Tervist head kuulajad, algab saade quo vadis, mina olen Markus Järvi, täna räägime Meie poliitilisest kultuurist viimaste sündmustega Ma sündmuste valguses, Reformierakond pea nimelt täna ehk reede õhtul oma juhatuse koosolekut kus peamiseks teemaks on vangerdus erakonna võimuladvikus ja kuna Reformierakond on eelmiste valimiste võitja, siis juhtumisi ka vabariigi valitsuses, ehk siis täpsemalt peaministrist toolil kuvadise stuudios ajakirjanik ja tulev poliitik Anvar Samost, tervist. No kui Aristotelese plaat on räägivad inimesest loomuses, siis tuletavad nad sellest ka paratamatult inimese loomusega kooskõlas oleva ühiskonna ja poliitilise süsteemi. Ühiskond on inimestele selline con, naturaalne kaaslane või tulem. See väljendab inimese enda olemust suuremas skaalas ja poliitiline tegevus pole sellises käsitluses ju tegelikult mitte midagi muud kui endast väljaulatuva mina piiri korrastamine ja see nii-öelda kaasarääkimine iseenesestmõistetavalt. See on umbes nii nagu siis, kui mul on korter või maja ja selle sisustus peegeldab minu enda olemust. Maja eest hoolitsemine ehk ökonoomia on aga majaomanikule kõige elementaarsem protsess. Kuna majas elavad ka mõned teised inimesed, siis on alati hea läbi rääkida, et kuhu näiteks pilt seina lüüa ja millal kööki koristada ja see ongi teatud mõttes nagu elementaarne poliitika. No Eesti sellist kodanikualgatuspoliitikat eriti ei näe ja meie käsitlus poliitikast on tegelikult ju erakonnakeskne. Ta on tulnud sinna majja mingisugused sellised poliitilised parteid, jõud, kes tegutsevad ja nad ütlevad, et meie ideoloogia kohaselt tuleb köök koristada ära sellel päeval ja vilt lüüa nimelt sinna see seina, valige meid ja teised siis toovad mingisuguse muu nii-öelda nägemuse sellest teemast, et ma tahaks Anvar Samost küsida teilt, et kuidas on üldse jõutud sinnamaani välja, et meie poliitiline süsteem on kuidagi niivõrd nii-öelda erakonna keskne, sellega kaasnenud teatavas mõttes ka see, et, et sõnapoliitika on saanud sellises natukene nagu halvustava halvustava tooni omandanud siin viimastel aegadel, eks ju. Et kui me räägime poliitikast, Nad on alati mingisugust nii-öelda erakondlikku kemplus, eks ju. Aga tegelikult mida ma tahan siin öelda kogu selle sissejuhatuse käigus on just nimelt see, et poliitika on inimese teatud mõttes kõige naturaalsem, kõige loomuomasem tegevus oma ühiskonda oma ümbritseva korraldamises. Poliitika peaks olema väga loomulik asi inimeste jaoks ja ka mind on see aastaid häirinud, et poliitikasse minekut loetakse selliseks nagu ebaratsionaalseks tegevuseks, kui viisakalt öelda või, või kommenteeritakse seda viisil, et kui inimene läheb poliitikasse, et ta oli täiesti tublimaid ja arst või ajakirjanik või, või, või ettevõtja, aga nüüd kindlasti ta ebaõnnestub, seal ei ole mingit mõtet, see on ette teada, et kukub läbi. Ja noh, alati muidugi kuna poliitikuid on palju, siis leiab ka vastavaid näiteid, kuigi noh tavaliselt tuuakse tõesti neid näiteid, kes on läbi kukkunud, aga, aga neid inimesi, kes on õnnestunud kuskilt teiselt erialalt poliitikast tulles, et võtamegi nagu loomulike poliitikutena. Teine, teine, teine muidugi nähtus on needsamad inimesed, kes elus mitte midagi muutele poliitika teinud ei ole. Ma ei taha kuidagi. Liiga kriitiline olla selles suhtes, aga pigem on mul küll selline tunne, et, et poliitika kui selline nagu siin alguses oli juttu, et inimese loomulik tegevus võiks eeldada siiski teatavat kogemust laiemat kogemust pikemat ja, ja mitmekesisemat kogemust kui ainult selle ühe ühiskonnaelu väljenduse nägemist ja osasaamist. Aga kuidas me oleme sellesse punkti jõudnud erakondadega? Noh, eks, eks see poliitiline areng on olnud selline laineline tsükliline areng, et ma arvan, et tänase poliitilise korralduse tavade ja muu sellise juured pärinevad põhiliselt kahes perioodis ühest küljest siis kaugemalt 90.-te aastate algusest, sealt 92.-st 93.-st 94.-st aastast ja teisalt siis natukene lähemast minevikust umbes 2003.-st aastast, kui olid sellised suuremad uuenemis hetkel Eesti poliitikas või noh, tegelikult kahe 99. aasta alguses ülesehitus hetkeks. Ja noh, ega erakonnad on samamoodi loomulikud asjad nagu poliitikas osalemine nõndaks, aga küsimus on selles, et mismoodi need erakonnad ennast ise üles ehitavad, sest et valimisi ja laiemalt parlamenti valitsusse reguleerivad põhiseadus, seadused aga erakondade sisest korraldust, noh, seal ongi nagu, pigem võiks küsida, et kas seda väga täpselt ongi nagu mõistlik reguleerida nii nende erakondade sisemised ülesehitused, reeglid, nad võivad küll sarnaneda üksteisega, aga noh, see on lihtsalt piisavalt piisavalt erinevusi, aga, aga mida ma laiemalt silmas pean, on see mitte mingi paberile pandud reeglite erinevused, pigem pigem see, et mis teeb ühest erakonnast erakonna Eestis kahetsusväärselt siin viimastel aastatel on kuidagi positiivses võtmes leidnud järgi kordamist selline tõdemus, et kui erakonnas on täielik üksmeel, siis on hästi, et siis on see erakond populaarne. Ta nagu liigub ühtse võitlus salgana, erakonnas on lahkarvamusi, eriarvamusi, mingeid erinevaid tiibu ja, ja diskussiooni, et siis oleks, asjal on lõhe ja seal on mingi kriis, eks. Tegelikult ma arvan, et erakonna teebki erakonnaks see, et seal on erinevaid arvamusi. Et siis need erinevad arvamused nende arvamuste omavahelise võitluse või võistluse käigus. Loodetavasti jõuavad parima võimaliku tulemuseni, nagu ka erakondade omavaheline konkurents peaks tegelikult selle tulemus ühiskonna tegelikult. Võib öelda ka seda, et ilmselt Eesti poliitmaastikul on väga selgelt näha seda, kuidas erakonnad püüdlevad selle poole, et sellist sisevõitlust võimalikult vähe nagu kajastatakse, et erakonna selline imidž oleks võimalikult ühtne, kuigi see sisevõitlus seal ilmselt on, noh, keskerakonnas on seda