Tere iseseisvuspäeva eelse keele saate pühendan kahele inimesele Eesti päritolu prantsuse kirjanikule Katrina Kaldale, kes läinud aasta lõpus pälvis prantsuse akadeemia autasu keeleteadlasele Henn Saarile, kes aastakümneid haris raadiokuulaja keelt ja kes sündis eile 90 aastat tagasi. Minu nimi on Piret Kriivan. Katrina Kaldat tunnustas prantsuse akadeemia keeleauhinnaga läinud aasta lõpus. See Prantsusmaa vanim teaduslik selts asutati 1635. aastal kardinal Richelieu algatusel prantsuse keele arendamiseks ja keelepreemiaga, mis on asutatud 1960. aastal. Pärjatakse igal aastal prantsuse või välismaa autoreid, kes on andnud olulise panuse prantsuse keele ja kirjanduse edendamisse. Katrina Kalda pälvis keelepreemia prantsuse keele hea käsitlemise eest oma romaanides, eesti romaan ja jumala aritmeetika ja panuse eest prantsuse kirjandusse. Esikteose ilmumise järel, mis kirjeldab Eesti lähiajalugu, nimetati Katrina Kaldat juba Sofi Oksaneni vaimseks õeks ja mantlipärijaks Katrina Kalda. Teise romaani ilmumise järel kirjutab prantsuse leht Le moonud. Riskides end korrata, jätkab jumalate aritmeetika sama balti liini nagu Katrina Kalda esimene raamat, eesti romaan. Kuigi osaliselt on tegemist kirjandusliku mänguga, on jumalate aritmeetika ka eesti romaan, kus kujutatakse samu karme aastaid nagu liigagi kuulsas Sofi Oksaneni puhastuses. Sama sõjatanner ja küüditamine. Oht. Ent tunnistagem, et kaldal pole midagi ühist Oxoneniga, tal pole ei samu ambitsioone ega kvaliteeti. Ja ilma vaidlemata eelistame Katrina Kaldat lehekülg lehekülje järel toob raamat üllatusi, paneb tõesti imetlema seda jumalate aritmeetika. Uks on poolavali, valgus on mahe, hääl on vaoshoitud. See räägib kõhklusteta vajadusest selle joovastava romaani järele ja talendist. Nii kirjutab le moonud romaanist jumalate aritmeetika. Rovaari tutvustatakse eesti lugejale nii. Kaks jutustaja häält segunevad, põimuvad ja kajastavad teineteist, andes tulemuseks perekonnalootäisdraamat ja siseheitlusi, värvikaid tegelasi, poeetilise kirjeldusi ja mõrumaigulisi huumorit. Eesti romaani ilmumise järel külastas Katrina Kalda ka Eestit ja rääkis vikerraadiole prantsuse keele juurde jõudmisest ja prantsuse keeles kirjutamisest. Keelesaade. Prantsusmaa Katrina elus 20 aastat tagasi, Emajõega siit läksid. Mida te enne teadsite enne seda Prantsusmaast ja prantslastest kas sellest on mingi mälupilt? Sellest on mul selline mälupilt, et ega ma suurt midagi ei teadnud ka ja ma ütleks, et kõige vanem mälestus, mis on mul tõsiselt seotud Prantsusmaaga on siis see, kui me läksime emaga Peterburi, tähendab siis Leningradi sel ajal ilmselt mingilt viisasid taotleda. See on minu jaoks midagi väga ähmast, sest ma olin ikka pisike lapseke. Ühesõnaga me seal kõndisime selles väga lumi siis linnas, sest see oli talvine aeg ja astusime siis prantsuse saatkonda või konsulaati või mis ta oli. Ja seal istus siis üks hästi armastusväärne daam, kes rääkis emaga prantsuse keeles, siis tema siis natuke juba valdas prantsuse keelt. Mina sellest mitte midagi aru ei saanud, see oli midagi väga-väga võõrast, see oli midagi väga musikaalsed, sest et tegelikult ma ei