Teie Jüri ojamaa olete väga palju aastaid oma elust töötanud raamatute sünni juures. Ma mõtlen kirjastuses Eesti raamat ja Loomingu raamatukogus ja mul on niisugune küsimus, et et kas inimene, kes nii palju aastaid ise raamatuid teeb, kui nii võib öelda, vaatab ka teise pilguga raamatutele näiteks, kui te lähete raamatukauplusse? Küllap vaatab tõesti teise pilguga sest tegelikult see töö kirjastuses tekitas mõnes mõttes kahesuguse suhtumise raamatusse. Ühelt poolt on see üks mingisugune niukene väärtus ja, ja selle sisu ja teisest küljest noh, ma olen töötanud ka nii-öelda poliitilise kirjanduse toimetuses ja tekitas selle suhtumise, et raamat tuli kas kordustrükiks millegipärast ära lõhkuda. Õieti tekitab kahesuguse suhtumise selle koha pealt tähendab ära lõhkuda lihtsalt veete mingid parandused sisse, kleebiti leheküljed, ära kleebiti midagi vahele, eks ole, selleks et mitte nüüd noh, kogu asja uuesti ümber kirjutada, selles mõttes on ta ka seda lõpetanud, aga ega noh, see on võib-olla noh, niisugune niisugune tehniline ja ega sellest ei tulene see nüüd, et ma tahaks raamatut lausa lõhkuma hakata. Aga nii mõnigi kord on seda saanud teha ka, kui me tegime Bulgakovi kordustrükki, siis oli mul õnneks nii palju neid eksemplar, et me saime võtta jaa, jaa selle töötuse teha kõik selle vana vana peale anam, selleks tuli see raamat lahti lammutada. Nii et tekib ka selline suhtumine. Aga jah, muidugi kuskil kaupluse aknal vaatad huviga, mis on ja kas on tuttav asi. Noh, nüüd olen ma Eesti raamatus juba ju ammu ära ja et me ei ole seda tahavad selle raamatu tegemisel on minu käsi kas nii või teisiti mängus olnud. Omal ajal ju see ka, et kas säravat siis nüüd on jõudnud müügile ja jagas, ostetakse. Ja nüüd on see küsimus, et milles on niisugune kujundus, mis müüb, noh see on ka ja kuidas see kujundus teil vahetevahel Tundub kujundused on minu arust natuke väga imelikuks läinud. Võib-olla et ma olen konservatiivne inimene ja, ja kuidagi mulle niukene rangem ja, ja rahulikum. Kujundus meeldib rohkem, soliidsem, soliidsem ja Lauri Leesi annab, annab EuroPark välja ja, ja minu arust noh, sisu on tal alati soliidne, selle raamatu välimus on kasulik. See on väga hästi leitud, väga hästi on leitud, ei muutu kunagi igavaks ja ta ei ole labane. Ja peale selle sa kohe teadet sellise kujundusega sa võid selles mõttes julgesti Ostaile sisu on ka väärtuslik. Aga paljud raamatud on ikkagi tulnud ka teie käe alt selles mõttes välja, et teil on palju tõlkeraamatuid. Ja kui vaadata nüüd teie haridusteed, siis te lõpetasite Moskva ülikooli. Mina lõpetasin tõesti Moskva ülikooli ja seal oli kunagisest polügraafia instituut, võib-olla ka praegugi on alles, seal oli niukene kirjastamise toimetamise teaduskond ja sel aastal, kui mul keskkool sai selja taha, kuhugi peab minema edasi õppima. Mul olid isegi tartus paberid sisse antud vene filoloogiasse, aga siis selgus, et on vabariiklikud kohad. Just sellesse toimetamise ja kirjastamise teadvus konda, mis samal sügisel viidi üle Moskva ülikooli juurde liideti sealse ajakirjandusteaduskonnaga ja nii siis juhtuski, et. Tegin siin Tallinnas eksamid sain, sain Moskva ülikooli sisse, nii et viis aastat ja ega seal ei olnud kõik asjad nüüd nii nii