olnud viimastel aastatel küll ja küll reformierakonnas tundub, et ka keegi ei ole pirukad saan siis on kuidagi toimunud sellised tõsised, tõsised lahkhelid, eks ju. Ja noh, Kristiina Ojuland on meile kõigile selliseks hoiatavaks näiteks, et mis juhtub siis, kui isakeste soosing ära langeb ja ja nii-öelda ilma tagatubade poliittehnoloogiat minnakse parteide looma. Võib-olla Kristiina Ojulandi-st ja tema teist, mille nimetus, kui ma nüüd ei eksi, on Rahva Ühtsuse Erakond seal siis viimane uudis tänasest postimehest. Et ühtsusest ei ole loobutud, aga, aga, aga algsest nimest küll. No igal juhul, et, et teiste sõnadega siis erakonnad üritavad nagu oma meediakuvandis ka nagu olla selliseid võimalikult monoliitsed, selliseid monstrumeid, selliseid voorused, kes nagu ei keele nagu seedeprotsess ei, ei, ei läbi ei paista kuskilt. See on isenesest sügavalt irooniline, kui järgi mõelda selle Kristiina Ojulandi uue erakonna nime peale mis seal Rahva Ühtsuse, Rahva Ühtsuse Erakond ja sellele, et miks siis Kristiina Ojuland oli sunnitud Reformierakonnast lahkuma, Toiusalt sunniti lahkuma sellest, et selleks, et erakond oleks võimalikult ühtne. Nüüd ta tuleb, ta on Reformierakonna suhtes kriitiline, lugesin mõned päevad tagasi, talle ilmus üks kirjutis, kus ta kirjeldas siis Reformierakonna sisevalimiste korraldust. Ja ausalt öeldes nagu lugedes seda, oli põhjust ikkagi murelik olla. Ja nüüd tuleb selle erakonna nimeks uuesti selle nimi, kus on sees sõna ühtsus, et et kas see ühtsus on, et see kõige esmane eesmärk mida üks erakond peaks endale seadma, tegelikult? Noh, eks seesamamoodi, see käib tsükliliselt lainetena, aga mulle tundub, et kui praegust olukorda vaadates, siis kõik erakonnad võiksid endale seada eesmärgiks selle, et erakonnad suudaksid uueneda. Et seal oleks diskussiooni, et seal oleks erinevaid mõtteid, uusi mõtteid ja noh, ega ega need uued mõtted ja uued ideed, eesmärgid ei tule kuskilt ilma uute inimesteta. Et noh, selles mõttes on jällegi tegelikult ikkagi jälle sügavalt irooniline see, kuidas Reformierakond kes on 10 aastat rõhutanud väga suurt stabiilsust, eelkõige siis peaminister Andrus Ansipi, kes on ühtlasi ka erakonna esimees suu läbi, on selle stabiilsuse tulemusel jõudnud olukorda, kus pärast kümneaastast tegelikult üsna edukat valitsemist tuleb nagu seiret, ei ole võtta uut juhti erakonna seest mitmesugustel põhjustel, aga noh, põhimõtteliselt ei ole ei ole seda uuenemist toimunud ja siis tuuakse tagasi inimene, kes 10 aastat tagasi saadeti auesimehena erakonnast häda, mida noh, tegelikult võib tõlgendada kui pensionile saatmist, mis siis, et Siim Kallas läks ja tegi väga edukat tööd Euroopa komisjonis, eks, et lihtsalt selle aja jooksul erakond on olnud nii stabiilne, mitte mingit uuenemist pole toimunud. Noh, see on tegelikult minu meelest see, kuhu poole nüüd küll väga palju pikemalt ei tohiks liikuda, kuna see hakkab meenutama üht või teist perioodi Eesti ajaloos. Siin. Tegelikult ka Ahto Lobjakas eile välja antud arvamusloos sauruste park kritiseerib sedasama protsessi ja räägib sellest. Kuidas siis natukene jah, nagu Putini ja Medvedjevi vangerdusi hakkab see asi meenutama Reformierakonna ladvikus ja ütleb muutuste sildi all, mida ta siin Orwerlikuks nimetab. Reform on Eesti poliitikaladvik end fossiliseerunud, fossiliseerinud ja toob edaspidi välja muuseas selle, et et, et võib muidugi teoritiseerida sellest, et mis siis juhtub, kui üle pika aja saaks, mitte NLKP taustaga inimene Eesti etteotsa peaministriks. Igal juhul ta ütleb seda. NLKP nomenklatuuri kuulumine on, nomenklatuuri kuulumine on meie poliitikutele osutunud esmaklassiliseks ettevalmistuseks ühtmoodi hästi saadakse hakkama nii panganduses, Eesti poliitikas kui ka Euroopas. Ma liidus. Ja loomulikult siin tekivad väga mitmed küsimused. Et kas see vangerdus on nüüd tõepoolest midagi sellist, mis garanteerib sellisele suhtelised Eurousklikule rahvale nii-öelda garantii, et ta mäletab nüüd Reformierakonna poolt ka järgmistel siin 2015. aasta parlamendivalimistel. Et kas Siim Kallas on nii kõva mees, et nii kõva nimi. Et selline algne skepsis Reformierakonna ümbert hakkab vaikselt ära lagunema ja ikka inimesed ütlevad, et nad, see mees on kõva ja selle eest tuleb hääletada. No kahtlemata on Siim Kallas üks Eesti poliitika suuri suuri riigimehi. Eriti kui me vaatame 90.-te aastate algust kaheksandate aastate lõpu IME ettepanek 88. aastal, rahareform 92. aastal, et kõik on nagu sellised saavutused ja hetked Eesti ajaloos, mida on võimalik teha ainult üks kord ja mis, mis, mis kindlasti jäävad nagu noh, Eesti ajalukku, nii kauaks kui seda ajalugu loetakse ja kirjutatakse. Noh, aga samas teisest küljest jälle tõesti, et kui me vaatame nüüd, millal need asjad toimusid, need asjad toimusid tänaseks 25 aastat tagasi. Et kas tõesti, kas tõesti, kas tõesti nagu vaatame teisi erakondi, et jättes nüüd Reformierakonna siit välja, et keskerakonda juhib Edgar Savisaar? Sotsiaaldemokraatlik erakond paneb valimistel välja Marju Lauristini. Kui me vaatame kas või Sven Mikserit, siis tegelikult ta võib küll olla ealiselt noormees aga ta on sotsiaaldemokraatlikus erakonnas olnud pildil ikkagi väga kaua aega poliitikas. Tegelikult ma arvan, et kui me hakkame nüüd täpselt näpuga järge ajamas, äkki saame ka kuskil 20 aastat juba tegelikult et, et seda uuenemisvõimet on nagu vähevõitu tervikuna üldse selles pildis. Aga mis puudutab seda võrdlust muidugi nüüd NLKP-ga, siis on omas mõttes nagu ohtlik asi, sest et see sõna on Eestis väga laetud mõistetavatel põhjustel arusaadavalt ja ja nii ta on. Ja pigem tuleb vaadata, et kas inimene, kes ütleme siis niimoodi, et nominaalselt on kuulunud NLKP liikmeskonda, et et kas ta kannab neid. Neid väärtushinnanguid, seda maailmapilti, mida NLKP-s kaasa saadi, või ta ei kanna, seda, et