Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere, te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Möödunud 2013. aasta lõpus ilmus Tallinna Ülikooli kirjastuse välja antavas järjekordse suurepärase sarjas elustiilide uurimused artiklite kogumik, supp, kultuurid. Kunstiministeeriumi huvi subkultuuride vastu ei tohiks olla üllatus. Nii sattus kõrgendatud tähelepanu alla ka Eesti Rahva Muuseumi nõukogude hipikultuuri uurinud näitus lillelapsed. Toona oli saatekülaliseks antropoloog Aimar Ventsel ning jutt keskendus ennekõike lähi- kultuuriajaloouurimusele. Vastne subkultuuride raamat aga keskendub ennekõike tänapäevale ja püüab ühelt poolt esitada subkultuuri mõiste lokaalse eesti kultuurikeskse definitsiooni ning teisalt kaardistada eesti subkultuuride uurimise välja. Palusin raamatule kommentaari kogumiku koostajad toimetajalt Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi professorilt Airi-Alina lastelt ning saate teises pooles räägib subkultuuride rollist ühiskonnas raamatu tagakaanele suurepärase soovituse kirjutanud kultuuriteadlane Berk Vaher. Tere, Härja Liina Hallaste, teie olete vastilmunud kogumikku subkultuurid, koostaja ja toimetaja. Ma küsiksin kohe niimoodi päris otse, et kes on selle raamatu sihtgrupp, et kui seda raamatut lugeda, siis ühelt poolt näib tegemist olevat tikuga, pidades ennekõike silmas selle raamatu esimest osa muutuvad mõisted. Teiselt poolt võib seda sissejuhatust mõiste lukku lugeda kui ka sellist metodoloogiliselt ülevaadet, millega peabki teaduslikku uurimust alustama. Ja selles kontekstis annavad need järgnevad uurimused, mis keskenduvad väga konkreetselt Eesti kontekstile kogumikule sellise originaalse uurimuse iseloomu. Et kuivõrd toimetajana, et ei tee nagu see enesele püstitatud ülesanne ambitsioon, et kuivõrd te tahtsite anda ülevaadet subkultuuride uurimisest, kuivõrd on selle raamatu eesmärgiks kehtestada selline ka on, et keset seda kaanon just selles tähenduses, kuidas subkultuuride mõistet eesti kultuurikontekstis käsitleda. Mul lõpetada võib-olla selline kaanoni kehtestamine ehk nagu pisut liialdusena või teiselt poolt ka nagu kitsendusena, et, et see tundub nagu pisut liiga ühemõtteline. Et küll on olnud siis toimetaja või, või meie kõigi autorite ambitsiooniks subkultuuri mõiste avamine, ütleksin ma võib-olla natukene laiemalt, et sinna oli ju tegelikult koondatud üsna erinevate nähtuste analüüse, mis on selle teemaga nii-öelda erinevatest vaatepunktidest seotud. Ja kui nüüd küsida, et kes võiks olla selle raamatu lugeja ja siis tegelikult, kui ma olen eestikeelseid raamatuid toimetanud ka varem, siis ma olen peaaegu alati lähtunud sellest samast loogikast, et akadeemiline raamat, akadeemilise raamatu artiklid, nad küll peaksid vastama teadusartikli või teaduskirjanduse nõuetele, aga samas olema võimalikult lihtne ja huvitav, nii et see oleks potentsiaalselt huvipakkuv ka laiemale publikule, sellepärast et noh, me ei taha seda suunatanud ainult sotsioloogidele või laiemalt sotsiaalteadlastele või siis ka kaasates üliõpilasi, vaid siiski mõtleme sellele, et seda võiksid lugeda noh, kasvõi ka näiteks need inimesed, kellest see raamat on kirjutatud sõltumata siis nende spetsiifilisest haridusest või sellistest näitajatest õpikuks. Mina seda iseenesest vist pigem ei nimetaks, sellepärast et õpikust tartlasele struktuurile ta ju otseselt ei vasta, et kui ma kirjutaksin õpiku, ma teeksin selle küll hoopis teistmoodi, aga teisalt see muidugi ei välista võimalust et seda võiks õppematerjalina mingi loengukursuse juures kasutada, et see võimalus on alati olemas. Aga ütleme, lugeja juurest tuleks kohe autorite juurde, et kes on eesti subkultuuride uurijad ja, ja milline on nende uurimuste