saanud isegi aru, kus sõnad algasid, kus sõnad või lauset lõppesid. See oli täiesti midagi arusaadavalt. Aga igatahes ma väljusin sellest konsulaadist ja ütlesin emale, et seda keelt mina tahan õppida. Seda ma tahan rääkida, et see on selliseks hästi tugevaks mälestiseks jäänud. Kui mõelda, et mis on esimene selline mälestus prantsuse keelega Prantsusmaaga siis kui Prantsusmaale jõudsite, siis mõned sõnad olid juba selged, ei olnud nõks, mõned sõnad olid nagu tere ja aitäh. Aga tegelikult ma mäletan väga hästi ka seda, et kui ma esimesel kooli Päeval sattusin kooli hoovi, siis kõnetas mind üks, üks tütarlaps, kes jõudis ka sinna kooli asja, kes nagu teisi tundnud ja tuli siis minu juurde, noh ilmselt tutvustas ennast ja hakkas mingit juttu rääkima ja mina ütlesin talle komprompalifrose tegi sellise aktsendiga ja, ja siis selle peale ta hämmastunud ta ta ei saanud aru, et on olemas selliseid inimesi, kes ei räägi prantsuse keelt ja siis ma nagu kuidagi mõistsin, et et jah, midagi on nagu minu maailmavaatelises muutunud, sest et nüüd ma olen sellises kohas, kus on inimesed, kes on lihtsalt teises kultuuris, räägivad testi, teist keelt ja ja ühesõnaga mina olen siin natuke selline tulnukas, mina tulen kuskilt mujalt ja mulle öeldakse, et ei, ei, me ei saa sellest aru, et sa meiega rääkida ei saa. Et selles mõttes see natuke pani mind jahmatama, aga samas kui ma nüüd selle peale mõtlen, siis on täiesti normaalne, et näiteks viie või kuueaastane laps tuleb teise juurde isikuid, kes on vanem ja ütleb, et, et kuidas terve maailm ei räägigi, minu keel. Siis visati sõna otseses mõttes vette. Jah. Aga see on parim võimalus, et ujuma õppida, Öeldakse ju, kui kaua see aega võttis või kuidas keeleõppimine toimus. Kuidas see käis? Vaat see keele õppimine ilmselt toimus kuidagi koolis, kodus, tänaval, ma ei oskagi mäletada seda, et ma oleks nagu päriselt seda õppinud, kui seda võtta nüüd, kui mingit õppetüki või midagi sellist teoreetilist. Aga kindel on see, et mingil momendil hakkasin prantsuse keeles kirjutama, mis oli nagu enne rääkimist. Ema vist oskas öelda seda, et ma kahe-kolme kuu jooksul polnud üldse rääkinud, et mitte nagu sõnagi, et ma ei tahtnud lihtsalt rääkida. Ja nende kuu vältel ma siis hakkasin mingisugust juttude kogu kirjutamas oli midagi hästi hästi naljakat, et see oli nagu pühendatud vist mu, ma ütleks prantsuse vanaisale. Ja see oli hästi vigases keeles kirjutatud, seal oli hästi palju ortograafia vigu, see oli enam-vähem nagu sihuke lugematu teos, ütleme. Olen päris kahju, et ma seda üles pole leidnud, sest et see võis päris naljakas olla, nii et seda ma mäletan, et mu esimene väljendusviis prantsuse keeles päriselt oli siis tegelikult sulepeaga või oli nagu ütleme kirjutatud ja ilmselt juhtus midagi sellist, et pärast kahte-kolme kuud ma lihtsalt hakkasin ladusalt rääkima. See on siis ema sõnade järgi, sest et ausalt öeldes minule tundub, et see kõik käis väga lihtsalt nagu ma ei pannudki midagi tähele, tundub, et selleks oligi vaja Prantsusmaale minna, et avalduks Katrina Kalda keele talent. Võib-olla ma ei oska öelda, aga noh, seda ma olen küll korduvalt öelnud ja seda