huvitavat, mida seal tehti. Palju oli ju omal ajal Niukest ideoloogilist nagu igas ülikoolis, noh nagu igas ülikoolis ajalehtedest, Pravda ilmus selle sel ajal jäävalt, selles numbris olid need ja need Vladimir Iljitš Lenini artiklit sees pidi seda teadma, aga tähendab muidugi oli ta mulle kasuks vene keele teadmise koha pealt sellepärast elada ikkagi viis aastat vene keelekeskkonnas. Ja suurlinn on ikkagi suurlinn ja suure kultuurieluga ja kuigi üliõpilasel ei ole võimalik igal pool käia, aga midagi sa ikka näed, kuhugi sa ikka pääseb, midagi jääb sulle ikka külge. Sead, Moskva teatrid ja teatrid, kontserdid. Ikkagi suures linnas on ju kultuurielu noh, selge see, et rikkam ja valikuvõimalus suurem. Ja kogu edasine elu on olnud teil ka nende õpingutega seotud, tähendab, kirjastamistegevus seda läksid, tegi ja vene keeles ta tõlkima hakkasid. Jah, nii ta on, et ma olin, võib-olla meid olid kaks inimest, kes on, kes on selle lõpetanud selle kirjeldamise ala eestlastest sealt ma Eesti riikliku kirjastuse tolleaegse nimega tulin ja hiljem tuli ju sisuliselt sama asjaga tegeleda ka ka Loomingu raamatukogus. Nii et jah, olen kirjastamisega tõesti seotud olnud kogu oma tööelu. Kui teie tõlgetes rääkida, siis kõigepealt tuleb mainida, et te olete tõlkinud koos oma ema. Oli Ojamaaga ka eesti kirjandust vene keelde ja ma näen siin, et Juhan Smuuli Atlandi ookeani ja August Kitzbergi kolm näidendit, libahunt, kauka, jumal ja Laurits. Kas neid ka teie tõlkes? Mängiti mängitud on, küllap isegi on, sest kuskil paar aastat tagasi oli korra veel siin selle vene teatri arhide peal libahunt aga ravist kadus seal kiiresti ära. Jah, sest noh, minu ema valdas vene keelt absoluutselt perfektselt või kui ma nüüd selle kordusega ei üle ei rõhuta. Vägagi oskas vene keelt väga hästi ja pärast seda kurikuulsat kaheksandalt pleenumilt raibe oma oma töökohalt lahti, ta pidi otsima endal endal tegevust Itaali vene keele õpetajaks nii polütehnilises instituudis kui ka kunstiinstituudis. Hea vene keele oskaja Ena eestikeelset lehte lugedes nägi ta sageli, kuidas on lausa mööda mööda tõlgitud, ilma et isegi seda venekeelset originaali kõrval oleks sõna-sõnalt nojah-sõna-sõnalt idioomidest absoluutselt valesti ja sellega valesti ja, ja siis minu arust tegi ta haridusministeeriumile, kes valmistas ette lugemiku õpikuid, Johannes Käis veel seal. Sellele hakkasin tegema neid tõlked, mis olid vaja nihukeste lugemike jaoks. Ta on tõlkinud ka raadiole, panen teda toimetanud ka raadiole, jah, omal ajal tõlkinud. Ja muidugi võib eesti keelde tõlkijaid oli, oli ju ehk rohkem võtta kui neid, kes Birdi oskavad eesti keelt ja väga hästi vene keelt. Sellepärast tulidki need need venekeelsed tõlked, tõlked vene keelde ja esimesed nii-öelda ajaliselt on peaaegu et on tõlge vene keelde. 