Algab fotokool stuudios Kaupo Kikkas ning tänaseks teemaks on maailma pressifotod, nimelt hiljuti lõppes siis selline võistlus ja täna kaupa tahakski sinu käest teada. Kui palju oli nüüd seal osalejaid ja, ja mis võistlus see selline on. Aasta. World Press Photo ehk siis maailma tähtsama pressifotovõistluse tulemused ja protsess on tõesti huvitavamad ja võiks öelda isegi natuke skandaalsemad, kui kunagi varem. Do tahaks avada, võib olla ebatraditsiooniliselt palju ka neid tagamaid, mis ühe võistluse taga peituvad ja mis ühe võidupildi taga peituvad ja samamoodi ka nende piltide taga, mis ei võida. Nii et World Press Photo, no tõenäoliselt maailma tähtsaim fotovõistlus, kuivõrd ta saab kogu maailma meedias kõige suurema kajastuse iga kord, kui maailma siis tähtsamat pressifotot valitakse, siis saab see kajastuse absoluutselt kõikides maailma suurimates väljaanne des, olgu siis taimega siin New York Times, Guardian, Inglismaal ja nii edasi, rääkimata kõikidest Rootsi, Soome ja ka Eesti ajalehtedest, kes sellest ikkagi alati uudise teevad. Nii et tänu sellele meedia taustale on sellel võistlusel väga-väga lai kandepind, aga meedia üksinda loomulikult Teide ühest võistlusest tähtsat võistlust vaid ikkagi osalejad ja need tööd, mida sinna saadetakse ja selle aasta võistluse numbrid on tõeliselt aukartust äratavad, osales kokku peaaegu 100000 fotot autorit 132-st riigist, 5754 fotograafi tõesti tohutult mastaapne võistlus, tohutult mastaapsete osalejatega ja kuigi sinna piltide esitamine ei ole teab mis keeruline sellegipoolest, üldiselt osalevad seal ikkagi ainult stressikogemusega fotograafid, ehk siis nii-öelda pereemad kodust reeglina sinna pilte ei saada, mis näitab seda, et see tase on veel eriliselt kõrge, kuna ei ole päris nii-öelda suvaliselt need 100000 pilti, mis seal osalevad. Kui nüüd hakata natuke rääkima selle aasta võistlusest lähemalt, siis selle aasta võistlust saadavad päris mitu skandaali. Kõige esimene skandaal on seotud selle võidutööga ja siin on tegelikult nagu hästi mitmeid nüansse, kõige huvitavam nüansse tegelikult see ja see ei ole sugugi skandaalne, et see võidutöö ei ole üldse tüüpiline kui me oleme harjunud, et maailma pressifoto üldiselt näitab kas sõjakollet surma või mingit äärmist suurt maailma loksutanud skandaali või õnne. Maailma pressifotovõistlus on justkui selline halb kuller, kes ei too kunagi häid uudiseid, sest et heade uudistega on raske maailma muuta, on raske maailmas selliseid suuri asju korda saata. Üldiselt kipuvad olema ka pigem manitsevad halvad uudised. Head karmid näited sellest, kuidas inimkond on kiskjad, kes teineteise kõrikallal lihtsalt purelevad. Ja nii selleaastane pilt, selline vaik, Keluline öine maastik inimestega mis esmapilgul sugugi ei jäta muljet mingisugusest sügavast või pikast loost. Selle pildi peal on siis selline siniste varjunditega öötaevast, kus on täiskuu, mis annab siis sellele pildile valguse viskab sellise siis kuu jõe või valgusvihu merele, kus ees on mustade kujudena või siluett. Täna erinevad inimesed seismas ja kõikidel on käes telefonid, ekraanid lendamas ja nad vaatavad sinna kuu Poola kindlasti ilma selle pildi lugu, teadmata on see ka väga kaunis foto, kuna ta meenutab justkui mingisugust sakraalsed püüdlust millegi kõrgema, kaugema ja kättesaamatu poole ja võiks pigem arvata inimesed pildistavad kuud, aga kui me saame nüüd teada ka selle pildiloo, siis loomulikult see John Stan Meyeri foto saab hoopis teistsuguse dimensiooni. Nimelt tegu on siis põgenikega, kes on kõik Džibuti rannas ja otsivad mobiililevi, kuna niivõrd selge öö ja täiskuu on lootus, et äkki Somaaliast tuleb mobiililevi, et nad saaksid oma lähedastele helistada ja anda teada, kus nad on, miks nad on ja saada informatsiooni oma lähedastest, kuhu nemad on jõudnud või kuidas nende tervis või elu on ehk sisse probleem on äärmiselt inimlik, äärmiselt humaanne ja kirjeldab tohutult hästi 2013 aastat. Sest et tegelikult oli see üks suur