Tänases helikajas kuuleme arvamusi kolme kontserdi kohta. Kloostri aida toetus kontserdist 25. jaanuaril räägib Saale. Fischer laab orkestri kontserti, Sümfoonia solistidele käis 30. jaanuaril kuulamas Igor Karsnek. Eesti riikliku sümfooniaorkestri ooperi-, kaalat juhatas Vello Pähn, solistid olid Ailassoni, Annely Peebo ja Aleksander Antonenko. Muljeid jagab Liivi Listra muusikauudiseid maailmast, vahendab nelejevasteinfelt. Kõigepealt aga jätkame eelmises helikajas alguse saanud aruteluga üldhariduskooli muusikaõpetuse teemal, seekord koos tudengitega. Head kuulamist. Sülgaja. Eelmisel nädalal vallandas muusikaharidusalase diskussiooni õpetad tajate lehes ilmunud Tõnn Sarve artikkel muusikaõpetus võiks rokkida, mille sisu oli lühidalt selles, et eksisteeriks nagu kaks erinevat maailma koolitunnid, kus muusikat vihatakse ning päriselu, kus muusikat armastatakse. Eelmises helikajas diskuteerisid sel teemal artikli tori kas suurte kogemustega tunnustatud muusikaõpetajad Inge Raudsep, Lydia Rahula ning Jaanus Kann ning muuhulgas jõuti ühiselt järeldusele, et tänu sellele artiklile avanes uus diskussioon, mida muusikaõpetuses tehakse ja kui oluline on tegelikult muusikatund kooliharidusest. See teema on erutanud paljusid muusikaõpetajaid. Keila kooli muusikaõpetaja Kadi Härma avaldas oma mõtteid Postimehe veebiküljel arvamuse rubriigis. Soovitan seda kindlasti lugeda. Tema jutu resümee on, et me peame olema uhked oma ainulaadse ja teistes Euroopa riikidest kadedust tekitav ainekava ja muusikaõpetuse üle. Meil on, mille üle rõõmustada. Neljapäeval oli deltas ka äsja Eesti kooriühingu aastapreemiaga pärjatud parim muusikaõpetaja dirigent Janne Frido Lin, kes samuti kiitis õppekava ning toonitas, et ka laulupidu püsib vaid meie muusikaõpetuse toel. Muide, kooli muusika on olnud arutlusel ka meie eelnevates heligaja saadetes näiteks seitsmendal detsembril rääkisimegi muusikaõpetusest üldhariduskoolis sealhulgas ainekavadest ning muusikaõpetaja ettevalmistamisest kahes kõrgkoolis, Eesti muusika ja teatriakadeemias ning Tallinna Ülikoolis. Ja täna kutsusin ma stuudiosse noored, kes mõne aasta eest olid veel ise gümnaasiumis koolipingis. Nüüd aga valmistuvad muusikaõpetajakutseks Eesti muusika ja teatriakadeemia koolimuusika instituudi muusikapedagoogika bakalaureuse õppe kolmanda kursuse tudengid Kristiina veerde, Silja ups ja Karineetsessika kostla terist. Tere, tere. Teie olete nüüd kursis mõlema artikliga, mis mulje jäi teil tulevase muusikaõpetaja Jana neist artiklitest, millega nõustute, millega mitte? Kui ma lugesin seda Tõnn Sarve artiklit, et siis minus endas tekkis paras segadus, sest et minul endal on väga head mälestused oma muusikaõpetuse tundidest just eriti gümnaasiumiosas kus oli nii sellist klassikalist muusikaõpetust või noh, sellist klassikute õppimist kui ka just sellist tänapäevast popmuusikat või džässmuusikat. Et siis, kui ma lugesin seda artiklit, siis ma mõtlesingi, kas nagu tõesti tulema nii helilisest koolist, et minul räägitakse popmuusikast ja mujal ei räägita või, või on see lihtsalt selle artikli autori mingi enda mälestus või et olin tohutult segaduses, mis koolist tee tuleb, mina tulen Rapla vesiroosi gümnaasiumist? Mina arvan, et tegelikult on niimoodi, et siin on Kadi Härma oma artiklis väga hästi välja toonud, et et hästi palju ikkagi sõltub õpetajast endast, et ma usun, et iga mulje, mälestus ja emotsioon tekib ikkagi vastavalt oma kogemusele. Et mina olen lõpetanud Tallinna 32. keskkooli. Ja minul oli muusikaõpetusega niivõrd hea suhe, et nüüdseks ma õpin ise seda ametit. Et ma leian, et siin on nii ilusasti välja toodud, et et õpetaja on see, kes saab kasutada oma loovust ja see raamistik, mis on antud, ta saab seal mängida, ta saab sinna panna. Iseennast saab vaadata õpilaste järgi, mis õpilastele võiks rohkem meeldida. Samas muidugi on ka teatud asjad, mis tuleb läbida, eks ole. Aga ma usun, et, et hea õpetaja teeb selle tunni meeldivaks nagu ükskõik mis aine puhul. Silja mina lugesin ka seda artiklit ja mul on hea meel, et sa kirjutati, et see tekitab nii suuri diskussioone. Adme räägime mõlematest artiklitest kõigepealt sele Tõnn Sarve artikli kohta, et ma leidsin sealt mõned mõtted, millega ma täiesti nõustun, näiteks muusikaõpetaja tuses võiks integreerida erinevaid asju. Aga üldiselt ma arvan, et see artikkel saavutas oma eesmärgi, ehk siis vallandas diskussiooni just ja, ja pöörab tähelepanu. Teie Ain omal ka natuke ärritusin selle peale artikli peale. Mida ütleb teie kogemus laiemalt siin ma saan teie jutust aru, teie isiklikud kogemused oma muusikaõpetusest on head, aga kui te olete kaasõpilasi jälginud, kas õpilased armastavad või vihkavad muusikatundi? No üldiselt ma arvan, et inimestele meeldib muusika. Aga ma tean päris mitut inimest oma tutvusringkonnast, kes on saanud väiksena mingisuguse trauma just muusikatunnist, ma ei teagi, miks see on võib-olla kuna laulmine on meile kõigile nii omane tegevus ja siis tuleb keegi õpetaja ütleb sulle midagi halvasti selle kohta, siis sa paned ennast nagu lukku. Võib-olla sellepärast, aga üldiselt ma arvan, inimestele meeldib muusikatund, jääks samas alati on ju nii palju, kui on inimesi, nii palju on erinevaid