56 on Atlandi ookeani esimest korda ilmunud ajakirjas Družba märudoja. Aga teie enda tõlgetest vene keelest eesti keelde. Kui hakata rääkima, siis kõigepealt tuleks muidugi rääkida Juri drifonovi teostest, te olete neid üsna palju tõlkinud. Jah, olen küll. Hakkas peale teisest elust Loomingu raamatu, kus 77. aastal ilmus. Ja ausalt öeldes ei ole mina vist peaaegu ühtegi Trifonov asja tõlkinud raamatust Mannad kõik tõlkinud ajakirjadest. See tähendab, et üsna ruttu pärast ilmumist. Nojah, sest ikkagi need ajakirjad tulid siia kätte. Ikka see komme oli enne ajakirjas ära avaldada. Ja teine elu oli, oli esimene asi. Ma pean ütlema, et Ma nägin sellega üsna palju vaeva, mitte et ma ei oleks aru saanud või niimoodi, aga aga ma kuidagi ei leidnud nihukest noh kuidas eesti keeles peab nagu kõlama või, või tulema või, või kuidagi tabada seda, et tema ütlemise ja mõtlemise viisi anda edasi eesti keeles ta eesti keeles oleks noh, nii loetav kui ka arusaadav ja õige tarvitatakse vahelduv nihukest sõna, nagu adekvaatsusega oleks adekvaatne. No seda vene elu teise ikkagi tundsite, kuigi kommunaalkorteris vast ei ole. Ta kirjutab nendest, kirjutab, kirjutab küll jah, kommunaalkorteris mitte, elasin Moskvas ühiselamus. See oli ka omamoodi, seal on ka omamoodi elamused, muidugi. Lõpuks ma sain kuidagi nagu kätte selle, kuidas peab eesti keeles kõlama. Ja siis hakkas Trifonov elama minu jaoks täiesti, ta lõi nagu, nagu õitsemis ma sain, siis ma sain temast nagu aru, kui ma sain taga eesti keeles kõlama panna, hakkasin mõistma, jah. Kes Trifonov õieti on kirjanikuna, jättena, kuhu tema nagu pürgi või mille poole tema tahab, tahab minna. Muidugi, teine elu on, on üks nendest nagu olustiku kirjanduse liigist võib-olla rohkem. Tema hilisemad teosed on pigem 37.-te kolme kaheksandate aastate sündmustest ja sellest, kuidas inimesed kadusid. Igatahes ka tema isa ja kadus ka tema isa ja. Ta on üsna mitmes loos nii-öelda seda kajastanud seda atmosfääri ja kui ka lausa selle kadumise nagu fakti välja toonud, nimetamata, et seda ei saa. Annektaan oma isast juba kirjutanud ühe raamatus on seal lõkkekuma, mida eesti keeles ei ole seal niuke dokumentaalne. Teine elu on ilmunud ka veel koos teostega maja, kaldapealsed ja vanamees ühiste kaante vahel ja siia on kirjutanud väga huvitava järeldusena Valeri Pesubov kes on rääkinud ka sellest, kui raske oli tal alguses trüki pääseda mu teostega. Ja ta ei olnud küllalt sotsiaalne. Jah, ei, see on huvitav küll, sest triibu nagu tegelikult tuli, tuli niukse meteoorina oma üliõpilastega, mis sai ju lausa Stalini preemia. Ei esinenud ja kõige esimene ja veel nii-öelda õpingute ajal kirjutatud ja janu kustutamine, mis on selle suure Kesk-Aasia kanali ehitamisest seegi ilmselt leidis ka niukse veel hea vastuvõtuaga nii kriitikutelt kui ka kui ka avaldajatel kirjastajate taga edasi ta ka jälle tuleb, eks igaüks kirjutab ikkagi väga suuresti omaenda elust ja elukogemustest. Ka tema teistest teostasime seda, kuidas tema jutt ei tahetud ega tahetud avaldada niisu kriitilise. Nojah, vot nendes ei olnudki seda sotsiaalsust, mida, mida siis nagu nõuti ja mingis ajakirjas Novõi Mir ja mida nõudlus aia krinovimirusest väliselt ei oleks nagu üldse kuidagi sotsiaalne, et tegelikult nagu elu pisiküsimustega igapäevase elu vahel rõõmudega vahel raskustega. Aga vot see olustik meil vahel nagu öeldakse ka olme ja see on, on triphone üks väga-väga oluline, tema näitab elu läbi läbi selle läbi oma väga unikaalsete karakterite, väga unikaalsete karakteritega ja siin võiks lausa tsiteerida Juri sümfonovi, kuidas tema suhtub sellesse, sellesse olmesse. Vihmuna ütleb niimoodi. Olustik on suur katsumus, sellest ei tohi