Siim Kallase puhul ma täiesti selgelt usun, et ta ei kanna seda väärtushinnangute kogumit ja seda maailmapilti, mida näiteks Andrus Ansipi kohta on pisut juba raskem raskem öelda või mõne nende erakonnakaaslase kohta veel hoopis raskem, et kui siin Näiteks mõelda selle riigikogu komisjonide töö salastamise idee peale siis noh, see NLKP võrdlusega, aga tõesti on päris omal kohal, sellepärast et sellise mõtte peale saabki tulla ainult inimene, kes on harjunud sellega, et poliitiline tegevus on midagi sellist, mis käib kuskil suletud uste taga ja mis ei kuulu noh, ühiskonnas laiemalt nagu diskuteerima selle, et see on see olukord, mis valitses Nõukogude liidus 25 ja enam aastat tagasi, eks. No siin peabki väga oluliselt vaatama, et keda me siin NLKP ka või, või, või muude selliste aga noh, ikkagi halva külaliste, halva sisuliste asjadega seostame, et ka erakondade puhul on tegelikult, et väga oluline teha vahet. Kõik erakonnad ei ole ühesugused, õnneks ei ole sinna jõudnud välja õnneks ja ma loodan, et kunagi ei jõuagi, et. Et väga-väga ohtlik, olekski selline tendents, kui ma ütleksin, et kõik erakonnad on täpselt ühtemoodi, mingit lootust ei ole, kõik on samasugused, kuskil ei paista mingit valguskiirt, mida tegelikult kuuleb tihti. Et mina kutsuks ikkagi valijaid vaatama, mis need erinevused on ja see julgustaks ka erakondi nagu olema siis erinevad üksteisest, et et kasvõi siis kas või siis juba sellepärast, et valijate eelistus on sellised, kõik uute erakondade loomine ja ja kogu see asi see tegelikult näitab, et mingites Eesti energiat või dünaamikat on õhus, et inimestele tegelikult muutus, on vajalik praegu, et see stabiilsus, ihalus, mis võib-olla pärines kuskilt sealt kahetuhandendate aastate esimesest esimesest poolest, et see hakkab küll väga selgelt üle minema Ühesõnaga, mõistetav Reformierakond on olnud kaheksa aastat juba valitsuses või rohkemgi veel. Ja praegune vangerdus viitab sellele, et Ta tahab olla veel järgnevad. Järgnevad aastad. Et Siim Kallas just täna on rääkinud Postimehes, kuidas ta tahab igasuguse nii-öelda vasakpöörde vastu, mida on ka ju väga paljud ajakirjanikud välja toonud, et sotsiaaldemokraatlik erakond võiks olla selline nii-öelda uus jõud Eesti poliitmaastikul selle vastu teha kõik, mis võimalik, et, et sotsiaaldemokraate mitte võimule lasta. Noh, see on ütleme niimoodi, et sellest pikast intervjuust Postimees minu meelest millegipärast otsustas oma veebiväljaandesse võtta ühe väga väikese osa ja minu meelest ka üsna ebaõnnestunud intervjuud tervikuna lugeda, siis see kindlasti on Siim Kallas intervjuu, peamine mõte, vähemalt nii nagu mina seda näen ja mis puudutab sotsiaaldemokraate vasakpoolseid siis ju Sotsiaaldemokraatide ja vasakpoolsete, noh ma ei oska öelda, kuhu siis keskerakonda lugeda, neid on ideoloogilisel skaalal väga raske kuhugi paigutada. Aga nendega on Siim Kallas ka varem valitsuses olnud ja ei ole midagi väga hirmsat juhtunud. Muidugi arvan, et praeguses praeguses situatsioonis pärast seda, mida me kõik teame, siis ükski erakond ei peaks Keskerakonnaga valitsust tegema, aga aga noh, see tule ja mitte nagu Keskerakonna maailmavaatelisest positsioonist, vaid see tuleneb eelkõige Keskerakonna juhi või tema juhtide muudest tegevustest. See vasak öelda jutt, jah, see, ma arvan, et, et ta nagu sümbolina vaid kujundina kõlab hästi, aga see, see ei ole intervjuus ei olnud keskne, aga noh, kuna kuna, kuna ta kõlab hästi, võib-olla peaks vaatama, millal sa üldse tugineb, et et. Noh, see on jälle selline nagu staatus, koole suunatud sõnum, eks, et inimestele nagu peaks meeldima, et see, mis praegu on, et see on nagu hea ja et kõik, mis nagu muutust eeldab, et sa nagu hullem, et et noh, tegelikult ikkagi ma arvan, et, Kui sa oled, et muutus, on vajalik, et iseasi, et milline see muutus peaks olema ja, ja, ja mida vähem seda sildistatakse, seda muutust selliste nagu väga Plakatlik asjadega nagu vasakpööre, seda parem on, et ega, ega ju 2015. aasta valimisteni aasta aasta veel aega rohkemgi pisut veel, et ega keegi ei oska ennustada missuguseks, see valimistulemus kujuneb ja ja millised valitsuskoalitsioonid võivad tekkida, et see, et kui keegi teeb nüüd pärast järgmisi valimisi sotsiaaldemokraatidega valitsust, see ei tähenda kindlasti Eesti kontekstis vasakpööret, kui ma kasvõi Siim Kallase peale mõtlen, et siis seda, kui Siim Kallas oli valitsuses, siis Eestis tehti mõned kõige Piceaa mõjudega reformid. Mart Laari valitsuses, kus olid ka sotsiaaldemokraadid ja just nimelt sotsiaaldemokraadid, olid nende noh, näiteks pensionireformi ja ja haiglareformi ja muude selliste asjade nagu eestvedajad, mida võiks tegelikult ideoloogiliselt lugeda ikkagi väga turumajanduskeskseteks nagu sellisena, nagu Parempoolsete reformideks. Et rääkinud siin paar nädalat tagasi avaldasite Postimehe arvamusküljel ka artikli sellest, kuidas plaan muuta riigikogu töö- ja kodukorra seadust nii et komisjonides toimuv töö salastataks 30-ks aastaks? See on ka suhteliselt suhteliselt nagu hullumeelne ettepanek, et, et siin natukene oli juttu ka sellest käsitlusest, kuidas, kuidas väga paljud mõtlevad, et et poliitika peaks olema mingisugune selline asi, mida tehakse nii-öelda suletud uste taga ja rahvas lihtsalt käib viie aasta tagant nii-öelda valimiskasti juures siis seda tulemusele oma hinnangut pakkumas, eksju. No midagi on tegelikult Eesti poliitilises süsteemis ikkagi nagu toimuvast. Kui me räägime laiemalt nii-öelda laiemalt poliitilisest kultuurist Eestis siis mingisugune selline Sauroidne liikumine ikkagi toimub, et noh, et et kui me vaatame seda Reformierakonna vangerduste, eks Ahto lobjakas peab olema nõukogus, vähemalt mina olen, ma olen ka nõus, et, et seal toimub mingisugune selline nii-öelda noh, natukene noorema mehe vahetamine vanema põlvkonna