maitseid, et võib-olla mõni ei huvitu sellest niivõrd palju, aga samas ma leian, et ta ei pruugi olla võib-olla tervest ainest vaimustuses, aga muusikaõpetuse muusika ise on nii lai ala, et et ma leian sealt midagi ikka, mis talle ju meeldib. Et võib-olla vabal ajal kuulad muusikat, võib-olla talle meeldib üldse trenni teha näiteks muusika saatel. Et noh, ma arvan, et muusikal on nii suur osa tegelikult meie elust me vahel ei mõtlegi. Aga sellist otse muusikatunni vihkamist teie nagu ei ole kogenud ei, ei ole ise ise ei ole. Siin Kristiina mainis, et tema muusikatunni kogemus ja ilmselt ka õpetaja ja siis kui oli see, mis innustas muusikaõpetajaks saama. Aga kuidas teie tegite selle otsuse, miks te otsustasite muusikaõpetajaks saada? Tee viis sinna? Ma ei plaaninud seda kunagi, ma mõtlesin, et ma lähen näiteks Tartu Ülikooli, õpin midagi, mida inimesed peavad normaalseks. Ja aga lõppes laste muusikakool ära, siis ma ei tahtnud muusikast loobuda ja läksin otsa kooli, käisin keskkooliga paralleelselt seal ja pärast seda juba loogiline jätk oli muusikaakadeemia ja ma olen rahul. Sisemine kutse oli ikkagi nii suur, et sellele ei saanud vastu panna. No võib ka nii öelda. Ja kui palju te olete praegu kursis nende õppekavadega ja kuidas teile tundub, kas see pakub noortele entusiast Tikele õpetajatele piisavalt mänguruumi ja võimalusi? Loomulikult sõltub kõik isiksusest, aga need programmid ja õppekavad, kas see võimaldab seda, kuidas teile tundub praegusel hetkel? No me oleme põgusalt tutvust teinud õppekavaga just eriti põhikooli omaga. Ja esmamulje on küll nii, et seal on piisavalt sellist mänguruumi kus õpetaja saab oma loovuse proovile panna, et kuidas muusikaõpetust võimalikult laste huvitavalt õpetada. Ja noh, ma ise mäletan küll, et kui meil oli see loeng kus Me diskuteeriksime õppekava üle, et siis Endal tuli küll ikka 1000 mõtet pähe, et oi, et kui ma ikka siin ära lõpetada, et siis ma teen nii õpetan Bachi nii ja nii, et selles suhtes, et ma usun, et sa õppega ei ole mingit probleemi, õppekavaga. Nõustun minu meelest on ka see õppekava väga laiahaardeline ja annab õpetajal nii palju valikuvõimalust. Mina olen ka nõus tegelikult hästi tore ongi see, et noh, et sõba õppides tutvud sellega ja arvutatakse seda asja hästi läbi man Kristiinaga, täitsa nõus, hakkavad tekkima ideed, et eriti kui on sellised arutlevad ained nagu meil on. Et kus sa kuuled, mida, nagu kursakaaslased, eks ole, mõtlevad ja endal tekib samamoodi ideid, mida siis hiljem hea koolis rakendada ja ellu viia nähakse, toimivad. Nii, et see õpetajakutse on väga loominguline töö. Ja kindlasti peaks kindlasti olema loominguline töö. Millisena teie näete muusikaõpet, seda ülesannet ja missiooni? No eelkõige. Ta peaks koolis looma sellise keskkonna, kus lapsed oleks motiveeritud muusikat õppima. Ja eelkõige tekitama huvi õpilastes kõigis. Ja et tekiks kasvõi selline harjumus või arusaam, et muusikaõpetaja ma leian, et kus see laps võib-olla saabki teadmised, mis kontsert kuskil toimub või et sa edastad nagu informatsiooni, et kas korraldad ise mingeid asju või räägid, tekitad seda huvi et siis on hiljem ka see, et sa oled juba täiskasvanud inimene, 100-ga sa oledki üles kasvanud jääd. Et see on saanud nagu osaks sinu elust, et sul on mingi huvi tekkinud, sellepärast et see on kultuuriliselt ka laiemalt kui pelgalt ainult muusikas. Et kindlasti just see muusika kui kultuuriväärtuse nii-öelda edasikandmine. Ja samal põhjusel õppima näiteks ajalugu, geograafiat kasvatada täisväärtuslik inimene. Ja üldse just selle kultuuri koha pealt tahtsin öelda, et kuna Eestis on minu arust see kultuur nii olulisel kohal just ka tänu suuresti laulupeole siis muusikaõpetusel on väga kandev roll, et inimene tunneks huvi kultuuri vastu, käiks laulupeol, sest ju ikkagi enamik laulupeol, osalevatest koolidest on ju koolikoorid ja kellega tegelevad muusikaõpetajad. Et just ongi kõige olulisem see, et tekiks huvi. Ja tõesti, nagu Karina ütles, et harjumus käia ja osaleda nii-öelda kultuuris ka, mis meetoditega ja mis vormis õpetaja selle tulemuseni peaks jõudma, noh on olnud arvamusi, et muusikaõpetaja peaks olema meelelahutaja rollis. Või on see siiski selline tõsine töö nagu iga teise aine õpetamisel? Ma arvan, et seal on kindlasti sellised nii-öelda tõsised teadmised, mida edastada, aga ma arvan, et et seda tuleks võib-olla võtta noh, muusika kui selline on ju midagi sellist, mis peaks lapsele olema tore ja need peaks olema ka neid, neid fakte nii-öelda õppida, nagu tore, et ta ei õpi lihtsalt tuimalt midagi, vaid sinna tuleb mingi lugu, siin tuleb jälle õpetaja, loobus mängud. Et tal on tore seal tunnis ja huvitav ja meil tekib ka ju see huvi, et pelgalt fakte ladudes võib-olla see huvi tekkimine ei ole niivõrd suured protsentuaalsusega talved tore olla minu meelest, aga siiski ma arvan, et muusikaõpetaja roll ei ole olla meelelahutaja vaid siiski minu meelest muusika on väga tähtis osa inimeseks kujunemisel ja sellega kannus. Mida teie arvate, kas klassikaline muusika on tõesti selline kolmis lapsi hirmutab või elab seal kolm, pigem täiskasvanud lapsed on aga avatud ja vastuvõtlikud. Ma arvan, et kui sellest klassikalisest muusikast tehase koll