rääkida üleolevalt kui inimelu madalalt küljest, mis pole kirjandust väärtkest, olustik on tavaline elu eluga läbikatsumine, kus tuleb ilmsiks, jagus Vagitakse uut tänapäevast kõlblust. Inimeste vastastikused suhted on samuti olustik. Me elame olustiku sassis ja keerukast struktuurist, arukate seoste vaadetes, pluste, tutvuste, sallimatust psühholoogiaterist. Iga inimene, kes elab suures linnas, tunneb oma nahal iga päev iga tund struktuuri, katkematut, magnetvoole, mis vahel võivad ta tükkideks rebida. Alailma tuleb valida, langetada mingi otsus millestki võitu, saada, midagi ohverdada. Olete väsinud, poleemika, puhake mujal. Siin on olustik. Sõda, mis ei tunnista vaherahu. Viiuldaja Trifonov ise oma teoste kohta. Jah, ja siis on veel need mäluküsimused, tähendab, tal on see termin et surnud surmamaailmaga kõik mis on inimese melust välja lülitatud, see on jällegi huvitav, et kleebav elada elu, mida pole olnud. Jah, see on ka ja vanamehes võtab ta väga tõsiselt selle probleemi ette. Kaja kaldapealse maja kaldapealsel on segaja, Gleb on seal ja vanamehes on vanamees ise, kes, kes on olnud noh, ka siiski juhtiv tegelane omal ajal ja võtnud kodusõjast osa ja minu Trifonov oma isa nii-öelda saatust ja elulugu uurides nägi, kuivõrd erinevalt keegi midagi mäletab. Ja ka siin selgub, ühesõnaga, et igaüks mäletab seda asja omamoodi. Ja paraku ka mäletab nii, kuidas talle Soodsam on, püüab mitte mäletada, et mida ei mäleta, seda pole olnud ühes tehases ja mitte mäletada seda, mis on ebameeldiv. Siin keegi aitab siin teiste inimeste rehabiliteerida, aga selle juures unustab ära, et on ka ise kaasa aidanud. Hukkamõistmisel just jah, on küll niisugused imelik on küll ja ja, ja huvitavalt tuleb välja selline iseloom, siin niisugust drastilised olukord nagu ana kunstniku peied mis tehti kahes kohas ja üks teismeline, kes teise ukse taga Karoliinat, ma tulen ja löön teil kõik segame teie ajal. Ja ometi need olid inimesed, kes, kes tahtsid koos käia ja olid sõbrad ja ma ei saa lihtsalt aru mõnest mõnes niisuguses situatsioonis, et need koosolemised alati lõppesid tüliga. No eks see ole nähtavasti niukene rahvuse karakteri küsimus. Vajadus suure sõpruse ja vajadus konflikti järele, nojah, vot võibolla Vene inimene on selline, kes on võimeline korraga minema põhjani välja, nii heas kui halvas. Nojah, ja kes oskab veel paremini nüüd seda inimest kirjeldada kui, kui mitte vene kirjanik, vene kirjanik ise ja see on tõesti teinud seda hästi ja ta on ikka üks, üks 20. sajandi üks suuremaid kirjanikke kahtlemata. Ta on sellepärast, et minul on küll niisugune tunne, tähendab, Trifonov ei valetanud kunagi. Jah, ma olen nõus, et ta ei saanud kõike öelda, mida ta oleks tahtnud öelda. Aga ta ei valetanud. Jätte siis jah, jättis selle selle ütlemata. Aga ütlemata jätmisega ta ei valetanud, aga jätnud nii ütlemata ja et oleks valetanud ja ega ka mitte nii. Aga kas läheme nüüd teise suure kirjaniku Mihhail Bulgakovi juurde ja tema Meistri ja Margarita juurde, mis ilmus eesti keeles 68. aastal ja vene keeles ajakirjas Moskva vist oli 66. aastal, nii et vene keeles ei olnudki siis ilmunud veel raamat. Kuna me ei ole vene keeles, oligi tema niimoodi, ta oli ajakirja Moskva 11. numbrist 1966, number 