Tere, hea kuulaja, algab saade, helikaja, mina olen selle toimetaja Liina Vainumetsa. Tänane diskussioon kannab pealegi kirja etnomusikolooge. Diskussioon jääb lahtiseks. Siin on valitud katkendid kahetunnisest arutelust, mis toimus eile Eesti kirjandusmuuseumis. Küsimuseks, kas ja kuidas selle uurimissuunaga jätkata olukorras, kus tulevik on rahastusprobleemide tõttu ebaselge. Täna on kavas ka kaks arvustest neeme. Bonder käis hiina klassikalise Kutšiini muusika ja improvisatsiooni dekontserdil. Kaheksandal veebruaril Kadrioru lossis. Esines faaskola ansambel ja Kristel Pappel külastas MustonenFestil lõppkontserti samal õhtul Estonia kontserdisaalis. Muusikauudiseid maailmast vahendab nelevastentselt nii et head kuulamist. Sülgaja. Reedel, 14. veebruaril toimus Eesti kirjandusmuuseumis arutelu etnomusikolooge kui teadusharu Eestis. Probleemid ja perspektiivid. Alates 2013.-st aastast on etnomusikolooge uurimisteema rahastuseta ja seletatud, seetõttu on selle uurimissuuna tulevik Ebaselge arutelu põhiküsimuseks oli, kas etnomusikolooge ide tegevus peaks jätkuma Eesti Kirjandusmuuseumi koosseisus. Otsiti selleks võimalusi, arutleti, miks see tegevus on oluline. Rahastusprobleemide üheks põhjuseks on praegune teadustööde projektipõhisus ja hindamiskriteeriumid. Ajal kui etnomusikolooge id on töötanud eesti keeles, mõjutab teadusprojektide rahastust publikatsioonide hulk inglisekeelsetes eel retsenseeritavates ajakirjades. Arutelu kutsus kokku Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Janika Kronberg. Külalised olid akadeemik Jaan Ross, Tartu Ülikooli kultuuriteaduste professor Kristin Kuutma, Eesti muusika ja teatriakadeemia pärimusmuusika eriala koordinaator Tarmo Kivisilla ja Eesti pärimusmuusika keskuse vaatleja Kairi Leivo. Eesti kirjandusmuuseumist osalesid etnomusikolooge osakonna endine juhataja Triinu ojamaa ja praegune juhi kohusetäitja Janika Oras, Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi juhataja Risto Järv. Sama arhiivi vanemteadurid Ingrid Rüütel, Mari Sarv ja Daile Särg ning teadurid Helen kõmmus, Liina saarlo ja Andreas Kalkun. Arutelu juhatasid sisse muuseumi direktori Janika Kronberg ja etnomusikolooge Triinu ojamaa. Mina olen Eesti Kirjandusmuuseumi direktorina, Heiko Kronberg. Ma arvan, et siin laua ümber olijate aru saanud, et milles umbes võiks asi olla, miks me teid siia kutsusime, oleme eriti tänulikud nendele, kes kaugemalt tulid ja väljastpoolt Eesti Kirjandusmuuseumi. Et etnomusikolooge seisu siis ka natukene laiemas plaanis Eesti mõõtmes üldisemalt arutleda, selle üle teha sellest oma järeldused ka edaspidiseks tööks Alexela Triinu ojamaale, kes oli meil veel hiljuti Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikolooge osakonna juhataja. Et enne, kui me läheme arutelu juurde sellest, milline peaks olema etnomusikolooge tulevik. Ma tahaksin hästi põgusa tagasivaate teha minevikku, kui meie etnosliku laagid hakkasid. Need on suhtlema teiste Euroopa etnomsnikoloogidega, ehk siis me hakkasime käima Euroopa etnomusikolooge organisatsiooni konverentsidel. Ja meile sai meie Euroopa kolleegide abiga üsna kiiresti selgeks, et me peaksime liikuma natuke teises suunas, kui me siiamaani olime teinud, et me peaksime oma uurimisteemade poolest rohkem seadma ennast samale joonele nagu teised Euroopa etnomusikolooge. 2002. aasta lõpul ilmus meie esimene töid etnomusikolooge alalt ja Anzori Barkalajal kirjutas sellele kogumikule džiibis väga pika ja põhjaliku retsensiooni, kus ta tõstis ka üles sellise küsimused, mille Seeblemised bioloogia Eestis üldse peaks olema, et kas ta peaks olema nagu suunatud kitsalt teaduslikele küsimustele või peaks etnomusikolooge adressaat põleva tunduvalt laiem ja selle üle me arutasime siin pikalt. Lõppkokkuvõttes me jõudsime üksmeelsele järeldusele, et etnomusikolooge peaks rohkem jälgima nagu seda laia teepoliitikat ehk siis ühelt poolt üritama olla teaduslik ja teiselt poolt pöörama oma pilgu rohkem selle pärimusmuusika ja nende pärimusmuusikute poole, kes just sellel ajal siin Eestis tegutsesid ja me peaks nagu rohkem nendega seotud olema. Aeg muutus ja siis 2002. aastal ei olnud veel olulised need klassiindikaatoreid, mis hakkasid meie elu üle otsustama järgnevatel aastatel, ehk siis tegelikkuses hakati teadvust rohkem hindama selle järele, kui palju on avaldatud kõrgesti kvalifitseeru vaid publikatsioone ingliskeelsetes tsenseeritavates ajakirjades meie ümber Serbia orienteerumine jäi võrdlemisi aeglaseks ja olukord muutus tunduvalt 2013.-st aastast. Etnomusikolooge uurimisteema. Rahastamata etnomusikolooge ei ole kirjandusmuuseumist ära kadunud, vaid nad on siin kõik alles ja pudenenud laiali. Erinevalt teiste uurimisteemade juurde. Kui poolteist aastat tagasi tekkis selline kahtluseta etnomusikolooge ja võiks jääda ilma rahastuseta siis hakkasid jälle levima kahesugused arvamused. Ühelt poolt räägiti, et etnomusikolooge võib-olla peaks ühtegi mitte olema kirjandusmuuseumi juures, vaid peaks pigem olema Viljandis Viljandimaal selline tugev etnoimidž, ütleme siis. Teisest küljest hakkas liikuma selline kuuldus, et seoses reformidega hariduses, rahandusministeeriumis, kus erialasid, mis teineteist dubleerivad, pannakse kokku või kaotatakse ära. Et seoses selle tendentsiga võib-olla etnomusikolooge peaks olema üldse ainult Tallinnas, sest teatavasti ka Tallinna Muusikaakadeemia juures tegeldakse etnomusikolooge ka. Edasi rääkis Eesti rahvaluule arhiivi vanemteadur Ingrid Rüütel. Enne seda