lapsi, hirmud, Kiita tegelikult on klassikaline muusika väga ilus muusika, mida ma arvan, et on lastel samamoodi võimalus pidevalt õppida. Mul endal on üks kogemus, klassivennaga mäletan, kes on muusikakauge inimene, temal olid, sport on tähtis, aga muusikatunnis siis meil oligi kuulmiskava. Ja siis kuulasime sealt püsiid näiteks. Ja tal tekkis nii suur huvi, et ma mäletan, et õhtuti ta saatis mulle siis oli velled, MSN, Messenger, neid saatis mulle listi klaverikontserte, kuula, kui lahe see on. Siiras huvi tekkis ja väga tore on see, et ta nüüd ka ülikooli lõpetamas, aga ta käib ikka nii-öelda klassika kontserditel või nii, et tal tekkis huvi. Minu arust see on väga positiivne näide, et klassika ei ole koll. Minu meelest sõltub, kes sai ka suuresti sellest, kes sulle tutvustad seda klast, pikalist muusikat ja kuidas tutvustab, kuidas ja mis sul kodus kuulatakse, mida kuulevad sinu sõbrad, tähtsad inimesed või mis suhtumine kodus on klassika vastusega. Kui on kodus avatud meel, siis selge see, et kodud on väga erinevad, aga ilmselt kool ongi see koht, kus õpilasele avatakse neid erinevaid teid ja võimalusi, millega kursis olla, mis on üldse olemas. Millega tutvuda? Kuidas tänapäeval olla hea muusikaõpetaja? Ei tea. Sest need uued ainekavad ja programmid, kui siin vaadata on, siin on palju pilliõpetust ja, ja muusikaõpetajale, need nõudmised on väga suured, ilmselt oled, et ka endale seda teadvustanud. Muusikaõpetaja peab ise olema see, kes muusikat armastab. See on vist ükskõik, mis alal sa töötad, aga kui sa teed oma tööd kirega, siis see paistab ka välja. Eriti kui sa teed sellist tööd, kus sa annad kellelegi midagi edasi siis ma arvan, et kui sa teed seda nii-öelda kirglikult, siis jõuab selleni, kelleni sa püüad seda anda. Noh, ja muidugi peavad olema lisaks sellele, mis Karine ütles, mis on tõesti minu meelest ka kõige tähtsam, peavad sul olema oskused kõik need oskused, mis kavas kirjas. Jah, ma just mõtlesin nende oskuste peale. Üldiselt ongi, et me lähme siiski ju professionaalsed muusikud, muusikaõpetajat peaksime olema. Et üldiselt oli nii, et lapse esimene kokkupuude muusikuga on ju muusikaõpetaja. Ja siis, kuna on teada, et esmamulje on tähtis, et siis on ikkagi oluline on see, et muusikaõpetaja läheb tunde ja ta on oma ala professionaal valdab neid pille õppekavasid, aga samas tõesti, et ta teeks seda kirega, mitte kuivalt. Tõesti, et see just nakatudki õpilased muusikaga tegelema või armastama seda. Ja üks asi on need teadmised ja metoodika, mida te omandad, aga teine asi on praktika, kui palju teil praegu on olnud, sellist praktilist kokkupuudet õpetamisega? Kooli raames ei ole. Aga oma vanas koolis on ikka mõnikord saad käia õpetajat asendumas. See on hästi tore võimalus tegelikult, sest et tegelikult see on hästi tore just sellepärast, et seal paralleelselt õpid, et sa saad seda just rakendada ja proovida, kuidas see päriselt toimib. Et see on tore, et natukene sihukest põgusat kokkupuudet on olnud, aga eks see suurem kokkupuude ole Velis. Vaatluspraktikat on olnud päris mitu ja nüüd tuleb ka veel. Aga eks tõeline praktikaga magistris pihta, kui just tõesti bakalaureuse astmes veab, et sa saad koogi kooli asendava paali tundi või Kõni. Mul endal ma ise ei ole üldhariduskoolis olnud, aga ma olen kooli koorides osalenud ja siis olen ka muusikakoolis asendanud, tunda, et see on ka omamoodi huvitav. Nii et teie ootate rõõmuga seda aega, kui te satavad praktikas oma oskusi rakendada? Esialgu küll, aga kui on esimene tund, Sa ütled, et siis võib-olla enam mitte nii väga? Ei siis mõtled uue mooduse, kuidas läheneda asjale siis korraks masendus ja siis mõtle, tugev otseses mõtled uuesti. Suur aitäh teile selle vestluse eest ja ma soovin teile väga toredat ja, ja põnevat elu muusikaõpetajatena teie tulevases töös kõike head, aitäh. Vestlusringis olid Eesti muusika ja teatriakadeemia koolimuusika instituudi muusikapedagoogika bakalaureuse, kolmanda kursuse tudengid Kristiina veerde, Silja uus ja Karineetsessika kostla. Tudengite jutust järeldub, et muusikaõpetuses on võtmeisik muusikaõpetaja, kes peaks olema oma kutsele pühendunud, kirglik ja särav isiksus ning kellel on piisavalt oskusi ja rohkesti muusikaarmastust juhtimaks lapsi muusika juurde. Praegu on õppekava on laiahaardeline ning võimaldab õpetajale loovat lähenemist. Muusikaõpetusel on aga kahtlemata Ta kandev roll nii isiksuse kujunemises kui kogu meie kultuurielus. Stuudios Saale Fischer, kes käis laupäeval toredal kontserdil, kas mängisid treinud tepi, Ren lill kaheldavassiinil. Kuidas see kontsert oli, sa oled see kontsert, oli fantastiline. Ma pean ütlema, et sellist atmosfääri ei ole kaua, kui mitte üldse ühelgi kontserdil kogenud. Et ka praegu hoian teetassi käes, üritades vältida hammaste plagisemist kõne õues on nii külm. Oli see kontsert, et tõeliselt südantsoojendav elamus, nagu sa ütlesid Ireen lille Reinud Tepp kahelklevessiinil keset kloostri ait? Ta täiesti selline mittekanooniline kontserdi paik, aga samas siiski mitte päris juhuslik kontsert. Marius Peterson, kes on seal nüüd nii-öelda vägesid juhtimas oli natukene mõelnud või eeskuju võtnud 18. sajandi Laitsegist, kus Bach tegutses ja samal ajal tegutses seal ka üks kohvik, mida pidas Gottfried Zimmermann. Ja teadupärast kohvi tollel ajal oli üks väga eriline, peen ja kallis jook, mida mitte igaüks ei suutnud endale lubada. Ja see kohvik oli ka üks selline väga eriline paik, kus näiteks kõlask, Bachi, kohvikantaat ja kadeleman tegutses seal. Nii et mingisugune hõng sellest 18.