motivatsioon? Küsimuse tuumaks või sellised nagu teiseks pooleks on selle teadlase positsioon uurimuse suhtes, et ma saan aru, et kaasaegse sotsioloogia antropoloogia son, osalus, uurimus väga oluline või vähemalt on ta väga oluline sellega kogumiku autorite artiklite kontekstis. Et kas, mis eristab sotsioloogi näiteks Kulteroloogist, et või kunstiteadlasest, et kui näiteks kunstiteadlane kirjeldab kunstiajaloolist etapi ja selle sotsiaalkultuuriloolist sellist olukorda, et kas selle joogi, sellest kunstiteadlased selles kontekstis eristab ennekõike see, et, et selline kaasaegne sotsioloog uurib omaenda kaasaega. Ma annan siis alustan tagantpoolt pihta, siin oli juba päris mitmeid küsimusi, aga kui proovida välja tuua sotsioloogia kultuuriteoreetiku või siis ka kunstiteadlase erinevusi, siis küsimus ikkagi on ju meetodites uuritavat Realis uurimusküsimused. Et võib-olla, kui me räägime meetoditest ja materjalist, siis sotsioloogia analüüsi aluseks on sageli kuigi mitte alati mitte eksklusiivselt. Materjal, mis on kogutud nagu selle uurimuse jaoks, et olgu siis tegevust, seda vaatluspäevikute, intervjuude või ka kvantitatiivset andmebaasidega. Aga Kultoroloogi kunstiteadlase uurimisvaldkonnaks on minu meelest nagu enam sellised valmis tekstid, tekstid ma mõtlen siin küll väga laias tähenduses mitte mitte üksnes kirjalikke tekste. Et selles osas on üks peamine erinevus ja teiselt poolt muidugi ka, et mis on uurimus fookuses, et sotsioloogid uurivad nad ju ikkagi peamised. Kas siis inimkooslusi võiks olla, ta küll ei ole kõik ilusad sõnaga selles mõttes kõige üldistava met haarab kõige rohkem. Ja kultuuriteoreetikud kunstiteadlased, ehk siiski pööravad enam tähelepanu kultuuriate faktidele või jah, ütleme kultuuritekstidele, et selles osas on siin minu meelest erinevused suhteliselt suured. Alguse poole oli see küsimus, et kes meil siis uurivad. Supultuuram subkultuure jah, tundub mulle ka, et uurivad peamiselt sotsioloogid, antropoloogid, meteoroloogid, tegelikkuses praegune situatsioon on ka ju see, et kõige rohkem ongi tehtud selles valdkonnas pea kas bakalaureuse või magistritöid, et ma siis lihtsalt kui nüüd mõelda, et miks inimesed seda teevad, siis ma lihtsalt eeldan, et see on nendele üliõpilastele piisavalt huvitav olnud. Aga kui ma proovin seda laiemalt lahti mõtestada, siis võib-olla selliste nähtuste uurimine on oluline ehk sellepärast, et need on nagu sellised teemad ühiskonnas, mis on võib-olla vähem tähelepanu saanud või vähem selgitatud. Ja noh, seda võib ka seletada nagu mitmest vaatepunktidest. Kui näiteks rääkida nüüd marginaalsemateks nähtustest, mille näiteks raamatus võib tuua erikoolide noorte subkultuuri siis võiks ju ka öelda, et uurimuse oluline osa on nii-öelda hääle andmine nendele, kellel seda tavaliselt ei ole. Et võib-olla siis inimkooslusele, keda käsitletakse või keda kiputakse võib-olla rohkem käsitlema, sellise negatiivse teisena lähenetakse ehk pigem nii-öelda üldaktsepteeritud moraalinormidest lähtuvalt ja võib-olla vähem arvestatakse selliseid struktuurilisi piiranguid. Mis nüüd selle inimkoosluse tegutsemisvõimalusi piirab. Et aga see on nüüd siiski ainult üks väike tahk eriti selle raamatu kontekstis, et et ma arvan, et oluline osa on siin ehk kultuuri toimimismehhanismide selgitamine, mis on ka vähemasti Eesti kontekstis vähem tähelepanu all olnud, et siia sobiks näiteks võib-olla Reneeme artikkel alternatiivürituse korraldamisest ja sellega kaasnevatest noh, nii-öelda probleemidest, motiividest ja nii edasi. Kas ma nüüd vastasin kõikidele küsimus? Ja, ja ma tahaks teid suisa eraldi nagu tänada selle ammendava vastuse eest, et mina sain enesele kui kunstiteadlasele küll nüüd võrdlemisi selge pildi, mis mind, mis