kondase keskusest nii kiiresti üle ei libiseks. Et see on tõesti, ma arvan, et vähemalt vabariiklikus mastaabis üks selline väga tore näide sellisest kohalikust galeriist, mis teeb õudselt head ja professionaalset tööd. Kui ta varem oligi äkki rohkem selle amatöörkunstiliini peal, siis nüüd on ta muutnud täiesti meeldivaks. Kunstigaleriis, kus tõesti võib, võib näha arvestatavaid näituseid. Huvikoolis on olemas kunstiring. Kas teil kunstikoolis galerii on ka näiteks Tartu lastekunstikoolil on oma galerii, mis on ka selline peksame formaalselt laste kunstikooli galerii ega aga aastaid tegutses lihtsalt kunstigalerii tõi sinna igasuguseid näituseid. No vat meil ei ole, et meil on oma galerii omas kunstikooli koridoris, Viljandi Kunstikool ka võib-olla erinevalt paljudest teistest kunstikoolidest ei asu kesklinnas, et ta on linna serval ja sinna inimesed teevad hädavaevu tee, et hea, kui need õpilased mäletavad, kus kunstikool asub, aga, aga lihtsalt igapäevane möödakäija sinna küll ei satu. Nii et see tegu on meil tegemata lihtsalt hõivata mingi ruum kesklinnas ja hakata seal galeriid pidama. Ka neid mõtteid muidugi on olnud, aga isegi meie linna ametlik galerii tegelikult on üsna nähtamatu, ta asub peidetud asukohas ja, aga need mõtted on liikvel. Loodame kõige paremat, et ikkagi see võimalus leitakse, et saab viisaka galerii, kus on võimalik otse tänavalt sisse astuda ja kui ei taha sisse astuda kasvõi läbi akna piiluda, mis seal sees toimub. Viljandi puhul te mainisite ka juba ära selle pärimusmuusika suuna, mis on tõesti väga vohav seal, vähemalt kõrvalt vaadates tundub, et kuidas Viljandis selle interdistsiplinaarsuse ka lood on, kui teil on nii mitmeid muusika ettevõtmisi ja teater ja nii edasi, kas see väike ruum toob kuidagi asjad kokku ka omavahel rohkem? Väga hea, et sa seda küsisid, mul just meenus, et oleksid jätnud mainimata Viljandi kultuuriakadeemia, kus folk ju omal ajal algust sai. Igal juhul on seal täheldada interaktiivsest interdistsiplinaarsust, sellepärast et kultuuriakadeemias on olemas selline osakond, mille nimi on rahvuslik kunsti ja käsitöö ja oma erinevate liinidega üks rohkem mõeldud meestele, mis puudutaks rahvuslikku ehitust ja teine rohkem sageli naiste teemaks olev käsitöö ja nemad ju aastaid on seda festivali nägugi kujundanud lavasid ja, ja kogu seda linna ilmet miksinud kokku siis pärimust mingite käepäraste kaasaegsete materjalidega, teinud neid kujundusi ka vanadest CD-plaatidest kilekottidest ja ära visatud päevasärkidest jalgratastest. Et see liin on täitsa olemas, line leidlik lähenemine traditsioonilisele käsitööle siis loomulikult, kuna kultuuriakadeemiast sirguvad üha ja üha uued noored, sellised popfolk muusikud, kes vajavad ju videosid ja plaate ja plaadi kujundust ja siis loomulikult kõik see toob kaasa erinevate kunstnike ja loojate kokkupuute ja mingeid selliseid milist tulemused. Siis oleme seal Ugala teater, kus ka on igasugu huvitavaid ettevõtmisi, noh nüüd jälle on segane aega, segased ajad soosivad põnevaid juhtumisi, nii et seal on üks rühm noori näitlejaid, kes kevadel just tegid edenduse mis ulatus kaugele välja sellest saalist ja jõudis tänavatele ja sisaldas endas ka kunstielemente. Nii et jah, neid kokkupuutumisi on erinevate liinide vahel. Võib-olla üks projekt, millest võiks nüüd konkreetsemalt rääkida või mille näitel ehk saab arutleda muid teemasid, on teie kahe poolt eestveetud õpilaste kureeritud kaasaegse kunstinäitus? Kunnas Kunstiministeerium magas selle õige kajastamise aja maha, siis nüüd me saame teha suurepäraselt ainult kokkuvõtteid tagantjärgi tarkusena. Ja see oli tõesti üks tore lugu, kuidas 2012. aasta veebruarikuus toimus kunstiakadeemias kunstiõpetuse konverents ja saal oli täis kunstiõpetajaid üle kogu Eesti vabariigi ja olid jällegi tuntud kunstiõpetajad laiast maailmast, kes nagu ühest suust rääkisid sellest, kuidas kaasaegne kunst on ainuke asi, mida lastele tuleks õpetada ja siis võis täheldada Sist hämmastust ja peataolekut saalis, et mida see kõik peaks tähendama, et kuidas siis nüüd nii et mis kaasaegne kunsti, mis, kuidas see viskad kõik ja vana minema ja siis seal oli ka vanu kolleegi kunstiakadeemia päevilt. Kohtusin Kai Kaljo ja Evegeeriga, nii me siis arutasime korraga tuli nagu välk selgest taevast, oli suurepärane mõte meile, et miks mitte läheneda kunsti õpetamisele teise nurga alt. Et selle asemel, et pidada loengut, noh, ma just küsisingi. Aga sellest ma küsisin ta käest, et kas sa nüüd tahaksid äkki tulla Viljandisse näiteks kunstikoolilastele, rääkida kaasaegsest kunstist temaga ütlema, et aastal ega tal aega õieti ei olegi, aga ju võiks. Ja siis tuli mõte, et aga miks me seda peame tegema nõnda, et ta tuleb ja räägib, et aga, aga võib-olla laseks hoopiski õpilastel endal teha kaasaegse kunstinäituse, lööks 10 kärbest ühe hoobiga. Esiteks ei olnud Viljandis enam ammu olnud sellist näitust. Teiseks kuidas õppida, on ju kõige kõige parem ja kõige kindlamat? Ja ütleme mõeldud, tehtud ja õnneks jõudsime veel kultuurkapitalist kohe sealsamas raha küsida järgmisesse vooru. Ja see näitus sai teoks juba maikuus, nii et mõne kuuga imekiirelt sai see asi teoks tehtud. Ja kuna tookord käis kõik hästi tõtakalt tormakalt, siis mõtlesime teise näituse jaoks võtaks nagu rahulikumat aega. Juba tegime taotlused aegsasti valmis, pidasime ka plaani ja mis siis oli teistmoodi, teisel korral, mis seda kvaliteeti tohutult tõstis, oli see, et ei pidanud seda ainult kahekesi tegema vaid tuli mänguga Monika Mänd, kes oli just äsja lõpetanud magistriõpingud kunstiõpetaja õpinguid Tartu Ülikoolis ja kes siis lisaks kunstikoolile tõi sellesse valemisse sisse ka veel uue uhke Viljandi riigigümnaasiumi. Sealsed õpilased. Ja need õpilased täiesti leidusid täiesti kohe