perioodi, milles drinaks praegu rääkima, eksisteerisime rahvamuusikasektor palju kontserdi lisa kusjuures väga edukalt ja tegi kõrgetasemelist teada, sest me olime tuntud rahvusvaheliselt, meid liideti tsiteeriti kogu nõukogude liidus ja ka välismaal. Ja me olime samuti seotud eesti folklooriliikumisega, tegime palju populariseerimist. Andsime neile nalja, populaarseid kogumikke ühendasime ja see töö käib mõnede Meie liikmete poolt siiamaani, eks ole, aga siis meie sektorit tabas tohutu, kaotasime, kaotasime järjest kolm inimest. Ootamatute surmade läbi, Kristjan Torop kõigepealt, millega jäi tantsida akadeemilise väljaande tegemine poole, lepi Vaike Sarv ja Anno lihtsalt, kes mõlemad täiesti ootamatult sulide olime, kõvad tegijad. Tähendab, me absoluutselt olime nii-öelda sünkroonis kõige sellega, mis toimub Euroopas ja ka Ameerikas käisime ka Ameerikas, võtsime osa Euroopa folkloorikonverentsidest ja mitte kunagi ei olnud sellist tunnet mitte kelleltki jäänud, et me teeme midagi muud kui, kui teised. Me olime küllalt hästi tasemel kõige sellega ja me ei saa küll öelda, et või kuidagimoodi. Ma ei tea, kellega sina rääkisid või mida sa tutvustasid seal Euroopas, et jäi selline mulje, et meie kuidagi oleme milleski maha jäänud, et emme midagi muud, võib-olla sel ajal ta tegime, aga kogu selle aja igatahes kui eksisteeris rahvamuusikasektor ja kui olid olemas need inimesed ja mina ka Doris ja vastupidi, me saime ka, kui käis rahvusvaheline komisjon ja tegi, eks ole selle kirjandusmuuseumi juurde tippkeskuse, siis meie tööd hinnati just väga kõrgelt absoluutselt kõrgelt, sest folklooriliikumine ei toimi mitte ainult Viljandis ja praegu nagu tahetakse ka nagu kõike sinna Viljandisse koondada, tegelikult see käib üle Eesti, see on igal pool olemas, igal praktikal osaleb üle seal rühma lastest kui vanuritele ja me oleme maabunud nendega kurssi, sest siiamaani olen nendega kursis, arvestame seda tegevust ja ma arvan, et see peaks niimoodi edasi kestvus, see ei saa toimida muusikaakadeemias Ta pole kunagi seal toiminud ja ta ei hakka seal toimivad. See on väga seotud arhiiviga ja minu meelest messi arhiivi juurde, see oli ikka väga palju, palju paremini, kus me oleme alati olnud ja kui vahepeal oli tõesti Tampere kuid seal peetakse praegugi muusikaakadeemias, siis see oligi ainult loengut ja mitte midagi muud rohkemat ei toimunud. Rahvamuusika on siiski üks osa folkloristikast, andke andeks ja ma arvan, et me peaksime taastama oma sellise seisundi, nagu oli täielikult, kui me kõik olid kaitsnud doktoritööd ja läks ikkagi väga hästi ja me olime tõesti oodatud esinejad rahvusvahelistel konverentsidel nii teha, kui see võimalikuks üldse said. Välismaaga suhtlemine. Triinu ojamaa. Ja me oleme selle Ingrid kohutavalt tänulikud ka selle eest ekse printsile Kirjanduse siia, nende paljundatud raamatute näol. Kõik siin seminaridel lugesime, et me just äsja meenutasime seda, et see oli nagu etnomusikolooge jala alla saamise või noh, kindla baasi alla saamise esimene niisugune põhjus ja tänu sellele me kõik kaitsesime kiiresti doktorikraade, et tõesti etnomusikolooge osakond oli ühel hetkel majas ainus osakond, kus olid kõik doktorid, et selline olukord tõesti oli. Ja teiseks, ma tahaksin jaanipoole pöörduda selle küsimusega, kuuldused selle etnomusikolooge ära kaotamisest kirjandusmuuseumi juures hakkasid levima seosed reformidega teaduses ja hariduses praegu viimastel aastatel. Kas sa võiksid seda kommenteerida, kas viimastel aastatel on olnud selliseid seisukohti kusagil sinuni jõudma? Akadeemik Jaan Ross Ma ei suuda küll meenutada mitte mingi sugu rääkimata siis nõupidamisest, aga, aga mõttevahetust, kus sellest oleks räägitud, tähendab see asi muutus ju hulluks tegelikult pärast seda, kui te jäite ilma institutsionaalsest uurimisteemast. Aga see, et kuidagi oleks olnud ette valmistatud, et ta sellest ilma jäid, seda ma küll kinnitada ei saa. Ma kommenteeriksin natukene neid asjaolusid, millest olenevalt etnomusikolooge töörühm ei saanud institutsionaalset uurimistoetust. Eesti teadusagentuuri hindamisnõukogule on tehtud selgeks, et meie asi ei ole teha teaduspoliitikat. Ehk siis Öeldakse sisuliselt ette. Millised on institutsionaalse uurimistoetuse määrad. Ja see alumine piir meie töörühmal muusika ja teatriakadeemias on üldse üle kogu Eesti kõige väiksem suurusega 68000 eurot. Siis kui me teame meie käsutuses olevast raha hulka, siis on üsna selgelt paigas ka see, kui palju saab välja anda bibliomeetria Ad. Humanitaarteadustes juttide pingerea koostamisel ei kasutata, tähendab, selle kahe vooru puhul, mis on toimunud, ei ole bibliomeetria kasutatud. Kasutatakse retsensentide kvalitatiivseid hinnanguid. Reeglina üks kodumaine ja teine välismaine, kuigi ma päriselt ei välista seda. Teil võis olla ka kaks välismaist santi, sellepärast et leida Eestist inimest, kes etnomuusikaloogilist taotlust suudab retsenseerida, ei ole just lihtne. Töörühmale heideti ette, et on vähe publikatsioone ja et tegevus on liiga Horraldamine hindumis. Nõukogu esimees Andres Koppel on väga veendunud selles, et kogu riigi teadusasutuste finantseerimine tuleb seada teistele alustele. Jaan Ross rääkis, et tema ja kirjandusmuuseumi direktori Janika Kronberg on just minemas olulisele koosolekule, kus teadusrahastuse probleeme käsitletakse. Sellele koosolekule on palutud kaheksa inimest tegema ettekannet. Neli inimest on Teaduste Akadeemia osakonnajuhatajad ja neli inimest on teadusagentuuri hindamisnõukogu ekspertkomisjon. Nende esimehed ja koosoleku teemaks on teaduse olukord praeguses Eestis. Selle koosoleku eel on välja kujunenud üsna üksmeelne seisukoht selles, et, et praegune projektipõhine finantseerimine on asutuste töös liiga suure osakaaluga ja me võime seda nimetada baasfinantseerimise suurendamiseks hindamisnõukogu. Praegu on välja tulnud seisukohaga, et projektfinantseerimine peaks olema asutuse eelarvest 60 protsenti ja baasfinantseerimine 40 protsenti. Tänase koosolekueelselt on olnud väga palju mõttevahetust Eesti teaduspoliitika teemadel ja see arvamus on mulle näib välja kujunenud tänud konsensuslikult, aga formaalselt on tegu kahe kirja, aga haridus teadusministrile üks on petturite nõukogu kiri ja teine on riigiteaduses asutuste kirju. Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Janika Kronberg Ma enne kuulsin juba Ingridi sõnavõtust ka seda argumenti nagu Eesti Kirjandusmuuseumi poolt ja kasuks väga, aga ma tahaksin selle nagu heita praegu õhku veelkord, et kui etnomusikolooge Eestis, siis kus seal tema arendamise kõige paremat ja millised eeldused selleks, et siin näiteks arhiivid, meie arhiivid, mis on Lawrence, eeldab, et etnomusikolooge arhiivipõhine aga teiselt poolt on, on ilmselt etnomusikolooge olemas väga-väga tugevaid selliseid väljundeid ka kõrghariduses, hariduses üldse. Et kuhu poole see etnomusikolooge, kui teadusharu arendamine sellisel puhul võiks, võiks kasutada, kus oleks kõige suuremat eeldused seda arengut? Tartu Ülikooli kultuuriteaduste professor Kristin Kuutma Kindlasti pean ma ütlema, et need esindades siin põhimõtteliselt nüüd ka Tartu Ülikooli, nende Tartu ülikooli poolel üliõpilased kes teadlaste heidab, teinud seal etnomusikolooge kokkupuutepunkte. Aga kindlasti, mis ülikooli situatsioonide kergemaks on olnud, see, et vaade, siis etnomusikolooge vaade saab olla väga lai ja see sotsiaalne pool ühiskondlik tasand on olnud olulisem kui otseselt konkreetselt muusika pigem muusika kui sotsiaalne suhtlemisvahend. Ja siis võib esitada niisugust küsimust, et need üliõpilased, kellega mina koostööd olen teinud, kui palju nad siis konkreetselt näiteks on sõltunud kirjandusmuuseumist? Täiesti kindlalt on kirjandusmuuseumis niisugune vara ja teadmine, mida etnomusikolooge arengust Eestis arusaamiseks vaja on. Ja kahtlemata sellega arvestatakse öelda keeruliseks teeb asja see, et tegeleda etnomusikolooge, ka on seal kindlasti vaja oluliselt ka muusikateaduslikku komponeeritud muusikat kui sellist. Viljandis on eelkõige tõesti see praktiline pool aga siis võib öelda muusikateaduslik lähenemine, see ju põhimõtteliselt on Tallinnas EMTA-s. Nii et ei, ei oska selget vastust anda. Ingrid Rüütel Tähendab, kui siin rääkida Fisher, kes tegeleb analoogsete teemade uurimisega, siis väga tugev koolkond ja keskus on ju Tallinna Ülikoolis Airi Liimets juures. Ylesse koolkond, seal näiteks oponeerinud doktoritöid ja väga tõsiselt tegelevad nii-öelda muusika sotsiaalsete aspektidega, see on väga lähedane muusikaantropoloogiline etnomusikolooge. Nendel siin peaks nüüd rääkima siis ka vastavate teiste asutuste juhtidega. Minul ei ole seda usku, et nad soovivad oma asutuse rahasid jagada etlemuslikkoloogidele, sest ega midagi palju juurde saada neil ju lootust ei ole. Taive Särg. Ja sooviksin küsida, et missugused oleksid Tallinnas muusiga praktiliste õpetajate kasvatajate nägemused sellele, kas nemad vajaksid mingisugust arhiivipoolset rahvamuusika uueni vahendamist, et äkki Viljandi ja Tallinna Muusikaakadeemia esindajad räägivad natuke. Kairi Leivo Eesti pärimusmuusika keskusest Allikad, muusikutele, õppematerjalid, õpilastele samamoodi allikad meie kõikidele õpilastele siis, kes posti õpistus, eks ole, näiteks õpivad pärimusmuusikat erinevaid asju, et need on ju inimesed üle Eesti täiesti praktiliselt kogu eesti rahvas, kogu pilt noh, lisaks lapsed, noored ja nii edasi. Tarmo Kivisilla Eesti muusika ja teatriakadeemia pärimusmuusika eriala koordinaator. Minu aspektist, mis sul selle loo laiemalt üle Eesti, ehk siis Keskpuudutuse voolanud looduses üks punkt, mida loojub, ministeeriumi loodud vaidlus oli, eks ole, Teabekeskuse point ja minu teada seal võiks olla üks koht, kus nii-öelda leiaks siis ka näiteks selle maja nii-öelda arhiivi osa sellise väljundi muidugi pedagoogikas. Minu enda töö spetsiifikast lähtuv asi, töötan ka üldhariduskoolis muusikaõpetajana. Kogu õpikumaastik, näiteks Toomas Siitan olen rääkinud kunagi ka nüüd õpikut, seminar, konverents, et selline alghariduse, õppematerjalide temaatika, tõsi, kubiseb sellistest lihtsatest vigadest süstemaatiliselt läbi töötanud, et võiks vabalt leida etnomusikolooge oma pilguga, kes teab konteksti, tunneb traditsioone, oskab näha, et mis on oluline ja kuidas seda siis meie kultuurikontekstis näiteks esitada. Ja kolmas on ikkagi nii-öelda põllutöö, kasvõi see, et näiteks kannetajatega praegu oleme leidnud veel Lõuna-Eestist, eks ole, nii-öelda välja selliseid kannutüübi näiteid, mis oleks hea olnud, kui näiteks 10 aastat tagasi oleks sattunud siia sinna see tartu taha saksa tagastama ja hea ettevalmistusega inimene. Ingrid Rüütel Kemates käis kohtumas ja Viljandi muusika ja inimestega ja me siis saime ka teada selle programmi, mis seal õpetatakse, tegelikult see, mis seal õpetatakse, ikka väga algeline, primitiivne ja öeldi, et need õpilased ei ole võimelised ega sorry rohkem. Põhiliselt on rahvamuusikainstrumentide käsitsemine. Seda õpetatakse seal aga üldteoreetilised ained ja ka muu asi on