11, tuli oli pool ja siis jäi terve kuu vahele ja jaanuaris 67 ilmus, ilmus teine pool sellest. Nii et seal oli, oli veel veel selle ilmumise vahel ka takistusi, seda hakkasime meie Aksel Tamme nii-öelda teadmisel oli temaga kokkuleppel noh võib-olla ka veel kirjastuse juhtkonnaga kokkuleppel maiga Variku kahekesi tõlkima. Me isegi ei julgenud seda niimoodi kellelegi tõlkele välja pakkuda, mõlemad töötasime siis ise kirjastuses. Sest oli niisugune tunne, et kas see raamat eesti keeles saab ilmuda või, või ei saa. Igaks juhuks siis me hakkasime seda tegema teatud riskiga. Aga inetu on niimoodi öelda õudse vaimustusega. Sellepärast et nagu olite läbi lugenud, oli selge, et, et see see on maailmaklassikasse kuuluv teos Ja näete, kui kaua pidi pärast kirjaniku surma ootama, see maailmaklassi pidi beebikaup 26 aastat enne kui vene keeles ja no see on ikka kohutav. Noh, ja eks ta siis ilmus ka nii nagu tema ilmusest 68. aasta lõpul oli, oli minul juhus olla Moskvas ja 68. aasta lõpus ilmus Bulgakovi Meister ja Margarita eestikeelne tõlge ja mina võtsin siis kaasa. Noh, nii-öelda autorieksemplarid tähendab, Bulgakovi on ise oli ammu surnud, aga tema abikaasa Jelena elas. Tema koordinaadid olid olemuselt viia talle ära need eksemplarid, mis nagu autorile kuuluksid ja see oli, kui ma ta nii-öelda temaga ühendust sain ja see oli 24. detsember 1968, miks ma nii hästi mäletan? Ta elavdab ja jõululaupäev. Ei, ta ütles, et no tulge, tulge, hea küll, aga palju aega, ma lubasin minna Rostropovitš juurde jõule pidama. Mingisugune poolteist kaks tundi ma siiski olin tal külas vene keeles ei olnud seda teost raamatuna siis veel ilmunud, terve liidu peale oli eestikeelne esimene raamatu välja antud. Aga Bulgakovi abikaasal oli üks, üks meeter või natuke rohkem. Iga neid pulgaga meistrit Margarita Sid riiulis. Muidugi mitte maailma kõigis keeltes, aga väga paljudes keeltes juba siis selleks ajaks juba olemas, sest noh, kogu maailm taipas Mis teosson ja nad said selle siis sead? Sõjajärgse ajakirja järgi, kusjuures väljas maal oli mitu lihtsalt ajakirjast nii-öelda sellel fotomenetlusel välja antud trükke ja siis ta näitas mulle ka, ta oli võtnud selle ajakirja teksti ja kleepinud sinna nii-öelda need välja jätnud vahele sest seal oli tõesti niimoodi, kus nii-öelda paar sõna, kus mõned laused ja kus lehekülgede kaupa oli, oli välja jäetud tollest tekstist mis ilmus siis ajakirjas Moskva. Nüüd on ju eesti keeles, möödunud aastal ilmus Lauri Leesi Europeedias teine trükk kus on, on siis noh, täiendatud ja nagu teda parandatud. Seal on märkused integraaltekst. No vot, mina ka ei tea, ausalt öeldes, mida see tähendab, see on pandud Lauri Leesi poolt. Aga kui me selle kordustrükiettevalmistuse kallal töötasime, siis oli meil kasutada tähendab mitu venekeelset allikat ja, ja kuigi nad viitasid ühele väljaandele langenud nad ühte ja sellepärast on selles uues väljaandes ka niimoodi näidatud see, kust mööda alguses olime tõlkinud ajakiri Moskva ära ja on näidatud need kaks väljaannet, mille alusel noh, meie siis neid korrektiive sisse viisime ja mille alusel toimetatud selgub, et sellist aktsepteeritud või kanoonilisi tekste ei olegi vene keeles olemas veel sellest raamatust ja sellepärast nähtavast