hulgaliselt Aja jooksul muidugi neid õpilasi jäi vähemaks. Aga siiski täiesti arvestatav hulk tütarlapsi küll tulid ja hakkasid siis suurimat misse, kaasaegne kunst on ja valisid siis eesti kunstnike tööde hulgast omale meelepärasemaid töid ja siis katsusime leida siis mingisuguse läbiva teema ka sellele näitusele. Ja siis veel kord vaatasime veel neid töid, külastasime teisi suuri näitusi, Tallinnas käisime paar korda Tartuski, käisime näitust vaatamas. Mis see protsess on, mis sellele noorele inimesele, kui sa hakkad talle seda tarkust pähe valama, mis see kaasaegne kunst kõik olla võib kuidas ta sellel liikusid, tar? Jah, et see protsess on tõesti mõttekas nagu natuke lahti rääkida, et jälle, kes on puutunud kokku eesti õpilasega, see teab, et Need on suhteliselt sõnaaher ei kipu oma arvamust avaldama, nii et kui sa tahad alustada diskussiooni teemadel, kaasaegne kunst, millest eriti keegi midagi ei tea, et see on suhteliselt võimatu ülesanne ja see oli juba meie esimese näituse puhul nagu selline suur tagasilöök. Me ei saanudki laste käest teada põnevil silmil, nad ei hakanud rääkima, mis neid huvitab ja mida nad tahaksid, vaid et pigem oli selline ühepoolne vestlus. Ja õige tasapisi see jää hakkas sulama niimoodi mitmekordse rääkimise peale. Alguses lihtsalt vaadati pilte ja siis natukene räägiti jutu juurde ja sellest rääkimisest loengu pidamisest veel tahaks eraldi mainida, et see oli siis Eve Kiievi, ma arvan, üks suurem panus, noh, mina ise ei ole võib-olla nii pedagoogiline, kipun liiga palju seletama asju. Siis tema järjekindlalt keeldus lastele lahti seletamast kaasaegseid kunsti, vaid pigem suunas neid niimoodi hästi delikaatselt avaldama oma oma arvamust ja, ja ma arvan, et see on väga õige lähenemine. Et lõpuks, kui see julgus, siis tekkis, siis ka no olid need sellised noorte enda arusaamad sellest, mida nad nägid ja millest nad siis taipasid. Ja protsess käis nõnda, et alguses nagu suhteliselt kaootiliselt sai neile ette laotatud siis näiteid maailma ja üha enam ka Eesti kaasaegsest kunstist. Ja küsitud, et mis neile meeldib, et noh, asi seegi, kui ta ütleb, et mis talle meeldib ja mis talle ei meeldi ja sealt siis nagu hakkas selguma, et mis on see kaasaegne kunst, mis võib-olla on vastuvõetavam õpilastele ja märksõnadeks võib öelda, et seal ei tohiks olla liialt palju vägivalda, liialt palju seal ei tohiks olla seksi ja liialt palju ebakonventsionaalsete, nii et see kaasaid kunst, mis lastele meeldib, on, on suhteliselt ohutu. Aga miks see on tore jällegi, et miks see näitas minu meelest tabas taas kord ka seda üheteistkümnendat kärbest, oli see, et kui see juba lastele meeldib, siis on enam-vähem kindel, et see meeldib ka täiskasvanutele. Nii et kui tihtipeale kaasaegne kunst tekitab tõrget vaatajates, kes ei ole kursis asjadega nii täpselt, siis see kaasaegne kunst, ülekaalukalt kui me vaatasime neid, meie arvamus, postkasti lastud näitusekülastajate arvamusi, see sai sellist positiivset tagasisidet, et oh, ma ei ole mõelnudki selle peale niimoodi, et ikka väga põnev. Nii et jälle protsessi juurde tagasi hüpates vaadati palju kunsti, kujundati selle kohta arvamust ja siis nagu Monika mainis, käidi vaatamas ka näitasid siin ja sealpool ja siis hakkas see sõel tihedamaks muutuma ja fookuste Ravustama. Ja lõpuks pidi välja valima mõned tööd, mis mahtusid näiteks ruumi ära ja sinna mahtus siis umbes viimasel korral 13 14 kunstnikku. Et siis innustada nagu natukene seda vestlust siis antigi nagu neile konkreetne ülesanne pakkuda välja igaüks oma lemmiktöökoht, esialgu siis mingisuguseid tõlgendusi ja siis järjest julgemalt, kui nad nägid, et neid ei karistatud nende arvamuse eest nad järjest rohkem julgesid erinevaid töid tõlgendada. Ja siis lõpptulemuseks oli siis see, et nad pidid olema valmisse giididena, seda näitas siis tutvustama teistele kooliõpilastele või miks mitte ka täiskasvanutele. Ja siis selle giiditöö käigus, ma arvan, nad tõeliselt see õppimine toimus nende jaoks, et võib-olla kui nad ennem päris hästi aru ei saanud, mida nad teevad või miks nad teevad, et siis selle giiditööga nad igatahes teadvustasid endale midagi. See oli jah, kõva sõna, ma ütleks nõnda, et täiesti kvalitatiivne hüpe võrreldes selle esimese näitas aga et ja mida siis gümnaasiumiõpilased meile kaasa tõid, oligi see, et tõepoolest oli nauditav liikuda koos selle grupiga ringi ja kuulata nende noorte giidide selgitusi kunsti kohta, et see õnnestus väga hästi, kuigi alguses nagu tekitaks kõhedust kõigis ma arvan Aga kuidas selle näituse vastuvõtt oli, et kuidas tava publikestel oli suurenenud huvi tuntav ja eriti, kui oma lapsed teevad ja, ja seletavad juurde. See kindlasti aitas, et need olid Viljandi enda lapsed. Võib-olla see kivi minu kapsaaeda, kes ma väidan, et ma olen kõva graafiline disainer ja teise näitab, hakati äkki ei olnud nii selge, et paaril korral sattusin galeriisse, kui inimene tuli näitust vaatama, ütlesid, oota, aga ma arvasin õpilastööde näitus, et seal oli väga palju juttu õpilastest, kes tegid näituse. Aga et see oli Eesti kaasaegse kunstinäitus, et see võib-olla mõnel läks kõrvust mööda, et äkki siis mõned vaatajad ei sattunud sinna ka need, kes käisid. Ma arvan, et nad valdavalt olid ikkagi meeldivalt üllatunud ja positiivsed, sest et nagu sai mainitud, seal oli selline arvamuste postkasti ukse kõrval kuhu siis palusime inimestel visata sisse valmistatud lehtedele kirjutatud arvamused näituse kohta ja nüüd siia tulles lappasime neid ja need noh, seal oli paar, tekkimisid seda igav või jama või ei saa midagi aru. Seal oli kahjuks selline lahti, kui see nime taha panna, pane vanus kirja ja täiesti üheksaaastasest kuni 65 aastaseni, võib-olla isegi vanem, mõni seal kohati, et olid ikka valdavalt väga positiivsed arvamused