-st sajandist jõudis täiesti sellel laupäeva õhtal sinna kloostri aita tänu sellele muusikale tänu sellele seltskonnale, kes seal istus. Et jah, võib täitsa öelda, et selline omamoodi klubilise atmosfääriga, sellepärast et inimesed istusid ringi ümber, mängijate kontserdi alguses viibis, sest publikut oli lihtsalt nii palju, et tuli toole kiiresti juurde tuua ja kõik see aeg, mis me ootasime algust, oli võimalus vaadata enda üle vasaku õla parema õla ja tervitada lihtsalt kõiki neid tuttavaid nägusid, kes olid kohale tulnud, et et selles mõttes hästi toreda atmosfääriga kontserti. Aga kui sellest kavast täpsemalt rääkida, et missuguseid teoseid seal mängiti? Kava oli väga väärikas, kavan Reinud ja Ireeni esituses Eestis kõlanud juba tegelikult, kui ma nüüd valesti ei ütle, siis kaks korda möödunud suvel Türi festivalil ja umbes täpselt aasta tagasi Mustpeade majas, aga mis ei tähenda seda, et seda kava võiks ikka ja veel kuulata, sest et teosed, mis seal külast olid väga ilusad kontserti Talgas Wilhelm Friedemann Bachi kontserdiga F-duur kahele klavessiin ile. Bachi vanim poeg, ütleme, ta on juba sealt ajastute piirimaal enam päris okei, jälle ei mahu ja ja nagu ühe varbaga klassitsismi ajastus juba siis kontserdi lõpetas Isabach tema suur kontsert hääleklavessinile. Ja seal vahepeal oli Jean Philip samu üks kammerteos, mis antud kontserdil kõlas kahe klavessiini esituses sära mu enda transkriptsioon, tavaliselt kõlab see teos klavessiini, viiuli või flöödi ja ei ole ta kamba või veel ühe viiuli ühesõnaga väga varieeruva koosseisus. Et selles mõttes oli tõesti nagu rariteetne ettekannet kahe klavessiini esituses, seda tehast isegi nagu maailma lõikes väga tihti kuule. Rääkimata sellest, et see teos nagu Eestis ka väga tihti üldse ei kõla ükski nendest tramu paladest, kus klavessiin on nii-öelda soolo, piline ja siis kõlas sellel kontserdil veel Johan Ludvig Krepsi kontsert a-moll, mida Eesti klavessiini mängijad on päris palju mänginud. Kahekaupa Ta on võib-olla kui mitte suurtel kontserdilavadel külaenud, aga tihti, aga ikka siiski aeg-ajalt näiteks Muusikaakadeemia tudengid on seda palju mänginud, et ta jääb ka sinna nagu kahe ajastu piirimaile. Et enam kui pärisbarokk ei ole ja, ja nagu päris klassitsistlik ka veel ei ole, et selline jah, 18. sajandi keskpaiga ja teise poole muusikaga laser. Et väga autentne sobis hästi selle Gottfried Zimmermanni kohviku ja lätsigi atmosfääri nii-öelda edasi kandma. No sa oled ise klavessiinimängija ja kas sa oled ka mänginud kahe klassiga, et see ei ole ka tegelikult ju väga tavaline, sest kui palju meil üldse kohti, kus näiteks saab harjutada kahe klavessiini? Jah, vat see on, ongi probleem, et, et meil Eestis juba täitsa Pille nagu oleks aga siis sellised proosalised küsimused, et kuhu Pedja kaks klavessiin, et kus on see ruum, et kus need kaks klavessiini saavad pikemalt koos olla ja et kus saab harjutada ja siis muidugi teine proseline küsimus, millega saab hakkama ka on see häälestamine, et kaks klavessiini tuleb häälde panna ja see on päris suur töö. Ja mitte üks kord, vaid ikka ikka enne igat proovi, peaaegu jäädne kontserti ja nii edasi. Jah, tegelikult kõlab seda kahe klavessiinimuusikat Eestis küll, et meil on siin praegu teine päris aktiivne duo juuli Agejeva häsja Imbi Tarum kes on siin värskelt mänginud ja, ja aprillis teadaolevalt jälle esitamas uusi kavasid, et tegelikult see on ikkagi võimalik ja vaatamata raskustele. Aga kuidas need piletid, kui neid häälestada, on nad ikkagi võimalik niimoodi saada ilusti ühtemoodi kõlama, kokku kõlama, et kas kõik pillid niimoodi on üldse võimalik kokku kõlama panna? No ma arvan küll, kui nüüd tagasi tulla selle kloostri aida kontserdi juurde, siis Reinodi reel mängisid mõlemad eesti pillimeistri Peeter Talve klavessiin idel. Nii et see oli päris optimaalne valik, et pillid kõlasid väga hästi, kui võib-olla see kloostri aida akustika ei ole ja kuna ta liigub rahvast täis, ei ole need just kõige optimaalsem klavessiini-le, et see heli tahab võib-olla natuke suuremat resonantsi ja kõrgemat lage ja et ta on ikkagi aidaruum, aga jah, et, et need kaks pilli antud ühel kõlasid küll väga hästi ja olid hästi hääles ja ilmselgelt kui kloostreid Ta oli publikut täis, siis ei jäänud seal keegi seda kontserdiga mitte rahule. Mulle tundub küll sellepärast, et publik kuulas niimoodi, et mitte keegi köhinud ja ei luristanud nina isegi osade vahepeal keegi ei plaksutanud kogemata ja ja et publik kuulas tõesti hinge kinni pidades ja pärast kontserti muidugi plaksutati välja lisalugu, et sellest võib järeldada, et et see kontsert läks väga hästi peale. Kloostreid, võib-olla ei ole kõige tüüpilisem koht, kus siis kuuleks vana muusikat, et rohkem on seal võib-olla kuuldud džässi, et kuidas sulle tundub, et kuidas sa just sellise muusika jaoks sobib? Minule tundus no vähemalt antud esinejad sobisid sinna