Praegu kõlab Valter Ojakääru vanad tuttavad on igati paslik, meie saate sissejuhatuseks venda Tammann akordionil ka sina peal olnud juba ligemale 50 aastat ja publik teab enda tammunitama 40 aastat. Öeldakse, et iga asi, mis liigub, see kulub ja tänapäeval on paljudel elualadel probleemiks tagavaraosad, kuidas akordionimängijal olla. Kui on hea, kurutan, siis rid osi on vaja vähe. Mida parema kurda, seda pikemalt ta peab. Kestab pikemalt, aga osad kõige enam kuluvad, kõige, kõige rohkem kulub lõõts, sest ta lihtsalt hõõrub ealiselt vastu vastu pintsakud, nii et head kroomnahka läheb, head kroom, nahk ja kust seda saab? No seda ma ei oskagi öelda, sest mina oma akordionit viimast akordionit ei ole üldse remont seal 20 aastat. Eks see sõltub ka sellest, kuidas teda hoida ja ja kuidas mängida isegi, sest tavaliselt vahel Me näeme õudsalt vanu pille ja mis on, mis on väga kehvas kehvas olukorras, aga see on ikka mängija viga ka, mitte ainult et pilv alaneb. Kui teda väga ettevaatlikult hoida, siis ta siis ta on ikka terve ja mängib minu arvates küll väga kaua. Tead, pilli tuleb hoida nagu ühte head daami. Kindlasti. Mida see jäähoidmine tähendab? No üks asi on, teda ei tohi väga rappa räpakalt lõhkuda, tõmmata ja nagu ütleks, käristada. Sest. Ta võib jalast ära minna, lõpuks, aga kui teda mängida ilusa tooniga ja mõtlen alati ettevaatlikud, siis ta siis ta kestab kaua. Ja kui kontsertesinemine või mäng on läbi. Heino, siis midagi erilist ei ole, sest ma tean, et pupillid kuivatatud, kuivatatakse ja, ja puhastatakse, aga akordionid midagi erilist ei tehta. Mina olen muidugi pannud teda alati Tehme riide sisse ja võtnud rihmad lahti, ta ei saakski kriimustada muud midagi, kuidas ta tajub temperatuuri, mud, temperatuuri muutus, Palvastada see orjaalse külm ega soe eriti talvel minna sisse, siis, siis ta vajab ikka eelsoojendust. Ta hakkab, lihtsalt keerad, hakkavad, nagu öeldakse, plärisema ei tule enam õiget tooni külmaga. Kui need juhtuvad, pilin midagi katki läheb, saad sa ise kõik remonditööd ära tehtud. Kas kõike saab, aga põhiliselt Modenno elatise? Kõiki, mis annab teha? Kui palju vähe pilli sissemängimine aega võib võtta? Ma tavaliselt on niimoodi, et paari aasta jooksul ta läheb kõige paremaks haruldane nagu kinni. Ja siis aasta-poolteist kaks, siis on juba kõige parema tundega saab mängida. Ants ühe hea superfirma piljest võimalik. Hea auto saada või vastupidi. On vist küll jah. Vist küll. Praegu sind aga kui vaadata üks hea pill maksab umbes meie rahas nüüd 60000 Eesti krooni. Heabil sellest saab vist autoga mingisuguse. Miks nii ei ma 13 aastaselt ei saanudki pill ja ka kolmeteistaastaselt ma hakkasin esimest korda mängima. Ja võiks öelda, et ma hakkasin mängima juhuslikult. Sellepärast, et ega ma eriti ei tarvitsenud seda ja ja noh, kodus mängitud. Aga see tekkis lihtsalt ühest juhusest. Isa sünnipäev oli veebruaris ja siis tulid tuttavad pärnumängijaga evad soovik oli nimi ja see pill jäi kaheks nädalaks meile koju, see oli niisugune veebruaril tormide ilmneda, nad ei võtnud seda kaasa. Ja siis ma hakkasingi proovima. Ja mäletan neid kahte lugu, isegi mida ma püüdsin mängida sõrmega exceli