Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen Indrek Grigor. Valmistades ette eelmise aasta viimast kunstiministeeriumi saadet, kus rääkisin Nikolai koormašovi näitusega KUMUs kaasnenud kataloogist. Leidsin end Kädi talvoja ja Boriss Bernsteini artikli kõrval keskendumas ka kumu kunstimuuseumi direktori Anu Liivaku eessõnale. Sealjuures pidin tunnistama, et see ei olnud esimene kord, kui liivaku eessõna, mis esmapilgul tundub institutsionaalse formaalsusena osutub lähemal lugemisel vägagi sisuliseks. Eelmine süvenenud kumu kataloogilugemine, mida teenelisem raadiokuulaja isegi mäletada võib, oli El naerad Haider koostatud Tõnis Vindi näituse kataloog. Selles kontekstis sai välja käidud veksel pühendada liivaku ees sõnadele eraldi saade. Ning nii üllatav kui see ka mulle enesele ei tundu asubki käesolev saade seda lubadust täitma. Saate ajendiks on niisiis just Anu Liivaku kirjutatud eessõnad, kuhu raamatuile, mis ma usun, on mulle silma jäänud ennekõike seetõttu, et kumu on kirjastanud märkimisväärse koguse raamatuid mille olulisust Eesti kunstiajaloo kontekstis tõestab pas või nii lihtne asjaolu, nagu nende suht hulk Tartu Ülikooli raamatukogu kunstiajalooraamatute avariiulil julgemata spekuleerida konkreetsete numbritega. Piirduksin iseloomustusega silmatorkav. Ajendi kõrval on aga sisuliseks eesmärgiks lisaks tunnustuse avaldamisele küsimus ka eessõna sisulise funktsiooni järele üldisemalt. Milline on eessõna ülesanne ja kuidas ta seda täidab ning materjali piiramine sealjuures kumu poolt välja antud liivaku eessõnadega raamatutele aitab anda muidu potentsiaalsed piiritule materjalile hoomatava kuju millest nii põgusa kaardistuse jaoks, nagu seda käesolev eetriaeg lubab, ehk piisab. Eesti kunstimuuseumile alluval KuMul ei ole oma fikseeritud raamatukujundust mis ei soodusta institutsionaalse kirjastamise juures ootuspärast kaubamärgi väljatöötamist. Vaadake poes või oma kodusel raamaturiiulil näiteks Tallinna Ülikooli kirjastuse ühtlaselt kujundatud raamatuid või kasvõi Loomingu Raamatukogu sarja, mis on küll variatsioonidega, kuid siiski stabiilse formaadina üsna mitu kujundajat otseses mõttes üle elanud. Siinjuures tuleb möönda, et Eesti kunstimuuseumi toimetised ehk ennekõike konverentside ettekannete tekstikogumikud on ühtlase kujundusega. Fikseeritud kujundus, formaadi puudumine tagab kumule näituste trükiste väljaandmisel suure paindlikkuse mis on lisaks kõigele ilmselt ka seotud rahastusküsimustega. Nii näiteks on geomeetriline inimene äravahetamiseni sarnane Nikolai koormašovi kataloogiga formaadilt kui kujunduselt ja seda sõltumata erinevatest kujundajatest. Ent kui geomeetriline inimene on läbivalt värviline, siis kolmašovi albumis on tekstide osa mustvalge kuid samas kolmkeelne. Niisiis ühendabki suurel määral varieeruva kujundusega kumu väljaandeid vaid asjaolu, et neil on direktori eessõna. See esmapilgul puhta formaalsusena mõju detail on aga üllatavalt kõnekas väga mitmel tasandil. Saatetekst ehk eessõna on üldjuhul lühivorm, mille eesmärgiks on avada raamatu saamise lugu ja anda raamatukesksest ideest kokkuvõtlik ülevaade kuhu raamatute puhul on sellest formaadist kujundatud institutsionaalne kohustus. Nii nagu norm näeb ette, et direktor peab võtmesõna muuseumi näituse avamisel nii peata ka kirjutama eessõna publikatsioonile. See muudab