Helga ja mina olen toimetaja Anne promic. Sellel nädala tuliseks teemaks on autoriõigused rahvalaulus. Teatele kas Austraalia helilooja kirjutas kogemata samasuguse teose nagu Veljo Tormis. Vestlusringis arutlevad Helena Tulve, Märt-Matis Lill, Jaak Johanson, Ants Johanson ning Taive Särg kommenteerivat Autorite ühingu tegevdirektor Kalev rattus ning jurist Aleksei Kelli. Nelevaste infelt vahendab muusika uudised üle kogu maailma. Igor Karsnek räägib MustonenFest Java kontserdist Ene Üleoja filharmoonia kammerkoori vene kirikumuusika šedöövrite kava erinevast tasemest ning Teele Jõks käis kuulamas esmakordselt eestist külastanud inglise vanamuusika ansambli haruldase repertuaariga kontserti. Eelmisel nädalal tundsid mõnedki meist rõõmu, kuuldes Soome televisioonis jooksva uue BBC filmi treilerist tuttavat meloodiat. Kõrva järgi võis arvata, et tegemist on Veljo Tormise kirjutatud rahvalaulutöötlusega kus tunnen kodu. Kuid BBC filmi Top of Lake tiitrites oli märgitud heliloojaks. Mark Brazzo. Kirjas klassikaraadiole nimetab end suureks Veljo Tormise fänniks. Pratcia usub, et on algse rahvaviisi põhjal teinud originaalse seade ja lähetab selle kinnituseks ka helifailid ja noodid. Siiski keeldus helilooja intervjuust klassikaraadiole. Mida arvavad asjatundjad Eestis? Sülgaja helikaja Tallinna stuudios on nüüd heliloojad Helena Tulve ja Märt-Matis Lill ning pärimusmuusik Jaak Johanson. Tartu stuudios täna ka meiega ühinenud pärimusmuusika muusikateadlane Ants Johanson ja etnomusikolooge Taive Särg, kes on oma doktorikraadi kaitsnud teemal eesti keele prosoodia ning teksti ja viisi seostest regilaulus. Ma paneks ette, nüüd need kuulaks kõigepealt siis selle rahvalaulu originaali Eesti rahvaluule arhiivist, kus minu teada laulab Marie Sepp. Täiesärk, kas see on teie jaoks tuttav lugu ja seda ikka eesti rahvamuusika uurija diad üsna hästi ja võib-olla ka Eesti muusikaarmastaja tunneb seda tormise seadet üpris hästi isegi une pealt, et ta on meil Eestis tuntuks saanud Tormise seades. Ilmselt see vastab tänapäeva inimeste muusikamaitsele paremini ja seda Marie sepa salvestust ei ole ka kunagi publitseeritud, et on vaikselt seal arhiivis püsinud. Salvestus on tehtud 1937. aastal riigi ringhäälingus, see tähendab ikkagi seda, et siis järelikult Markmradžol ei ole ilmselt olnud võimalus kuulda seda laulu mingil muul viisil kui internetist, kus on siis olemas Tormise seade ja lisaks ka ansambli mälutagune versioon sellest rahvalaulust. Ja ilmselt ta pidi kuulama ühte nendest, et tal oli ainult võimalust kuulata kas tormist või mälutagust ja ta ise ütleb, et tormise seade on teda kõige rohkem inspireerinud. Ma arvan, et ilmselt ta kuuliski seda tormilt esimesena ja hiljem võib olla kas meelega, otsides juhuslikult sattus ka mäluda kasse peale, aga tekstis, nii et kuulaks ka need Bratšoversioonid ära selle filmisarja treilerist ja sarja tunnusmuusikast. Nonii Helena Tulve ja Märt-Matis Lill, mis teie ütlete, kuma? Versiooniga sarnaneb bratsu lugu rohkem, kas nüüd mälutaguse või Sist, Veljo Tormis jamaga. No ei, no siin ei ole mingit küsimust, et selge see, et, et tormi samaga ja teatud aktsendid, mis Tormise seades on, et, et need on suhteliselt samad nagu sellest ratsu seadus ja noh, see üldse see lahendus on ju instrumentaalne lahendus, kus klaver on nagu väga tugevalt esiplaanil, et kuigi prantsus tõsi, instrument, et väga raske oleks seda otsest seost mitte näha. Tõenäoliselt ei ole lähtunud sellest arhiivisalvestusest, et see on nagu täiesti selge, et tema aluseks on see tormise versioon ja kuigi seal on ka väike niisugune iseärasus. Mõned asjad on natuke teistmoodi siiski anda sellele muidugi hämmastavalt sarnane. Eriti mis puudutab seda meloodialiini praktiliselt üks ühele sellist sarnast lahendust. Kui nüüd mõelda selle mälutaguste versiooni peale, siis seal on ikkagi toimunud mingisugune isikliku lähenemise lisamine sellele. Ometi kirjutas