ja väga huvitavad arvamused selle kohta, et noh, tõesti, inimesed esimest korda elus justkui nagu millestki hakkasid taipama, et mis ei ole klassikaline ilukaanoni ta le alluv kunsti, et ka selles on midagi vaatamisväärset või külastajaid, käis muidugi ka loomulikult rohkem, kui tavapäraselt sinna galeriisse jõuab. Üks asi, mis on nende väikelinnade kunstielu puhul või väiksemates kohtades toimuv kunsti puhul, on just see, et inimesed, kes on oma hariduse saanud kusagil mujal vahepeal ringi käinud, näinud maailma, neil on omad suhtlusvõrgustikud ja oma maitse välja kujunenud, et kui nad pöörduvad tagasi näiteks oma kodulinna või hakkavad korraldama asju ükskõik millises väikeses kohas, siis tegelikult nad jäävad nagu mõtteliselt seotuks ikkagi selle nii-öelda ma ei tea, näiteks rahvusvahelise publikuga või selle nende oma ringiga. Et tegelikult see hüpe on selle kohaliku elaniku jaoks tihti liiga suur selle kaasaegse kunsti või mis iganes, nagu kasvõi kureerimis meetodite või mingi sellise lähenemise vahel. Sul puudub see link selle kohaliku eluga. Et mul on tunne, et see näituse formaat on näiteks üks alus, mis väga hästi tuli nagu kahelt poolt kuhugi keskele kokkuva katsetati mingeid uusi asju või toodi uusi teemasid, kunstnike lähenemisi ja nii edasi, aga samal ajal see side või kuidas sa seod ikkagi seda inimest, kes tõesti, kellel ei ole seda näitusel käimise kogemust, et see on selline väga hea, pehme ja samal ajal eksperimentaalne viis. Aga mina suhtusin sellesse tegelikult rohkem sellise nagu pedagoogi nurga alt, et me kasvatame nagu tulevikku, seda kunstipublikut selle projekti kaudu, et tegelikult oligi näha, et need kõige nooremad vaatajad olid tihti isegi veel eriti rõõmsad selle näituse üle, et ja kõik gümnaasiumiõpilased ka veeti sinna näitusele kohale, nii et just nagu noorsoos tekitada sellist kaasaegse kunsti mõistmist, ütles, et siis tulevased näitused kunagi jõuavad Viljandisse, siis on inimesi, kes on tänulikud, vaatajad võib olla. Jah, ja siis ma isegi sattusin aeg-ajalt tegema ekskursiooni. Üks sümpaatne kogemus oli kohtumine Viljandi naisliidu daamidega, kes sealsamas tegid oma käsitöö väljapanekut ja pakkusid küpsiseid. Ja oli üllatav see, et tõesti ei olnud probleemi mitte mingisugust ka nendel kunsti mõistmisega natuke oma nurga alt, aga siiski, et keegi neist ei öelnud, et vuih või et see ei kõlba kuskile või see on täiesti mõttetu. Et aga sa ei võta niimoodi rahulikult ja häbenemata või sellist nagu häbenemist, mitte soosibas olukorras rahulikus mõnusas olukorras neid töid analüüsida, siis kõik need daamid olid võimelised taipama seda, mida seal näidati või nagu pakume välja mingi oma tõlgenduse neile töödele. Et sellised tahame tegelemist saada, aga see, mis näikse mahedusele kohtades ja tõesti on tõsi, et mul on see nagu niivõrd mitmest küljest kogu see meie projekt muidugi peab seda ise kiitma, aga siiski ta on selline tore väljapanek, sest kaasaegne kunst tihtipeale tegeleb negatiivsete aspektidega elus, et kaasaegse kunsti ülesanne on osutada puudujääkidele ja nii edasi. Märkamatult aastate jooksul on kaasaegse kunsti egiidi all nii-öelda valminud ka kauneid sümpaatseid, inimsõbralikke töid ja need on siis juba teist aastat järjest satuvadki sinna Viljandisse kokku. Ja see on minu meelest parim meetod just nimelt, kuidas inimesi vaikselt tasapisi kunsti juurde tuua, et neid ei tohiks alguses kohe ära ehmatada, sokke ei anna nagu head tulemust muusa aga seal leidus küll ka isegi kelle jaoks meie näitus oli pisut mage, sest tarneid lehti lapates, mis postkasti olid pandud selliseid väljaütlemised, mis asja 99. aasta video on, see ei ole küll eriti kaasaegne. Et see, mis puudutas seal, kas Ene-Liis Semperi või Kai Kaljo ühte videosse Ma just tahtsin seda öelda, et kaasaegse kunsti maheduse koht et see, et töö on arusaadav või, või kuidagi haagib ära, et see tegelikult ei tähenda, et tegemist oleks mingi tööga, mis ei soodustaks kas või kriitilist mõtlemist või ei, paneksin analüüsima, et selles mõttes, et enamus ma julgeks küll kaasaegses kunstis, mis peab sind šokeerida tegelikult lihtsalt väga halb kunst ja see ärritada kodanlast suhtumine, mis meil jätkuvalt kuskilt avangardist Kaasa lohiseb, et et ma ei jõua ära oodata, millal seda vähemaks jääb, et selles mõttes need asjad. Õnneks ei olegi nii lihtsad, et kui sul on töö, millest sa saad aru ilma et sa ei oleks väga eriala inimene või, või ei tunne ennast solvatuna, siis seda on ikkagi väga palju. Aga ma tahtsin küsida veel teie edasised plaanid. Ma usun, et kindlasti tuleb kolmas kord ka. Ja veel rohkem. Peaasi, ent ei muutu tüütavaks, sest noh, nagu ma ütlesin, Kondase keskus juba teeb suurepärast tööd niimoodi tasapisi see on juhtunud, et isegi väikese ehmatusega märkasin, et meie olime valinud välja oma näituse jaoks või õpilased olid valinud välja siis näiteks rebu villu blingi ja Peeter Laurits ning täpselt praktiliselt rajal paralleelselt olid nende näitasid väljas ka Kondase keskuses, nii et me küll serveerisime sedasi võimendusena, me näitasime üle kogu linna laiali. Aga need asjad toimuvad juba praegu, et veel 2012 ei olnud, oleks isegi mõeldav olnud, et noh, siis nagu polnud kohta, selliste näitust tehakse Viljandis ausalt öelda. Aga, ja juba need toimuvad ja juba ka Gregor taolistel juttu ma usun, et kuidas saab sinna, et ju hakkab olema seal väga põnevaid väljapanekuid, nii et mingil hetkel eksise formaat võib ennast ära ammendada lihtsalt, aga eks me ka mõtleme, nuputame kuidas seda jätkuvalt hoida värskena, aga igal juhul niikaua kui tema jaoks on koht olemas ja see teenib head eesmärki, siis loomulikult me tahame sellega jätkata. Ma arvan, et seal on jah, tugevad hariduslikud eesmärgid aga kui see nišš saab võib-olla täidetud, et kaasaegne