liivaku Eeessevad väga formaalseteks. Tekst algab tavaliselt pöördumisega, milles Liivak ütleb, et tal on hea meel, suur rõõm, ainukordne võimalus ja nii edasi kumu kunstimuuseumi nimel pakkuda külastajaile harukordset võimalust millest osasaamist oskavad eriti rahvusvaheliste koostööprojektide puhul eesti näituse külastajad väga kõrgelt hinnata. See pateetiline sissejuhatus iseloomustab ennekõike katalooge, mis saadavad kumu koostööprojekte teiste institutsioonidega kui mu enese korraldatud näituseid saatvad trükised algavad mõnevõrra teisiti. Tsiteerin näitusi üksi linnas esitab Jüri Palmi ja Ludmilla Siimu linnateemalist loomingut. Tallinna 15. graafikatriennaali põhinäitus. Armastuse, mitte raha pärast on uudne ja mastaapne väljakutse nii projekti algatajaile, kumu kunstimuuseumile kui ka publikule. Kumu kunstimuuseumi viiendal korrusel asuva kaasaegse kunstigalerii 2010. aasta näituseprogrammi üks suuremaid rahvusvahelisi projekte on näitus, räägime rahvuslusest ideoloogia ja identiteedi vahel. Tsitaadi lõpp. Kuid liivak teeb trükistel vahet ka selles valguses, kas tegemist on lihtsalt näitust saatva väljaandega või iseseisvat uurimus väärtust omav artiklikogumikuga. Nii näiteks algab Tõnis Vindi näitust saatnud raamat võrdlemisi sarnaselt äsja viidatud kataloogidega ent toob siis ootamatult sisse-väljaande enese kui näitusega kaasneva, ent iseseisvat väärtust omava publikatsiooni. Tsiteerin. Projekt Tõnis Vint ja tema esteetiline universum ühendab kumu kunstimuuseumi näitust ja sellega samaaegselt ilmuvat raamatut. Viimase ülesanne on puudutada läbi kolme autori artikli laiemat probleemide ringi, kui seda võimaldab näituse formaat ning pakkuda ka suuremat visuaalsete materjalide valikut. Tsitaadi lõpp. Või näiteks tsiteerin käesolev raamat, geomeetriline inimene, eesti kunstnikud, rühm ja 1920.-te kuni 1930.-te aastate kunsti uuendus ja Liis pihlapuu kureeritud sama nime kandev näitus on ajendatud pürgimusest heita värske ja senisest avaram pilk ainsale avangard sele kunstiliikumisele 20 sajandi esimese poole eesti kunstis. Tsitaadi lõpp. Kui eessõnade algus varieerub vastavalt trügise iseloomule, siis on üks detail, mis püsib muutumatuna absoluutselt kõigis liivaku eessõnades. Tsiteerin kumu kunstimuuseumi nimel, tahaksin tänada tsitaadi lõpp. See on liivaku eessõnade kõige stabiilsem osa. Väikeseid variatsioone sõnastuses esineb, ent üldiselt ei erine see rubriik oluliselt isegi kohalike ja rahvusvaheliste projektide puhul. Loomulikult esineb igas reeglis erandeid, mis reeglit kinnitavad. Näiteks paiknevad read kumu kunstimuuseumi nimel. Avaldan tänu ja tunnustust Tõnis Saadoja koostatud Urmas pommipuunäitust saatnud Tartu puhul hoopis eessõna alguses. Kuid teksti viimane lõik lihtsalt jätkab sealt, kus sissejuhatus pooleli jäid. Tsiteerin ühtlasi tänane Eesti Kultuurkapitali raamatu kujundajat ja nii edasi. Tsitaadi lõpp. Eranditest kummalisem on Kormašovi kataloog, kus sissejuhatus ei alga mitte kohustusliku pöördumisega vaataja ja lugeja poole ja trükise eksistentsi põhjendamisega vaid asub kohe autorit tutvustama. Tsiteerin Nikolai Gorbatšov oli üks niinimetatud 60.