spiraatso mulle saadetud emailis, et ta on teinud loole uue originaalse seade. Ei noh, ta võib ka öelda, et on teinud seade Veljo Tormise seades. Jah, et nüüd need, mis on temal lisanduvad või muutunud, nüüd on tõesti suhteliselt väiksed, et pigem nagu küsimus on detailides ja ilmselgelt nad ei ole nii esiplaanil, kui see põhiline selle klaveri ja meloodia suhe. Teksti või ei ole, et oleks võinud seda lahendada ka pisut erinevalt, aga see on nagu tõesti suhteliselt üks ühele. Et see treileri muusikaga on meil tegemist esimese treileriga, mis on salvestatud ilmselt Bradshaw kõige alguses, enne kui, siis Uus-Meremaal ja Austraaliasse film välja tuli hilisemates treilerit ja see on juba kasutatud muud muusikat. Ja filmis endas on kasutatud ka juba rohkem arendatud viisi seda, kus tõesti harfia teised pillid juures on. Aga vastates nüüd sellele küsimusele, et kas Bradcio ütles seda või kirjutas seda, et ta Veljo Tormis tan üle arranžeerinud, et siis vastupidi, ta ütleb, et ta on leidnud selle balti runoviisi ja selle uuesti arranžeerinud, nii et tema enda sõnul ta on leidnud melu taguste loo ja tagasi arranžeerinud selle täpselt samamoodi või peaaegu täpselt samamoodi, kui seda tegi Veljo Tormis. Aga siia juurde tuleb veel öelda ja ühte asja, et, et see issi m-i 1999. Reaalne ja instrumentaalne lahendus on, isegi võiks öelda, et see on pigem Kaljuste oma, see Arranseering, see tähendab, et Veljo Tormis, kui ta selle 1974. aastal lõi, siis ta tegelikult kuulis Mare Jõgevat ja Urve Tauts seda laulmas päris ooperis, hääli ja äris nii-öelda kontsertpianisti, nii et see minimalistlik lahendus ongi Issemm jaoks tehtud, nii et see teeb minu arust asja veel komplitseeritumaks, et see on selline Pärdilik minimalism, mida siis bratsioon on uuesti väidetavasti mälutaguse järgi loonud. Brazzo loosiks ei ole vokaal ja seal vaid klaveripartii, et kui suur on see tõenäosus, et ta on lihtsalt täiesti juhuslikult täpselt sama rütmi, tempo ja helistikuga muusika peale tulnud see on nullilähedane, ütleks nina välja need neli versiooni siin kõne all, mis on kõik noodilt praktiliselt kattuvad meloodiaga ja see ümbrus, võid, töötlus või selle puudumine on siis erinev, et etnomusikolooge tehakse vahet kahel asjal ühte nimetatakse muusika sisu ja Teinanski sisu võiks siis olla need konkreetsed helid, ehk siis meloodia, mis tõesti täidab kõik need lood on nagu põhitelg, mis üldse neid lugusid üleval hoiab, kui me selle meloodia ära võtaks, siis jääks järele mitte midagi. Ja teine on siis stiilse emission, november on tehtud ja kui neid nelja võrrelda, siis me peame tunnistama, et meloodia on sama. Diil on erinev ja kui nüüd kõrvutada nende neljamuusikat teose stiili, siis on ju selge tormise ja Bradze oma. Noh, on väga sarnased, väga lähedased, nad on teineteisele sarnasemad, kui kõik need teised omavahel kirjas, mulle on siis härrabratsu märkinud, et tema on selle teose registreerinud austraalia autorite ühingus kui eesti rahvalaulu arranžeeringu. Sellest hoolimata siis nüüd selle sarja tiitrites ta ei ole pidanud vajalikuks seda märkida. Seletuseks ütleb ta, et tal oli selleks liiga vähe aega, sest et filmi formaat nägi ette 30, sekundit lõputiitreid. Ma sain autorite ühingus teada, et tegelikult ei olegi otsest seaduslikku kohustust rahvalaulule viidata, sest rahvalaul ei ole kaitstud. Minule on tundunud, et seoses uute arvutusvõimsustega ja kogu selle tehnoloogilise hüppega, mille sees me oleme, et kui näiteks ikkagi kvantarvutid käima tõmmatakse ja nanotasemel uuritakse läbi kõik viisid ja kogu inimpärand kättesaadav, siis kohe selgub, et absoluutselt kõik on tehtud ja mitte mingiks loominguks nagu ruumi enam ei ole. Peaaegu et juba on toimumas ja ühtlasi on võimalik nagu kõike kinni lüüa. Aga see puudutab nagu intellektuaalse omandi haldamise niisukest seda deemonliku poolt. Mina näiteks ei ole autorite ühingu liige, seepärast mulle tundub, et see on