väga hästi, et oli tunda, et nad ei võtnud ennast nagu ise 150 protsenti ülitõsiselt ja nad jätsid oma selle akadeemilise muusiku ballasti natukene sinna kloostri aida ukse taha ja, ja võtsid nagu seda kontserdi natuke lustlikumal, et ma olen näinud, kuulnud Ireeni Reinutit ka noh, nii-öelda tavalisel akadeemilisel kontserdil esinemas, et, et ma arvan, et esinejad häälestasid väga hästi sellele saalile ja publikule. Saale Fisherit küsitles anne promic. Sülgaja. Neljapäeva õhtul toimus Tallinna vanalinnas ühes omapärases kammersaalis meederi saalis kontsert pealkirjaga sümfoonia solistidele kus sai kuulata Ta sümfoonilisi teoseid. Seatuna kammeransamblile. Esinesid Eesti lab orkestri muusikud seda kontserti kuulamas Igor Karsnek. Mis mulje jäi sellest kontserdist, mida seal kuulda olis? See ansambli nimetus läheb Orchestra või laat, orkester, siin on kaks varianti, kava, lehekesel ingliskeelne eestikeelne, see sõna läheb või läheb, tuleneb sõnast laboratoorium ja on näha ja tunda, et need noored inimesed, et noore dirigendi Tanel Nurga dirigeerimisel katsetavad erinevaid koosseise ja kuulda on, et nad on küll suht uued tulijad Eesti muusikasse, aga, aga noh, mõned kontserdid on nad juba teinud ja kui nüüd tulla selle kõnealuse neljapäevase kontserdi juurde, mis kannab pealkirja sümfoonia solistideks ja siis kõlasid neli lugu Felix partoldi avamiseks nagu esiteks avaloona, siis Schuberti lõpetamata sümfoonia esimene osa siis Kablil Foree Pavan ja Beethoveni kolmanda sümfoonia, Euroika esimene osa, nii et ütleme, stiililiselt mahukas, see kõik nagu sellise 19. sajandi vaimsuse sisse ära ja orkestri koosseis on tegelikult ikkagi pigem räägime ansambli koosseisus, sest muusikuid oli seal umbes, on nad seal pidevalt varieerusid, kuna tegemist OECD orkestriga ja seaded kahele loole. Mentersoni oli teinud seadet anna nurk ja samuti ka Beethoveni kolmanda sümfoonia esimesele osale. Aga Schuberti ja Foree olid vastavalt siis Hanseni ja van nuhveli seades iseenesest mängida Shifoonist muusikat. Kammerkoosseisuga 19. sajandi praktikas ei olnud see sugugi mingi avangard, istlik ja uudne nähtus, meie teame, et Schubert korraldas nii mõnigi kord oma kodus või sõprade ringis niinimetatud kodusid Akadeemiaid, kus ta tutvustas oma fonis loomingut käepärast instrumentidega, milleks oli siis klaver ja, või siis keebi kvartett või ütleme seal sekstekk, mis parasjagu nagu võimalik ja selles suhtes oli nagu ütleme, tabatud ajastu vaimu. Kuid kui võtta selline eesmärk, et mängida sümfoonilist muusikat kümnekonna kammermuusika, siis muidugi tekivad spetsiifilised iseärasused esiteks kokkumängu osas, teiseks ütleme selle kõlajõu osas ja dramaturgia väljatoomise osas. Ja kolmandaks muidugi karakterite tabamise osas, sellepärast orkestri karakterid on juba loomuldasa jõulisemad ekspressiivsemat jaga dramaatilisemalt, kui see kasvõi näiteks kõla ju mõttes on võimalike kammeransambliga esile tuua. Ja seetõttu võibki öelda, et omamoodi pingerida väiksema palli haru pealt suuremate punktideni läks täpselt kava järjekorras, sellepärast et Mendersoni suve unelema. Kuidas ma ütleksin ebakindlalt kohati, võib-olla isegi natukene kohmakalt traditsioonilises mõttes ja ma arvan, et keelpillide intonatsiooni sellised Onalused võisid olla tingitud juba kasvõi tegelikult ilmastikuoludest. Sellepärast et see neljapäevane päev oli vähemalt siiamaani selle talve kõige külmem päev siin Tallinnas üldse. Ja me teame, kui tundlikud Kelbisid on ja ega seal Mederi saalis maru soe ka ei olnud. Et võimalik. Sellised väiksed konarused tekkisid. Kuid juba ettekandes punkti vara, nagu rohkem sai minu silmis Schuberti lõpetamata sümfoonia esimese osa ettekanne. Sind tekkis üks väga huvitav kõlaline kombinatsioon, kui mängu tuli akordion, mis asendas puhkpillirühma, kuigi tegelikult selles ansamblis oli ka metsasarv, oli ka flööt, et minu arust kord oli klarnet ja ühesõnaga episoodilised oli ka päris puhkpille, kuid tähendab Schuberti puhul oli tehtud väga hea arranžeeringu just akordioni ja puhkpillirühma, nagu sellise ühildumise mõttes. Ja lisandus ka klaver, mis andis, klaver on juba orkestraalne pill, need siin juba tekkis selline moment, et oli seda orkestri aset kõla jõuda, oli juba ekspressiivsust ja muidugi väga jõuline kulminatsioonikujundust. Ja see oli noorele dirigendile, Tanel nurgad oli muidugi hästi läbi mõeldud, nüüd veelgi rohkem sai minu silmis punkte juba kolmas lugu. Fore avan ja ma ütleksin niimoodi, et see teos oli just see helitöö, kus ma hakkasin jälgima, mida teeb tšello. Ja kusjuures see on iseenesest näitajad, ma hakkasin kuulama tšellopartiid. No me teame, et madalatel keelpillidel on lõpetamata sümfoonia. Alguses on olnud niisugune eriline roll sees, alumine kantileed, mida ma siin praegu wet, rahu ma ei hakka, mida kõik meie kuulajad muidugi teavad. Aga nüüd fore juurde tagasi pöördudes tähendab otse selline viiulite kandadele kaotavad ja tšello kontrabassi siis pitsikaatod ja selline Fazeerimise ühtsus, vot see tõi välja sellised prantsuse 19. sajandi muusikale iseloomulikku tundelise natukene melanhoolselt sellises prii ja noh, kes seda banaani teha, see on tegelikult orkestri eos küll, aga noh, ta on ikka sellise