ma ikka mõtlen krat. Et jah, et emakeelega on meil teine seos kui õpitud keelega ja et mõnes mõttes kirjanik on lihtsam olla kui ei kirjutanud oma emakeeles, see on midagi sellist. Distenseeritubkee ühesõnaga, ta ei ole intiimne, ta ei ole meil nii sisemises, ta ei kanna endaga kaasas kogu seda meie perekonna lugu. Ja võib-olla selles mõttes on jah, võib-olla inimesele abikirjanikuks saamisel see, et ta B6 keeli õppima prantsuse keel öeldakse, et on hirmus raske keel, aga öeldakse, et eesti keel on veel hullem nii. Nojah, kumb siis raskemal või ka mingid sarnased jooned näiteks ka lauseehitus. Kas Eesti keele lauseehitus võib olla sama keeruline kui prantsuse keelama? Vaat eesti keelega on mul see probleem, et mina pole seda koolis õppinud, see tähendab, et et kõiki seda grammatikat ei olema teoreetiliselt õppinud. Nii et kui minu käest küsitakse midagigi süntaksi õigekirja või muu sellise kohta, siis mul on noh, mingeid teadmisi kindlasti, aga raskem vastata kui prantsuse keeles suhtes. Üks asi on kindel, see on see, et prantsuse keel on minu jaoks selline ütleme, laiali laotatud keel, kui nii võin väljendada asju. Selline voolav keel, selline kirjanduslik keel ka selles mõttes, et ta tegelikult ju väga lihtsalt aitab meil üles ehitada keerulisi lauseid just nimelt. Ja selliseid lauseid, mis oleks ma ütleks nagu matrjoška nukud, et ütleme, üks lauseosa, teine sees ja siis nagu muudkui läheme suurema selle lauseosapoole, et noh, selline asi on tegelikult küllaltki harilik prantsuse keeles, kui mitte nüüd sellises tänaval räägitavast keelest, siis kirjanduses kindlasti ja mulle tundub, et võib-olla eesti keel teeb seda vähem, sellist mängu nende lauseosadega mängulustimängulusti on võib-olla mängulusti on romaanis eesti romaan ka on kindlasti räägime sellest romaanid, tõlkest tõlkija oli Anti Saar, kuidas tõlkega rahule või tead? Mina olin tõlkega väga rahul ja tegelikult me töötlesime teksti Antiga koos selles mõttes, et anti, tegi väga tubli töö kõigepealt ja saatis mulle selle kahes plokis oma tõlke ja siis mina nagu tasapisi ütleme, peatükkide kaupa, nii kus jõudsin, lugesin üle ja vastasin tema küsimustele. Või siis ütlesin, et noh, selles kohas võib olla minu poolest võiks midagi muuta ja see oli hästi huvitav töö, ma arvan meile mõlemile selles mõttes, et Anti ütles, et tema jaoks oli see nagu esimene kogemus, kus ta pidi tõlkima teksti, mille autor ka eesti keelt valdas ja ta natuke pabistas. Muidugi, see, ma arvan, on üsna haruldane nähtus tegelikult üldse ilmselt noh, sellise väikse keele puhul kindlasti, eks ole. Aga ma arvan, et see oli tõesti huvitav ja huvitav oli ka see, et me lihtsalt mingil momendil saime aru, tõlk võib väga hästi keelt vallata, mina võin eesti keelestki Provskidest aru saada, aga mingil momendil võib inimene lihtsalt hakkama mõtlema selle peale noh, kuidas asju natuke kohandada, sest et mõned asjad lihtsalt ei läinud eesti keeles läbi ja ma ei mõtle lihtsalt keele peale, ma mõtlen stiili või mingi tooni peale. Et selles mõttes oli hästi huvitav näha, kuidas ühest raamatust koorub välja tegelikult teine raamat. Kas Märjamaa prantsusekeelses romaanis