täiesti lootusetult nagu läbitud teemad autor sellisel juhul nagu ta sündis kunagi. Et see aeg võiks hakata nagu läbi saama, ma saan aru, et see on idealism ja see on osalt tingitud ka sellest, et et väga väikeses ühiskonnas mängides sedasorti autoriõiguste kaitsmist, nagu see on, ütleme, Briti ja, ja praegusest Ameerika impeeriumist alguse saanud haavab meid ennast rohkem, kui sellest tulu tõuseb. Et antud juhtumil on selgelt, on tegemist niukse piinliku pange astumisega, see on täiesti selge. Minu jaoks on küsimus nagu aus ja väärikuses ja mingisuguses nihukeses järjepidevuse tajumisest niukses üldises vaimses mõttes. Mind väga hämmastas, kui ma sattusin need esimesed, ütleme, pealesõjaaegseid, iiri rahvamuusikaplaadid et seal oli alati, et see, et mina õppisin selle laulu selle laulja käest, kes õppis selle selle Donegali vanatädi käest ja praeguseks on ka see muutunud peaaegu et omaette nagu müügiargumendiks, omaette moneeriks, no mis ei muutuks inimeste käes nagu, nagu moneeriks mingisuguseks trikitamiseks, eks ole. Ja seda väga paljude maade rahvamuusikaplaate veel, see oli nagu selle rahvamuusikaliikumise sees, ütleme tegelikult ka seal olid kõik juba arranžeeringus, aga ta andis ikka mingisuguse niisuguse ause suhte või see lihtsalt tunnista, kust sa midagi võtad. Ja see annab sulle endale nagu suurema hoo. Aga antud juhul noh, ongi juhtunud see, et siin taga suured rahad ja siin on tagaaegsele filmikompanii ja on raske seda tunnistada, see nagu rahamasin, kipub siis nagu teises suunas jooksma panema või noh, et seesama, sellel tasandil selle probleemiga tegelemine nagu, nagu lõikab seda vaimselt nagu kahelt poolt ja kuidagi takerdab meid totaalselt, et nagu selles tajumas loomingut kui midagi, mis inimestele antakse, mida mõnedele antakse ja, ja mõned annavad seda edasi ja kui seda antakse, kui seda edasi antakse, siis lihtsalt tuleb seda tunnistada. Ja see on selle asja juures kõige tähtsam. Kui proovida seda juhtumit juriidiliselt vaadata, siis ei ole tõenäoliselt võimalik siin kedagi süüdistada plagiaadis, et need erinevused on küll minimaalselt ja meie, kui, kui me üldse tajume oma rahvamuusikat ja me tajume rohkem tormist, et meie kõrvale on see tellised plageerimine. Aga kui see asi anda nagu erinevate maade muusika plagiaadi tõestajate või mitte tõestajate kätte, et siis tõenäoliselt plagiaadisüüdistust Te ei tule ja võib-olla see polegi üldse kõige olulisem, sest nagu Jaak ütles, see filmitööstus on juba siin, need on kõik üsna väiksed, suhteliselt sõltumatumat filmitootjad, et kas siin nüüd suuri rahasid on, aga masin on tõepoolest käima lükatud. Ja nüüd, et ka nemad peavad oma näpukat või seda apsu või ämbrit nüüd kaitsma, sest seda näitab ka see, et Youtube'ist vähemalt on praktiliselt kõik viited sellele filmi esinemisele treilerile maha korjatud on ka neljapäevase seisuga maha korjatud IGM i tormise ettekanne, mida kõikjal on nüüd võrdluseks pandud, on veel ETV laululaste esitus sellest samast tormise, kust tunnen kodust nii et, et see, see masinavärk käib nii või teisiti üle meie väikest aborigeeni. Et siin ma ei üldse ei ütle seda, et kõik on kõikidele absoluutses mõttes vaba ja kõik võivad kõike teha ja kõik võivad kõigilt võtta, tähendab seda ainult koos selle vastutusega. Sedasama aspekt õigustest ja kohustustest, et näiteks kui minu peas vemmeldab raadios sunniviisiliselt bussis või kuskil kohvikus kuuldud laul, mida ma üldse sinna pähe ei taha, aga siis peaks mul olema nagu õigus pöörduda selle autori poole valuraha saamiseks. Noh, tegelikult ka just Austraalias endas ei oleks Bradshaw tõenäoliselt, et väga valutult saanud sellist kopeerimist teha või sellist plagiaadisarnast asja näiteks Austraalia põlisrahvaste muusikaga terves maailmas on see see põlisrahvaste loomingu kaitsmise probleem ju aastakümneid juba üleval ja, ja puhtalt autoriõiguse seaduse koha pealt ei ole siin mingit head lahendust leidnud