mehe vastu veel, eksju, et selline Sauroidne liikumine seal, no Keskerakond on kuulus oma oma isakese kultuse poolest, sinna ei pääse keegi ligi, eks ju. Ainult nii-öelda meepütti kuskile perifeersete osadele ja, ja, ja see, mis IRL-is tähendab, sellest me alles hakkame rääkima, sest ilmselt olete teie liitumas eliituma IRL-iga, eksju, ma ei tea, kui, kui ametlik see asi on, aga räägime sellest sellest edasi veel. Aga kui rääkida nagu laiemalt just nimelt sellest poliitilisest kultuurist, siis mulle tundub, et, et et nüüd see riigikogu kodukorra seaduses võtmine või see ettepanek, kas või selline tegelikult üldse ministeeriumides väga palju selline nii-öelda riigisaladuse täiesti ebaproportsioon reaalne rakendamine mingisugustele dokumentidele, mis ei peaks olema üldse salastatud. Kõik see parteipoliitiline kinnistumine, see viitab ju mingisugusele asjale, mida väga paljud kommentaatorid on nimetanud mingisuguses uueks vaikivaks ajastuks, midagi sarnaseks. See viitab seisakule, et ma olen pisut kirjeldanud seda, et minu meelest Eestis on selline seisakumeeste vaikiv Siis pealetung on võib-olla liiga aktiivne sõna, aga need inimesed on positsioonidel, nad süvendavad oma kohalolekut, nad tunnevad ennast kindlalt. Nad kaasavad omasuguseid ja see on kahetsusväärselt kõige rohkem märgatav kahe erakonna puhul, millest üks on Keskerakond, kelle puhul ma tegelikult tõesti arvavad, et siin on tegemist üsna lootusetu asjaga, aga ja teine on Reformierakond, kelle puhul noh, tahaks vähemalt mõelda, et see ei ole lootusetu, et. Jah, tõesti, ega see 30-ks aastaks salastamise ideed, see praegu õnneks nagu avalikkuse väga terava reaktsiooni tõttu keegi ei taha seda omaks tunnistada, ka Rait Maruste ütleb, et ei tema sellest ideest midagi aga sealt on võimalik teha mingeid väga häirivaid. Seoseid luua asjade juurde, mis on Eestis ka varem toimunud, et et et kui me mõtleme, et mis kuupäev on, mis missugune kurb või noh, ütleme niimoodi, et, Keeruline tähtpäev on saabumas umbes kuu aja pärast, 12-l märtsil. Taastanud saab 80 aastat ühest sündmusest Eesti ajaloos Konstantin Pätsi riigipöördest ja vaikiva ajastu algusest. Et võib-olla mõni paar aastat tagasi oleks mõelnud, et, et noh, ei maksa oma ajaloos sellise negatiivse külje otsimisega liiale minna ja, ja võib-olla ei oleks arvanud, et oleks väga tark nüüd väga süvendatult selliseid aastapäevi oma ajaloost otsida, aga kui ma täna ringi vaatan, siis ma arvan, et tegelikult täitsa mõistlik oleks ju nüüd kasutada seda ümmarguse noh, nii-öelda tähtpäeva võimalust ja vaadata siis sinna 80 aasta taha, et mis eelnes sellele, et jõuti selle vaikiva ajastu nagu sünnini tegelikult üsna üsna üsna vähe aastaid pärast Eesti vabariigi sündi. Mis need sündmused oi, mis sinnani viisid? See see, see, see on tegelikult ma hiljuti just mõni päev tagasi lugesin seda väga, väga nagu häiriv paralleel ja kui me mõtleme selle peale, millised olid põhjendused selle noh demokraatia piiramise ja sõnavabaduse piiramise ja kogunemisvabaduse piiramise sisseviimiseks Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri poolt, siis tasub alati mõelda selle Johannes Pätsi, Konstantin Pätsi pöördumise peale, kus ta ütles, et rahvas on haige, et rahvas ei suuda teha otsuseid ja seega tuleb rahvas otsuste tegemisest mõneks ajaks eemale hoida, kuni palavik on langenud. Et et noh, täna keegi nii ei räägi, aga ma kujutan ette, et on paljusid, palju neid, kes mõtlevad, et on parem kui parem, kui poliitikud saavad segamatult teha otsuseid Eesti riigile tähtsates küsimustes, mida arutatakse riigikogu komisjonides, et siis siis ei kõlakeeleni jaburalt, eks. Te olete olnud pikka aega just nimelt poliitkommentaator ja ajakirjanik ja väga paljudele selles vallas ka närvidele käinud, et kui palju te olete te nagu kogenud just nimelt poliitikute puhul või ka mingisuguste raadiostruktuuride puhul seda. Kuule, kulla mees, et võta nüüd natuke rahulikumalt, et ära ära nii nii julgelt räägi, et seda vaikiva ajastu mingisugust nagu kuidas öelda, survet olnud ka. Siin tuleks kahte asja öelda kõigepealt esiteks jällegi ma ei tahaks üldistada poliitikute peale mingeid mingeid mingeid oma kogemusi, et olen suhelnud selle ajakirjanikukarjääri vältel väga paljud Eesti poliitikutega ja kogemused ongi erinevad, et on inimesi, kes, kes, kellega meil minul näiteks ei ole väga suurt ühisosa maailmavaateliselt aga kes samas keda ma oleks samas valmis alati valima valijana, kuna ma tean, et tegemist ausate põhimõttekindlate Eestile ainult head soovivate inimestega. Samas kindlasti on inimesi, kes maailmavaateliselt võib-olla võiksid olla üsna lähedased, aga aga kes kindlasti oma noh, eetiliselt ja ja selliselt väärtushinnangute maailmavaatest kõrvale jäävate väärtushinnangute kogu mulle mulle nagu ei sobi, et et samamoodi on ka need reaktsioonid olnud erinevad, et kindlasti on olnud poliitikuid, kes on olnud väga kriitilised selle Konkreetse raadiosaate suhtes mõist mõistetav tegelikult, et kas raadiosaade on olnud paljude poliitikute suhtes väga kriitiline ja on ka neid, kes on peale saadet olnud väga toetavad ja et see on seda on nagu raske mingi ühele ühele ühele nagu joonele tuua. Teine teine aspekt on see, et muidugi, et noh, et, et me oleme sedasama raadiosaadet Kalle ka saanud teha täpselt nii vabalt nagu oleme tahtnud, et et Eesti Eestis ja rahvusringhäälingus selles mõttes on täiesti sõnavabadus, et. Suurepärane sellepärast tuleb ainult kiita. Rahvusringhäälingu juhtkonda ja muidugi me ei tea, millise surve nemad võivad olla, eks absoluutselt. Et tegelikult see peaks olema ju nii-öelda demokraatlikus riigis mitte mingisugune kiiduväärt asi, vaid nii-öelda täielik eeldus asjadele, eks ju. Et siin on ka võib-olla natukene mentaliteedi küsimus, et siin hakkama, et ma siin praegu nüüd tänama hakkasin