etu integraal, need on mitmest nagu kokku võetud, sellepärast nähtavasti on sinna peale Lauri Leesi pannud selle integraalteksti. Tulid veini autoreid on üsna palju, keda te olete tõlkinud väga huvitavaid, nagu Grigori baklawanuksin näiteks. Mihhail Russin. Aleksander kelman, tema näidendit. Neid on ka Eestis mängitud. Kas need on teie tõlkes mängitud, meie, allakirjutanud? Tagasiside, jah, need on, need on minu tõlkest. Tema esimene näidend, mis nii laineid lõi, oli ju preemia. See oli Reiljani tõlkes, see oli Draamateatris, see oli ka Draamateatris ja see, meie, allakirjutanud ilmus, ilmus gara Loomingu raamatu, kus vaja täita seda vene kirjanduse auku, mida, mida siis hoolega nõudki, et vene kirjandust palju oleks. Aga need olid tõlgitud ja teatrist teatri jaoks. Aga nüüd me jõuame veel ühe peenikese autori juurde, see on Aleksandr sinoogias katas troika ja, ja see ilmus veel viimastel aegadel, kui me kuulusime Nõukogude Liitu, eks ole, see oli 91. aasta alguses ja. Kuigi jah, juba juba oli mõeldav, et niisugune asi eesti keeles siiski ilmub sest täiesti haruldane Rinovja ise oli, nagu siis öeldi, läänes muidugi olid ka tema asjad kõik ilmunud seal kus ta ennast kuulge, minu arust ei vasta kuskil Saksamaal ja kes praegu oskab öelda, kus on juba viis aastat möödas ja noh, ma olen mõningaid teisi asju ka vene keeles lugenud. Aga millegipärast jääb mulle mulje, et need teised asjad on kuidagi nagu selle katastroofiga. Lahjendused, et ta on kõige kontsentreeritumalt selle selle asja ära kirjutanud just selles raamatus võtnud, võtnud kokku kõik kõik oma arvamused ja utreerunud, muidugi see on selge. Iraanil kajumbutreerimine, no et kuulaja saaks aru sellest satiiri olemusest, ma mõtlen, see kuuleme siis ei ole seda lugenud. Näiteks võib tuletada meelde seda suslikovi unenägu, et Gorbatšov on maha võetud ja miks ta on maha võetud sellepärast et avas läände liiga kitsa ukse. Tankid ei mahtunud uksest läbi, raketid jäid kinni. See on juba nii hästi öeldud, et koos tankidega läände minna. Ja, või siis nõupidamine seal KGB-s, kus siis üks tegelane parodeerib seda Puškini läkitustega Bristidele. Usu, sõber, kaob kord ime, kole aeg, mis süütut glasnastiks taas kirja paned, meie süütud nimed siis julgeolek koos Besopastmastist ja te olete tõlkinud seda koos ja diivaniga. Ei nojah, ta on minu sugulane ja, ja tema oli see mees, kes selle raamatu Saksamaalt kaasa tõi. Jällegi nagu pulgaakko juures oli, oli, miks kaks inimest tõlkisid, et see ka kiiresti saaks, sinovjovis oli seesama printsiip, et ta kiiremini valmis saaks. Õigel ajal õigel ajal. Jah, et ta ei jääks hiljaks ja aeg oli ju selline, et kuhu ta nüüd täpselt keerab. Või ei olnud sugugi nii kindel ja sügisel oli juba Eesti vabariigi teised probleemid, olid juba teised probleemid ja jää. Selle jutu kokkuvõtteks. Ma küsin, et mis te arvate, kuivõrd nüüd praegu on meie lugeja informeeritud sellest, mis Venemaal kirjanduselus toimub? No ega ei ole küll. Lugeja ilmselt ei ole üldse enam informeeritud, sest meil venekeelseid tõlkeid ilmub ju. Kaasaegsest vene kirjanduse stiil mõjub vist peaaegu mitte midagi, ma ei, ma ei, mul ei tule praegu mitte midagi meelde nimetada. Kui huvitav oleks lugeda, mida nad praegu kirjutavad