-te põlvkonna juhtfiguure tsitaadi lõpp. Kuid kohustuslik avang ei jää mitte ära, vaid on muutumatul kujul nihkunud järgmisesse lõiku. Tsiteerin nii kumu, kunstimuuseumi näitus kui käesolev raamat on inspireeritud soovist tuua vaatajate ette ja nii edasi. Tsitaadi lõpp. Paratamatult tekib küsimus, miks seda formaalsust vaja on. Näiteks näituse Nõukogude naine eesti kunstis. Kataloogi ei ole direktori Essena tõsiasi, mida ma paraku kuidagi põhjendada ei oska vaid ainult kuraatorite sissejuhatus. Kuratoorse ja institutsionaalse avangu peamine vahe näib olevat ennekõike järgneva raamatu sisu tutvustamisele pühendatud teksti maht, mitte aga sisu. Kuigi Kädi talvoja ja Katrin Kivi lõpetatud sissejuhatusel Nõukogude naisele puudub pidulik avang ja kohustuslikud tänusõnad teksti lõpus, on see näiteks Tartu kunstimuuseumi kuraatorite kirjutatud eessõnadega väljaannetes reeglina olemas. Niisiis tunduvadki liivaku eessõnad esmapilgul puhta formaalsusena. Ent julgeksin siiski väita, lähemal lugemisel on neil siiski ka sisuline ülesanne. Kuraatorite kirjutatud eessõnad on kantud eesmärgist kaardistada võimalikult lühikeses vormis sissejuhatusele järgnev artikli sisulised seisukohad. Nii omandavad kuraatorite sissejuhatused manifest, statiiv see iseloomu ega neutraalset distantsi iseendast, mis iseloomustab liivaku lühikesi kokkuvõtteid. Toon näitena ühe lause kivima ja Taivo ja sissejuhatusest nende kureeritud nõukogude naise näituse kataloogile. Tsiteerin. Tihti kerkib kunstiajaloolise näituse puhul üles küsimus, milline on nende kujutiste suhe ühelt poolt ideoloogia ning teisalt tegelikkusega. Tsitaadi lõpp. Ilmselt mitte parima võrdlusena toon siia kõrvale lause liivaku jest sõnast Urmas ploomipuunäitust saatnud raamatule. Tsiteerin. Esmajoones huvitab teda seal Tõnis saadujad ploomipuumaalide esemelise maailmasuhe fotoga ja selle kaudu omakorda vahekord rahvusvahelise hüperrealismiga, mis ploomipuu ja tema kaaslaste loomingulisi hoiakuid hoolimata olude, visuaalse keskkonna ja tehniliste võimaluste eripärast omalajal paelus ja mõjutas tsitaadi lõpp. Põhiline eripära, mida nende kahe lause puhul tahaksin esile tuua, on distants uurimisobjektist. Liivak, kes refereerib antud juhul saadoja seisukohti, jääb uurimuse keskse küsimuse suhtes alati võõrandatuks. Nagu jutustaja romaanis näeb ja kirjeldada sündmusi kõrvalseisja positsioonilt. Samas kivi, maa ja taipojad peavad paratamatult piirduma oma vahetu kogeja seisukoha väljendamisega. Iseennast on võimalik küll sümboolselt, aga mitte reaalselt kõrvalt vaadata. Liivaku eessõnade sisuliste kommentaaride põhiline omapära on nende lühidus. Vaid paari lausega on kokku võetud albumis sisalduvate artiklite sisuline essents kusjuures kujund paari lausega ei ole liialdus. Selle tõestuseks tsiteerinud Nikolai koormošovi näitust saat valvumi sõnast. Üsna pea läks ta show kaasa 1950.-te aastate lõpu ja 1960.-te aastate alguse uue väljenduslikkuse otsingutega leides valutumaltki kui mitmed põlvkonnakaaslased oma jõuliselt Ekspressiivse laadi, mis oli ehk nüansi võrra lähedase vene nõukogude kunsti uuendusliku suuna kaasaegse stiili otsingutele kui rahvusvahelise modernismiga kontakti otsiv noor eesti kunst tervikuna. Samal ajal, kui modernismi huvi kümnendi keskpaigas Eesti kunstimaastikul jätkuvalt süvenes omandas koormošovi loomingus üha olulisema tähenduse tema sügav kiindumus Vana-Vene ikoonikunsti ja õigeusu vaimsesse pärandisse mille ta oma nüansirikkasse ja ikonograafilisse mitme plaanilisse isiklikku laadi sünteesis. Tsitaadi