ja Austraalias ja kuidas ma ütlen, Raidi seaduse juures on ka olemas selline termin nagu morral Raids või moraalsed õigused ja nende vastu on loomulikult Trazzo selgelt eksinud, aga nende eest ei ole võimalik teda kohtusse kaevata. Neil võimalus on siit sotsiaalmeedia ja oma kontaktide kaudu seda infot levitada ja kõigile selgeks teha, et tegemist on Eesti rahvamuusikaga, mille on seadnud sellises vormis Veljo Tormis ja lõpuks kutsuda Bradshaw Eesti muusika päevadele koos oma abikaasaga ja ühesõnaga, et Bradshaw kaudu ma arvan, et me saame ühe väljundi veel eesti muusika väljundi maailma. Ja võib-olla Sakkasid tormis ühe, ühe uue tõuke või tema looming. Minu arust oleks ilusam präedžhasteta oleks kui ta seda nägime, selles mõttes haritud inimene, ta oleks pidanud aru saama, et ikkagi selles mõttes nagu just et küsimus on nagu aus ja väärikas üteldes viisakalt ütleme jah, et tõesti näed, et mis, mis välja tuli, aga, aga nii-öelda tegema väikse võib-olla kaabu, kergitus tormi selle minu arust sellest oleks piisanud. Et ühesõnaga, kuna bratsioon ei ole seal mitte midagi ei kihelkonda, ei vihjet Eestile ka rahvalaulule siis tegelikult siinsete traditsioonide mõtestan rikkunud hea tavaõigust, aga needki on näha, et seadus selle asjaga ei tegele sisse ühiskondlik arvamus, ehk siis hea tavaõigus kehtestada ennast väga jõuliselt praegu millest on näha siis ka kõik meie praegused reaktsioonid ja meie praegune raadiosaade tingitud? Nõus, aga ma arvan, et see tee tuleks veel läbi käia ja võtta veel erinevate inimeste arvamusi selle koha pealt, et võib-olla siin võib-olla piiri taga ja see tee lõpuni käia, et kui see ei juhtu filmi tiitrites, meil ei ole neid miljoneid seda kohtu kaudu teha ja tühja neist miljonist. Küsimus on selles, et teadvusesse jõuaks selle filmiga seoses, et tegemist on Eesti rahvalauluga, mille on selliselt seadnud Veljo Tormis. Lõpetuseks kuulame veel fragmenti, Tormise rahvalaule, seadest näidet Mark protso filmi treilerist ning siis paneme need lood korraga mängima, et näha, kui suured on tegelikud erinevused. Küsisin Eesti Autorite Ühingu tegevdirektorilt Kalev rattuselt, kas organisatsioon ei saaks sellises olukorras helilooja nimel kohtuasja algatada? Kui üks autor ütleb, et vot see on minu teos, teine väidab, jäi see on hoopis minu teos, siis tavaliselt näiteks autorite ühingud, noh, sinna ei saa sekkuda, sellepärast et noh, siin on vaja mingeid ekspertiisi, siin on vaja nagu omavahel kokku leppida ühingud tavaliselt ei saa nüüd autorite nimel selliseid otsuseid teha. Kas praeguses olukorras oleks välja tormisel võimalik anda Bradshaw kohtusse plageerimisest? No ma arvan küll, et on võimalik, miks ei ole siis aga et hakata käia Austraalias kohtus, leida sealt kohalike juristide, see on üpris kallis lõbu, ta võiks minu arvates kõigepealt sõbratsuga isiklikult veel kontakteeruda ja võib-olla leida tuge meie siin tuntud heliloojatest ja, ja ütleme siis koorijuhtidest, kes ütleksid ka siis oma arvamus selle kohta, kants, meie autoriõiguse seadus on plagiaadi mõiste viidud selle peale plagiaadiga tegemist sellisel juhul, kui inimene teadlikult võtab võõra teose, paneb sinu nime peale. Aga kui te ei tea seda, ta on lihtsalt nii-öelda mitte pahatahtlikult kellegi teost kogemata järgi teinud, kopeerinud, mingit osa kasutanud, siis seda ei saa, nagu sellest süüdistusest. Kui tihti on Eestis niisugusi heliloomingu plageerimise juhtumeid ette tulnud? Iga Eesti laulu või omaaegse eurolaulu konkursi puhul on alati mingit probleemi üles tõusnud, aga ega nad vist kohtusse pole jõudnud. Minu teada pole Eestis ühtegi kohtuasja, kui see oleks nüüd jõutud otseselt plagiaadi tuvastamiseni, sest ma ütlen, selle tõestamine ei ole, ei ole üldse lihtne. Eeldatavasti aasta mina oma oma kõrvakuulmise järgi oskan öelda, et tegemist on ilmselt tormid ja kavatsesin oleks pidanud tormise käest saama loa selle teose kasutamiseks. Kui näiteks