äkitselt, eks ju, ei peakski ju nii olema, et tuled siia mikrofoni juurde, räägid ära, mis sul meelel on, eksju põhimõtteliselt küll. Et okei, aga no lähme edasi. Kui vaadata neid uusi moodustisi, nüüd ühelt poolt, siis vähemalt minu arvates küll selline Savroidne liikumine, aga teiselt poolt on mingisugused uued moodustised mainitud juba Ojulandi Rahva Ühtsuse Erakond, mis siin paar nädalat tagasi ennast väga tõsiselt veristas NO99 teatri suhteliselt terava kriitika vastu. Ja siis Erakond, mida tehti Isamaalise vaba isamaalise kodaniku baasil ja parema Eesti baasil ka siin koovalise stuudiosse käinud mehed, kel ja teised, kes rääkisid oma erakonna plaanist, mida nendest arvata? Ilmne on, et tegelikult kui ma vaatan Eesti ajalugu, et siis on mingeid hetki, kus mingi poliitiline energia on kõrgem kui, kui, kui, kui tavapäraselt, et kindlasti Eesti Eesti iseseisvuse taastamise ajal 90.-te aastate alguses noh, siis uuesti kuskil 2000.-te aastate alguses ja, ja, ja, ja olen ise, noh ajakirjanikud on näinud ju mitme tänaseni väga olulise erakonna sündi noh, lõppkokkuvõttes rahvarinde sündi Reformierakond, Res Publica Isamaa sündi. Praegune hetk on selles mõttes küll sarnane, et mingi selline väga suur muutuste ootus tundub olevat. Et millele viitab ka see rohke erakondadele algatusrühmade arv ja ma kindlasti soovin kõikidele neile jõudu, et, et põhimõtteliselt nad kõik teevad nagu väga õiget asja, me peaksime toeks olema tegelikult põhimõtteliselt mitte nende otsestele nagu poliitilistele püüdlustele ka sellele, et neid on lihtsalt, et on neid inimesi, kes tahavad tulla ja tegeleda poliitikaga. Samas, kui ma nüüd neid algatusrühm ja, ja juba tekkinud tekkivaid erakondi vaatan, et siis võrreldes nende väga pöördeliste hetkedega ma kahjuks ei või kuidas öelda, siis ma ei ole näinud. Võib-olla ei osanud vaadata, aga ei ole näinud sellist väga suurt ideed väga suurt eesmärki, väga sellist kõrge energiaga karismaatilise juhte. Et see selles mõttes ta erineb, see praegune hetk tõesti 90. Neljandast 95.-st aastast, kui Reformierakond tekkis või siis 92.-st aastast, kui Isamaa tekkis, või 2002.-st aastast, kui tekkis Res Publica, kus kõik need nagu komponendid tegelikult olid olemas, et noh, eks eks, eks Eesti Eesti tegelikkus on ka praegusel hetkel oluliselt teistsugune, et võib-olla kunagi ei tule üldse enam sellist väga laetud kõrge energiaga poliitilist momenti, aga aga kahtlemata see, et inimesed tulevad ja teevad erakonda, see annab tunnistust sellest, et olemasolevad erakonnad ei ole piisavalt head uute ideede ja uute inimeste juurde toomisel, et täna hommikul oli mul ühe ühe hea tuttavaga vestlus, kus ta ütles mulle, et tõesti, et jääb selline mulje, et kui tahad olla tubli kodanik, siis kõigepealt teed endale hea ajalehe ja siis teed endale hea erakonna mitte niimoodi, et tead, et sul on võimalik hommikul saada postkasti hea ajalehte, minna valimispäevale, valida hea erakonna poolt, aga noh, mingis mõttes on, see ongi see ongi see nagu normaalne ühiskondlik protsess, et kui sa ei ole rahul, kui sa tunned, et sa saad paremini, lähed ja teedki, et siin ei olegi mingit. Väga paljud poliitikud on viimasel ajal selliseid kriitikanooli vastu tulistanud ajakirjanike suunas, kui siin nüüd Jürgen Ligi meenutada hiljuti ja Siim kallaski selles ma ei tea, kas need Postimehe intervjuus, aga igal juhul siin viimaste päevade välja astumises on öelnud, et et noh, et ajakirjanikud on sellised tüübid, kellega tuleb harjuda. Ma ei salli aeg-ajalt ajakirjanikke, mõni nöögib vahel. Aga mis siis sellest, et Siim Kallas, eks ju ka siinkohal siis on endine ajakirjanik ütles vahele. Et aga kui tulla nagu ajakirjanduse ja, ja, ja poliitiliste parteide poliitiliste jõudude suhtesse, siis ka siin teie arvates võib näha mingisugust teatavat kallutatust ka. Eesti Päevaleht, Postimees. Millisel skaalal nad nagu on millises kalanud positsioneerivad, kas, kas keegi tulistab rohkem ühe pihta, kui, kui teise pihta? Kui ma üldse mingisugusest kalutatusest ebavõrdsusest saaksin rääkida siinkohal siis ma arvan, et see on pigem see, kui nõrk Eesti ajakirjandus tänasel päeval on majanduslikult ja jaa jaa noh, ka inimeste mõttes, et kindlasti siin on säravaid inimesi ajakirjanduses. Aga kui me vaatame võrdluses poliitikasse ressurss, mida erakonnad Valitsusinstitutsioonid ametnikud käsutavad, et see on võrreldamatult suurem kui ajakirjanduse käsutuses olev ressurss, isegi kui me teeme nii labaselt, et kirjutame lihtsalt kahele poole nagu ridade kaupa need rahasummad lahti, aga, aga ka, aga ka nagu laiemas plaanis, et neid neid hetki on Eestis küll olnud, kus ajakirjandus on olnud väga tugev ja poliitika võib-olla mitte nii tugev ja, ja mitte nii väga ammu ikkagi 90.-te aastate teisel poolel ja keskel ja, ja veel mõnel perioodil. Ja ma usun, et poliitikutele see situatsioon kindlasti ei meeldinud, aga tänaseks ma olen paraku jõudnud jah, sinna, kus nagu ajakirjandus mingitel hetkedel mulle tundub, ei ole poliitikutel enam selline võrdne partner, et et see sõltub eelkõige inimestest ja noh, suuresti ka suuresti ka rahast. Et poliitikud vajavad tegelikult ajakirjanike partnerina, et need kaks asja on omavahel väga tihedalt seotud poliitikaajakirjandus ja niipea kui üks pool hakkab nõrgemaks jääma, siis sellest midagi väga ilusat välja ei tule, et on ka riike, kus tegelikult ajakirjandus on nii tugev, et ta kujundab pikaajaliselt seda poliitilist agendat. Ja ka see ei vii tegelikult väga positiivsete tulemusteni, et selles mõttes nagu Eestis kardan, ma olen praegu olnud ikkagi viimastel aastatel see olukord viimasel aastakümnel isegi soovlikkus vahelduva eduga, ikkagi poliitikud on olnud need agenda kujundajad ja kui siis mingitel hetkedel on ajakirjandus võtnud selle agenda enda kätte ja läinud sellega, nagu näiteks oli