võrdlemise kammerlikum laiskus, pasteise akvarell, kõlapildiga, aga muidugi Beethoveni kolmas sümfoonia esimene osa. No selle kohta võiks öelda täiesti braavo, tähendab, see sai muidugi maksimumpunktiskoori ja põhimõttelised dirigendile oli väga hea tempoline lahendus, tähendab, see tempo oli väga hea, energeetika sõi just täpselt selline, et välja tuua betooni on sellised natukene nurgelised, natuke järsud, selliseid aktsendid ja muidugi kulminatsiooni ettevalmistusse, polüfoonia väljatoomine, see, see dramatiseerime. Ma tunnistan ausalt, et mul läks meelest ära, et mängib kammeransambel jagajaga orkestri ettekandes muidugi sõltub õudselt palju ja noh, mis on muidugi selle Beethoveni puhul on põhiline selle ettekande poole vot kõlas selline lennukas, selline noor kolmekümneaastane, Beethoven, sa pead vot see karakteri täpsuse. No see oli tõesti braavo. Kas seal meederi saalis tekkis selline mõnus salongi musitseerimise õhkkond? Peaaegu rahvast oli suhteliselt vähe, ei, ma juba kujutasin ette, et nüüd peaks tulema ka Schubert ise noodilehte keerama dirigendile ja, ja noh, selline kodune musitseerimine küll, kuigi selle Mederi saali kohta on ju kriitikud rääkinud mõnikord nina kirtsutas, et selle saali akustika on kõne antud juhul mina ei saaks isegi mitte alla kirjutada, et ilmselt väga palju sõltub, kuidas publikut paigutada, antud juhul publik kahest küljest ümber ansambli. Selline akustiline sidusus nagu tekkis, et noh, et ütleme ruumi kaja, peegeldusi, mis ta tagant saali otsast võiksid muidu hakata sellist kurja nalja viskama, et, et seda momenti ei tekkinud. Nii et see saal pakub ka erinevaid võimalusi muusikutele oma muusika esitlemiseks. Ma kujutan ette, et igasuguste saalidega on täpselt sama nagu aga pole olemas kehva ilma, on ebasobiv riietus ja ei ole olemas täiesti lootusetult kehva saali, tähendab, on ebaõnnestunud muusikute või publiku või siis mõlema nagu paigutus, nii et ei ole Mederi Sali akustikas midagi, rääkimata katastroofilist ega midagi kuulnud, järelikult ei ole. Ja kontserti kuulanud. Ta oli seal siis nauditav. Kõlas mul veel tükk aega oma koduteed läbi külma viisiva tuule läksin andis mulle nagu justkui tiivad. Aitäh Igor Karsnek. Eesti riikliku sümfooniaorkestreid traditsioonilist ooperi kaalat juhatas seekord Rahvusooper Estonia muusikajuht ja peadirigent Vello Pähn. Solistid olid Rahvusooper Estonia sopran, Aile Assani miinifolk, ooperi metsosopp pran Annely Peebo ja maailma tippklassi tenor Alexela Sanders Antonenko Lätist pärit laulja, kes on teinud viimaste aastatega imetlusväärse karjääri ning jõudnud maailma parimate ooperiteatrite, sealhulgas New Yorgi, Metropolitan Opera ja Londoni Kuningliku ooperiteatrilavale. Estonia kontserdisaal oli välja müüdud ning ooperis sõpradest tulvil ning üks ooperisõpradest on, tänasin heligajale kontserdimuljeid jagamas. Tere tulemast Liivilist. Tra tere. Mis mulje jäi kohapeal sellest kontserdist? Ma tahaksin öelda kõigepealt seda, et seda ooperi kaalat, ooperi sõber ootab pikka-pikka aega ja terve aasta ja, ja tõesti ootused on kruvitud kõrgele ja see võrratu esimene number, mis oli siis Wolfgang Amadeus Mozarti Figaro pulma avamäng oli tõeliselt uhkelt bravuurselt kaunilt esitatud ERSO poolt. Suur rõõm on selle üle, et meie riiklik sümfooniaorkester on maailmaorkestrite võrdsel tasemel ja, ja juba mitmeid aastaid me saame nautida sellist võrratut, orkestrit, nagu seda on ERSO. Aleksejevi kavad olid omal ajal väga-väga, kutsuvad ja innustavad ja olin alati kuulamas reedeti ERSO kontsert ja ka seekord, mil orkestri ees seisis ooperi peadirigent härra Pähn, oli tõepoolest see Figaro pulma avamäng erilise energiaga musitseeritud tekkida kõigepealt kontserdi kõrghetkedest, siis kindlasti esimese poole kirss tordil, kui nii võib öelda, oli muidugi Riia ooperiteater tri tenori ja kogu ilmselt läti rahva uhkus Aleksandr Antonenko, keda olen varasematel aastatel kuulnud, siis Alfredo na, Verdi Travjaatas ja ka Mozarti Don Giovanni Is vannotaaviana. Nii et seekordne hotello monoloogi esitus oli tõeliselt bravuurselt perfektselt kõiki kõrgnoote demonstreerides suurepärasel tasemel. Nii et see oli oli tõesti, mil publikust vallandus tõeline aplaus, ide ovatsioon. Väga sümpaatse mulje jätsid ka naissolistid Annely Peebo ja Ailas Nonii. Kuigi tundus, et Annely Peebo ei olnud sellel kontserdil ilmselt mitte kõige paremas vormis ja hilisemates vestlustes kuulsin ma ka sellest Hanneli enda suust, nii et selle esimese poole lemmikuks jäi ikkagi siis härra Antonenko. Mis puudutab kontserdi teist poolt, siis siin olid siis esindatud Berliini, Putšiini, Bizee ja siin samuti võrratult musitseerisime koos Aile ja Aleksandrias Antonenko siis Manon Lesco ja ö duetis tutsu moore, mis oli tõepoolest erilise kaasaelamisega esitatud ja, ja seda ka nii vokaalselt kui ka näitlemise poole pealt, sest ma tahaksin öelda ühe niisuguse asja, mis mõte mul tuli kontserti kuulates. Õigemini minust rannal tekkis selline mõte, kes ei ole mitte väga tuttav ooperit teedega, et kas ei oleks tulevikus võimalik näiteks järgmisel ooperi galal selline asi, et laval oleks lauljate jaoks mikrofon, millest saaksid kõneleda see, et publik saaks teada, mis hetkel toimub, näiteks