põgenike aasta, see tohutu pealetung Aafrikast Euroopa poole on enneolematu ja ei ole näha, et sega vaibuks ja nii tõepoolest see pilt on ka nagu sellise sotsiaalse närvi puudutuse koha pealt äärmiselt tundlik ja ilmselt kõnetab meid kõiki. Ja see nii-öelda esimene väike skandaal ongi just nimelt seotud sellega, et paljude arvates ei ole see foto piisavalt uudis, fotolik ei ole piisavalt pressifotoolek ja võib-olla liiga romantiline või liiga maaliline. Aga üldiselt minule seesama kontseptsioon või lugu väga meeldib. Ikka aastast aastasse kipub olema pressifoto võidutöö selline, kus nii-öelda on surnud Ps või surnud naine, keda leinab tema mees ja eks nad kipuvad ikka tulema kogu aeg sealt Lähis-Idast. Ka seekord kõik sõjafotod tulid ilmselt Süüriast, kus õudne skandaalne, täiesti arusaamatu lõpud verevalamine käib muudkui edasi siin kohapeal või nüüd ühe remargi ja öelda, et käisin eelmisel aastal perpeniaanise, kuulasin Süüria sõjafotograafide ettekannet ja nad ütlesid kõik, et see sõda enneolematult jälk ja vastik, sest ka sõjafotograafid ei saa aru, kes sõdivad miks sõdivad, kuhu poole objektiiv keerata, kuhu poole oma selg keerata ja sa võid selle kuuli saada absoluutselt igast suunast sind röövida iga grupp grupeering, kes seal sõjas osaleb, nii et ühesõnaga sõjafotograafid olid selle Süüria konflikti suhtes äärmiselt äärmiselt kriitilised, kurvad ja ütlesid, et, et nemad isiklikult ei näe küll võimalik seda lõpeta ega ei kipugi sinna tagasi, et seda lugu pildikeeles rääkida. Sest nad lihtsalt ütlesid, et nad ei oskagi midagi pildikeeles rääkida, sest nad ei tea, kuhu poole oma objektiivi suunata. Rääkides veel sellest samast pressifoto auhinnast ja võidutöö eest, siis järgmine ja juba märksa tõsisem skandaal on seotud sellega, et žürii esimees, kärvinaid ja võidufoto autor Jon Stan Mayer kuuluvad mõlemad ühte, sama fotoagentuuri ja vähe sellest nad mõlemad selle fotoagentuuri omanikud. Nii et siit tekkis juba selline tõsine, kuidas öelda huvide konflikti lõhn, et kuidas ühe sama agentuuri omanik saab anda teise agentuuri kaasosanikule nii-öelda auhinda, ammugi veel räägime dressist, kus kõik peavad olema nii eetilised, et nii-öelda valgemast valgemad ja puhtamast puhtamad, nii et siia jääb kindlasti selle aasta võidufotot kripeldama ja kirjeldama ja selline väike plekivari kärinaid küll ise kommenteeris, et ta tahtis koheselt tagasi astuda žürii esimehe kohalt, kui ta sai teada, et see foto on kandideerimas võidutööks. Aga reglement seda ei võimaldanud, teda ei saanud ennast nii-öelda taandada. Selline olukord tegelikult puhtinimlikult mõeldes võib tekkida meil ju kõigiga, et kui me saame teada, et meie mõne hea sõbrafoto on, on kuskil mõnda võistlust võitmas ja me peame olema selles hindaja rollis. Nii et teisest küljest kindlasti ei saa ka näpuga näidata, viibutada ja öelda kardinaid, kes on väga prestiižne, väga lugupeetud fotograaf, midagi valesti läks teinud. Ja sellesama väikse skandaali valguses on veel peidus üks suurem ja põnevam skandaal kuna selle aasta pressifoto Ta lõppvalikust ehk finaalist 100-st 1000-st tööst, kus ta pääsenud pisikene osa parimatest parimaid finaali diskvalifitseeriti kaheksa protsenti töödest, mis on täiesti skandaalne, enneolematu diskvalifitseerimise protsess, nägi välja niimoodi, et World Press Photo võttis eraldi tsaim mägesinist ühe sõltumatu fotoeksperdi, kes vaatas kõik Gide finaali pääsenud tööde toorfailid läbi ja teatas kõikide kohta, kus tema arvates on tehtud tegeletud liigse fotomanipulatsiooniga. Et need pildid diskvalifitseeritakse ja see tekitas juba äärmist lärmist vastuolu fotograafide seas, kuna tegu ei ole mingi sohitegemisega tegu on lihtsalt nii-öelda pildile. Kas kontrasti teravuse varjutuse, Helenduse selliste väga väikeste nüansside lisamisega, mis siiani viimastel aastatel on alati olnud lubatud ja aktsepteeritud ja tegelikult see, see pall lükati veerema eelmise aasta võidutööga, kus kõiki neid samu Photo tööriistu