ikkagi väga vähe, et ma ei kujuta küll kuidagi ette, et sinna läks mingi uurimiskeskuses tekkida. Et ei ole sedamoodi, et niisugune koostöö võiks olla vahend. Janika Oras. Meie maja üks tõsi on see, et see maja koos oma traditsioonide ja paljuski ju nagu see on ju teada kõigis institutsioonides tugev suuline pärimus ja väga palju teadmisi ja võib-olla rõhuasetusi ja Asellist polegi kõhunahaga öeldakse tajutavat taustainfot saab ikkagi ühes konkreetses keskkonnas ja kuna see keskkond on siin maja väga ka olnud, siis ma ei kujuta absoluutselt ette, selline keskkond saaks kiires korras kuskil mujal tekkida. Peale selle muidugi on siin, kui me räägime koostööst, siis siin majas palju folkloristide ja tõesti minu jaoks ka etnomusikolooge peaksid olema nii muusikateadlased kui siiski folklaristliku tugeva teadmisega, eriti kui ta tegeleb eesti materjaliga. Loomulikult on siin ka arhiiv, et on muidugi digiteerimine ja kõik jõuab kunagi kõigile kättesaadavaks. Aga arhiiv sisaldab ka palju muud kui see, mida, nagu esmatasandil kättesaadavad tehakse. Et selles perspektiivi läheb ikkagi väga-väga palju aastaid ja aastakümneid, enne kui oleks võimalik sama kvaliteediga tööd teha kuskil väljaspool arhiivi või kuskil eemal kaugel. Meil tegelikult ikkagi on ju küsimus väga praktiline. Küsimus on selles, et kui me tahame siin säilida siis kui me teeme tööd, siis on vaja kuskilt leida finantsid, et siin seda tööd teha. Ja praegune probleem on ju see, et neid lihtsalt ei ole ja ei jätku. Ja jätkuvalt mu küsimus on see, et kui institutsionaalne uurimistoetus ei ole seda vaadelda, aga selle saamine on ju väga väikese tõenäosusega, et mis siis ikkagi on alternatiivid, kui siin oli juttu sellest, et selles suunas etad, liigub, et kui kiiresti või mil moel, kuid siis selles suunas liikuda ka riik. Ja see ei lahendaks ja ikkagi võib olla ja ka järgmise aasta probleeme, et see on nagu minu arust minu jaoks põhiküsimus teadvus konkurentsist võin ka paar sõna rääkida hästi sellise enesekeskset, vabandust. Et me töötame arhiivi juures ja arhiiv tegelikult ei ole küsimus ainult etnomusikolooge rahastamisega, vaid arhiivirahastamises, mis meie maja praeguses olukorras on naeruväärselt väike ja projektipõhine samuti. Meil on kahe ja veerandi inimeste arhiivitööraha käänata arhiivitöö, tuleb teha projektide ja tuleb teha siis nende teadlastel, kes arhiiviga on seotud praegu, kas siis etnomusikolooge ja see on selline tore bioloogiline toitumisahel või väga sarnane sellele. Et kui ma pean suure osa oma ajast pühendama kas siis lihtsalt arhiivide tegemisele või projektide kirjutamisele, mitte selleks, et minu uurimiseks kolmandaks raha, vaid selleks, et arhiivi ülalpidamiseks oleks raha siis paratamatult noh, jääb lihtsalt raamatud jäävad lugemata, artiklid jäävad kirjutamata ja teaduskompetentsi langeb sellega kogu aeg. Ja see on surnud ring. Sest siis, kui rahastus on projektipõhine ja me kirjutame projekti, siis meil lihtsalt ei ole konkurentsis võrdväärset nendega, kes saavad pühendada ainult teadustööle. Kui saab rahasid tänu sellele vähem raha tuleb veel rohkem, kellele ta selle nimel, et arhi kuidagigi funktsioneeriks ja tänapäeva digiajastul arhiivi funktsioneerimine äärmiselt mitmetahuline ja keeruline asi. Et see ei ole tegelikult Detnosikoloogialt kauge või selle väline probleem praegu ja siin majas. Eesti rahvaluule arhiivi juhataja Risto Järv Nojah, siin praegu oligi Jaanika põhilisemal õigustatud rolle on selle arhiivide ja teadustöö seotud sellega, et meie teadustööd võiks seotud projektidele prakku. Tegelikult natuke isegi on olukord paremaks läinud, sest võrreldes kahe aasta tagusega see arhiivitööks rahvlarivi näitel olnud 2,25 inimest ühikut oli kaks aastat tagasi veel üks koma õisi alles, ainult tänu teaduskollektsioonide ekspertnõukogu mõistusele on õnnestunud, seda suurenda dance kergelt ei ole tulnud, aga mõtlen, et tegelikult probleem, kui me lahutame selle arhiivikorralduse ja ülalpidamise on siis pigem ju see, mida me siin täna peaksime või saaksime arutada. Et kuidas siis etnomusikolooge ja uurimusi rühma liikmed, kes praegu on siis valdavalt integreeritud Eesti rahvusarhiivi koosseisu, kuidas saaks kas siis koostöös teiste asutustega olla ise see keskus või siis meile tundub, et see keskus on pigem tallinlase pigem Viljandis ja pigem siis arutada siit võimalusi. Kas me peaksime kuidagi siis nende poole vaatama hakkama, et seepärast. Ei no mina ei tea Oma emasid jääb vähemaks, sellel momendil seal teadust. Nüüd on küsimus, et oli mingi aeg, kus, kus see koostöö oli väga soositud, aga hetkesituatsiooni enam ei ole. Ingrid Rüütel Ma väga küll ei tahaks, sääsi kestaks edasi, olen sinna pannud oma 35 aastat oma elust, eks ole sellesse rahvamuusika sektori loonud, selle seda kenasti edasi arendanud ja mul on väga kahju, kui see lihtsalt kaob ja pudeneb laiali ja seda enam Eesti teaduses ei ole. Sest see, kui üks inimene mõne aja etel oma väitekirja valmimise aja teeb kuskil seda, see hoiab üleval meie päästamistikoloogiat. Antropoloogia, et ükskõik kuidas seda nimetan Kristin Kuutma Tulebki edasi rabeleda, aga ma tean, et rabela ja kes siis rabelema peab? Unioonika? Eesti teatri- ja Muusikaakadeemia etnomusikolooge aine juhendaja Žanna Pärtlase arvamuse loeb ette Triinu ojamaa. Kahjuks ei saa ma sellel koosolekul osaleda. Mis puutub minusse tabamust eesti etnomusikolooge tulevikust, siis muidugi peaks etnomusikolooge üksus eksisteerima Eesti kirjandusmuuseumis kus asub põhiline