mind nagu tegelikult sellisest nagu sotsioloogi lähenemisest eristab või kuidas seda enese jaoks sõnastab, et minu enesekaemus oma vaikses subkultuurses kunstiteadlase maailmas paranes hetkega. Kui me räägime ikkagi erinevatest distsipliinid, siis tänapäeval tegelikult siiski nendel erinevatel distsipliinide jah, ega ma siin paremat sõna ei leia, on mingisugune ju oma teoreetilised koolkonnad, oma metodoloogiliselt lähenemised, samas need asjad kohati Eller istuvad, et et jah, et, et te puudutasite siin teemat osalusvaatlust osalusvaatlus, no ütleme osalusvaatlusmeetod ja ütleme siis, et etnograafia kui loogiline lähenemine, et nad on ehk kõige omasemad tõepoolest kas sotsioloogiale või antropoloogia, samas hoopiski mitte, ei ole välistatud selliste meteoroloogiliste lähenemiste kasutamine ka teistes teadustes, võib-olla eriti sotsiaalteadustes, aga jah, neist võib laiendada ka mujal, aga siin me võime jah, rääkida nagu mingisugustest tendentsidest. Et kus mingisugused lähenemised on tavalisemad ja kus mitte. Küll aga ma sellest kontekstist tulenevalt kohe küsiksin, et te viitasite sellele, et väga paljud need uurimused on valminud nagu bakalaureuse ja magistritööde raames. Et mul oleksid kohe tulevad küsimus, et kuivõrd tekstid vajasid nagu toimetamist selle väljaande jaoks, kuivõrd paljude pidite neid tekste nii-öelda kokku toimetama, kuivõrd palju kogumik esitas tellimuse uurimusele? Kogumik esitas tellimuse uurimusele, kas teie peas on mingi selline situatsioon, et näiteks minu kui kogemusliku koostaja peas oli idee subkultuuride raamatust ja siis ma saatsin nii-öelda rühma inimesi põllule neid uurimusi tegema? Siis on vastus küsimusele, et ei, see asi päris niimoodi ei olnud. Et osad inimesed, kelle artiklid seal raamatus on, olid seotud minu teaduskraadiga isegi oli nagu põhimõtteliselt disainitud. Pigem nii et ma koondasin neid inimesi, kellel selline uurimus huvi oli juba olnud ja hiljem ma lihtsalt otsisin artikleid juurde, et noh, et ma proovisin paluda artikleid inimestelt, kelle kohta ma teadsin, et nad olid neid uurimusi teinud ja mis sellega hakusid, et päris kõike kas ei vastanud võib-olla päris hästi tasemele või siis ei haakunud raamatustruktuuriga, aga ütleme aastal 2010 lõpp 2011 alguses seepärast, et hilisem protsess oli juba nagu väga selline toimetamise keskele. Ma enam-vähem koondasin sinna raamatusse olemasolevad empiirilised uurimused sellel ajal ja toimetamise osas. Me suures osas tegime seda raamatut siiski niimoodi ühiste seminaride kaudu, nagu seal istmel on kuskil sissejuhatuses põgusalt selgitatud, et Seeba ehk iseenesest ühtlustas jäänud lõppkokkuvõtteks siiski ka valdav osa või enamus arte autoreid ongi kõik sotsioloogid, meil on mingis mõttes nagu nime jagame juba sellist ühtset tausta, et et selles osas ma arvan, selline artiklite ühtlustamine tuli nagu sellise ühistöö käigus vist oleks õige õigem vastus sellele küsimusele. Ja ja tähendab, on ka nagu tunda seda nii-öelda ühtsete metatekstide fooni või ühtset autorite fooni ja ma pean möönma, et see tõesti on kõigile distsipliinide omaned. Kunstiteadlastel on omad prestiiž autoritega, kellele tihti toetatakse või keda ei peagi isegi nagu selgitama, mida üks või teine autor nagu väidab, mis on siuksed nagu enesestmõistetavad. Aga tõstataksin veel ühe kiire neljanda küsimuse siia saate lõppu selle raamatu endale, õpetajate, ühe sellise ma ütleks tabava ja samas natuke provokatiivse tõdemusega, et ma tsiteerin voolu ja alternatiivse kultuuri stereotüüpne abstraktsioon, millele elust selge vaste leidmine muutub tänapäeva ühiskonnas järjest keerulisemaks, on siiani elujõuline. Näib, et selle dihhotoomia sisse töötatud kategooriad kujundavad siiani inimeste mõtlemist ja