ka Märjamaa ja kohvik Kalevipoeg näiteks ja ma mõtlen, selles romaanis on üldse palju selliseid vihjeid, mis väga palju ütlevad eestlasele. Vihje, Lydia Koidula-le ja, ja, ja kellele veel, mida need prantslastele ütlevad? Saue ja Märjamaa? Tähendab, esiteks ma ütleks ühte asja, et jah, muidugi eesti lugeja leiab sealt fakte, mis talle midagi ütlevad, samas ma arvan, et kes on raamatu läbi lugenud, see kohe näeb, et näiteks see Eesti geograafia, mis selles raamatus on, või Tallinna linna geograafia, mis selles raamatus on, ei vasta absoluutselt tõele ja see on täiesti tahtelik selles mõttes, et selles raamatus on ka näiteks tänavaid, mida ei ole olemas või nad ei asu selles kohas, kus need peaksid linna sedasama, et selles mõttes oli nagu Mul kindel tahtmine see, et see romaan räägib tegelikult sellest, kuidas võltsitakse ju reaalsust. Nii et mingil momendil tundus hästi pentsik see, et ma hakkan, noh, muidugi mul oli Tallinna kaardi eesti kart silme ees kindlasti siis, kui ma kirjutasin, aga lihtsalt hakkas tunduma väga imelik peensusteni jälgida seda reaalset geograafiat, kui minu romaan tegelikult ei rääkinudki muust kui sellest, mida kirjandus teeb reaalsusega. Et selles mõttes on niisugune väike mäng, et nagu eesti lugejal ka ei tasu seda asja nii tõsiselt võtta, et ta igalt poolt peensusteni hakkaks vaatama, mis klapib reaalsusega, et see on siis esimene asi. Teine asi on see, et tegelikult olin kõige esimeses käsikirjas palju vähem eesti keelenimelisi kohti, et ma olin natukene kohendanud asju ja või näiteks ümber natuke jutustanud, ütleme ja selle peale ütles mu prantsuse toimetaja. Selles tekstis ei ole küll eestikeelseid nimesid, ütles, et pane ikka selliseid nimesid, kus oleks uusi öösiti, et oleks ikka täppe ja selliseid asju, mis on noh, prantsuse lugejale kohe eksootika, et selles mõttes see oli ka nii mõeldud, et prantsuse lugeja muidugi ei tea, milles on küsimus täpselt. Aga ta näeb, et see on eestipärane, sest kasvõi sellepärast, et liitsõnu kirjutatakse hoopis tihti tähtedega kui prantsuse sõnastikus. Räägime keelest veel need kujundid aitasite tõlkida kui ka tõlkisite kahekesi tõlki, aga mul näiteks. Hästi armas kujund, nisugune humoorikas kujund on see Eesti kohta, et Eesti on kui polaarjoone all Kügelev maa. Kuidas te selle sõna Kügelev leidsite, kuidas see prantsuse keeles kõlab? Sellel ei olnudki tegelikult prantsuse tekstis nagu täpselt vastandid, aga selle sõna näiteks pakkus, anti see sinnas selline tegelikult nende väljenditega oli selline täiesti olenes, üks kord, pakkus üks, ükskord hakkas teine. Aga ma pean ütlema, et anti oli väga huumori meelekas ja selline ma ütleks, kaval pilk. Sest et ta absoluutselt ei proovinud tegelikult nende väljendite puhul prantsuse teksti matkida. Ta tihti muutis nendel kohtadel teksti ja ma arvan, et see, see oli hästi tähtis, et tal oleks vabaduste, tunneks ennast nende väljendite ees vaba, sest muidu oleks tekst. Kindlasti on küllaltki naeruväärne. Kas see on siis romaan kirjutamisest ja kirjanikest või on ka natukene seda missioonitunnet, et vahendada kahte kultuuri? No mõnes mõttes kindlasti see romaan räägib Eestist