rahvalaulu helisalvestiste arhiiv ning oleks loogiline, kui Kirjandusmuuseumi etnomusikolooge uurimisteemad oleksid mingil moel seotud nii arhiivimaterjal kui ka Eesti pärimuskultuuriga laiemalt. Teaduse rahastamise süsteemist jaganud üsna vähe. Kuid olen kuulnud, et projektipõhist raha on järjest raskem saada. Mulle tundub üldse arusaamatu, miks eesti kultuuri jaoks nii oluline valdkond peab peaaegu täielikult sõltuma projektirahadest. Tervitades anna. Daile Särg. Räägime siin teadusteema, millest võib-olla aastateks ühtin, kohtimine paremal juhul olla, siin tekib küsimus, kui suur ja ülesandeid eesti etnomusikolooge saabki üks kuni kolm ime. Ta on nagu huvitamidel ajada kaenla, seda, mis toimub muusikamaailmas. Kõik uued suunad on väga põnev. Aga ma arvan, et seda saavad lubada inimesed ja rahvad, kellel on põhiküsimused lahendatud. Meil ei ole põhilisi asju oma muusika kohta teada meil ei ole. Ei ole mingisugust ülevaadet meie oma rahvamuusikat. Meil ei ole muusika ajalugu, mis hõlmab seda, mida sisaldab meie arhiiv. Me ei tea tegelikult, mis seal on, see materjal seal tõenäoliselt 100000 muusika toodetud on tegelikult läbi uurimata. Kui tuleb nüüd välismaalane ja teda väga huvitav, mida laulavad Aserbaidžaani ja ka seda väga tore. Aga kui ta ütleb, et palun andke mulle mingisugune ülevaade, mingi käsitlus eesti pärimusmuusikat või rahvamuusikast, mul ei ole mitte midagi, aga meie ei eesti keeles. Inglise keeles mitte ühtegi kohalikku ülevaadet ei ole, millele toetuda, kui hakata õpikuid kirjutama, kui hakata koolis seda ainet õpetama. Seal on tühi koht. Et kui meil on kõige põhilisemad ülesanded lahendamata, miks me siis tegeleme nende moesõnadega, nuusutame tootja mõtlema, missuguse moodsa termini peale saaksime raha. Andreas Kalkun. Triinule ütlusele, et mõtleme siis, kui etnomusikolooge ei oleks ta ka meil juba selle nagu situatsioon on käes, et selles mõttes, nagu me ka kahel korral igavese rahastust saanud polnudki. Me võime nüüd juba edasi minna sellest situatsioonist, et sellel on mõeldud nagu seda rahul, kuidas tunne on siis, kui ei ole nii-öelda. Et kui sa tahad, siis pole nagu ma arvan, see Jaanika valmistab ette seda uut projekti on väga tore ja loomingut. Ei tea, kas me saame selle projekti või ei saa ja selles ei saa mingit kindlasti olla ja isegi kui me teeme veel ühe koosoleku, sul seal võib teisele, kel oleks veel rohkem infot käes, et ikkagi see pole nagu määrav, et seda, kui oluline sellest oleks hea projekt ja ja lisarahastust või tähendab see projekt, aga kui me tahame jätkata uurimist, siis nagu keegi kätt ette panna seda kui me ise taastre lõpetades, nagu keegi vägisi õpetada. Taive Särg. Et mina isiklikult esemete ühiskonnas on tegelikult Sa mõtled selle tulemuse järjendit ja hakkame liikuma mingid mehhanismid, nii täidavad selle riiuli ükskõik missugusel viisil ja meie, kui ma nüüd kate ennatlik kõrvale jätta tegin eesti tegevus, ähvardab lootus, et inimestel on huvi selle vastu ja ühtlasi lugupidamist seda probleemi kuidagi lahendada, ühik kuidagigi täita ja ma arvan, et see probleem ei vaibu ka siis, kui me ei saa selle järgmise korraga rahastust, vaid pigem see probleem suurem. Et kui siiamaani vaikides harjatud sellega diagnoosi. Kloogiat tehakse seda, mis Eestis on vaja, siis kui see tegevus tasapisi topsi märgatavamaks. Võib-olla saab see lünk, mis tekib siis, kui me enam seda ei tee. Helen kõmmus. Kas Pihomisson räägiti muusikuluuga järelkasvust, kas tuleb doktorante Usuureid ja mina nagu peaksingi üks väljundiks järelkasvu? Aga kui ma nüüd olen viimaste aastate jooksul jälginud kaasnenud selline, mis toimub Eestis ja mis toimub suunas? Kuna ma olen Tampere Ülikooli doktorant siis mind on tabanud lootusetus. Ma ausalt ütlen, ma ei näe oma tulevikku teaduses, kui asjad niimoodi edasi liiguvad. Mida ma olen Soomes? Et väga hea ettevalmistuse, tegevuslike luugid liiguvad praktikasse, et lähevad tööle, kraadiosse, suurfirmadesse, kes tahavad uurida oma klientuuri, muusikalist tausta ja minu õpingukaaslased Soomes ei ole saanud ka võimalus teha teadust, selle samuti üksikud suunakuidi ime võiks olla viis korda suurema parima rahastusega. Ja juba ajalooliselt jälgides me oleme nagu heas mõttes liikunud Soome tuules, siis no kui ei julgusta mind, et viimased aastad kaks ongi minu põhitegevus olnd projekte kirjutama, rahade taotlemine mõjule nagu suutnud keskenduda erialasele tänapäevase etnomusikolooge kursis olemisele selleks lihtsalt ei olnud aega ja energiat ja muutus on aga, aga, sest praktika näitab, et tulevikuperspektiivid on väga kahvatud, et see ei julgusta mind olemuse järelkasv, et mul on üsna sihukeste realistlikud ettekujutused, et tema turina mul on väga suured kõhklused ja kahtlused, et kas mul on mõtet ennast üldse edasi arendada. Et selles suhtes on hea kuulda, et ta siis on diskussiooni inimesed arutavad teema üle. Liina saarlo. Kuna viimasel ajal ma olen mõnes mõttes kasutanud etnomusikolooge teenuseid, ma olen seetõttu näevad etnomusikolooge kui sellise peale mina, kes ma pean ennast ikka mingil määral Reino luurajaks minu tulevikulatsuga, mõttetu, kui ei oleks inimesi, kes suudaks kirjeldada regilaule muusikalisest küljest. Ja noh, mõnes mõttes on väga mugav minna seda teed, et me kõike kirjeldame sõnaliselt, ükskõik, mis nähtusime, võtame, me saame kõik kirjeldada, mis sellega teha. Aga kirjelda seda nähtust ennast mõnes mõttes mugav muusika ja rääkida sellest, aga mitte analüüsida muusikat, et noh, kas me tõesti peame