seda filmi, siis mängitakse mõnes niisuguses riigis, kus on teistsugused autoriõiguse seadused. No ma ei oska öelda teiste riikide seaduse kohta nii täpselt, kuidas on selle viitamisega rahvaloomingu teosele, sellepärast et enamuses riikides on rahvaloomingu teose kasutamine vaba välja arvatud muidugi siis, kui autor on teada, aga rahvaloomingu puhul ei ole ju autor teada Mark Bradshaw saatis kirja, kus ta väitis, et tiitrites oli niivõrd vähe ruumi, et ta ei saanud sellepärast viidata Eesti rahvalaulule. No see on ju väga loll jutt, ausalt öeldes sellepärast et me kõik oleme näinud tiitrid, mis kestavad vahest 10 minutit ja kui filmile ei ole nii palju ruumi, et panna kõik õiguste valdajad sinna taha siis need lihtsalt tuleb seda filmi pikemaks teha. Neid kommenteerib Tartu Ülikooli intellektuaalse omandi dotsent Aleksei Kelli. Autoriõigus lubab iseseisvat loomingut, mis tähendab seda, et kui ma loon samasuguse teose, mis on olemas täiesti sõltumatult, siis see on aktsepteeritav. Teine fakt nüüd selles kaasas on ju tegelikult see, et, et mõlemat väidet vastavalt, eks ole, mõlemad on tuginenud rahvaloomingu teosele. Aga rahvaloominguteos ei ole autoriõiguse seaduse üldse sellise rahvusvahelise praktika äri kaitsta, vaid et seal on palju probleeme. Püütakse neid kaitsta, aga probleeme ei ole nagu õiget subjekti, kelle käest luba küsida, selle tahan, nagu jään. Aga kui on alust arvata, et üks helilooja on kasutanud oma, seades teise helilooja teost kuidas seda kindlaks teha? Küsimus on see, et, et kas seal on nüüd sellised olemuslikud sarnasused, mida ekspert saaks öelda, et see ei ole juhuslik sest tegelikult autoriõigust või nagu teisest valdkonnast näiteid tuua on üks suur probleem on nii-öelda alateadlik või, või, või et mitte eesmärgiks seatud teiste loomingu kasutamine, et, et nad on küll juhuseid, kus mõni inimene oleks hästi palju kellegi teise muusika kokku puutunud, lugenud teoseid, siis kui ta midagi uut loob, siis ta enda arvates loob uue. Aga tegelikult on hoopis kasud, kasutab eelnevalt, eks ole, et, et noh, see on tavaelus kõik inimesed saavad aru, et, et näed, et inimese mälu on petlik, võib valesti, ainult et kui on õiguslik vaidlus, siis kohtus arvatakse, et inimese mälu peab olema. Vaata kuidagi eksida ei tohi, et aga noh, reaalsus on ikkagi see loominguprotsess tõesti, et sa kuulad, et, et see ei olegi nagu eesmärgiks seaduses küll ja küll on igasuguseid plageerimis süüdistusi olnud seotud sellega, et et, et isik on tõemeeli, ta ongi ise nagu loonud, aga õigete koledad. Ta ei tea, sest see on juba kesine aju töötamise iseärasus. Aga kui vaadata, siis rahvuslased praktikat, et kuidas on nii-öelda vahele jäädud con otseselt kopeeritud siis on kopeerimise käigus teinekord üle võetud ka vead ja siis seda on palju raskem nagu selgitada, et et noh, et, et sa oled ise loonud, kuidas sa täpselt samasugused vead said luua. Üks autoriõigus oleks nagu tuumikõiguseid, inglise keeles öeldakse Raita Fachebiootion, ladina õigus autorlusele, et et kui me vaatame, praegu on, eks ole, palju diskus, diskuteeritakse autoriõiguse üle, et kas see on nagu põhjendatud ei ole, et mis ulatuses siis tegelikult üks asi, mida reeglina küsimärgi alla ei seata, on õigus. Autorlusele on nagu selline tuumikõigus, mida nii-öelda enamik huvigruppe sidusgruppe aktsepteerib, siis kui te vaatate, kas kogemust vanas Roomas, eks seal autoriõigust ei olnud, eks ole, aga aga näiteks, et, et kui keegi kasutas teise teost ja oma nime all seda peeti nagu nii-öelda kuidagi häbiväärseks, eks ole, et, et juba sealt tuleb plageerimise kontseptsioon, et, et okei, et autoriõigust ei olnud otseselt aga ometi, et nagu ühiskond mõisteti hukka, et sa nagu teise isiku töö esitada oma nime, et kui tõesti ikkagi ekspertiis leiab, et et siin on kasutatud rahvaviisi vaid seda töötlust, siis esiteks on asi autor, see küsimus, mis on ka selles mõttes nii-öelda autori au ja