sondi või sa tead, seda ei ole ja siis üks oli, see valss oli see oja ääres. Kas Sanybajalise foks ja lakk käinud alla seal täpselt ja see oli eelmiste selle esimene ja esimene Pala? Seal neid aru saanud, need sadu ja tuhandeid. Milline esimene ansambel? Milleks esimene ansambel oli kütit ja seal oli see huvitav koosseisuga, seal oli kaks klarnetit, akordion ja basskitarr ja klarnetit mängisid Alfred Sikk, Aleksander Rjabov. Päris pikalt oli, seal oli üks straadi kava pealkirjaga seitse paremale ja me mängisime palju ja saatsime saatsime seal lauljaid. Seal olid Georg Ots, siis Tamara käppa esines selles kavas ja siis teistel kontsertidel oli veel Viktor Gurjev Lauris ja Silvia Urb ja, ja ma ei tea, ma kõiki ei mäleta. Kes sellega kokku selle pani kokku, Emil Laansoo. Temalikese pea. Ja ja siis oli veel 55. aastal oli, oli Tallinna televisioonistuudio nimetati seda, oli proovisaated ja siis me esineme. Esimeses proovi saad, ma mäletan, et see oli raadio, teisest stuudiost pandi selja taha siin sinine riie ja see mängis seal riides. Nii et sina oled meie televisiooni sünni juures olnud. No istusime akordionil, Listoime. Aga niisugune, esimene, suurem läbi murre oli metronoomiga ja esinemised Moskva festivalil ja see oli 57. aastal. Metronoom oli selline ansambel, kus kust välja kuulasid kõik muusikud pärast selliseks det põhiliselt kare mängis bassi, loopoli kitarr. Siis Aleksander Rjabov, klarnet Kalju teras, magi vibrofon. Ja. Ja Heli Lääts, Kalmer Tennosaar, orjaamelistid ja noored noored laulusolistid olid siis. Ja me saime seal hõbemedali. See oli niisugune konkurss. Ja ma mäletan, sel ajal tuli välja Družba ansambel ja otsaitsmest kulla, sellel. 50.-te aastate lõpus maisiseni esinesin ka juba suure raadio estraadiorkestri saatel mängisin soolused Mer kuuluv juhatusel. Ja mul on isegi meeles üks kontsert, kui ma esimest korda mängisin kontsertsaalis. Orkestri ees püsti ja mani närveerisin, mul põlv ei seisnud. Tahtsin hoida sirgel, aga ta oleks kogu aeg niimoodi nõksuga ETV poole võbises teiste sõnadega. Kas neil on jalad sirget, kui laval esineda? Küllap kogu aeg, ainult aastate algul tegid sa laine ansambliga kaasa. Ja 61. aastal oli meil üks pikk reis, esimese laine koosseisuga. Olime kaks kuud. Juuli august olime Kaug-Idas. Ilus loodus ja odav kalamari. Ja sel alal tõesti odav. Ma mäletan just, et saime kogu aeg Sailad, mis oli ainult 40 kopikat 42 kopikat karp. Ja poolika eest sai oma kolm-neli kilo head lähe marjaks ära. Või selle küll. Sul on kaks pat sellest teisest südame peal, aga see, mis nüüd aegunud? No see oli ainult minu pat, aga me olime kolmekesi, elasime Blagoveeessenski hotellis seal Amuuri ääres, Hiina piiri vastast. Ja kingiti kusagil kaeva kaevanduses üks selline kaevurilamp. Akumulaator, iga küljepealne lakkamaator. Aga selleks meil hotellis ümber Ape voolas välja. Ja hommikuks oli muidugi hotelli suure vaibal must auk, Pesubovi suurune. Aga sel päeval me pidime ära sõitma ja muidugi sõitsime mõned päevad, Me olime Chittaasia, pidime uuesti lendama sinna Vladivostoki. Aga vahepeal meie lennuk. Ja kes selle vahevaatamine jäi seal pidama. Äike, tulija lõbus pandimi tööga või