laskuma leni või kas me peame kõigest lahti laskma kõigist oskustest, mis inimestel on ja tõesti, meenutades, et inimesed ei ole raamatuid, mille saab panna raamaturiiulisse Kuulsite noppeid Eesti Kirjandusmuuseumi arutelult etnomusikolooge kui teadusharu Eestis. Probleemid ja perspektiivid. Arutelul osalesid kirjandusmuuseumi direktor Janika Kronberg, akadeemik Jaan Ross, Tartu Ülikooli kultuuriteaduste professor Kristin Kuutma Eesti muusika ja teatriakadeemia pärimusmuusika eriala koordinaadid tor Tarmo Kivisilla, Eesti pärimusmuusika keskuse vaatleja Kairi, Leigo Kirjandusmuuseumi etnomusikolooge osakonna endine juhataja Triinu ojamaa ja praegune juhi kohusetäitja Jaanika Oras rahvaluule arhiivi juhataja Risto Järv, vanemteadurid Ingrid Rüütel, mari sarv ja taimesärg teadurit Helen kõmmus, Liina saarloya, Andreas Kalkun, vahendas klassikaraadiole Liina Vainumetsa. Ja nüüd kõneleb Neeme Bonder, kes külastas Hiina klassikalise kutsiini muusika improvisatsiooni de kontserti Kadrioru lossis. Käisin kontserdil laupäeval Kadrioru lossis, mis andis faškol ansambel koosseisus John Thompson, Ameerika ühendriigikogud liidel Lanksjate Rahu langeb ja see oli siis üks kontserdi kolmest, mis oli pühendatud Hiina uue aasta tähistamiseks ehk siis uue sinise hobusena tähistamiseks. Rõhulangsepa näol on tegemist absoluutselt faškola liidriga, kelle ideoloogia on Euroopa ja siis kaugelt ida kultuuride ühendamine, nende vaatlemine, nende vastandamine, kuidas siis ta kunagise tuleb ja seda ta on teinud läbi oma erinevate üritust, on see siis Tartu vanamuusika festival, erinevalt seminarid või meistrikursused samuti kontserdist, mida ta on korraldanud juba läbi läheb ja paljude paljude aastate ja siis selles mõttes Kadrioru kontsert ka ei erinenud ka siin vastandati siis sellised kõigepealt instrumendid nagu džinn, keskaegne harf, erinevad flöödid, rahva mõttemaailmas on väga hästi, saab mängida idast pärit, et pillidega Euroopa muusikat ja nii kõlas ka seekord tema siis mängis erinevatel flötidel India banzuuri, selline munakujuline, lööd siis nagu okkariin siis ka Hiinast pärit tegelikult Saku Haatsi moodi pill ja siis muidugi üks täiesti sellele nii-öelda võtaks nagu megapill, mida ta on ise teinud, läks poodi, ostis tüki sellist päris jämedat bambusest ja tegi sellest ise flöödi ja seal tõesti hiiglasele enam-vähem vist nagu mängitav. Aga igal juhul Kadrioru selles kaunis saalis, see pill kõlas väga-väga hästi. Lilian Langsepp siis mängis keskaegsel harfiliani, aga nüüd tahaks rääkida natuke sellest pillist, mille nimi oli. Kui džinn mängis seda John Thompson, siis kes on juba mitukümmend aastat tagasi juba emigreerunud, tegelikult taiwani ja see on siis selline pill, mille vanuseks öeldakse 1008, sadavast umbes, aga kes seda seda täpselt teab, võib-olla on ta veelgi vanem tänapäeva inimese jaoks võib-olla hea võrdlus oleks võib-olla stiil, kitarr, eks, mida mängitakse, kas siis põlvedel siis või mingisuguses madalaaluse peal? Täpselt samuti on ka see siin ta on umbes meetri pikkune, umbes 30 senti, vastal lai, kümmekond senti, sügav. Haruldane on see, et seal seitse siidist keelt, Real ja pill on kõik need paar 1000 aastat täpselt nii välja näinudki ja tegemist on ühele lasteringkonnas mõeldud pillile. Nii et, et mitte kontsertpill. Hääl tal ei olnud nii tugev ja sellepärast Kadrioru saal oli väga-väga kohane. Kogu repertuaar oli samamoodi nagu nii-öelda väikseks nagu võrdluseks pandud, seal olid siis hiina lood, Jaanus, kui ma seda kavalehte vaatasime, emad sõnas, issakene, see kontserdist peagi ära, aga kui ma siis küsisin ka raha enda käest, tegelikult hiina lugude pealkirjad olid ikkagi pigem nagu selgitavad. No see on otse kas mingi haigu või kiire sulejoonis, noh ütleme näiteks sellised mõtiskledes mägede keskel, vanast sõbrast, siis omakorda kolm osa sügavad tunded, mõeldes vanadest aegadest, kes mind mõista, kui rääkida sellest Rahofasgoola tegevusest, siis see mõõde on kindlasti palju suurem kui ainult üks kontsert ja, ja minu jaoks oli ka tegelikult kontserdi järgselt jutud tohutult põnevad. Ja see, kui džinni seda mängitakse, tegelikult see noot on omamoodi tabulatuur, mis minule tegelikult ei ütle küll mitte midagi, nägin seda esimest korda ka, kus on väga selgesti peal siis tegelikult näha, mis peab tegema, et millist keelt kasutama, mis kohapeal kasutama, kas seda, seda keelt peaks tõmbama paremaga käega, vaid hoopis vasaku käega niimoodi nagu nagu flashi tekitama, milliseid ornamentika kasutada ja nii edasi, aga mis on nagu märkimisväärne, mis puudub, rütmist pole midagi juttu ja sellepärast kooslusele pillil musitseerimine, eriti kui ta üksinda mängis. Muidu kui Kadriorg saal on ikka tõesti kaunis, köidab liigagi palju pilku, siis, siis oleks tahtnud küll, et oleks tumeruum ja ja võib-olla ainult üks küünal sesse pill on tõeliselt müstiline. Jällegi kõrvutada nüüd, kui need kõik need kestad, sellised lood, mis seal kõlasid, samuti nagu improvisatsiooni salve, regina teemadel või siis vanimate üles kirjutatud instrumentaalvormides üldse Euroopa uus, kes on need andestab, piitsis viidad introojala Manfred Hiina just, ja eriti kui seal seal lõpus, kui siin mängis koos teistega nii-öelda nagu väga rütmis ja selles võtmes nagu ikka, mängitakse keskaja muusikasse, mulle tundus, et see Willi võlu nagu täiesti nagu kadus. Aga tegelikult muidugi need pikkadestampiid, kuhu raha pikad-pikad, sellised eelmängud alati ka oli sisse põiminud, olid muidugi väga meditatiivsed, väga