oli kasutatud ja töövõit siis. Aga tõesti selle aasta tulemuseks on see, et terve rida väga lugupeetud, väga auhinnatud fotograafide töid otsustati diskvalifitseerida ja mitte sellepärast, et nad oleksid valetanud või sohki teinud, vaid lihtsalt nemad tõlgendasid selle toorfaili töötlemist ühtemoodi ja, ja žürii ekspert käsitles seda teistmoodi. Selline selline skandaal käib selle seda töödega veel muuhulgas kaasas. Aga miks see käib ka sellepärast, et see on niivõrd suur võistlus, seal on nii palju mängus, et siis tuleb lihtsalt igasuguseid vahendeid, kasutad. Tegelikult on siin küsimus puhtalt Essteetikas ja esteetikas selle sõna kõige laiemas tähenduses, kuna vanasti, kui meil oli film ja me võime tõime ühe negatiivi, siis rikult, kui me selle negatiivi andsime žüriile kontrollimiseks, meil ei olnud võimalik seal peal pärast pildistamise ilmutamise hetk enam mitte mingeid korrektuure teha. Tänasel hetkel, kus meil on digitaalne fail ja oleme täpselt meil on tegelikult digitaalne negatiiv, mis on lihtsalt üks kogus matemaatilist informatsiooni ja selleks, et see matemaatiline informatsioon muuta pildiks, peame me paratamatult kasutama mingit fototöötlust ei ole üldse võimalik, ilmasele ei ole võimalik, kas seda teeb meie fotokas, kas seda teeb meie arvutiprogramm, aga see igal juhul toimub ja seoses sellega, et see fail ehk digitaalne negatiiv muutub iga päevaga aina rohkem võimalusi pakkuvaks, ehk siis ta värviulatus läheb aina suuremaks ta võimaluseta töödelda lähevad aina suuremaks ja nii edasi ja nii edasi, siis tekivad tegelikult sellised nüansid, kus tõepoolest on väga raske panna seda punkti kuhugile, kust algab töötlus ja kust nii-öelda lõpeb siis paratamatu faili korrektsioon, mida sa pead tegema. Ja seetõttu igal aastal seesama World Press Photo, kuna ta on kogu maailma teenäitaja kuni selleni välja näiteks, et mõelge, kui on kohtu näiteks juhtum ja kohtus käsitletakse mõnda fotot, kui tõestusmaterjali ja täpselt samamoodi on, siis on ju seal võimalik pilditöötlus ja see võib hakata määrama, kas see nii-öelda tõend on kohtule kõlblik kasutada või mitte. Nii et siit tuleb sellest esteetikast sõltuvad, tulevad siia taha juba oluliselt oluliselt keerulisemad nii-öelda tagamaad ja nüansid. Samamoodi näiteks toome selle okei, see kohus on hästi ekstreemne, hästi äärmuslik näide, aga toome selle näite nüüd siia nii-öelda lihtsalt pressimaastikule, et kui kuskil on midagi natukene Helendatud või tumendatud, mida me silmaga ei näe, siis see justkui võib anda pildile mingisuguse uue sõnumi või uue Juhtmõte. Kuigi kindlasti. Ma ise kipun olema pigem selle mõtte nagu vastane ja ma arvan, et see kipub olema progressi vastu võitlemine, sest kui see fail võimaldab meil nii palju, siis me lihtsalt jõuga üritame sellele progressile vastu seista. Ja eks siin ongi kahel pool erinevad jõud, ühed, kes ütlevad, et mitte midagi ei tohi teha, et peaks stiilis, et tuleks üldse filmi peale edasi pildistada, et see pilt oleks nii-öelda neutraalne ja teised ütlevad, et kui mu kaamera võimaldab juba palju rohkem, kui ta võimaldas 10 20 30 last tagasi, miks ma ei peaks siis seda kasutada. Ja see on tegelikult, siin on ka väga kaalukad argumendid, kuna inimesel on üleüldse kaks silma, inimesel on kaks kaamerat peas, mis on äärmiselt kvaliteetsed ja kui nüüd ühtäkki see fotokas hakkab järgi jõudma kvaliteedilt, siis justkui pannakse käsi ette, öeldakse, ei tohi, liiga kvaliteet. Nii et see on üks selline esteetiline vaidlus, kus osalevad väga mitmed nii-öelda arvamusliidrid ja sisuliselt kõige tähtsam arvamusliider. Nii nagu kohtupraktikas öeldakse, et Euroopa kohus otsustas, niisiis peame meie ka sellest järeldusi tegema, ongi seesama maailma pressifoto ehk siis, kui seal otsustati. Niisiis peaksime ka meie järeldusi tegema, et millised siis need pressifotod peaksid olema ja mida tohib arvutis teha ja mida mitte. No sellest me jõuame rääkida juba järgmises saates, aitäh tänaseks. Kaupo Kikkas.