kunst hakkab rohkem Viljandisse jõudma, et kas te näete mingeid tühimikke, millele siis reageerida veel, mis veel puudu on, ma ei tea, vestlused, midagi suurt. Teine folkfestivali kõrval veel? Ei, kindlasti kindlasti on arenguruumi kõvasti kõvasti noh, et tõepoolest, et kui korraldada kunstiteemalised, vestlusringid, kummasemaid, kunstisaade neid vestlusringi peaks korraldama igasugustel teemadel, aga näiteks klassiteemadel siis ju ikkagi hetkel on see, et ei tule väga palju inimesi kokku või need, kes tulevad, ei, ei võtavad et aga noh, see võiks olla muidugi üks ilus mõte. Et mingi aja jooksul tekib selline huviliste seltskond, kes meelsasti käib koos ja järgmine Viljandi kunstiklubi siis see, mis kunagi oli ja hakkame ka neid maastikumaale arvatavasti. Maastik oma nina mitmel viisil maalida. Mina ootan seda, et nagu tavalisem õpilased ja kooliõpilased hakkaksid ka nagu natukene tegelema pigem nagu sellises kaasaegse kunsti väljas ütleme siis, et noh, võib-olla seda palju tahetud gümnaasiumiõpilasest, et ma ise olen alles niivõrd vähesed pedagoogikogemusega inimene, et ma ei tea, kas see on nii, et ikkagist inimesel peab teatud elukogemus olema, et ta saaks kaasaegsest kunstist üldse midagigi, kuigi samas näitusi just tõestas meile, et tegelikult ka 12 aastased õpilased on võimelised kaasaegset kunsti väga hästi mõistma. Aga kas nad seda ise võimelised tooma, on muidugi iseküsimus ja siin ei olegi muud teha, kui ma ise pean pingutama, et ka Viljandi kooli õpilased nagu natukene sellest lillemaalimisest kasvaksid välja. Ja samad sõnad minu poolt, et Viljandi Kunstikool meie küll oleme saanud, karu lillemaalimine on ka täitsa omal kohal ja sellega tuleb samamoodi tegeleda, sest kahjuks mujal sellega ei tegeledagi. Et kunstitunde on ju üldõppekavast järjekindlalt välja roogitud ja seda kunsti osa kahandatud, et selle jaoks ei jätku aega algkoolis, põhikoolis naasiumis on väga vähe aega selle jaoks, kunstiakadeemia ja kunstikõrgkoolid tegelevad ainult eelkõige kaasaegsete küsimustega, et kus seda lille siis peaks kallimad küsimuseks mulle järelikult tulebki seda teha kunstikoolis, et kindlasti meie lillemaalimisest seal ei loobu. Aga jah, tõsi see on, et kõrvale on kindlasti vaja anda ka teist mõõdet või et noh, lõpuks ei olnud omavahel vastuolus, need asjad, nagu sa ütlesid, maastiku saab maalidega igat moodi näinud ja mul on rõõm näha minu oma laps. Lapsed on üks teistel üheksaaastane tütar, kes sai ise valida omale poest kalendri ja talle hakati sokutama, kiisusid ja, ja tema valis küll modernistliku kunstikalendriga. Siiski mina tema vanuses ei pidanud midagi, lugu intressinistidest aga tema. Aga nüüd vaatad neid pilte. Mulle väga meeldis see, et harva on õnnestunud kunstiministeeriumis lõpuks nii-öelda inimesi panna midagi lubama või või panna neid nii-öelda mingeid kohustusi enda õlgadele võtma. Mõlemad tõmbasite nii ilusti selle otsa kokku, et kus viga näed laita, seal tule ja aita, et see oli. Ja nüüd see on ka salvestatud, jõuab eetri vahendusel inimesteni. Aga tahaks kõigile öelda, tulge Viljandisse, vaadake ise oma silmaga, kui, kui tore on see väike linnake. Ja tehke midagi seal. Lisaks juurde. Aga aitäh, Monika ja Kristjan ja ma arvan küllalt. Kohtume Viljandis. Kohtume, kohtume. Lugupeetud kunstiministeeriumi kuulajad külas Agur, kruusing, teemaks tervist on Haapsalu linnagalerii, et agul äkki sa kõigepealt räägiksid enda taustast, kuidas sa sattusid Haapsalu linnagaleriikale ristiks ja millal. No pakun välja, et ma olen olnud 20 aastat seal vist peaaegu kolerist ja nii kaua ilmselt selle tõttu, et keegi teine pole seda kohta endale tahtnud ka. Et noh, need ei ole ju teatavasti kõige niukesed magusamad töökohad. Aga sattusin ma sinna vist pärast akadeemia lõppema, võta, mis oli mingisugune imelik kultuuriretk Albaaniasse? No see oli väga palju igasugu tolleaegseid kultuuriinimesi koos ja siis oli seal ka Haapsalu kultuurimaja direktor küünarmurumägi, kes siis pärast seda kuidagi kohe kohe nagu kutsus mind, et ta ise oli sellega paar aastat vist tegelenud mõned aastad, ma ei tea täpselt, aga siis ta kutsus ja kuna mul hetkel nagu mingisuguseid kihvt pakkumisi ei olnud rohkem, et siis ma võtsin selle vastu ja ja kuidagi Dixon siiamaani niimoodi Aga sa jagad oma aega Haapsalu ja Tallinna vahet, kuidas need proportsioonid on, et kas sa oled ennast, et sa elad Haapsalus või tallinlane, kes käib Haapsalust? Tööl tegelikult ma olen maakas, ma elan maal 50 kilti Tallinnast, ma käin igal pool ühistranspordiga tööl, nii et kuidas mõnast jagan, täitsa võimatu on öelda seda, aga täpselt sel hetkel üritan ennast varustada sihukeste seadmetega, et ma saan igast asendist oma tööd teha, aga aga noh, ega Secolaristi roll Haapsalus ei ole. Nad on minu poole tegelikult võib-olla ka tegematajätmine selles mõttes, et ehk siis ideaalvorm kuules karill suured rahahulgad siis tal on olemas veel promo töötajastel olemas kirjutaja spetsiaalne ja siis on inimesed, kes käivad koolides ja noh, nii-öelda kõik see, mis tegelikult oleks teha. Aga see paraku jah, jääb minu poolt hetkel tegemata, et ainukene, mida ma suudan ära teha, on siis see, et ma üritan kunsti maale tuua nii-öelda Haapsalusse, aga. Aga enne kui me jõuame selle sisu ehk kunsti juurde, mida seal galeriis näha saab, et ma tahtsin küsida selle galerii toimimise kohta puhtpraktiliselt. Et need on väga head ruumid ja minu meelest need on väga hea valgustusega ruumid ja kuulukse skulptuurikeskuse juurde, nagu ikka need linnaga lärid Eestis kipuvad kuuluma, aga kas talle eraldi juriidiline üksus või ta ongi kultuurimajaosa, kellele sa allud? Põhimõtteliselt ma allun ikkagi kultuurimaja direktorile ja ta on kultuurimäe osa, ta on ümber ehitatud vanast fuajeest galeriiks ja Ta on üldises