Reformierakonna rahastamisskandaali ehk silver käidi ajal siin kaks aastat tagasi peaaegu juba tänaseks siis oli see poliitikute jaoks erakordselt häiriv situatsioon, et tehti uskumatuid pingutusi selleks, et et see oma nagu eduseis taastada ja tihti ka uskumatuid rumalusi tegelikult valetati ja vassiti ja ja, ja, ja kahjustati inimeste mainet, kes kindlasti seda ei väärinud, et noh. Ma arvan, et ajakirjandus võiks olla tugevam, jõulisem, ta võiks olla väljapaistvam. Ta võiks olla kriitilisem eta. Viimastest asjadest vaadates lugesid siin eile õhtul eilset valitsuse pressikonverentsi stenogrammi, selles mõttes on kõik hästi Eestis kõik need ikka ikka veel saab lugeda, kõik on üleval, eks selles mõttes mina mõtlesin teistmoodi, peaaegu et ma mõtlesin, et issand on väga ruttu olemas, eks ju, aga aga kui ma vaatan seda, sealt keegi midagi küsi. Peaminister Ansip on pärast pikka vaheaega, ta käis vahepeal Sotšis olümpiamängudel tagasi, vahepeal on tohutult poliitilised muutused toimunud. Pressikonverentsi küsitakse, neli küsimust või kolm küsimust, millest enamus on sellised. Et nad jumal mängib väga suurt sisu, et veel 15 aastat tagasi oleks mõeldamatu olnud, et noh, nii tan. Kui tulla? Viimaste arvamusartiklite juurde ka, mis on kõnetanud tegelikult sellist sotsiaalmeediat ja, ja kodanike algatus maastiku siis üks mees on välja käinud, selliste suhteliselt radikaalsed plaanis on Siim Veskimees kirjanik, kes Postimehe, Postimehe arvamusplatsil siis astus välja sellise seisukohaga, et tegelikult erakond ei ole üldse vaja ja tänaseid poliitikuid ei ole ka vaja. Te olete kõik läbi kukkunud ja tuleks tegelikult välja käia selline nagu riigireform hakata üldse nagu algusest pihta üldse. Mida te, mida te sellest vaata Siim Veskimees näiteks räägib, siin tuleb muuta seadusandlust, toob välja kolm erinevat nii-öelda parandusettepanekut siis Eesti vabariigis teha kui, kui selle häiriva oleku peatamiseks ja parandamiseks muuta seadusandlust nii, et elulised infrastruktuuriettevõtet kuuluksid ahvale. Praktikas tuleb neid tihti tagasi osta, aga lõpuks on meil siiski võimalik muuta seadusi sellisest selliselt, et väga valus ei oleks siin. Kui seda nüüd kommenteerida, siis on selge, et et väga olulised infrastruktuuriettevõtted on läinud läinud väliskapitalile, mida tavaliselt ju suurtes maades tavaliselt väliskapitaliga Ta ei lasta. Ja teine ettepanek on tal see, et tuleks kärpida oluliselt bürokraatia võimu, me ei vaja mingisugust trahviriik. Ning kolmas ettepanek on see, et me ei vaja tänaseid poliitikuid, erakondi, sellest, millest ma alustasin, läbikukkunud lahkuge ja tegelege millegi mõistlikuma, aga võib-olla tuleb teil pannkookide küpsetamine või aus metsade hulga paremini välja, ütleb Siim Veskimees oma artiklis, mis on ilmunud siis Postimehes kuuendal veebruaril. Et see artikkel sai ka üpris olulist vastukaja inimestelt ja, ja tundub, et mingisugune selline natukene nagu arhailise anarhistlik, ma nimetaksin seda, selline nägemus hakkab ka nagu peadvat. Ma eesti kultuuris, et mida, mida selle selle sellest ideest arvavad? Igaks juhuks ütlen kohe, et ma ei ole seda artiklit lugenud, et, et nüüd nende tsitaatide põhjal ma küll arvan, et, et see ei ole mingisugune Eestis noh õnneks väga populaarne mõtteviis, et. Noh, kindlasti alati on tore mõelda, et, et kuskilt tuleb mingisugune kõrgem jõud või, või ma ei oska öelda mingi kosmiline vahelesegamine, mis viib kõik asjad oma ideaalses tasakaalu, noh, reaalses elus nii need asjad ei juhtu ja ausalt öelda, jumal tänatud ka, et juhtus, ma ei ole päris kindel, et kas sellise ühiskonnas oleks tore elada, pigem arvan, et mitte et see erakondade vaen kindlasti noh, annab tunnistust sellest, et erakonnad on palju asju valesti teinud, aga teisest küljest, kui mõtleme, et mingites ühiskonna me saame, kui meil erakondi ei ole ehk siis teisisõnu kodanikelt keelataks koguneda poliitiliste eelistuste alusel ja taotleda võimu läbi valimiste, et see oleks üks, teine ühiskonda seal ei ole, seal ei ole nagu ma arvan, et noh, Eesti huvidega Pistmist, aga kui läheksid kohe edasi, et väga hea, jätame erakonnad alles, loomulikult demokraatliku ühiskonna üks põhiõiguseid, assotsatsiooni õigus tulla kokku oma poliitiliste maailmavaateliste veendumuste kaitseks luua erakondi, seltse. Ma ei tea, kudumisseltsi teha mida tahes. Et aga, aga viimasel ajal on välja käidud ka seda ja, ja peamised poliitilised parteid siin vaba isamaalise kodaniku uued parteid või uus partei vaba isamaalise kodanikubaasil tehtud partei räägib sellest, et tegelikult igasugune riigipoolne finantseering tuleks erakondadelt ära lükata. Et selleks üks huvitav ettepanek, minu arvates, et loomulikult ärme ärme nii-öelda keelame erakondi ära, aga lõikame nii-öelda maksumaksja raha sissevoolu erakondadesse täielikult. Erakonnad on kodanikualgatus, nad peaksid olema täiesti enda toetajaskonna poolt. Ka üleval peetud organisatsioonid. Minu meelest Eestis ei ole erakondi vaadates põhiprobleem sugugi mitte selles, et erakonnad saavad maksumaksja rahast finantseeritud vaid probleem on selles, et avalikkus oli veel täit arusaama, millised, millistest allikatest ja kuidas ja milliste kokkulepete alusel erakondi finantseeritakse. Et noh, asi on meil ikka väga karme näiteid, nagu see, kasvõi see idaraha skandaal ja vähem karm ja kui me mõtleme Reformierakonna rahastamise peale, aga see kõik osutab sellele, et Meil on väga tõsiseid probleeme sellega. Nüüd, mis puudutab riigieelarvest või maksumaksja rahast erakondade rahastamist, siis tegelikult võiks öelda, et see on Euroopa demokraatias ja ka näiteks Ameerika Ühendriikide demokraatias pigem tavaline mudel, traditsioon, mis on kestnud mõnes riigis aastakümneid kui mitte enam ka Ameerika Ühendriikides näiteks kus süsteem on oluliselt turukesksem ja ja raha on