viidi samas hotelli meid. Ja siis me arvasime, et nad avastavad, aga ikka tuli, läksime vaikselt ära. Mõtle selle peale, mis oleks saanud siis, kui saate, oleksite kingadesse ajud ja või oleks akordioni sisse läinud. Kolmanda aasta lõpus tegime sellised riiu omapärase tuuba. Akordionitrumm ja trummi mängis Riho Joonase ja samal ajal oli ka hea flöödimängija. Tuubamängija oli Soomegi Modorist omapära on selles mõttes, et enne polnud olnud lihtsalt tuubaga sellist ansamblit ja me ise nimetasime teda jämedalt pumpscapelliks. Mängisime nisust, rahvalikku muusikat. Ja muidugi selle ansambliga tegime palju kontsert koos ramm esimese kvartetiga kui aastaid ja saatsime ja salvestasime neid. Ja paljusid sõita. Sellel riiuga käisime Rootsis ja Saksamaal ja Prantsusmaal ja Jugoslaavias ja veel mõned muud peale kõrge professionaalsuse oli, trio on veel üks hea omadus. Teil oli väikene huumori Meelva huumorisoon paljudes balanes. Natuke oli jah. Ja siis me tegime estraadikavu Liia Laatsi ja Tõnu haavaga mitmeid. Ja reisisime nii mitu aastat. Oled sa ise ka mõnesse estraadikavas esinenud näitleja? Näitleja ma ei ole olnud, aga mingeid riietusi me oleme kandnud küll laval ja mis on selle teemaga koos olnud? Teksti ei ole, mida nad ütleme natukene õige natukene. Kumb raskem, näiteks pilli mängimine või teksti loomulikult tekst. Ja seal lood kergesti meelde või pealt kõvasti vaeva nägema jäid hästi viimasel ajal mitte nii hästi enam. Aga noh, viimasel ajal lihtsalt praktika suuria võit noodist mängida. No omal ajal medronoomis, kui te mängisite džässmuusikat, siis said ka natukene improviseerida, aga ega sulle vist improviseerimine väga nii südamelähedane seal armastad, kindlat faktuuri nagu noh, see ei ole minu ala olnud, ei ole. Ma olen nautimine noodist mängida, noodist mängida ja. Tean, mida täpselt selles kohas juba ma ei ole. Eriti impriseeri jõulud. On akordionil ka selliseid palu kirjutatud, mida peetaks nagu etaloniks, et kui selle loo ära mängid, siis võid öelda, et sa oled akordioni kõik saavutanud. Ma arvan, et sellist pala otse ei ole. Aga see pole võib-olla rohkem sellise harrastusmängijate juures. Vanasti oli niimoodi, kui sa oskad, oskad mängida vanu sõpru, siis sa oled tehtud poiss, eks ole. Aga noh, vanad sõbrad ei ole veel mingisugune mingisugune raskevalaja lõpuks. Aga lihtsalt olid popuraalsed paraad. Näiteks näiteks vanasti mina mängisin ühte pala, mida ma kirjutasin lindilt maha, see oli kui me mängisime, esimesed riiuga tuli, esialgne pealkiri oli ööliblikas. Ja selleks pärast väga populaarseks mängijate hulgas ma tean, et kõikide mängijate vihikus oli siuke sama pala, tegelikult see ööliblikas Maristasin selle ööliblikas, kuna ma pealegi ei teadnud ja sai lindilt maha kirjutatud, ma ei teagi, kuskohast seda mängiti. Pärast see pealkiri isegi muutu muutus ja pandi. Viimastel aastatel oled sa esinenud nagu vähem, põhiosa sinu ajast võtab meid ära õpetaja tööotsa koolis. Kool on võtnud kogu aeg aega, sest ma olen ju juba 56.