lõpp. Peab möönma, et Liivaku kaks lauset on terve lõigu pikkused. Ent kaks lauset on kaks lauset. Nii-öelda võte, mida Liivak kasutab, seisneb teksti tihendamises. Info hulk tekstis sõltub tõlgendamisvõimaluste hulgast, mis on otseses sõltuvuses öeldu mitme tähenduslikkusest. Viimast aitab suurendada mõistete ja järelduste kuhjumine. Kordan illustratsiooniks viimaseid sõnu äsja toodud Liivaku tsitaadist. Sügav kiindumus Vana-Vene ikoonikunsti ja õigeusu vaimsesse pärandisse, mille ta oma nüansirikkasse ja ikonograafilisse mitmeplaaniliste isiklikku laadi sünteesis. Tsitaadi lõpp. Kuid mida Liivak siis nende paari lausega ikkagi ütleb? Kõigepealt viidata asjaolule, et koormošovi maalilaad kuuekümnendatel oli paremas kooskõlas nomenklatuurse tellimusega kui Eesti päritolu kunstnikel kes ei otsinud kontakti mitte ida, vaid lääne päritolu tendentsidega. Kuid samal ajal, kui teised autorid liikusid formalismi suunas, muutus Korošovi looming üha sümbolistlikumaks. See liivaku iseloomustus on kooskõlas talvoja ja Bernsteini artikli väidetega Korošovi loomingu kohta mille analüüsile keskendusin pikemalt 2013. aasta 16. detsembril kunstiministeeriumi saates. Ent Liivak joonistab paralleelselt välja ka kunstiajaloo uurimise poliitilised jõujooned, kus lisaks äsja sõnastatud subjektikesksele uurimisele esineb veel teadlikult poliitiline karmi stiili uurimine ehk temaatiline maal kui loosung. Ning kolmas uurimissuund, mis näeb nomenklatuurse vormi ridade vahel keelatud modernismi arendamist. Poliitilistest jõujoontest teadlik olemine ning kõnealuse uurimuse sellel väljal positsioneerimine, hoidudes sealjuures hinnangulisusest tagab kummalisel kombel liivaku Is sõnade funktsionaalsuse. Kasutan iseloomustust kummalisel kombel seetõttu, et sisulistest probleemidest teadlik olemine kuid nende suhtes seisukohavõtust hoidumine hakkab paratamatult silma ning võib esmapilgul muuta Liivaku teksti veelgi formaalsemaks. Tegemist on institutsionaalse väljaande kohustusliku osaga, mis ei saa ometi asuda raamatus sisalduvate tekstide suhtes sisulisi seisukohti võtma. Siinjuures ei ole oma lõpuni kindel, kuivõrd Anu Liivak enesele ise oma tekstide sisulisusest aru annab kuivõrd ikkagi lihtsalt institutsionaalset vormi täidab. Olgu kuidas on, avaldan tunnustust tehtu eest ja tänan väljakutse eest teha esimene samm mind ka laiemalt huvitava formaliseeritud kirjutamisžanrite analüüsimise vallas. Eessõna kui teoreetiline uurimusobjekt on jäänud ja paraku ka jääb tänases saates sisuliselt puudutamata ning Anu Liivaku kirjutatud tekstidel on veel hulgaliselt käsitlemata jäänud iseärasusi mis on ennekõike seotud väljaannete iseloomuga. Kuid saateaeg hakkab paraku lõppema ja tahaksin siiski lisada ka mõned näituse soovitused. Nii nagu saate põhiosa oli kantud varem välja käidud veksli lunastamisest. Nii jätkuka, näituse soovituste rubriik. Nimelt soovitasin kõigil detsembri hakul ise juba riisi ärevuse käes kannatades ennatlikult Riiga sõita, sest seal tõotas olla palju häid näituseid. Nagu hea raadiokuulaja tagasisidest ilmnes, ei jäänud minu järgnev vaikimine Riia näituste aadressil, samas kui olin lubanud soovitusi tuua kuulajaile märkamata. Niisiis pean siinkohal tunnistama oma toonast ennatliku Pormakust armans seltsi hajuvate maastikke, rajad, mis oli eksponeeritud kinnis ning millele viitasin, kui