niukses bilansis, ehk siis kui arvestada kütet ja niisugust asja, ehk siis ta ei ole juriidiline isik kindlasti omaette, et me noh, nüüd siis vegeteerima enam-vähem teiste kultuurinähtuste arvelt seal. Aga kuidas seda rahastatakse, kes seda rahastab kohalik omavalitsus või te saate näiteks sellest Kultuuriministeeriumi programmis kunstigaleriid toetust? Siiani saime sel aastal ei saanud, sellepärast et seal olid vist mingid poliitilised muutused otsustes ja see aasta me jäime siis oma suureks pettumuseks tegelikult sellest rahast ilmaga, millega me üsna pikalt olime nagu arvestanud ja ma hakkasin paaniliselt moekunstniku loomulikult läbi helistama, et kas nad on nagu nõus tegema näitust ilma et ma neile saaks omalt poolt midagi pakkuda, nii-öelda on transpordi osas, sellepärast et see selleks ja see on vist juba enam-vähem räägitud jutt, et ma tean niipalju, et kultuurimaa saab linna käest mingisuguse portsu raha. Ja linn praegu on nagu üsna nagu nagu ma aru saan, kehvas seisus, ehk siis need rahasid pidevalt kärbitakse, sel aastal tuli veelgi vähem. Ja sel aastal oli see äralõikamine sellest toetusest nagu väga valus, sellepärast et noh, tõesti. Me peame tõstsid teiste kulul lihtsalt alles jääma. Aga mida see galerii nii-öelda kunstnikule püüab pakkuda, et sa mainisid sõidutoetuse, kas kunstnik maksab renti selles galeriis? Ai, seda kindlasti mitte, see oli üks minu tingimusi need no ega neid linnagalerii sided on nagu Haapsalu on vist kõige stabiilsem ausalt öeldes omad üldse vähemalt nii palju, kui mina tean, võib-olla mõnda kergel liiga praegu. Aga ühesõnaga, see oli minu töö tulemus ja tingimus 20 aastat tagasi, et mingit renti ei küsi, sellepärast et noh, siis me oleks saanud viis kunstnikku aastas võib-olla ja ja niikuinii oleks raha küsitud siis Kulka käest, noh, tähendab oleks jälle läinud mingi skeemitamine lahti ja noh, tegelikult see ei ole üldse tore, et et noh, ütleme linn, mis tahab linn olla, sellel peaks olema ikkagi mingisugune niisugune natukene kobedam kunsti näitamise koht. Me Haapsalus on palju igasuguseid, teisi pisikesi, galeriisid ka, aga mina üritan vähemalt südalinna galeriid hoida sellel, et mul on pidevalt noh, nagunii häid kunstnikke sinna püüdnud meelitada, kes on vähegi nõus tulema noh, enamalt jaolt olnud ka üsna nagu rahule jäänudki. Seda ma tahtsingi küsida, et kuidas see kunst sinna jõuab, et kas sul on seenenäituste avatud taotlusvoor järgmiseks aastaks või see ikkagi käib eelkõige isiklike tutvuste kaudu, et sa näed midagi huvitavat ja tellib nii-öelda endale ka. Noh, nii ja naa, tegelikult enamus asju me ikkagi tellin endale ise selle endale. No ma räägin nagu iseendast ka 20 pääse teatavad põhjused. Et tegelikult ikkagi väga paljud tahavad ise seda asja. Mul on kodulehekülje peal, noh, Haapsalu linnagalerii oli üks esimesi galeriisid Eestiski on oma kodulehekülg kes nii, et seal on tegelikult kõik niisugused asjad kirjas, et ikkagi aasta ette nagu kõikides ka riidest tuleb ennast enam-vähem noh, mingi taotluse esitleda ja ja ma olen üritanud nagu enam-vähem kuskil siis septembrikuu sees ka kõikidele nagu teada anda, et kas siis nagu said ja kes ei või noh, ennekõike rahu kurb öelda alati nendele, kes nagu ilma jäidet. Seal on tihe konkurents vaheldumisi laadal aastatel on ta tihedam, osadel aastatel on ikkagi niimoodi, et ma tahan ikkagi üsna nimodi tikutulega inimesi taga ajama, nii et noh, on neid kunstnikke, kes on alati nõus tulema, aga, aga noh, ütleme on ka neid, keda ise väga tahaks näidata. No eesmärk rinna kaarile ma ei saa keskenduda ainult iseenda maitsele, loomulikult üritan ikkagi täiesti enamvähem seinast seina venitada seda skaalat kõikides valdkondades, nii noh, nii tarbekunstivabade kunstide, arhitektuuri, disaini ja kõikide niisugusse valdkondades, noh ütleme pisikene linn, seal ei ole võimalik nagu iga Tallinnaski pole tegelikult iga asja jaoks eraldi galeriide ka mingi kindla orientatsiooniga asja, mõned üksikud isegi on aga. Aga kas need näitused või kunstnikud, keda sa kutsud sinna, et kas sa kutsud nii-öelda projekte, mida sa oled läinud siin kuskil mujal juba teostunud, kas need haapsalusse jõuavad sellised nii-öelda riimeigid või uued versioonid või on päris siuksed uued projektid, mis ongi tehtud puhtalt nagu selle galerii? Ruumi jaoks jällegi nii ja naa sõltub kunstnikust väga paljud ei hakka ju, väga paljud kompleksid, olen ma ise nagu noh, ma üritan, kõik näitasid, ära vaata, kui vähegi jõuab. See tempo on päris kiire, et ikkagi silma peal hoida, kui midagi eriti kihvt ja noomida ruumi pärast näiteks sobiks, või siis nii-öelda noh, on mul just nimelt selle noh, ütleme selles valdkonnas on just mingisugune kõva ukse ees, eks ole, mida ma ise ei suuda täita, siis on päris palju tulnud ka inimesi appi, sinna, kes on ise nagu kureerinud ja ise koostanud näitusekomplektid. Aga enamalt jaolt on ikkagi nii, et mida ma näinud olen ja siis ma olen kunstnikuga rääkinud ja kui ta tahab uusi uusi asju, on ka tehtud täiesti spetsiaalselt selle kari jaoks. Aga enamus bega kunsti tegemine on jube kallis ja ütleme noh iga näitus on ju 100 protsenti kulu kunstnikule, nii et ma tean seda poolt ka väga hästi, nii et ma ei eelda, et nad tuleksid suure hurraaga, hakkaksid Haapsalus nagu täiesti tuliuut asja tegema. Aga oled sa aru saanud, miks nad tulevad, mis nende huvi on? Et meil on alati see, see jutt tüürib sinnamaale, et meil on alati legend sellest, kuidas Eesti kunstielu on väga Tallinna keskne ja siis, kui tulevad pakkumised nii-öelda väljaspoolt, et mis võiks olla see kunstliku motivaid. Tsioon tegelikku motivatsiooni seal ei saa ju olla kui ainult puhas niukene, kas entusiasm või siis niisugune? Ma ei tea, patriotism, noh, see on tegelikult õudne sõna, ma ei taha täitsa kasvatada