ütleme siin kosifantud ooperitegevuses, kui alustavad solistid, siis fjordi Wella oma duetti. Et Me ju ei mõista kõik ei saksa keelt nii palju ega ka itaalia keelt Taali ooperite puhul, et äkki oleks selline asi võimalik, et lauljad annaksid väikese sõnalise sellise kokkuvõtte sellest, mis siis hetkel selles ooperis toimub, et vaat korra tekkis meil selline mõte, et ma ei tea, mis, mis sagedasti sellest arvavad. Kindlasti oleks ju kuulajale tähtis, samuti nagu lauljale on ju tähtis alati aru saada, millest ta laulab. Aga kuulajale see teadmine annab kindlasti ka väga palju juurde, ega ilmaasjata ei ole kontsertidel sageli tekstid vokaalteoste puhul kõik välja toodud. Nii et selline lühike kokkuvõte, milles see ja, ja see tooks lauljaga publikule lähemale ja, ja looks nagu sellise ühtse meeleolu ja sellise tunnetuse, et, et ma arvan, et see oleks üks väga vajalik moment nende kontserdite puhul, aga ma muidugi ei tea, kuidas lauljad on nõus rääkima ja laulma vaheldumisi. Teatavasti on see kergelt problemaatiline kõik Saudi et võib-olla ei ole sellega nõus, aga sel juhul aitaks ju see, kuid kavas oleks trükitud absoluutselt ka numbri kohta selline väikene paar lausekese just, just et see oleks väga teretulnud ja see oleks väga hariv inimestele, kes ei ole ooperite süžeed ega tuttavad. Ja loomulikult lisapalana kõlanud Franz Lehari naeratuste maalt üks aaria Aleksandr Santonenkolt oli, oli tõeline punkt sellel võrratule kontsertile, millest ma arvan enamus kuulajaid lahkusid väga-väga positiivse tundega ja naeratuse kahulil. Seda oli tunda ka raadioülekandes kontsert või? Tead ju väga hästi vastu, kõik numbrid võeti väga hästi vastu, aga kui nüüd natukene rohkem detailidesse minna, siis millised olid sellised veed, võib-olla õnnestumised või sellised momendid, mis võib-olla isegi natuke häirisid? No kui üldse sellise imelise kontserdi puhul rääkida millestki, mis, mis nagu natuke häiris, siis võib-olla mõningad intonatsioonilised probleemid Ailassoni esitustes. Ma ei tea, mis selle võis tingida, aga kohati oli tunda, et kerged veerand toonid, olles ise kaheksa aastat peenhäälestaja tšellot häälestatud, on see jah, võib-olla natuke teravam kui tavakuulajal, aga veidikene häirisid need intonatsiooniprobleemid aga samas man, olles Ko esituses olijaile absoluutselt roheline ja, ja igati nauditav. Aga teiste lauljate puhul veel Antonenko kohtuma ülivõrdes juba rääkisin, et Aleksander Sontonice on laulja, kelle kontserdile ka tulevikus kohe jooksen kiiresti piletit ostma ja naudin tema võrratuid, ülemisi toone ja kogu tema lavalist olekut tema sellist impulsiivsus ja sügavuti muusikasse minekut ja ja Anneli puhul tema tema sära, tema vaba suhtlemist publikuga ja muidugi ka temaga metsad, kuid jah, paraku ei olnud ta lihtsalt mitte kõige paremas vormis. Kas see kava ise enesest rahuldas ühte ooperis? Ja täiesti täiesti rahuldas, algas kõik ju Mozarti ka edasi Verdi ja teine pool Bizeebelliinija Putšiini. Igati ei oskakski öelda, et mida siia veel oleks oleks lisanud, sest kava oli, oli väga uhke, uhke kava oli koostatud. Jutt oli sellest esimesest orkestrinumbrist, mis tuli välja säravalt ja väärt pikalt seda kontserti alustama. Aga kuidas edasi oli solistide, orkestri ja dirigendi koostöö? Absoluutselt täiuslik. Mina leian, et Vello Pähn koos Serzoga nende vahel valitses tõeline üksmeel ja see kiirkassa oli igal hetkel võib-olla siin teise osa alguses vise Carmeni avamängus korra vääratas, et ühe väikese intonatsioonilise ebatäpsusega, aga see kõik muidugi ununes, kuulates kogu selle orkestri üldist kõla ja, ja võrratut, sellist särinat ja emotsioon reaalsus sellest Carmeni avamängus, et oli tõeline tunne, et kohe tuleb lavaleks tõeline Carmen ja ja saame osa millestki väga-väga erilisest. Niisiis ooperis sõbrad lahkusid kontserdilt rõõmu ja rahuga, oo jaa, braavo, hüüdes käsi plaksutades. Nii et selles mõttes tohutult armas, et ERSO ja Estonia teatril on selline koostöö vorm just siis sellise kontserdi näol ja, ja väga-väga ootan, neid võiks ju korraldada ka kaks korda aastas, et ooprisõber ei peaks terve aasta ootava Mil seda kaunist muusikat selliste professionaalide sest nautida saaks aitäh liilisse. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. 10 kuuendal jaanuaril jagati Los Angeleses toimunud muusikaauhindade galal kuldset grammofoni ehk grammisid. Eesti muusikute poolt oli Grammyle esitatud kolm nominenti ja Kuldse grammofoni võitis dirigent Tõnu Kaljuste Arvo Pärdi teostega. Plaadi eest, mis kannab nime Aadama itk ja Grammy, saavutati parima kooriesituse kategoorias. Plaadi on välja andnud Müncheni plaadifirma ECM ja sellel musitseerivad Eesti filharmoonia kammerkoor. Sümfonietta Riiga. Tallinna kammerorkester, Läti raadio koor ja ansambel Vox Clamantis. Arvo Pärdi plaat Adams lament oli nomineeritud kolmes kategoorias. Parim nüüdismuusikateos, parim koori esitus ja plaat, oli ka produtsent Manfred Aicheri esile tõstetud plaatide seas. Parimaks produtsendiks tunnistati aga seekord David Frost. Tõnu Kaljuste oli lisaks sellele plaadile nomineeritud ka parima Peri esituse kategoorias Store klibergi ooperiga David ja patseeba. Lisaks Tõnu Kaljuste le kandideerisid eestlastest grammidele