väärikuse ja plageerimise küsimused ja nii-öelda autosse omastamise küsimus, kus juurde see varaline küsimus, et, et ma ei näe, et see oleks tingimata välistatud ja muidugi selliseid kaasusi kordades lihtsam ära hoida, kui oleks küsitud, oleks sisse jäädes kas või saadetud viisakas email ei ole vaja seadusi tunda, tuleb lihtsalt viisakas olla. Üks teine autoriõiguse sinna rusikareegel on. Et mida lähemale rahale, seda suurem on võimalus konfliktideks. Internet on muidugi täiesti uus nähtus koguses autoriõiguses, et et tegelikult, eks ta on nagu muutunud ka seda autoriõiguse kogu toimimisest laadad. Tänapäeval on kõik loojad, keegi võtab teise oma midagi muudab, et ma selle internetis nii-öelda oma õiguste teostamine on, on eraldi eraldi suur valdkond ja Joe, ma arvan, et võib-olla ta mingi hetk kuidagi muud tundub, et et noh, et, et praegu ta on nii-öelda pandud tarbijate õlale, aga noh, et, et võib-olla luuakse mingit kompensatsioonimehhanismid, head vaadet, et ega, ega seal internetis teostamine ajamine taga, et kes kuhu mingit Youtube'i on pandud, et noh, et, et et, et ma, ma arvan, et ta on nagu siis samahästi võiks marke koguda või koeraklubis olla. No mõnes mõttes on ka õiguste õiguste kaitse üks mehhanism on ka teavitamine. Mis te arvate, et nüüd asjaosalistel on kangesti hea meel, et nagu selline diskussioon on tekkinud, et ei ole välistatud tegelikult? Et, et see asi lahendatakse kuidagi ära selliselt, et sõlmitakse lõpux konfidentsiaalsusleping. Nii et see ei ole lootusetu juhtum, konkreetne subjekt on olemas, ei ole keegi tundmatu internetist, keda mine, mine püüa tuult väljal, et kui tõestad äras lõpuks tal ei olegi ma teda ei olegi mõtet vaielda, et aga, aga siin ma vaatan, et ikkagi nagu võimalusi on. Liiga ja nüüd aga jätkame muusikauudistega, mida vahendab nelevaste infelt muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Plaadifirmalt ECM ilmus helilooja Helena Tulve uus autoriplaat nimega karboles joran porrygjuubia. Plaadil kõlab nimiteos, mis tõlkes on puud nutavad vihma järele seal loodud häältele ja nükel harfile. Samuti on uuel plaadil teos nimega Reachadas Allo häältele ja vanamuusikaansamblile. Samuti silans larm sopranile, oboele ja löökpillidele ja lekkinoks lamm, sopranile, barokk, harfile ja keelpillikvartetile. 2007. aastal valminud orkestriteos ekstantsioonide müüd. Muusikat esitavad plaadil Arianna Zawall šarl barbie Daniel kirikal, Marko Ambrasiini, Riivo Kallasmaa, Helena Tulve ise samuti nüüd kvartett ansambel Vox Clamantis, disja Hortus Musicus, dirigent Jaan-Eik Tulve ning Eesti riiklikesse Ronja orkester Olari Eltsi dirigeerimisel. Helena Tulve teosed on salvestatud kahetuhande üheksandal ja 2010. aastal Tallinna kirikutes ja Estonia kontserdisaalis. CD bukleti teksti on kirjutanud Kristina Kõrver. Äsja ilmunud plaat on Helena Tulve kolmas autoriplaat. Varem on ilmunud CD nimega Liinen aastal 2008. Selle andis samuti välja plaadifirma ECM ja on ilmunud ka CD-plaat nimega sula aastal 2005 selle andis välja Eesti raadio. Suurbritannia helilooja Roxanne panovniko teos Tallinna missa Elutants salvestati voone klassiks plaadifirma poolt ja kolmandast rist on seda saada ülemaailmses veebipoes. Amazon. Punkt koobunkt. UK plaadi valmimisele andsid eesti muusikutest oma panuse ETV tütarlastekoor, Eesti muusika ja teatriakadeemia koor, Collegium Musicale, Tallinna Kammerorkester, Jaak Johanson ja dirigent Mihhail Kerts. Solist on sopran Patricia Rosario. Roxanne panovniko Tallinna missa maailma ettekanne toimus 29. juunil 2011. aastal Tallinnas. Teose tekstide autorid on Doris Kareva ja Jürgen Rooste ja teost telliti 2011.-ks aastaks, mil Tallinn kandis euroop kultuuripealinna tiitlit. 