poliitikas väga palju. Tegelikult riik rahastab valimiskampaaniaid, erakondi, kõike seda ilmselt selle mõttega ikkagi minu meelest põhimõtteliselt õige mõttega, et erakonna või poliitilise liikumise Nii-öelda võimekus ei saaks sõltuda ainult sellest, kui osavalt keegi suudab oma sponsorite või toetajatega rahaliste toetajatega läbi saada. Et aga pigem pigem. Meil on pigem riik, lisab sind nagu sellise stabiilsuse või konkurentsikomponendi, et et ma ei ole päris kindel jällegi, et see oleks ideaalne situatsioon, kus. Erakonnad oleks ainult eraisikute poolt rahastatud, kuigi selles mõttes midagi nagu dramaatiliselt halba selles kindlasti ei oleks, iseasi on see, et, Meil on selline periood olnud tegelikult ja, ja nagu me nägime, siis tulemuseks oli ikkagi suhteliselt suur segadus selles samas raha rahastamise läbipaistvuse küsimuses. Eks. Argument võiks olla kohe, et loomulikult erakonnad muutuksid sõltuvaks mingisugusteks väga suurtest sponsoritest, kes hakkaksid oma agendat ajama nii-öelda erakondade kaudu. Praegu juba juhtu võib küsida, et erakonnad saavad neilt siin on teada, et Urmas Sõõrumaa näiteks toetab Eesti erakondi võrdväärselt, et, et ei tekiks mingisugust poliitilist konflikti, kus on vaja nii-öelda konkreetset konkreetsed nii-öelda abi mõne erakonna poliitikust, et meil on neid näiteid küll ja küll, kus, kus mingisugune konkreetne magnaat. Ta toetab ja, ja, ja lisaks sellele saavad erakonnad riigieelarvest raha. No tegelikult Eestis on siiski õnneks ainult niimoodi minu meelest nüüd uuel iseseisvusajal, et ärimõju otsene omakasupüüdlik mõju poliitikale on olnud väga vähene, vaatame oma naabreid siin neid, neid riike, rahvaid, kes on samal stardijoonel, et alustanud siis tegelikult on enamus on läinud palju, palju halvemini ja see tulemus on üsna kole. Läti on hetkel uuesti joone peale saanud. Aga kui me mõtleme sellele, mis toimus Lätis kahetuhandendatel aastatel kolme oligarhi nagu praktiliselt piiramatu võim, mõju poliitika, kohtusüsteemi, valitsuse noh, kõige riigis toimuva üle läbi selle, et nad rahastasid ja erakonnad olid väga jõuetud väiksed ja igaks valimisteks tehti uusi erakondi, et see on selline asi, mida me pole kogenud. Seetõttu ei oska seda sellisel viisil karta. Aga piisab Läti lähiajal aga tutvumisest, et aru saada, et see on tegelikult üks väga, väga dramaatiliselt kole asi. Isegi isegi kui me vaatame Ameerika Ühendriikide süsteemi jällegi, et kui suurt mõju tegelikult seal omab rahapoliitikale, siis minu maitse jaoks on seda selgelt liiga palju ja see raha ei pärine riigi käest pärinebki just tegelikult valdavalt eraisikute annetustest, sealhulgas ka väga rikaste eraisikute annetustest ja kogu seda USA seadusandliku kogu ümber käivat logistide tegevust vaadates ikka mul väga tihti tekib küsimus, et, et kas see on läbipaistev, kas on arusaadav, et kas on valija ja maksumaksja huvides, et Eestis õnneks on minu meelest see süsteem olnud ikkagi üsna mõistlik, et, et kui, kui ainult millegi kallal nagu võiks norida või kuhu võiks nagu küsimärgi panna, on see kui suure, kui kuidas erakonnad ise suudavad oma liikmetelt makse koguda liikmemaksu põhimõtteliselt, et, et seda mitte sellepärast, et tingimata oleks vaja mingi hiiglaslik raha hulk kokku saada. Aga just nimelt sellepärast, et see näitab erakonna liikmete kaasas olemist enda kaasata sellesse protsessi kaasatust jah, just nimelt, et selle järgi, et kui palju mõni erakond maksa kogub, et seal võib hinnata, et palju seal erakonnas ka neid surnud hingi on tegelikult, eks, ja noh, mis on siis tegelikult see erakonda kuulumise sisu või mõte, see on omaette omaette küsimus. See on ikkagi väga suur kaasatus mingisuguse poliitilise, ideoloogilise või mingisuguse muu liikumise kodanikuliikumise juurde, kui, kui inimene hääletab oma rahakoti, aga seda ma tahan väga õige, seda ma tahan toetada seda. Väga lihtne on ju see, et kui me mõtleme mingisuguste spordiseltside või muude selliste seltside klubide peale kasvõi üliõpilaskorporatsioonide peale, siis kõik maksavad oma liikmemakse, mis on tihti palju suuremad kui tavapärane erakonna liikmemaksja ja kui see raha on juba makstud, siis noh, jäeta sinna võistlusele või koosolemisele üritusele minemata ja räägitakse ka selle ühenduse nagu juhtimises kaasa, et Eesti häda ongi jah, see, et nagu. Erakonnad on väga sellised peakontorikeskseteks. Vähe sellest. Et tegelikult kui rääkida erakondadest, siis siin hiljuti oli üks suhteliselt häiriv uudis. Kui te rääkisite Ameerika nii-öelda raha kesksest poliitikast siis siin räägitakse juba neuroteadusest. Nimelt Eesti Päevaleht tõi kolmapäeval ära väga huvitav artikli, kuidas TNS Emor ostis Eestis esimesena neurouuringuteks vajaliku labori sisseseade mille abil saab senisest tõhusamalt analüüsida inimese reaktsiooni. Reklaamidele pannakse lihtsalt sellised. Väiksed tundlad külge ja kui vaadatakse, et kuskil on ilus naine võimalikult väheses riietuses siis see mõjub näiteks meestele. Ka laenu võtmisel on siin välja toodud suhteliselt positiivses võtmes niimoodi isegi ebasoodsat. Laenu ollakse valmis võtma kui väheses riietuses naine seda reklaamib meile mitte pangaleti taga, vaid pildiliselt ikonograafiliselt. Vähe sellest siinsest tõepoolest räägitakse sellest ka, kuidas Poola peaminister Donald Tuski toetus kasvatati valimiste eel neuroturunduse abiga 10 protsenti, et kui meil on teatavas mõttes nagu sellised rahavood riigilt, et suurtoetajatelt, siis erakonnad hakkavad ju ka sellise asjaga tegelema, siin nüüd minu arvates küll, tuleb nii-öelda küsimusmärgi alla seada selle, et kus on siin kodanikuvabadus vaba tahe üldse. Et kui meile hakatakse nii-öelda nagu mõõdetud neuroturunduse kaudu poliitilisi süsteeme reklaamima, et üks tasand või üks lahendus olekski just nimelt see, et erakonnad ei saa riigipoolset toetust, on