Arvo Pärt ja Neeme Järvi. Parima kooriesituse ja parima orkestriteose kategoorias oli nomineeritud Kurt Aterbergi Jahjubest tarri teoste salvestustega dirigent Neeme Järvi, kes sel korral grammit kahjuks ei saanud. Arvo Pärt kandideeris teosega Aadama itk aga parima nüüdismuusikateose kategoorias. Parima orkestri esituse võidu sai Minnesotas Sümfooniaorkester. Kell üle, aasta olid probleemid juhtkonnaga ja orkester ei andnud kontserte. Plaat son Sibeliuse sümfooniat. Tega, mis Grammy võitis, oli salvestatud enne probleemide algust. Plaadil kõlavad esimene ja neljas sümfoonia, mida juhatab Osmo Värska ja plaadi on välja andnud, mis Records. Parima ooperisalvestuse Grammy sai ooper Trumpist mille autoriks on ta oma, saades ja esitajateks erinevad solistid, metropolitoni, ooperi orkester ja koor. Parima instrumentaal soolovõidu saavutada John korriljano loominguga plaat, millel kõlab kontsert löökpillidele ja keelpilliorkestrile soleerimas Evelin Glenni. Parima soolovokaalplaadi Grammy saiaga plaat nimega Vintramooning Vooks. Plaadil musitseerivad toon abso, mitmed teisedki solistid, Austraalia kammerorkester ja sant pooli kammerorkester. Plaadi nimiteos. Vintramooningwooks võitis Grammy parima nüüdismuusikateose kategoorias heliloojaks Maria Schneider. Parima klassikakogumiku Grammy-saavutas-Aga plaat Paul hindemiti loominguga, kus kõlavad viiulikontserti ja sümfoonilised meta morfoosid. Hindemiti plaadi andis välja Soome firma Ontiin, dirigendiks on Christoph käsen Bach. Täpsemalt saab kõikide Grammy võitjatega tutvuda internetilehel wwwgrammi kombel. 20 seitsmendad igal veebruaril möödub aasta legendaarse pianisti van Claironi surmast. Sel puhul korraldatakse 27. veebruaril mälestuskontsert tema kodulinnas Fort fordis ja kontserdil esinevat kaheks saadan Cleveroni nimelise rahvusvahelise pianistide kombel Kurschi laureaati läbi aegade. Kontserdi otseülekannet saab vaadata taga veebi vahendusel leheküljel klibarn punkt korg. Välja on kuulutatud tänavuseks balleti Vuittoni fondi preemia saajad, kelleks on Apollon, mis on see kvartett sopran, ruubis jõus ja viiuldaja itamartsarman. Seekord on fondi preemiad palju suuremad kui viimane Tim iga solist pälvis 30000 inglise naela ja kvarteti liikmed igaüks 20000 naela. Neljast Poola muusikust koosnev Apollon, mis on see kvartett, tuli kokku aastal 2006 ja võttis endale nime Igor Stravinski balleti järgi. Kaks aastat hiljem võideti esikoht juba mainekal ARD konkursil Münchenis. Mujal 2010 2011 valiti nad Echo auhinna galal tõusva tähepreemia vääriliseks. Sopran Rubis ju on aga BBC noore generatsiooni artistide toetusskeemi muusik. Ja suure tähelepanu pälvisid aastal 2009, mil võitis esimese preemia Georg Friedrich Händeli nimelisel vokalistide konkursil. Iisraeli viiuldaja-ita märts Norman on aga õppinud Juljardi muusikakoolis ja aastal 2011 võitis ta Tšaikovski konkursi. Balleti puitooni Fondi preemia võitis aastal 2007 muide ka eesti pianist Irina Sahharenkova. 27. jaanuaril rööviti Mil voki sümfooniaorkestri kontsertmeistrilt Frank Hammondilt. Lipinski nime kandev viiul, mille on valmistanud Antonia Stradivaari Almandile tehti relvastatud kallaletung. Pill on ehitatud 1715. aastal ja selle hinnaks on umbes viis miljonit dollarit. Viiul on otsapidi seotud ka Eestiga, sest 1900 kuuekümnendatel aastatel kuulusse Eesti viiuldajale Davy liivakule. Pärast Liivaku surma 96. aastal jäi Bill tema abikaasale. Kui aga viimane suri, müüdi see aastal 2008 tundmatule perele, kes andis selle omakorda rendile sümfooniaorkestri kontsertmeistrile. 80 kolmeaastaselt sori Herbert von Karajan nii kunsti kõrgelt hinnanud ja propageerinud muusikat. Karl lööbil austerlane lööb küll oli kultuuritoimetaja mitmetes ajalehtedes ja aastast 1980 oli ta Austria televisioonikunsti osakonna juht. Karl oli Austrias üks tunnustatumaid muusikakriitik rikuid. Hiljuti tehti uuring, et rohkem kui pooled noored orkestrandid Saksamaa orkestrites on naised. See äratab tähelepanu, sest veel paarikümne aasta eest olid naismuusikud saksa orkestrites selges vähemuses ja ka naabermaal. Austrias olid Viini Filharmoonikute pikka aega köster, kuhu naismuusikud praktiliselt üldse ei pääsenud. Saksa orkestritele on olnud viimasel ajal palju rahalisi probleeme ja riik on mitmeid kestraid ühendanud või sootuks sulgenud. Kui 92. aastal oli Saksamaal 168 orkestrit, siis praegu on see number 131. Kui uutest ja orkestri tööle siirduvatest noortest on Saksamaal praegu pooled muusikud naissoost, siis üldiselt orkestri töökohtadest 30 protsenti hõivatud naismuusikute poolt. Ja lõpetuseks veel eesti muusikast. Kolmapäeval, 29. jaanuaril toimus Austrias Salzburgi suures festivali majas Arvo Pärdi teose spoon Song maailma esiettekanne. Teose esitasid Viini Filharmoonikute Mark minkovski juhatusel. Kontsert kuulus festivali Mozart fuhe ehk Mozarti nädal programmi festivali peaheliloojaks oligi tänavu. Et kelle muusikat kõlas festivalil üpris palju. Kontserdil mängiti ka Arvo Pärdi teost, fraatress ja Mozarti ning Richard Straussi loomingut. Tänasele helikajale tegid kaastööd Liivilistranch Saale, Fischer, Annebrummik nelejevastentselt ja Igor Karsnek. Helimontaaži tegid Katrin maadik. Toimetas Kersti hinnakaja.