27. jaanuaril rööviti Mil voki sümfoonia orkestri kontsertmeistrilt Frank Hammondilt. Lipinski nime kandev viiul, mille on valmistanud Antonio Stradivaari Almandile tehti relvastatud kallaletung. Pill on ehitatud aastal 1715 ja selle hinnaks umbes viis miljonit dollarit. Nüüd õnnestunud viiul kätte saada ja röövis kahtlustatakse kahte meest 42 ja 36 aastast ja üht 30 kaheaastast naist. Viiul on heas seisukorras, rass ja rikutud tõenäoliselt ei ole. Sel Stradivaariusel on seosed ka Eestiga, sest 1900 kuuekümnendatel aastatel kuulusse eesti viiuldaja Evi Liivak kuule. Pärast Liivaku surma jäi Pill tema abikaasale ja kui abikaasa suri, müüdi see 2008. aastal tundmatule perele, kes andis selle omakorda rendile Mil voki sümfooniaorkestri kontsertmeistrile. Nüüd saab kontsertmeister Frank Almand selle jälle kätte. Aitäh. 78 aastaselt suri saksa dirigent kerg Albrecht, kes juhtis Hamburgi riigiooperit üheksakümnendatel aastatel ja oma muusikuteest veetis ta Saksamaal. Väikesteks vahenditeks olid tegutsemine Cherrysi toon Halle orkestri juures ja Taani raadios. Ja neli aastat oli keerd Albrecht ka Tšehhi Filharmoonikute peadirigent, olles esimene võõramaine dirigent selles ametis. Tema interpetatsioonidest jäädvustati üle 50 heliplaadi. Kui Eestis on tõstatatud küsimus, et Austraalia helilooja maak Bradshaw on plageerinud Veljo Tormise teost siis Jaapanis väga armastatud kurt helilooja tunnistas, et palkas kellegi teise enda eest teoseid kirjutama jaapani Beethoveni yks ja digiajastu Beethoven. Yks nimetatud kurt helilooja Marmor Samara Kotsi tunnistas. Tema kuulsamad teosed on loodud hoopis tema palgatud helilooja poolt, kirjutab The Guardian. Nende teoste hulgast. See on ka näiteks 2003. aastal kirjutatud sümfoonia Hiroshima, mis on olnud 2011. aasta tsunami üle elanud panlastele omamoodi hümniks ja saanud neilt hüüdnime lootuse sümfoonia. Samara Kotsi tunnistas, et palkas endale 18 aastat tagasi variautoriks muusikakooli õpetaja, muusiku ja helilooja tagasi Nigaaki. Samara kutsi vabandas oma fännide ees. Nigacy aga avaldas lootust, et saab vaatamata skandaalile jätkata muusika loomist ja esitamist. Nelja-aastaselt klaverimänguga alustanud Samara Kotsi jäi täielikult kurdiks, 35 aastaselt aga jätkas sellele vaatamata tööd. Heliloojana. Sai kuulsaks 90.-te aastate keskel, kui tema loodud teoseid kasutati mitmetes arvutimängudes. Tema muusikat kasutavad oma kavades ka paljud jaapani iluuisutajad. Helgaja. 30. ja 31. jaanuaril toimus Pärnus ja Tallinnas MustonenFestil avakontsert, kus ERSO esitusel tuli ettekandele Schuberti lõpetamata sümfoonia, Schumanni selle kontsert ning Kuretski kurbade laulude sümfoonia. Tallinna kontserdil käis Igor Karsnek. Millised olid siis muljed Kureski sümfooniast? No see on huvitav, et sa tahad tingimata koreeskis pihta hakata, aga teiselt poolt on muidugi see sinu küsimus väga põhjendatud, kuna korretz, kolmas sümfoonia pealkirjaga kurbade lauludega sümfoonia oli kogusele Maiesteetliku täiesti mastaapse kava raskuspunktiks isenesest sele sümfoonia kestvus tund aega, see oli muidugi paras proovikivi nii orkestrantide kui ka publikule saalis. Kusjuures kuna see kontsert tervikuna oli väga pikk kolm tundi, siis viimase osa lõpus inimesed hakkasid lahkuma, ettekanne oli väga suurepärane ja kui nüüd kuulajale kirjeldada ühe lausega mis tegi selle Coreydsega kolmanda sümfoonia, siis eriliseks siis mõtteliselt üliaeglaste protsesside üliaeglane areng ja see muidugi nõuab dirigendile orkestrantide täielikku süvenemist kolmeosalise sümfooniat, tempod on niisugused, esimene osa, Lento, no mis tähendab aeglaselt, teine osa Lento Ellargo tegelikult veelgi aeglasem Kulento ja kolmas osa Lento kantaabile, siis laulab Lento muidugi selle ette kanda õnnestumisse andis väga suure panuse briti sopran mari Lawson, kuid natukene küsitav oli selle Coretski kolmanda sümfoonia lavastus. Kuna see kontsert oli välja hõigatud nagu pühendusena holokausti mälestamiseks siis ettekande ajal võis publik jälgida videoekraanil dokumentaalseid pilte holokaustist Varssavi getost ja noh, ühesõnaga sellised Muzardavad kaadrid, mis koosmõjus nüüd selle muusika