väikeste eelarvetega oma toetajate poolt rahastatuna ja teevad sellist rahulikku reklaami, et vali mind, mina seisan nende nende eest ja mingisugust neuroturundusaparaati kellelegi külge ei panda. No siin tegelikult minu meelest on küsimus, ma põhimõtteliselt olen nõus, et ega erakonnad ei peaks kulutama väga suuri summasid sellisele üsna noh, ütleme tarbekauba reklaamilaadsele reklaamile, kuigi sellega on see häda, et kui üks teeb, siis teevad teised ka ja kuidagi seda nagu piirata on ikkagi väga-väga keeruline vabas ühiskonnas, eks. Noh, Ameerika ühendriigid on selles mõttes jälle hea näide, eks ju, et vaatamata sellele, et tegemist on vaba ühiskonnaga väga pika demokraatia revolutsiooniga ühiskonnaga ja ja, ja valijad on väga palju kordi saanud valimas käia ja nad on poliitiliselt hästi informeeritud selle vaba ajakirjandus, kõik on tore, eks et vaatamata sellele need valimiskampaaniad ikka väga suures osas nagu kasutavad sellist makstud meediat ja, ja ja, ja PR-firmasid absoluutselt, et see on puhtalt poliitilise konkurentsi küsimus, et seda reguleerida on tõesti väga keeruline, aga, aga ma ütlen, minu meelest on põhiküsimus on nimelt kui me Eestist räägime, siis on ikkagi see, et inimeste enda aktiivsus inimeste enda nagu nõudlikkus enda suhtes valija või kodanikuna inimeste nõudlikkus poliitikute suhtes, et võime vahet teha sellel milliste poliitikute tegevus on andnud tulemusi, milliste oma mitte. Et siis me jõuame jälle selleni tagasi, et ei saa suhtuda niimoodi, et kõik poliitikud on ühesugused, et et siis enne valimisi lasen ennast diivani peal lõdvaks ja vaatan, et kelle reklaamis mulle näidatakse seda signaali, mis mu nagu mingis suunas tegutsema paneb, et inimesed peaksid ikka rohkem ise ise mõtlema, et et jällegi noh, kindlasti on erakondade ja poliitilise süsteemi probleem see, et valijalt oodatakse ainult kord nelja aasta tagant sinna valimisjaoskonda tulekut. Teisest küljest kuidas, kuidas siis hinnata neid valijaid, kes juba noh, ma ei tea, mõni kuu või aasta pärast valimisi ei mäleta enam, kelle poolt valimistel valisid, neil ei ole selle valitud inimesega mingit suhet ega, ega, ega mingit ootust tegelikult ei ole eksinud. Et see on ka väga halb, et ma olen korduvalt rääkinud sellest, et inimesed peaksid andma tagasisidet nendele inimestele, kelle poolt nad valimistel hääletasid ja ja, ja noh vähemalt meeles pidama, kelle poolt nad valisid ja mis oli täpselt see põhjus, miks nad valisid, et see tooks Eestisse poliitilisse protsessi ikka väga palju kvaliteeti juurde. Mõni valib sellepärast, et sai kuskil Viru tänaval näiteks tassi kohvi ja kommi ja teine näiteks sellepärast, et sai mõnusa pastaka kuskil. Ka sellega ei ole midagi teha tegelikult, et, et selline see, selline see ühiskond meil täpselt praegu on ja ei saa inimest hukka mõista tegelikult, et noh, selle eest, et tema valikud on sellisel tasandil, et et pigem oleks nagu kuidagi vaja tegutseda selle nimel, et, et need valikud ei oleks nii lihtsat ja primitiivset. Kuidas. Stimuleerida seda inimese poliitilist aktivisti aktiivsus igavikuline küsimusena. Aktiivsus on üks asi, inimese poliitilist aktiivsust stimuleerib kindlasti see, et mis faasis või mis, kui te seal ühiskond läheb, kus inimene toimib, toimetab, aga teine asi on ikkagi see, et minust kool ja haridus ja kõik selline peaks hakkama ikkagi noh, Eesti haridus on hea tegelikult põhiharidus, eriti et et inimesed ei peaks koolist siiski tulema kaasa, arusaam sellest, kuidas ühiskond toimib, kuidas riik toimib, kuidas demokraatia toimib, et kui need põhiteadmised olemas, mida tegelikult ma arvan, et ikkagi kahetsusväärselt paljudel ei ole. Et siis tegelikult ma arvan, et see valija teeb ka kindlasti nagu ühiskonna laiemat huvi silmas pidades paremaid valikuid, et parem valik ei ole see, et kas sa oled selle erakonna või teise erakonna poolt, vaid see, et valija korraks ikkagi mõtleb. Et mis ta, mis ta tahab saavutada sellega, et ta sinna lahtrisse selle numbri kirjutab, eks, et kas see viib selliste selliste tulemusteni või teistsuguste tulemusteni. Et ta saab aru, kuidas need valimised ja demokraatlik protsess käivad, et see oleks nagu see tee, mida kogudus on väga aeganõudev, aga muid muud teed ei ole. Aga räägime natukene teist ka, et hiljuti on välja tulnud see teie otsuse poliitikasse minna. Kui palju eelnevalt näiteks erinevad poliitilised parteid teid nii-öelda õlale koputasid, ütlesid, et kas te ei tahaks tulla? Ei ole, ei ole mind väga kutsutud, tegelikult ma ei suuda meenutada ainult ühte juhtumit eelnevalt ka praegu, tegelikult see oli ikkagi minu enda mõte ja plaan, et. Kuhu te lähete? No ma arvan, et eks see mingil hetkel nagu selgub, et Ma ei ole praegu seda oma otsast ära vormistanud ja ja eks ma siis, eks ma siis teavitan inimesi, mida ma teen, et ma, ma arvan, et väga kaua aega enam ei lähe. On spekuleeritud IRL-i. Noh, veel kord ma ütlen, et praegu mõistagi parteisse astumisavaldust kirjutanud veel ei ole ega minu vaated ja, ja, ja, ja minu isik ei ole Eestis just kõige salajasem, et ma olen üks väheseid inimesi, kes on käinud 19 aastat iga pühapäeval tund aega raadios rääkinud sellest, mis ma eesti asjadest arvan avameelselt, nii et kõik võivad teha sellest omad järeldused, kui soovivad. Anvar Samost, mul on hea meel, et te saite tulla siia klassikaraadio stuudiosse ja vestlesime tõepoolest poliitilise kultuuri teemal sellest, kas Eestil on midagi paremat pakkuda kui erakondlik süsteem. Teie nägemus oli see, et rahulik süsteem võib jääda. Ma arvan, et ta peaks jääma jah, selles mõttes, et et ma hästi ei usu nendesse imelahendustesse. Aga Anvar Samost, ma tänan, et saite aega tulla ja jõudu edasi seal, aitäh. Niisiis siin quo vadis? Stuudios käis Anvar Samost ja vestlesime poliitilisest kultuurist Eestis. Mina olen Markus Järvi.