sellistest jaotustest ei ole kuigi lihtne loobuda. Et ma tahaksin selles kontekstis küsida, et kas teie koostatud subkultuure käsitlev kogumik juba ise või ütleme selle mõiste subkultuur kaudu, mis viitab ka dominant ja algultuuri olemasolule, et kas see kogumik ise nagu ei taastooda seda vastandust? Tähendab, ma tahan teie mõttekäigust aru, et võib-olla esmapilgul võib tunduda, et Ma nagu mõnevõrra paradoksaalselt jõuaksin selle raamatukokkuvõttes, mille minu koostatud ja mille pealkiri on subkultuurid tõdemusele, et subkultuure klassikalises mõistes enam ei ole, et et see on hästi välja toodud, aga ma ei ole nagu päris nõus teie väitega, et subkultuuri mõiste viitaks dominanti algkultuuri olemasolule. Et see tõepoolest ehk oli kunagi nii, aga vähemaga raamatusse kirjutanud siis tänaseks on see tähendus nagu muutunud subkultuur tähendabki. Noh, ütleme kõige sagedamini ehk selliseid globaalseid stiili trende, mille Suhe laiemas ühiskonda või kultuuri on ikkagi palju palju mitmetahulisem kui selline lihtsustatud dominant versus algultuur. Et selles osas mina näeksin äkki kogumiku rolli pigem vastupidi sõna, et kuivõrd me oleme selle mõiste Sukultuur tähenduse muutmist minu meelest ikkagi seal päris mitmes kohas rõhutanud. Et kui eeldada, et nagu muutukski laiema avalikkuse jaoks, siis võib-olla sa nagu aitaks kaasa sellistele vananenud vastandusel põhinevate kontseptsioonide taandumisele aja jooksul. Et selles osas, et noh, minu enda jaoks siin väga suurt vastuolu. Aga jah, et eesti keeles miks selle raamatu pealkiri on subkultuurid oleks, kui mina oleksin teie, tekiks mul ilmselt seesama põhjendatud küsimus, nii et ma ennetan seda. Et seda nagu veel arutasime mitmeid kordi, aga see tundus nagu põhjendatud võib-olla sellepärast, et nii oli nagu kõige lihtsam kommunikeerida seda teemade valdkonda, millele see raamat pühendunud on. Et sellepärast see pealkiri selliseks jäi. Aitäh teile väga-väga heade ja ma julgeksin väita täiesti ammendavat kommentaaridest. Airi-Alina Hallaste raamatu subkultuuride koostaja, toimetaja. Kunstiministeeriumi stuudios on külas raadiokuulajaile sallid alla ja, ja fantaasiasaatejuhi ning päeva kommentaaride autorina tuttav Berk Vaher kes lisaks eelmainitule on ka kirjandus ja laiemalt kultuuriteadlane, kelle huvi keskmes on juba aastaid olnud subkultuurid. Tere, Berk Vaher. Tere. Küsiks kohe, et millest on motiveeritud sinu huvi subkultuuride vastu ning mis annab sulle voli sellel teemal rääkida, kellena sa end nagu subkultuuridega tegeledes positsioneerida, oled sa sotsioloog, kultuuriteadlane semiootik? Dick huvi on tingitud nähtavasti iseenda tunnetatud sobimatusest mitmete ühiskondlike normidega ja ja ikka siis hakkad mõnes mõttes endasuguste vastu huvi tundma, teiselt poolt jällegi ma ei ole kunagi üheselt jäägitult kuulunud ühtegi subkultuuri ja sellepärast on nad minu jaoks mõneti eksootilised nähtused ka. Ennekõike ma mäletan ennast huvilisena, mitte mingisuguse konkreetse teadusharu esindajana ja see voli on ka huvilise voli, ennekõike teadlase või oli selles kontekstis kohe küsisin. Nii et see on vikerraadio päevakommentaaris, mis oli eetris kuuendal veebruaril väljendat subkultuuride teadusliku uurimise suhtes ja, ja ka uurijate suhtes võrdlemisi kriitilist arvamust. Muuhulgas hoiatavad sa nii-öelda õpetaja positsioonile mugandumise ehk teiste elustiilile hinnangu andmise eest pelgalt selle alusel, mida ollakse kusagil lugenud. Et milline oleks selles kontekstis sinu arvates selline positiivne teaduslik subkultuuride käsitlemise programm, et mulle jääb mulje, et et sinu enese lähenemine subkultuuridele on ennekõike sellised kultuuriteadlase, mitte sotsioloogi lähenemine, et selles mõttes, et sind huvitab märksa