palju lubavale osutus üheks kõigi aegade sisu tühjemaks igavamaks näituseks, mida ma külastanud olen. Ja kuigi Ivar strulle installatsioonid galeriis alma ei valmistanud pettumust, jäinud mulle keele ja kultuuribarjääri tõttu seekord siiski lõpuni kättesaamatuks. Ent head raadiokuulajad seekord saadan teid kõiki kindlal tundel Riiga näituseid vaatama. Äsja lõppenud KUMU helikunstinäituse foonil võiks huvi pakkuda Mardis. Rothi näitus kaks pluss kaks võrdub viis kaasaegse kunsti lätikeskuse kontori galeriis. Martins Rootsis on rahvusvahelises helikunstnike ringkonnas võrdlemisi tuntud autor ent sümptomaatilise märgina helikunsti suletud supp kultuursusest, milles tegin jutuga John Chrysiinitsiga helikunsti küsimusi käsitlevas saates On kaks pluss kaks võrdub viis näol tegemist Rootsis esimese näitusega Lätis. Väljapanek koosneb hulgast erinevate näituste jaoks valminud objektidest, mis kõik ühel või teisel viisil esitavad kunstniku kinnisideed lõputult korduvast mustrist. Kuid vormi ja kujundivaheldus, mida Rootsis korduses näha ja arendada suudab, muudab galerii väikese katusealuse pinna mitme kihiliseks kosmoseks kus inimlik mõõde võtab võimust teoste tehnilise mehaanilisuse üle. Lihtsad kujundid nagu minutite ja tundide hierarhilised järgnevusest vabastatud sümmeetrilisel ajale taandatud kellad või lõputusse sügavusse peegelduv must auk galerii põrandal hakkavad tööle ikoonilise kosmosena kus näitusekülastaja tunneb end kõikehõlmava heli rütmi poolt loodud eksperimentaalse dimensiooni valitsejana. Martins Rootsis ja näitus Läti kaasaegse kunsti keskuse kontori galeriis jääb avatuks 28. veebruarini. Teine näitus, mida soovitada tahaksin, ei tohiks vähemalt Tartu näituse külastajaid külmaks jätta. Nimelt avas 28. jaanuaril Riga Art Speissis oma isikunäituse skulptor Indritis keltsis kelle kahe tagumise otsaga Žiguli pälvis Kirke Kangro kureeritud näituse väljapääsu maastik raames Tartu Kunstimaja ees seistes omajagu tähelepanu. Selle taustal on keeruline öelda, kas Keltšis ei üllata või hoopis ei valmista pettumust jätkates taju ja tegelikkuse absurdset moonutamist. Keskseks kujundiks on seekord analoog televisiooni ajast tuttav signaali vea tõttu keskkohast terava kolmnurgana muunduv kaader. Seda moonutust näeme nagu keltsisele kohane juhtumas nii kummastunud situatsioonini videos kui ka reaalses ruumis näiteks galerii lage toetava posti kujul. Indrek diskeltsise tööd haakuvad oma jutustava sisu klassikaliste materjalide ning vormide ignoreerimise, ent sellegipoolest töömahuka vormistuse kaudu otseselt Eesti nooremate skulptorite praktikatega. Nii julgen tema näitust ka selles kontekstis, kui veel üht võimalikku kihistust soovitada. Juhin tähelepanu, et Riia on Euroopa kultuuripealinn ja vaatamisväärselt on seal ka kujutava kunsti plaanis veel mõndagi. Ent jätan muist varuks järgmistesse saadetesse või siis raadiokuulajaile enestele avastamiseks. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium tänase saate keskmes olid kumu kunstimuuseumi direktori Anu Liivaku eessõnad muuseumi poolt välja antud raamatuile. Eesmärgiks oli sealjuures ühelt poolt avaldada siirast tunnustust liivakule, teisalt kaardistada eessõna kui sellise rolli üldisemalt. Mina olin saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni. Kuule kordusena laupäeval kell 14. Null viis.