-st aastast peale olnud õpetaja, nii et võiks öelda, et mängimine on nagu huviala. Põhiline, loonud pidev pidev õpetamine. Toona oli siiski õpilastel palju kergem, seal olid sageli pikkadel kontsertturnee ter ja neil oli vaba aega käes vaiksem ja täpselt nii, et paljud võib-olla sooviksid, et selle hakkaksid esinema. No ma ikka esimene, aga mitte nii palju. Mul on olnud pidevalt kaks, kaks ansamblit, noh, kunagi oli tööjõureservide ja läks edasi Kreuksi palee ja nüüd ta on Eesti noortemaja. Ma olen seal olnud ka juba. Õpetajate maja juures, kus mängivad Tallinna akordioniõpetajad kõik daamid ja see on ka huvitav ansambel, no ma saan sind kui ainukest meesterahvast hoitakse väga ennast ise väga väga. Sa oled seotud ka oma sünnilinna Pärnuga. Ja neljas töökoht on mul praegu Tarlus humanitaargümnaasiumis. Ma olen seal selline konsultant, õpetaja, kes kaks korda kuus teeb tonni seal kolme õpilasega. Kuidas sa jaksad, niipalju kui pikad päevad on teda? Tööpäevad on ikka küllalt pikad, aga Pärnus ma pean niikuinii käima, sest mul on ema seal olen juba madalaks. Ja siis siis seoses sellega ma teen seal natuke tööd ka. Kas see tasu sealt korra bensiinikulu? Ei, ma ei käi seal bensiiniga, lammas nüüd rongiga. Kuna rong sõidab just täpselt. Uus jaam on Pärnus, sõidab täpselt minu tänava otsa, ma olen sealt kolm minutit koju. Ei ole, on selle akordion kindlustatud. Ei ole kindlust kindlustatud ja sel suvel mul oligi selline asi, et juulis korterivargad murdsid sisse. Ja ma olin ise samal ajal Pärnus. Ja kui ma sõitsin Tallinnas ja ma mõtlesin, et mul enam akordioni ei ole, aga õnneks nad ei võtnud seda akordioni võtsid kõik, muu, muusikaga sõitsid massiliselt samuti videosid. Ja muidugi mõnest käsitsi, siis on väga kahju, näiteks mul oli üks kasid, kus mu tütar laulis, kaheaastased, seal peame, tegime kodus veel siis televõtte akordionisaatena kõik viisi täna. Sinu jaoks unikaalne. Parandus oli küll, muidugi tütar mängib, pilli, ei mängi. Ta on praegu Pedagoogikaülikooli viimasel kursusel. Ja ongi kõik, sest ma olen juba ise 13 aastat lesk. Aga laps kuulab heal meelel, kui ta pilli mängib. Ka ei tea, kas ta kuulamegi, küllap ta kuulab. Rohkem ta võib-olla mängib siiski oma poplinte. Nii et näitlejad on näide noh, mingil moel erinevad mingil moel ühised. Millist muusikat sina kuulad ise, kui sa niimoodi oled tööst väsinud ja tahad lõõgastuda? No mina kuulen tõsist muusikat ja ma kuulan niisuguseid maailmakuulsaid lauljaid ja sellist muusikat keda näiteks Pavarotti, Carreras ja ja ja veel teisi. Siis mulle need hästi mõjuvad. Aga oma kolleegidest, keda enam hindad? Kolleegidest endalt palju ja muidugi aastate jooksul palju kuulnud. Ja niikuinii ei oskagi öelda, et keda sa täpselt hindad. Kõikidel on midagi head, peab kõiki kuulama, ja kui nad ikka head mängijad on, siis on kõigil mingi hea joon. Kui sa akordionimuusikat kuulad, kas sa Jagata niimoodi tehniliseks ja emotsionaalseks osaks saatsid tervikuna kuulata. See on aja jooksul muidugi muutunud see mulje, sest ma arvan, et kõige suurem mulje jääb, justkui sa oled laste noor. Sest ma mäletan, näiteks, kui ma olin kümneaastane, siis oli. Ma käisin isa-emaga ühes pulmas, kus mängisid kaks akordioni. Ja mulle jättis kohutava hea mulje, et kui ilusti mängitakse ja siis mul tekkis nagu tunne, et tahaks ise ka mängida. Aga silma