rohkem see, mida nende subkultuuride raames toodetakse, nii-öelda selline. Loominguline väljund kui selline statistiline kirjeldav külg. Nojah, laiemalt võttes üleüldse ma tunnen teatavat kõhedust selle suhtes, kui humanist sotsiaalvaldkonda juhitavad teadvuse mängida, minu meelest on see läinud natukene liiale, mängitakse mingit reaalteadlaste mängu kaasa ja see, ei, see ei loo minu meelest enam uut teadmist, see ei paku sügavamat mõistmist. Aga kui sa ütled, et ma mäletan ennast tegema rohkem kultuuriteadlasena, siis võiks öelda, et ma. Ma usun sellesse, et subkultuurid Soomes loodud kunst või kirjanduse muusika ütleb nende kohta mõnikord rohkem kui selline. Paratamatult kunstnikest tingimustes tehtud intervjuu. Vahel on inimesel niimoodi otse küsides väga raske öelda, mida ta tunneb, millest miski tulnud on, mis selle loomingu tausta ja sellest loomingust endast on ehk võimalik natukene rohkem selle kohta kättesaadav. Aga samas ma ei ütle seda, et ärge tehke neid intervjuusid, ärge küsige inimestelt. On palju uurijaid, kes suudavad küsitletavatelt väga palju huvitavat, et teada saada ja sadama igati julgustada. Aga mis see positiivne programm oleks sellele uurimusele? Ma arvan, et need, kes seda akadeemilised positsioonilt teevad, peaksid aru saama, et nad on selles valdkonnas, nad on täis suhkrut, sikud ikkagi külalised, nemad ei loo väärtust, nad leiavad selle väärtuse, see väärtus on juba olemas, Nemad ainult suudavad seda mõtestada ja ja ehk teistele inimestele mõistetavaks teha. Aga nad, nad ei pühitse, need subkultuur mingisugusesse tähenduslikkusesse sisse ja minu meelest see teadmine või arusaamine kipub vahel akadeemilises plaanis ära kaduma. Ma siit küsikski nagu selle subkultuuride uurimusest saadavat teadmise järele. Et sa selle subkultuuride raamatu tagakaanele kirjutatud kommentaaris või, või soovituses suisa ütled, et subkultuuride kirjeldavad käsitlused aitavad süvitsi mõista enda ja teiste valikuid oma maitse ja identiteedi kujundamisel. Eks miks nende valikute süvitsi mõistmine oluline on? Sest mulle natuke tundub selline inimeste huvi subkultuuride vastu, sealhulgas ka siis minu huvi subkultuuride vastu paraneb natuke sellise populaarteadusliku huviga psühholoogia vastu, et selles mõttes ma mingi määrani suisa kaitseksin subkultuuride uurimust sellise pealiskaudse lähenemisest. Kui subkultuuride üleüldse mingisugust kaitset või turvameest vajavad, siis ma kaitseksin need ennekõike sellise juba kiheldatud akadeemilise kolonialismi eest. Aga milleks neist vaja midagi teada on mahe, et inimene eksisteerib kuidagi sügavamalt või, või läbi tunnetatumalt, kui ta annab endale aru oma olemise alternatiividest ja püüab aju saada ja ette kujutada ka seda, kes ta võiks olla isegi kui ta selleks kunagi ei saa. Ja subkultuurid ongi sellised alternatiivid tavapärasele eksistentsile, mida mida tasuks tähele panna, isegi kui neist päris lõpuni aru ei saada või isegi kunagi samas vormis elama hakata. Ja sellepärast on hea neist üht-teist teada. Kui sa räägid sellest võistlusest psühholoogiaga, siis kuniks selline harrastuspsühholoog või huviline ei hakka meeleheitlikult teisi ravida püüdma siis ei ole selles hullu midagi, siis on ainult lootust, et aga ise ennast rohkem läbi tunnetab, kui ta käitub jällegi Uudishimuliku otsijana, mitte kõike teadjana. Ma võiksin siin võrdluse tuua selle valdkonnaga, mida ma olen ehk viimasel ajal rohkemgi uurinud eksootika ikka ka, kuhu subkultuurid tegelikult ka otsapidi kuuluvad laiemas plaanis. Ja seal võib näha, kuidas üks või teine loovisik on endale teistest kultuuridest sellise kangastuse kogu kujundanud mis võib-olla faktiliselt vale, aga ta on elusam kui mingisugused statistilised kuivad kirjeldused