pragu, kogemata lipsas üle huulte. Noh, tegelikult on ju niimoodi, et kas me, noh, millist nagu seda riigid, kes me tahame, milliseid väikelinnu me tahame, kas me tahame, et need linnad oleksid lihtsalt mingisugused tootmiskeskused põllu peal? Noh, nii nagu neid nõukaajast hästi palju tegelikult jäänud igale poole ka. Või et on tõesti linn ja no linna juurde kuuluvad teatavad, missugused mingid märgid on alati linnal olemas, eks ole, mille poolest ta linnaks muutub ja, ja paraku on natukene keerulisem või natukene kõrgem kultuuriots kuulub alati sinna juurde. Aga kui sa vaatad seda Haapsalu kultuurielu laiemalt natuke, et kuhu see linnagalerii seal paigutub, et sa mainisid, et on palju või ütleme, palju on vist palju öeldud, aga mõned väiksemad kunstinäitamiskohad veel, seal on kunstikooli galerii, noh, nemad näitavad oma asju, siis on minu teada on olemas, miks kommertsgalerii, mida ma tean, siis Maria Kokamäär on, on olemas niisugune hoone, kus ta siis toitlustele näitab oma asju ja, ja osad on ikkagi nagu pigem poekesed kui, kui nende galerii sildi külge pidev. Aga mis teeb sinu jaoks galeriist galerii näituste programm? Ühesõnaga näituste programm puhtalt sellepärast ja tähendab näituste programm peab olema minu jaoks erinev, tal puuduvad nagu niuksed kommertsiaalsetes ehk siis müügitaotlusega ambitsioonid, kas sinuga läristan vahel ka juhtunud müüki minema mõnda asja või sina oled sellest patust puhas. Ja see pole mingi patt? Kunagi väga ammu paar asja Rostatud tõepoolest ka. Aga siis ma ei teadnudki sellist sõna nagu non-profit ja ja noh, siis tunduski see kuskil 90.-te paiku, et, et noh, et galeriid on niuksed kohad, kus ikkagi inimesed tulevad ja ostavad asju ja mitte et ma kunstimüüki või kunstiturgu kuidagimoodi alahindaks põlgaks seda, või et mulle mulle ei meeldiks, kui keegi tahab osta nagunii Eesti on nii pisikene kunstiostjaid on nii vähe, et kui kellelgi tekib huvi pöörduda enamalt jaolt siiski kunstniku enda poole nii ühel kui teisel kaalutlusel, et galerii on ikkagi pigemini no nagu kino või teater, noh, keegi ei lähe ju endale filmi ostma, lähevad filmi vaatama ja teatriga samamoodi, aga keegi sealsed ühtegi näitlejat ära osta ega mingit atribuutikat laval koju kaasa vedada pärast. Mina sain isegi suured sildid, et salaja palume mitte lindistada seda, mis saalis toimub. Jah, seda küll ei, mina ei keela pildistamist, kui kunstnik ise pole konkreetselt ära keelanud. Vist paaril korral on olnud niisugune asi ka paaril korral on öeldud, et ei tohi pildistada mitte mingil juhul. Aga millised on olnud teised heledamad või suuremat tähelepanuväärsemad näitused, mis sulle endale kuidagi korda on läinud, ma tean, et kunstimaailmas ringleb väga palju see. Tanel Saare kunagine kanajalgadega installatsioon vaata ajast välgust oksiti seinale päris kalajalgu terve sein täis ja sai tohutu skandaal, ma mäletan. Ja haapsalu kui ka Eesti kunstielu mastaabis. Aga see töö on praegu kuulub sellisesse. Ma ei teagi provokatsiooni ajalukku. Jah, see nagu kummaline, sellepärast et tegelikult mingeid skandaale ei olnud ka. See kõik on ikkagi, Ta olid ikka tekivad kohapeal ei juhtu nagu midagi erilist, aga see kusi skandaal lööb kusagil mujal vohama niimoodi, et sa üldse aru ei saa. Minul ei olnud nende kanajalgade vastu midagi, tegelikult oli see väga hea nii-öelda visuaaliga kogu see sein ja mulle tegelikult see asi meeldis, aga need kalajalad olid prepareerimata, nad haisesid nii rõvedalt, et noh, tähendab ja samas maas olid noh, nii-öelda raamatukogud ja igasugu muud asutused, noh ei olnud võimalik üleval hoida seda. Ja noh siis tema, ma ei tea, kas tahtis meelega, tõlgendas seda valesti või? Need mõtlesin, et ta tavam ära ja aga siis pead maha võtma, et ei saa üles jätta lihtsalt, et noh seda enam, et seal nagu rasvaojad hakkasid mööda seina alla voolama ja ikkagi ta ikkagi üsna teadlikult tahtis Niukest natukene nagu nagu koledat asja teha. Eks tahes veidike vihale mind küll sellepärast et kui tol ajal olid ikkagi praktiliselt kõik galeriid, püsisid rentiga ja kui sa saad tasuta suhteliselt hea ruumi enda kasutusse, siis sa nagu meelega üritad seal veel niimoodi salaja slikerdada, mingisuguse sodiseks teha, seda ruumi rikkuda on minu meelest see ei ole nagu lihtsalt puhtinimlikult ilus. Kas seal on veel mingeid muid näitajaid pikast ajaloost tuua? Väga head projektid, häid projekte on olnud päris palju ja heade projektidega kipubki olema see, et kuna head projektid natukene kipuvad nagu noh, ütleme siis nii, et ruumi ründama ka selle sõna otseses mõttes ta teeb mingeid seinu katki ja tekivad augud ja mida tuleb remont tema ja pärast seda uut remonti, kus keelati ära minu enda sisustus, mis seal ennem oli veekindel vineer igas seinas ja laes. Ühesõnaga, see ei lammutati kõikjale. Ma arvan, et seal on korralik sihuke euro kips koos mingisuguse plaadikesega seinas, mis on siis vastab vähemalt euronõuetele, aga mitte kunsti tegemise nõudeid kunsti eksponeerimise nõuetele ta nüüd vastavalt ei, ruum on ilus igatepidi, aga pannud kogu aeg nagu näpuga järge ajama igale kunstnikule ikka kogu aeg nagu südame peab olema. Ära seda hiiglaslikku kruvinud hakkas otse seina kruvima, et noh, prooviks kuidagi teistmoodi selle asja panna, et mõtle välja mingisuguse lahenduse. Puhtalt elementaarsed asjad tekivad ikkagi aeg-ajalt siit ja sealt see puhtpraktiline, valge kuup, see on tee peal ees vahepeal kunstil, kusjuures tegelikult ei ole. Asi ongi selles, et ta on täpselt oma õige koha peal, minu meelest on see galerii mõistev nii-öelda ka kunstiväljal ikkagi nii väga konkreetselt on nagu mingisugune kese teatud mõttes, mille suhtes toimub pidev liikumine, eks ole, see nagu kuldlõike suhtes toimus kunagi nii-öelda kompositsioon oli plaanis liikumine