maal Prantsusmaal, kus sellest maast suhteliselt vähe teatakse. Aga kindlasti on Sofi Oksase romaan palju rohkem tutvustanud Eestit kui minu oma, selles mõttes, et on kindlasti ütleme, rahvusvahelises kontekstis pälvinud palju rohkem huvi. Ja mõnes mõttes on hea tunne, on see, et inimesed ütlevad, et oi, mul tuli nii suur tahtmine Eestisse minna, sest näiteks palju olen ma lugejate poolt kuulnud, et kui ma seda raamatut lugenud, siis siis hoidsid Eesti loodus Eesti valgus. See tundub nii eriline. Ma tahaks seda näha, et selles mõttes oli kindlasti hea tunne. Katrina Kalda rääkis oma esikromaanist eesti romaan vikerraadios selle ilmumise järel. Seda romaani tõlgitakse praegu ka tšehhi keelde ja tõlkimise peale läks veel kord, siis olgu öeldud ka, et Katrina Kalda on tutvustanud Prantsusmaal peale Eesti lähi- ja kaugema ajaloo ka eesti kirjandust, sest ta on tõlkinud prantsuse keelde Viivi Luige loomingut, sealhulgas ka Viivi Luige romaani seitsmes rahukevad Katrina Kalda uue romaani jumalata aritmeetika, mis räägib siis noorest eestlannast, kes on 80.-te aastate lõpul koos emaga välja rännanud Prantsusmaale kuid hakkab vanaema surma järel üha enam huvi tundma oma Eestisse jäänud suguvõsa heitliku mineviku vastu? Ka selle romaani on eesti keelde tõlkinud Anti Saar. Armastus on tohutu sahkermahker, mille eesmärk on tagada inimsoo ellujäämine. See on plaanimajandus ülemaailmsel skaalal, mis põhineb kõikide vaikival nõusolekul näha ihaldatavas objektis muud peale nende omaduste, mis tema vajadustele vastavad mehes peenist või portfelli naises seksobjekti köögi katab või ema. Enamiku paarisuhete ette määratud läbikukkumisest piisab minu jaoks, et kõik jumalatõestused ümber lükata. Või on jumal siiski olemas, ent üksnes kui hingede bürokraat mõtiskleb Katrina Kalda peategelane Kadri raudromaanis, jumalate aritmeetika. Keelesaade. 30 aastat jutti üks kord kuus tegi keeleteadlane Henn Saari Eesti raadios keelehooldetööd. Henn Saari rääkis kuulajatele oma humoorika moel küll käänamisestja pööramisest, uudissõnadest, jätümioloogiast, eesnimedest ja perenimedest, küll keeltest maailmas ja uuemal ajal ka keelepoliitikast Eestis. Henn Saari tööd hinnati Wiedemanni keeleauhinnaga, riigi teaduspreemiaga ja avatud Eesti Fondi elutöö auhinnaga. Paljudes küsimustes oli Henn Saari vaieldamatu autoriteet. Miks Henn Saari keelesaadet tegi keeleteadlase enda sõnadega, et rahval oleks korralik ja tarvitamiskõlbulik vahend mõtlemiseks suhtlemiseks ja mõtete vormistamiseks. Nüüd ja tulevaile päevil kuulame Henn Saari arvukatest esinemistest üht tutvustust. Sissejuhatust keele minutitele küsitleb saatejuht Krista Kilvet ja vastab keelemees Henn Saari 1984. aastal. Otsustage ise, kas küsimused, mille üle arutletakse, on endiselt aktuaalsed. Ma püüan küll hääldada teie nime nii vahepealselt, kuidas teise soovite oma nime hääldatud. Minu isa määras, et see nimi on sõnast saar mitmuse osastava kujuline, järelikult kolmandas vältes meesis Henn Saari. Ei, mitte niimoodi, see oleks lätipärane hääldus, aga kui Riiga maade aga lihtsalt Henn Saari, selge, siis mul peaaegu mitte saari, vaid tsaari. Nii habras. Henn