peal ei hakka, ei mänginud veel sellealase mulje, kõige rohkem suurem, aga nüüd nüüd on mulje teistmoodi, siis nüüd ma kuulen juba niimoodi. Aga kohe kuulama kriitilised, eks ole, kui sa oled pedagoog pikka aega olnud, siis kuuledki, kas see toon on ilus ja kas, kas see üldse lõõtsakäsitlus on niimoodi? Noh, see heli ettekujutus on teistsugune. Aga selle duo, oled sa neid realiseerinud koostöös Soome tuntud hakatanisti, väike ahve naisega? See oli kuuekümnendatel aastatel, kui me tegime esimesi lindistusi ja ja mängisime Soome raadiost paar saadet tuua tema siis Veiko tuli siia, tegime siin saateid. Ja see oli huvitav periood. Kui sina viiekümnendatel alustasid siis huvitaval kombel said toona niisugune ainuke arvestatav akordionimängija, aga neid on meie vabariigis. Ja palju noori peale tulnud ja, ja tulemusel. On küll jah, ja eks nad on tulnud kõik meie otsa koolist. Ja muidugi muidugi selliseid väga häid mängijaid tuleb suhteliselt harva, ikkagi tuleb niimoodi 10 15, isegi kahekümneaastase vahega. No siin võiks nimetada. Ma võtan praegu oma õpilase, eks ole, need on mitmeid päris päris häid, üks esimesi paremaid mul oli Jaan Sommer, kes on praegu mu minu kolleeg otsa koolis. Ja Reet torming. Kes keda kõik teavad. Ja vahepeal on olnud veel Tiina rada, oli lõppedes Vilniuse konservatooriumi akordioni ja praegu on meilgi otsa koolis mõne tunniga. Raivo Tafenau. Aga mis mitte, päris noorte põlvkonna. Siis otsa koolist on tulnud. Jaan sonariõpilastena tulid praegu kaks, kaks, mõtlesin tippu. Poolteist aastat tagasi tuli Jaak lutsoja ja nüüd sel kevadel Allan Jakopi. Väga andekad noored mängijad. Ja kui nüüd tagasi mõelda, Sammer on olnud sinu õpilane, siis on kaudselt ka sinu käsi samm-sammult jahe. Meie saate sissejuhatuseks kõlas Valter Ojakääru pala vanad tuttavad. Ja kui ma ei eksi, see lugu pärineb ühelt võistluskontserdilt ja need kontserdid mäletatavasti pani käima kadunud Arne Oit ja suli 59. aastal see võistluskontsert, kus vanad tuttavad säutselt instrumentaalpaladest esikoha 59. aasta jaanuarikuus. Paljud heliloojad kirjutasid spetsiaalselt selle luust ja pärast vanu tuttavaid tulid paljudel akordide plaat Eesti autori sulest ja kirjutas Naissoo. Kes kirjutas, kaks palav, alati akordion ja Erika valss olid suure estraadiorkestri saatel, ise sa ei ole kirjutanud, mõnda talle ei ole, siis ei ole sellest eesteled puhast ainult seadnud. Olen sind alati ainult naerul näoga, ütle nüüd, kumb salekas lüüriline optimist või optimistlik löörik. No nüüd viimasel ajal ma oskan nagu mängumaneer analüüsida, siis ma arvan, et ma olen lüürilise kallakuga. Nii et sellised meloodilisemad ja, ja, ja südamlikumad lood istuvad, seal elab ja meeldivadki rohkem. Mida akordionimängijale soovitakse, sõrmed vilje? No võib ka nii öelda. Nii et ärgu möödugu ühtegi päeva ilma pildita. See oleks muidugi kõige parem variant, kui see nii oleks, aga tavaliselt ei ole aega ja pillimängupaus jääb küllalt pikaks, vahel. Aga ma usun, et see nooruses kogetu ja õpitu see kiht nii paks, nii et vana rasva peal veel võib julgelt edasi elada. Võib küll, kui valida vastav reportaalia ja tead, kuidas sa mängid seda siis täiesti võib.