vasakule, paremale, üles alla kes tahtis rohkem teravust, kes tahtis vähem teravust, kes üritas oma asju keskele toppida. Ja galerii on tegelikult see, et minu meelest niisugune keskmine punkt, mille ümber tegeldi, muuseumid ka loomulikult ja kõik niuksed asjad, aga ikkagi spetsiaalselt selle, kas otstarbeks ette nähtud ruum. Ma ei tea, mis veel peaks olema, kui ei ole kohaspetsiifiline või mingisugune niisugune näitus, siis mintsa valge kuup üldse ei häiri, ausalt öeldes ma hea meelega lähen ja vaatan asju, just nimelt valges kuubis, mitte ei lähe ludise kusagil hirmsa ilmaga kusagil nurga taga, kus väga paljud uhked asjad toimuvad, aga me teaksime liiga vana juba aga tõesti, ma isegi isegi videoid vaataks hea meelega kodust telekast. Vot kui oleks selline võimalus, et ei peaks enam üldse kunstigaleriisse minemagi, et tuleks videokunsti, näiteks saaks rentida telekast Vilve sealt praegu läinud jah, kusjuures praeguse tehnika juures oleks see kõik võimalik, see poleks üldse midagi kas või interneti teel levitada neid asju isegi pisikese raha eest, ma vaataks hea meelega, sellepärast ma kujutan ette, et isegi eesti videokunstist on ikkagi hästi suur ports nägemata, aga video on pahatihti olnud väga pikad, eks ole, aga alati ei ole aega kõik lõpuni vaadata ka. Et sa vaatad ära, et kas see asi võib sind huvitada või mitte, kui vaatad, et ikkagi noh, paari-kolme minuti jooksul tõenäolisest põnevamaks ei lähe, siis kapad ruttu edasi. Aga ma tahtsin küsida veel linnagalerii kunstipubliku kohta, et selle pika aja jooksul, et kas sa oled näinud kuidagi selle linnagalerii vastuvõtu muutumist, kuidas publiku huvi selle suhtes ja selle nii-öelda tüki kõrgkultuuri vastu või professionaalse kunsti tegemise vastu midagi. Galerii evib, on olnud, ma arvan, et see on suhteliselt ühesugune ja ja ega siin ei maksa ju ennast üldse petta, rahvastiku arv väheneb, noh, nii-öelda ka Tallinnas ei ole see noh, nii-öelda kõige tihedama kohas Eestis ei ole see kunstihuvi kunagi olnud noh niukene ütleme siis nii, et tipphuvi masside meelelahutus küll. Et noh, ta on kogu aeg niukene noh, keskeltläbi, mis me statistikat oleme teinud, noh, ütleme pluss-miinus näitustega ütleme, kui mul on 12 näitust umbes aastas siis 300 kuni 400 inimest saab iga näitus. Sellepärast, et ta tegelikult on nagu no kultuuri öelda külastatavuse mõttes hea koha peal, kuna noh, kõik teatrietendused ja niisugused asjad ka raamatukogu asuvad samas majas. Pahatihti pääseb nii-öelda sellesse majja üldse ainult läbigaleriiga. Kas te kuidagi sünkroniseerida oma ma tea lahtioleku aegu ülejäänud maja tegevustega ka näiteks õhtul teatele siis galeriile. Kas siis on galerii lahti kindlasti ja sellepärast, et siis noh, inimestel pole ju teatritel vaheajal midagi teha, aga kõik ei mahu Pohlaku kunsti ja siis nad jalutama tahad. Noh, minu jaoks on ta nagu niisugune oluline koht, eks ole. Külastan alati kui võimalik, linnades galeriisid, et näha, mis seal toimub, et ühesõnaga, mis elu seal elatakse, sellepärast on nagu, nagu vanasti inimesed, kes kirikus võib olla, ühesõnaga sealt salongi päris kiiresti selle pildi, eks ole, millega see galerii tegeleb, mis seal linnas üldse, missugune see mõtlemine seal võiks umbes olla, kasvõi selle pisikese näitaja puhul, mida ma seal Kariis näiteks näen. Aga mul on tunne, et galerii on äkki liiga institutsionaalne nähtus, sest ma arvan, et väga palju kordi näinud seda, kuidas inimesed salaja vaatavad. Nad vaatavad läbi akna, noh, mul on nagu nüüd on nagu, ühes seinas on kaks ust, kui keegi ei näe, siis nad piiluvad sealt läbi klaasidega. Ja siis, kui ma niimoodi ütlen, et astuge sisse, see uks käib lahti, et see ei maksa mitte midagi välja jäi, mis nüüd mina, mina lähen vaatama või midagi. Ja teine niisugune konkreetne juhus oli, kui ehitati kultuurimaja kahel korral, kui ma seal panin, näitas üles, siis tulid töömehed, käed taskus, kahekesi kuus täiesti sketšis. Tunkedes inimesed seisavad tööd ees, arutlevad, vehivad kätega, näitavad näpuga. Ühesõnaga asi pakub huvi. Ja ma võin kihla vedada, et ametlikul galerii lahtioleku ajal niuksed tegelased iialgi karisse ei tule. Noh, mingisugune tahtmine ja huvi on selle vastu olemas ja kui nad näevad midagi põnevat, mida nad ei ole varem näinud, siis köidab neid, aga nad ei tule ilmselt ma ei tea, kas see meie kultuuriruumis ikka vist kinni või kuidagi selles kasvatuses kinni, et noh, spetsiaalselt me ei hakka ju kusagile ometi minema. Aga Haapsalu linnagaleriis asukoht just nagu kaljut soosib väga palju sellist, läbiastumistel-Tallinna keskeldan ilusti avatud peatänavale, selle häbi peaks olema suhteliselt nagu madal ja noh, seal linnas nüüd nii palju ka teha ei ole, et võiks ju olla selline väga soodus pinded, astuda sisse, mitte vaadata ainult nina vastu klaasi. Siin see ongi see minu meelest see nagu eesti kultuuris mingisugune siuke imelik koht, kusjuures ma tunnen mingis mõttes selle hetke ära nagu need inimesed nagu üsna varakult määravad ära, mis on nende jaoks ja ütleme, sellest niukses maatriksis tänav lahti, nagu pahatihti ei saagi, sellepärast et isegi kui nagu on huvi, no siis kasvõi salaja. Aga ta nagu ei taha seda mustrit endale kunagi enam muutma hakata, aga et ma ei tea, mis seda niisugust mõtlemist soosib ja kas see on ainult eestlastele omale või mis niisuguse asja tingib. Aga muidugi ta on hea koha peal ja sellepärast ma üritangi seal kõige paremaid asju näidata, mis vähegi kukku suudan kraapida. Kas teil on mingit koostööd ka näiteks koolidega, kas kunstiõpetajad tulevad selle peale tulla vahepeal näiteks näitust vaatamas klassidega külastama? Ja mul ei ole Niukest ametlik, kui kokkulepet, küll ma tean, et kunstikooli omad käivad Väikse siukse utsitamise korral seal neid vaatamas, aga kuidas need nagu teised koolikas, nemad