sellest, kuidas üks või teine kultuur justkui tegelikult elab. Ma tahan seda öelda, et inimeseks olemise juures faktid aitavad teatud asju mõista, aga nad ei anna tõde rohkem kui kujutlused. Ka mulle tähendab ma vähemalt siis endale nagu vastata sellele küsimusele miks subkultuurid on, on mind huvitavad või miks nad oluliselt siis mulle tundub ka nagu enesekirjelduse positsioon ja endale nagu aruandmine sellest, millest see nii-öelda meie eluprojekt nagu seisneb, mille me oleme endale ehitanud. Aga lõpetuseks küsiks veel selle konkreetse kogumikku subkultuuride enda kohta. Et ma tean, et sa oled seda põhjalikult lugenud aga ma ei tea veel väga täpselt, mida sa sellest nii-öelda arvad. Ma loodan, et sa sa võtad ja kirjutad sellest ka, aga ehk sa paari lausega kasvõi iseloomustaksid natuke, et seda ennast, mis sa tast arvavad või, või, või mis sulle selle raamatu juures oluline on või, või mida sa ette heidaksid? Jah, tõepoolest Tseepima sellest kirjutasin sinna muidugi seda teksti mahtu jäi väheseks oleks võinud palju rohkemgi sellest rääkida. Mõnest asjast, mis on silma riivanud, ma olen juba siin-seal on rääkinud ja ehk natukene mõningate heitilist kontseptsiooni siin tähtsustatakse üle või võetakse liiga sõna-sõnalt teinekord nagu seda kultuurilise kapitali subkultuurilise kapitali kogumist, kas või et ehk siin või seal kaob ehase arusaam sellest, et see on tegelikult alati vaidlustatav, ta on alati eri viisidel mõistetav ja subkultuurkapital ei ole ju oma põhiosas. Kvantitatiivne, on alati kvalitatiivne teda ei anna kuhugi vaka ladustada ja seetõttu see, kuidas keegi omab mingisugust kultuurist staatust, see on alati subkultuuri sees vaidlustatud ja, ja seda peaks tegema ka uued asjad ja, ja see, kuidas keegi on õigem ja kuidas keegi on valem sukeldumises see ei ole nii lihtne ja paigas alati. Aga mis on, positiivset on. Mulle meeldib siiski väga see, et nad on üritanud saada rääkima võimalikult erinevatest vanuserühmadest inimesi, mõlemast soost inimesi ja mis mulle eriti meeldib, on see paikkondlik moment, siin on juttu vahvasti, viljandi, pungist, bännu avangard, kunstnikest rakvere hiphop-ist ja nii on näha, et see pilt on tegelikult isegi Eestis ees päris kirju. Ja on näha see konkreetsete Sukultuursete gruppide side oma selle kodupaigaga või konkreetse paigaga. Ja siis ka minu meelest suves tehase muhe selle üle eesti subkultuurid ei ole kuidagi autentsed või ainult mingisugused välismaa subkultuuride jäljendused või derivaadid ei ole. Siin on näha, et inimesed väga erksalt elavad omas keskkonnas loovad mingisugused asjad uuesti ega võlgne minevikule ilmtingimata rohkem kui ükskõik milline teine kultuurivool minevikule võlgneb. Aitäh väga tabavat sisuliste kommentaaride eest, Berk Vaher, aitäh kutsumast, lugege raamatut ja käige igal pool pidudel ja noh, ühesõnaga saage elust endast osa subkultuuridest, kui sellistest. Kunstiministeeriumi ametliku näituse soovitusena ei ole hetkel paraku esitada midagi, mis otseselt tänase saate teemaga haakuks, kuid soovitaksin minna vaatama Kai Kaljo värsket videoteost isa kirjad, mida saab Tartu kunstimaja väikeses saalis näha veel kuni üheksanda märtsini. Kai Kaljo projektil puudub uurimuslik taotlus, kuid isikliku arhiivmaterjali näol, milleks on antud juhul kunstniku isa kirjad pakub video lisaks meele olukale sisule ainest ka subjektiivsete ajaloouurimuste olemuse ja rolli üle mõtisklemiseks. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium tänases saates kommenteerisid värskelt ilmunud kogumikku subkultuurid, raamatu koostaja ja toimetaja, Tallinna Ülikooli sotsioloogia professor Aili Alin, Hallaste ja kultuuriteadlane Berk Vaher. Mina olin saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.