Saarikasse. Teil on nii nagu kooliõpetuses oma keeleminutite jaoks konkreetne plaan et alustate nagu ikka aabitsat alustatakse A-tähest ja tahate kuhugi välja jõuda või mismoodi on teie töösüsteem? Minu töösüsteem keeleminutite alal sarnaneb kõige rohkem vahest tomatitega, mis on pandud küpsema pliidikummi ääre peale. On terve rida selliseid teema hakatusi ja milline neist just millal valmis saab, seda on raske ette ütelda, tavaliselt tekib see õige plahvatus järgmise saate jaoks alles siis, kui eelmine saade on juba eetris olnud. Ja muidugi on ka sellised üldisemad jooned selles asjanduses sees, näiteks sel talvel ma olen püüdnud vormiõpetuse alati üht-teist pakkuda üsna süstemaatiliselt, niimoodi seitsmekümnendatel aastate tegin ma süstemaatiliselt näiteks niisugust noh, keele, ravisõnastiku või, või kuidagi nimetasin üldse seitsmekümnendad aastad olid rohkem keelehoolde ja keeleravi jaoks ja viimasel ajal olen püüdnud rohkem anda selliseid saateid, mida raadiorahvas nimetab harivateks või, või õpetlikudeks. Või niiviisi. Ja need kaks liini ongi olnud peamised, vähemalt kvantitatiivselt tähendab ühest küljest keele, hoola keeleravi ja teisest küljest siis niisugused õpetlikud vaat et sellest, mis keel on, kus ma püüan näidata inimestele keelest seda, mida nad ilma noh, ilma erihariduseta lihtsalt ei näe, aga mis on sellegipoolest huvitav, mis süvendab arusaamist oma emakeelest teistest keeltest. Ja kolmas liin on mul olnud aeg-ajalt kajastada niivõrd kui see tehniliselt võimalik mingisuguseid keele elusündmusi keelepäevi näiteks ma loodan näiteks tuleval sügisel, kui toimub 100. emakeele seltsikeelepäev, et siis saan anda väikese reportaaži. Ja noh, umbes nõnda Ma ei tea, kas oleks ideaalne, kui kirja- ja kõnekeel oleksid väga sarnased, see tähendab seda, et kõnekeel oleks ka nii kena kui kirjakeel. Aga kumba teie raadio kaudu enam edendate? Et kas kõnekeelt või kirjakeelt? No kui asi keeleravisse puutub, ega siis kõnekeel ei vaja mingisugust erilist ravi. Ja no keele õpetamisega on ju üldse nii, olgu see koolis või olgu see siis niimoodi selliseid kanaleid pidi nagu ajaleht või eeter. Eks siin tule ikka orienteeruda rohkem kirjakeelele, sellepärast et kirjakeel on ju see no kirjakeel nii kõneldavas kui ka kirjutatavas vormis. Muidugi see on see, mida iga rahvas õpib ja peadki õppima, niikaua kui ta tahab üks rahvas olla. Kas on sellepärast tehtud kõnekeele poole? No seda ei saa nimetada järele andmisteks, võib-olla lihtsalt vabamaks mindud. Et teadlased leiavad, et meie kirjakeel hakkas liiga kaugele kõnekeelest minema, ma mõtlen just näiteks väldete küsimusi, et on hakatud lubama vabamalt ümber käia keelega. Vot see on õieti üks keerulisem jutt. Ma püüan praegu hästi lühidalt vastata ja võib-olla kunagi võtta pikemalt saatesse. Siin ei ole. Kui te mõtlete neid viimaste aastate vormiõpetuse alaseid otsuseid näiteks siis mu meelest ei ole siin tegemist mingisuguse erilise vabaks andmisega või kõnekeele vohama laskmisega. Asi on selles, et, et eesti kirjakeel ja kõnekeel on teineteisest märgatavalt vähem diferentseerunud kui mõnes teises keeles, näiteks vene keele puhul on see vahe