käivad kirjutamas näitustest mingeid ratsensioone või ma ei tea. Ühesõnaga, kui Tallinnas on aeg-ajalt ma ikkagi näen niux abituriente natuke mossis nägudega kusagil näitleja saalis midagi mingeid märkmeid tegemas. Otseselt ei ole selliseid asju, aga ta on nii pisike linn, et mida ma seal iga kokku leppinud või et noh, et. Ja kohtutsitamiseks, et kaks kunstiõpetajad, kes seal on, või kolm või neli, et nendega äkki saaks teha. Diili lapsed näitusele, jah, vot siin ongi nüüd see töö, mis on nagu osaliselt ma lihtsalt ei jõua seda teha, et ma käiksin nagu koolides rääkimas ja korraldaksin võib-olla neidsamu kunstnike vestluste õhtuid. Noh, tegelikult ma usun, et see pakuks inimestele huvi, aga aga lihtsalt ongi see, et kuna ma ise ei ela seal, siis jääb minu poolt nagu suruks seda tööd tegemata tõenäoliselt. Rääkides nüüd selle aasta näituseprogrammist, mis nüüd 2014 toimub, mida sa sealt välja tooksid, nüüd on reklaamiminutid. Ma ei tea Anneli porri näiteks näituse nime Anna liburi kirjutanud, aga ma tean, et tal on õudusteemaline näitus. Siis EKA skulptuuri osakond peaks märtsis tulema, veebruaris on fataalseid ehitused. Uku Põllu Makureerituna. Juunis on isikupära. Seda ma tean. Liinosiib juuli, august Kristiina Hansen ju, Johannes Säre, Sigrid Viir. Septembris Andres Tali, oktoober Agur kruusing, november Kaido Ole ja detsember Nora Särak ja Annolise rajamalt. Väga huvitav programm on kas siinse isikupära, graafilise disaini festival käis juba läbi korra, et kas on peale selle Marko Kekiševi korraldatava festivali on veel mingeid püsisündmusi aastast aastasse. Aastast aastasse on peaaegu toimunud ka Haapsalu kunstiklubi näitus näiteks praegu isegi hetkel üleval ka siis vahepeal oli mul üsna pikalt, mitu aastat järjest oli tegelikult, kuna ma ise tarbekunsti näitus ei suuda nagu koostada või kokku panna niimoodi siis Katariina gildi inimesed tegid mul ütleme selliseid näitusi. Väga paljud inimesed tahaksid endale nihukesi aegu saada, aga päris nii ei saa, et ma kõikaad, niimodi broneerin ära, et tulebki sihukene joru, et läheb inimestel nagu igavaks. Ma tahtsin veel küsida näitustega kajastamise kohta, et see on ka üks igavene kurtmise koht üldises kunstielus, kuidas näitused küll toimuvad, tohutu ralli käib kogu aeg ja nii edasi, aga kes nendest kirjutaks, sellega on suuri probleeme, et kuidas nüüd on linnagaleriile, kas näiteks see, et on olemas kohalik ajaleht ja portaal ja nii edasi, kas see natuke aitab seda? Ta kindlasti ühte ja teist kirjutab, vähemalt nad kuulutavad, näitas, et välja ja mõnikord ka kirjutavad ja kodulehekülje peale, vanasti ma kirjutasin ise, aga, aga nüüd ma olen nagu aru saanud, et ma ei ole tegelikult eriline niukene kirjutaja tüüp, et ma võin nagu suhteliselt kitsas valdkonnas kirjutada niimoodi, et noh, et ma ise julgeks seda ka pärast lugeda ka noh, jällegi see on niisugune asi, kus peaks olema kirjutaja palkama, aga noh, selge see, et niisugust ressurssi ei anna mulle mitte keegi. Aga kui rääkida nüüd natuke unistustest ja tulevikus loodetavasti ka siis, milline oleks sinu nii-öelda ideaallinnagalerii armsas väikelinnas toimiv kunstikeskus? Ideaalne variant olekski see, et et ütleme, näituste korraldamisega saaks tegeleda natukene suurem tiim ja kindlasti peaks olema oma kirjuta ja siis kindlasti ja peaks olema nagu nii-öelda noortega töötav pool olemas. Ehk siis praegu on niukene eesti klassika, et on olemas näituste korraldaja ja on olemas tädi et rohkem polegi. Ja siis kogu ütleme tegelikult ütleme, seesama kajastamise pool, noh, kodulehekülg on, aga ja eks ma üritan seda siin-seal ikkagi levitada ka neid linke, kui midagi uut on jälle olemas, aga enamalt jaolt piirdun siiski praegu fotomaterjaliga natukene näitusest ja siis natukene külastajaid ja kunstniku ja aga ma üldiselt olen vältinud kirjutamist sellepärast et no nüüd on juba nii palju inimesi, kes oskavad kirjutada diskui ma kirjutasin siis keegi osanud veel. Mõned midagi on paranenud ka ajaga, mis sind nii kaua kinni hoidnud seal, Haapsalu Tallinna vahepeal. Ma isegi ei oska öelda, võib-olla seal mingi inerts ta kogu aeg tiksub ja tiksub ja tiksub ja tiksub ja kuidagi seal nagu käib selle asjaga kaasas ja mingisugune niisugune vastutustunne, et kui seal nii kaua olles asja ehitanud, siis on kuidagi nagu siis ma ütlen, et aitab nüüd küll, et ma rohkem ei viitsi, hetkel me tea, kas jääbki alles ka? Loodame. Parimat aga ei taha kurgruusinge Sis koostimiseni Haapsalu linnagaleriis absoluutselt. Mina ütlen siit lõppu ühe näitusesoovituse ka veel. Kunstiministeerium soovitab sellel kuul eriti külastada Tartu kunstimuuseumis avatud näitustega, sellist muuseumit me tahtsimegi. Mille ankureerinud siis rajala kätel, kelle ümber on ilmselt olete märganud, löönud viimasel ajal lõkkele erakordsed institutsionaalsed diskussioonid, kaas autoriteks on Marika Agu, Mare Joonsalu ja Hanna-Liis, Kont ja näitus, kas sellist muuseumit me tahtsimegi, võtab endale väga ambitsioonika ülesande, aga püüab siis analüüsida küsimust, et milline on ühe kunstimuuseumi võimaluse 21. sajandil muuseum, mis ei asu nii-öelda suures keskuses suurlinnas, vaid just nimelt sellest kunstielu tuiksoonest võib-olla natuke kõrval eesti mastaabis muidugi ei ole nii dramaatiline selline aga igal juhul on muuseumi ees ülesanne ennast uuesti leiutada, mõelda läbi oma kogude poliitika, mõelda läbi oma ekspositsioonid, näitused ja ka organisatsiooniline areng ja näitus, mis ulatub siis läbi kogu viltuse maja kolme korruse püüab siis väga siis nii-öelda enese sisse ja, ja enda ümbert mõtlemisega otsida, siis vastused nendele küsimustele. Nii et kas sellist muuseumit me tahtsimegi? Seekord tõmbame Kunstiministeeriumi otsad kokku, kohtumiseni järgmisel korral ja olin saatejuht, maalin. Mürk.