huvitavad ja väga hästi sobisid, kui just nagu võrdluseks selle Hiina haruldase pilliga ja mis oli kogu kontserdist, võib-olla minule ka üks väga suur elamus, kindlasti oli Lilian Langsepp keskaegse harfi mängimine. Me teame, eks ole, nii need hiina lood kui ka keskaegsed euroopa viisid, nad on ju kõik ühe häälsed, et kogu selle seade peab tegema juurde. Tavaliselt tehaksegi noh, nii-öelda samal hetkel nagu, nagu džässmuusikas. Lilian Langsepp on siin absoluutne selline meister. Oma oskused on ta saanud omal ajal kindlasti Scora katoorumbacilientsisest, ehk siis seal siis Šveitsis, selline nagu vanamuusika õpetamise meka maa elus, võiks ka öelda. Aga John Tomsonist võiks veel paar sõna küll öelda, sest tema on tõeline haruldus inimene, kes on pühendanud ennast sellele taolisele pillile ta on väga paljusid haruldasi käsikirju, dešifreerida, neid noote, et välja andnud nii et nüüd saab ka minusugune nagu näha, millised viisid siis tegelikult sealt nendesse tabulatuurides see konksudesse kriipsudesse ja kuidas seda, nagu see täpselt välja nägi, nagu on pandud ja John Thompson on see tegelikult elutöö ja ta mängib pilli väga-väga hästi. Ta on Hiinas üks tunnustatumaid džinni, mängijaid, ka propageerijaid, Kutšinist muuseas veel nii palju, et see on üks selline haruldane pill, mida kollektsionäärid tohutult igatsevad. Pilliväärtused ulatuvad kümnetesse kümnetesse tuhandetesse dollaritesse. Nii oli ka kallis see pill, mis Kadriorus kõlas. Ja kui sinna peale vaadata, siis tundus, et seda, see pill on tõesti seda hindama. Väärsesse valmistamise tase oli tohutult kõrge. Aga jah, siin nende hiina lood, need olid sellised hästi meditatiivsed, hästi mõtlikud. Ja kui sinna juurde nüüdki need keskaegsed viisid, mis nagu täitsid kogu selle Kadrioru lossi oma, sellise see muusika tundus nagu olevat palju, palju suurem, mis nagu peaaegu et ei mahu sinna sellesse Kadriorgu ära, et tegemist oli ühe väga vaimustava õhtuga, milles ei olnud ainult mitte muusikalist sõnumit, vaid väga palju mõistmise ja arusaamist ka kõikidest nendest aegadest ja paikadest, mis on meist palju kaugemal ja kuivõrd elavaks nad võivad muutuda. Ühel kontserdil. Nii rääkis Neeme Bunder Kaheksandal veebruaril toimus Estonia kontserdisaalis tänavuse MustonenFestil lõppkontsert. Seal astusid üles erinevad solistid, klaaspärlimäng, sümfonietta ja õhtut juhatas dirigent ja festivali kunstiline juht Andres Mustonen. Ja sellel kontserdil käis muusikateadlane Kristel Pappel. Millised on muljed? Kõigepealt tahaksin öelda, et kava oli huvitav ja iseäranis hea meel oli mul sellest, et kõigepealt kõlas seal meie helilooja Galina Grigorjeva orkestriteos, mille ta kirjutas 2002. aastal. Sarinna kirjutab Tiia nunnaks pühitsemise laul. See teos põhineb ühelt poolt vene kirik, muusikal on seal mõjutusi saanud, et päris algmaterjaliks on tegelikult just 18. sajandi algusest pärit vene rahvalaul, mis on Irdokijale pühendatud, aga sealt edasi on väga põnev jälgida, kuidas Grigorjeva arendab seda muusikalist materjali. Teatavasti vene kirikumuusikas kõlab üks nagu põhiviis võiks sarnaselt seda tuua ka katoliku kirikumuusikaga nagu gregooriuse laul seal põhiviis ja selle variandid või siis sellele lisaks tuleb nagu iseseisvad hääled ja niisugune hetero foonia polüfoonia väga põnev kooslus, kuus suure lauluvusega, mida keelpilli ka väga hästi esile tõid, oli ülimalt võluv ja ma väga loodan, et see teos levita on väärt suurt levikut ja kuuldavasti Andres Mustonen kavatseb seda ka teiste orkestrite ka ja mujal terrigeerida, nii et ütleme, et selles suhtes algas kontsert positiivselt ja suure heameelega. Veel üks huvitav teos oli heliloojad, keda ma enne ei tulnud iisraeli naisel. Pieti oli Veero, kelle teos 2006.-st aastast nii et noh, küllaltki uus niharot, meharati jõed, jõed oli kirjutatud joolale ja orkestrile ja siis oli seal kasutatud ka eelsalvestatud naishääli, esitades Iisraeli leinalaule. Jaa, soleeris seal hispaania vioolamängija, Isabel villanoiva ning niisuguse põneva helikeelega, kus oli ka mõjub, tõsi, Lähis-Ida-muusikast oli väga huvitav kuulata ja, ja tõepoolest vioolamängija oli väga hea. Nüüd on teises pooles kõlasid näiteks ka kolm Iisraeli laul, mis võib-olla kavas natukene langesid välja, aga seal pianistina saatjana astus üles sil Shohat, kes kontserdi esimeses pooles oli isoleerinud Bachi klaverikontserdis ja kes klaverisaatjana jättis tegelikult tunduvalt parema mulje kui solistina. Samas on tegemist väga prominentsel muusikuga, kelleta vist küll ei toimu Iisraelis peaaegu, et mitte midagi ta paljude festivali kas konsultant või juhtkonnas ja, ja tema haridus on fantastiline ning see, millistes ülikoolides Ameerikas, näiteks või ka Inglismaal on ta olnud või tutvustanud oma heliloomingut, on ka helilooja või dirigeerinud, see on väga aukartust äratav. Tundus küll, et võib-olla selle suure tegevuse kõrvalt, et niisugune süveneb, pianism natukene kannatas. See oli väga erutatud, tatud ja kohati kontrollimatu klaverimäng ning võib-olla ei olnud ka muusik kursis meie Eesti tavapärase muusikatasemega ja meie pianistide väga kõrge tasemega. Et ma siiski ütleksin, et ma arvan, et me ei väärinud nii halba klaverimängu. Lõpuks kogu kontserdil kõlas siis Bachi missa F-duur ja see oli ka väga tore valikele, mis oli kogu festivali akordiks, kus praegu väga heas vormis olnud Eesti filharmoonia kammerkoor laulis suurepärase Arcticulatsiooniga ja väga hea fraseeringuga. Mulle meeldis singa, kuidas Mustonen tõesti seda teost muusikaliselt kujundas. Huvitav ja väga nõudlik kuuri suhtes, oli ka see solistipartiid, mis Baholi siin teatud osades ette nähtud oli antud häälegruppidele. Ja me võisime tõesti imetleda kammerkoorisopran neid ja basse ja ka Alteni, see oli selline kena lõpetus. Orkestriks oli klaaspärlimäng sümfonietta ja tegemist on väga hea materjaliga, saab kindlasti palju edasi arendada küla ühtsuse, intonatsioonipuhtuse ja nagu koosmõtlemise suunas muusikas. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. 13. veebruaril selgusid vabariigi valitsuse heakskiidul kultuuripreemiate laureaadid. Riigi kultuuripreemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest saavad helilooja Ester Mägi Eesti dokumentaalfilmide lavastaja ja telerežissöör Toivo-Peep Puks ja kunstnik Enn Põldroos. Kultuuri elutöö preemia antakse kolmele isikule kuule ja ühe preemia suuruseks on 64000 eurot. Viis 9600 euro suurust preemiat antakse möödunud aastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvalt loominguliste saavutuste eest. Need preemiad pälvivad veel näiteks Ain Anger, keda tunnustati rahvusvahelise tegevuse eest ja kõrgetasemeliste rollide eest rahvusooperis Estonia. Preemia saab ka helilooja Erkki-Sven tüür, klarnetikontserdi ekstaatiline palverändur ja orkestriteosed profondisest. Tüüri nimetatud helitööd Eesti publikule veel kõlanud ei ole. Klarnetikontserti ekstaatiline palverändur on võimalik kuulata 28. märtsil Estonia kontserdisaalis. Riigi kultuuripreemiad antakse laureaatidele üle Eesti vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril kell 13 30 Pärnu teatris. Maestro Gennadi Rostestlenskile anti hiljuti kuninganna Elizabethi nimel üle briti impeeriumi komandöri. Kordan CW E-klassi orden on kõrgeima taseme orden Inglismaal. Sellest vaid pisut kangemad ajal rüütliseisuse tiitlid, söör. Ja teine. Rostestonskile anti preemia üle Briti saatkonna Moskva residentsis. Tseremooniaga tähistati ühtlasi ka Briti ja Venemaa ühise kultuuri aasta 2014 ühendust. Kultuuri aasta eesmärgiks on arendada ja süvendada suhteid Vene ja Briti kultuuriasutuste artistide vahel. Gennadi roostest, Klenski side, Inglismaa muusikaeluga on olnud väga tihe. Ta oli pikka aega BBC sümfooniaorkestri peadirigent. Ja üldse oligi Kennaadi Rostestwenski üks esimesi vene dirigente, kes määrati välismaiste orkestrite peadirigendiks. 2011. aastal tähistas maestro estonski oma kaheksakümnendat sünnipäeva ja ühtlasi möödus samal aastal 60 aastat tema dirigendi debüüdist Moskva suure teatri laval. Möödunud suvel viibis Gennadi Rostessonskiga Pärnus. Pärnu muusikafestivalil, kuulas ja vaatas seal kontserte ja dirigentide meistriklassi ja andis ka loengu. Mis puudutab Venemaa ja Inglismaa kultuurikontaktid, et siis läinud aasta detsembris juhatas Gennadi Rostestonski Moskva konservatooriumi saalis Venemaa esiettekandes Benjamin Britteni ooperit Surm Veneetsias. Kölni ooperimaja valis ametisse uue muusikajuhi, kelle ametiaeg algab 2015. aasta septembrikuust. Uueks juhiks saab prantslane Francois Sawyer kes viimasel ajal on pidanud tihedat võitlust selle nimel, et Saksamaal ei ühendataks Baden maadeni ja Freiburgi raadio orkestrit Stuttgarti raadio orkestriga. Hetkel tegutseb Kirhanssaa Sawyer, Rod Baden-Baden ja Freiburgi raadio sümfooniaorkestri peadirigendina. Ta jätkab selles ametis ka lähiaastatel, et hoida ära raadio-orkestrite ühendamist, mis tähendaks paratamatult ühe orkestri kadumist. Roti tulistaks kaasvõitlejat, eks nimetatud teemas on kab Hirbulees ja Michael kiilen. Saksamaal vaimaris on üles kerkinud aga mure seoses majaga, kus Johann Sebastian Bach komponeeris mõned oma kuulsatest brandenburgi kontserti Nendest, aga ka mitmeid teisi helitöid valmistas ta just nimelt vaimaris. Vaima res asuv maja ei ole praeguseni küll täielikult säilinud aga see on siiski üks väheseid Bachi elukohti, millest midagigi on meieni alles jäänud. Viimased 24 aastat on seda ala, mis asub hoone säilinud renessansiaegse keldri kohal kasutatud autoparklana selle asemel, et see oleks ligipääsu tav kui kultuuriobjekt, mis oleks Unesco kaitse all. Kultuuriringkonda sattunud ärevusse ja interneti vahendusel saab täita kuues erinevas keeles petitsioone et Bachi kunagise elumaja säilmed siiski ka tuleviku tarvis mingil moel alles jääksid. Hoone asub vaimari turuplatsi äärses tänavas ja Bach elas ning töötas seal 10 aastat. Nimetatud vaimari majas sündisid ka Bachi kaks kuulsamat poega Wilhelm Friedemann ja Karl Philipp Emmanuel Bach. Leipzigi järelongi vaimar tähtsuselt teine linn Bachi eluteel. 15. veebruaril toimub aga Tallinna metodisti kirikus kontsert Jesu Aldo vari, mille teljeks on Karla Che saldada venosa muusika. Lisaks tema Madrigalidele vaimulikele lauludele kuuleb sel kontserdil austraalia nüüdishelilooja Brett teeni teost Carlo ja tellimusteost, kes Sven Tüürilt, mille esialgseks pealkirjaks oli Chesualda vari, mis andis kontserdile nime, aga millele autor lõpuks pani uue pealkirja Lomradellak rootsche ehk ristivari. Viimaseks teoseks on aga Erkki-Sven Tüüri psalm moodia. Kontserdil esinevad Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel. Sama kava salvestab mõned päevad hiljem Müncheni plaadifirma ECM. Ja see kontsert on osa Tallinna filharmoonia korraldatavast plaadifirma ECM artistide festivalist. Täiuslik vaikus. Sülgaja. Kuulsite saadet heliga ja selle toimime Liina Vainumetsa ja teostas tehniliselt operaator Katrin maadik. Tänan kaasteest. Kristel Pappel nelevastenfelt ja Neeme Bunder kena päeva jätku.