praegusest elust, eks ole? Kindlasti. See oleks aga muidugi omal ajal oli ju nii lihtne. Igal pool oli, oli nii-öelda varnast võtta need niinimetatud paksud ajakirjad, milles kogu kirjandus põhiliselt ära ilmus. Uus kirjandus nüüd on ju needki nii nii raskelt kättesaadavad. Need, inimesed, kes omal ajal tähelepanekud jälgisid vene kirjandust. Ei, ei, vist ei suuda seda enam ka teha. Ma ei ole tõesti nüüd praegu ka näinud, läinud meie rahvusraamatukokku, et millised ajakirjad Venemaal neist veel üldse ilmuvad. Ja millised meil siia jõuavad. Kunagi tuleb aeg, kus hakatakse jälle huvi tundma ja ja sellega tegelema. Aga teie olete nüüd selja pööranud vene kirjandusele ja tõlkinud ära hoopis inglise keelest. Teosed päeva riismed, palun, ütelge ise nüüd see autor, kes on jaapanlane. Jah, Kansuva, aga nüüd ma ei teagi, kaltsuissi, Uuruga iski, kuuluveefiguura, seda ma isegi täpselt ei oska. Seda jah, ma küsisin meie jaapanlastelt, need on ju noh, kaks on ju olemas, üks on Sisaski, teine on, on Rein raud ja nad kippusid mulle kumbki isemoodi hääldama. Ja aga see nüüd jaapanlane, kes elab Inglismaal ja kirjutab inglise keeles, vaat mina ei ole mitte vene kirjandusele selga pööranud, olen, no inglisekeelse kirjanduse pole pööranud, ütleme parem nii. See on ilusam. Ja see on teil tõlgitud koos tütre. Koos tütrega ja koos tütre Liisiga, kes minu inglise keel on olude ja aegade ja olustiku sunnil, nagu oleks jäänud üsna kehvaks. On kogu aeg olnud vajadust tegeleda olnud vene keelega. Aga temal on inglise keel hästi käes, sellepärast olemegi kahekesi teinud. Härra keelt peab ikka oskama, millest sa tõlgid? Ja küllap see koostöö on viljakas, noh, on küll, ma ei tea, minul see lugu päris päris meeldib mulle isegi eesti keeles meerib ausalt öeldes. Ei huvita. Ja ülemteenri. Lapsed ja siiski lapse tagasi vaata ikka sellesse Inglise ühiskonda kahe sõja vahelisel ajal. Võib-olla mulle ka selle selle autori stiil niimoodi sobis. Ja ma olen teda lugenud ka ka vene keeles ilmus linast Anneliteratuuraska vene keeles, seal on see kuidagi madalaks tehtud stiil, sest see ülemteener kuigi ta ei kuulu aadlike hulka, on siiski ka aristokraat. Ja see väljendub tema kõnentsee, väljendub temaga tema kõnes mõtetes ka mõttetu. Jah, ja aga see raamat ongi ju praktiliselt tema, tema kõne, tema mälestused. Sisemonoloog monoloog ja ja tehke, mis te jätkate, nagu ma olen aru saanud. Ei ole midagi teha. Kunagi teie saates ütles Henno rajanud, et see tõlkimine niux nii tüütu asetama seda hea meelega üldse ei teeks. Ma ei tea, kas te ise mäletad seal häda, see oli väga ammu. Mina pean ütlema, et tõlkimine on kuidagi omamoodi niisugune krooniline haigus. Kui sa oled hakanud tegema, kui sa oled tundnud sellest tööst rõõmu siis tekib niisugune niisugune moment, et kui sul midagi tõlkida ei ole, et käed hakkavad sügelema, tahaks nagu nagu midagi teha. Ma arvan, et see haigus on Kaina Räändil üllam, nii palju huvitavaid asju ilmunud. Küllap tal ikka tegelikult on ka. No mis teha, ma ei ole inimene, kes väljendaks ennast ise kirjutades ise luues. Ma tahan siis nii-öelda seda ennast väljendada ja teoks teha sellega, et ma teiste inimeste loomingut pole interpreteerimine, aga leian neile selle eestikeelse vormiavast.