märksa suurem. Suur on ta ka rootsi ja soome keeles. Meil on see vahe võrdlemisi väike ja võib-olla selle tõttu mõned väikesed. Sellised erinevused tunduvad nii pealiskaudsel pilgul vahelises eriti traagiliselt. Aga nende viimaste aastate muudatuste peamine mõte, sisemine mõte minu meelest on see, et Leida grammatilises kirjelduses ja selles selles, mida koolis õpetatakse rohkem adekvaatsust tegelikule keelele ja mitte just kõnekeelele, vaid ikkagi seal lavale kui ka kirjutatavalek kirjakeele tasandile endale niimoodi, et, et noh ei oleks enam tegemist asjatute tegelikult olemasolevate, tegelikult funktsioneerivate vormide või mõne muude keelendite mahasurumisega seal punase pastaka või, või korrektori pliiatsi abil, nii et adekvaatne laadsuse taotlus, kirjelduse adekvaatse taotlusi on peaasi. Kas keelekool või keelekultuur? Kumb on teie meelest eelisjärjekorras vaja arendada? Noh mida nimetada keelekooliks, kui nimetada keelekooliks seda, et kas kirjutatakse kahe esiga, kas ühega kui nimetada keelekooliks, räägime Gülnjeesuke naasukaga, kirjutame niisugune ja naasugune. Või seda, et kodus ütleme küll, kas keski on lillegi täna kast aga avalikkuse ees ja kirjas ikkagi on nii, et kas keegi on täna lilli kastnud. Siis see on niisugune asi, mis on ja jääb ja nagu juba eespool mainisin, iga rahvas teeb niisuguse trilli ja kooli läbi. See on elementaarne baas, õigupoolest. No aga mis puutub keele kultuurisse, mida teie, Krista Kilvet, tädi keele kultuuri all mõtlete, see on muidu maailmas nii väga diferentseeritult ja erinevat defineeritud sõna, aga teie arusaamine sellest Just nimelt arusaamine, kui ma oleksin praegu eksamile, siis ma usun, et ma võib-olla eksamil läbi ei saa. Sellepärast et ma vastaksin, et ma saan sellest aru tunnetuslikult. Ma sain aru keelekultuurist kui rikkast keelest rikkast sõnavarast. Ja siis te saate just niimoodi aru nagu minagi sellele elementaarsele baasile, et mitte niisukene asuke, vaid niisugune ja naasugune. Sellele peab ikkagi ladestuma veel üks kiht ja see on nimelt keelevarade tundmine, keele väljendusvõimaluste tundmine ja nende kasutamine või kui ühe lihtsa sõnaga ütelda, siis keeleoskuskeele oskamine ka meie kooliõpetuses ja kirjastustöös on kuidagi aastakümnete traditsiooni tõttu või õieti, miks see niisuguse järele lohisemised. Too. Jah, tekkinud kohati võib puhuti niisugune olukord kus seda koolipoolset külge, seda, kas ma tohin nii ja kas ma ei tohi nii ja mida ma tohin, mis on lubatud, mis on lubamatu kus see külg tõuseb nagu ainsaks. Aga. Ma tahaksin küll ka praegu rõhutada, et see külge ei ole sugugi mitte ainus vait sellele ladestub siis tõeline keele oskus ikkagi meister. Nii noh, nii kirjanduses kui ka avalikkuses esinemises kui ka ütleme, kasvõi esinemises oma töökaaslastele koosolekul ja nõnda edasi on rohkem mäel ikkagi see, kes oma emakeele varandusi valdab. Rääkis keeleteadlane Henn Saari, kes aastakümneid sõna otseses mõttes aastakümneid haris raadio kaudu meie keelt ja meie keelealast mõtlemist. Kellel tärkas suurem huvi Katrina Kalda või Henn Saari vastu, siis lisa pakub keelesaade vikerveebis. Aga saade on lõppenud. Head aega.