depressiivsusega võib-olla läbi korduste kas mõjuma juba natukene liiga näpuga näitamise ära kusjuures seda enam, et tegelikult Kuretski sümfoonia, mis on pealkirjastatud kurbade laulude sümfoonia ei räägi genotsiidis, selle teemaks on inimlikud kannatused. Elu ja surm tähendab surma, lõplikus ja ka ema ja hukkunud poja suhted. Ma ei arva, et nii pealtükkiv fotokollaaž ekraanil läbi tunni aja oluliselt kergendas kuule selle sümfoonia vastuvõttu. Schuberti sümfoonia number kaheksa eks lõpetamata kava avateosena oli mõnes mõttes, kuidas ma ütleksin, isegi julge provokatsioon maa tõtt-öelda ei oska. Et teda niimoodi hoobilt dirigente, kes ühe kontserdi käigus võtaks kavasse kaks suurt sümfooniat, Schuberti lõpetamata sümfoonia on küll kaheosaline, aga sellegipoolest on ta nii-öelda liigitatav suurte sümfooniat kilda. Teil selline teiste krestomaatilised teos, mida ma usun, et on iga muusikat õppinud inimene, kuulud ilmselt kümneid ja kümneid eri variante küll kontserdisaalis, plaatidel ja nii edasi. Nii et pealtnäha oleks nagu raske millegagi üllatada peale ütleme, ettekandjale kvaliteetide. Andres Mustonen, lisa siiski oma tõlgenduslika nägemuse, seda sümfooniat on võimalik esitada teravikuga dramatismi suunas ja samas on võimalik seda sümfooniat esitada teravikuga traagika suunas. Need ei ole kattuvad mõisted. Traagiline sisemise lõhestusele viitab sama Tyson palju jõulisem kontseptsioon. Ja see on tõlgendamise küsimus. Ega üks ei ole põhjendatud. Schuberti muusikas on niivõrd palju nüansse ja niivõrd rikas, et mõlemad variandid on võimalikud. Ja see traagika ja emotsionaalsed kontrastid väljatoomine õõnestus musteni muidugi väga hästi. Ma ei ole kunagi kuulnud tšellode kontrabassi sissejuhatavaid algustakte nii ahedases. Ja, ja siis, kui ülejäänud pildid tulid sisse, siis oli see moderado allegro, moderato tempo ja see kontrass mängis väga efektselt ja just viitas sellele lõhestatuse ja, ja teine osa kõlas jälle hoopis teises võtmes. Peaaegu akadeemiline ettekanne, aga suurte romantiliste selliste kontrastidega, aga mitte liiga suurte kontrastide teete põhimõtteliselt ta ikkagi mahtusse selle klassikalise romantilise terviknägemuse sisse apteek, Schumanni tšellokontsert. Ta on Mario Brunello leivanumber ja tan ainult selle teosega kuulsaks saanud, aga, aga see on üks selliseid. Tema hiilgenumbreid. Mario bronello on Robert Schumanni tšellokontserdispetsialist lihtsalt ja juba esimese osa keskel lõi tema itaaliapärane Deparement lõi nagu lekkima ja samas oli tunda seda selliste ettekandest impulsiivsus, tempolist initsiatiivi tegelikult hoidis ja mitte Mustoneni Broniello Mustonen väga oskuslikult redutseeris Ersot sellele dünaamikale. Ta oli absoluutses kõlalises ja sellises tähelepanu fookuses. Need mulle ei meenugi, et mul oleks seda Schumanni tšellokontserti, mis on ju tegelikult väga tuntud teos, oleks õnnestunud kuulata paremas ettekandes paarkümmend aastat tagasi ma kuulasin sedasama teost Rustropovitši ettekandes ja see oli ka väga huvitav, aga tähendab üks asi on plaat. Ja teine asi on elav esitlus. Et ehitus on muidugi suurepärane. 30.-st jaanuarist kuni esimese veebruarini toimusid Eesti filharmoonia kammerkoori kontserdid kavaga Vene kirikumuusikasse töövrid, kus kanti ette mitriibernjanski Alfred snitke koorikontserdid. Eesti filharmoonia kammerkoori juhatas Risto Joost. Berdychil Tallinna Jaani kirikus käis Ene Üleoja. Põhimulje oli väga positiivne, sellepärast et snitke teose ettekanne oli suurepärane. Võib-olla mingeid kriitilisi märkusi tuleks teha Bortnanski ettekande kohta. Ainus, mida ma praegu just loen ja vaatan, et, et see oli pealkirjastatud vene kiriku muusikluse töörinud. Snitke teos ei ole kirikumuusika vaid vaimulik, muusik ka see on suur vahe kirikumuusika, olme. Tavaliselt mõtleme liturgilise muusikat, mis on otse seotud kiriku agendaga, aga seda ei ole just hetkel üldse mitte taotletudki. Ja tegelikult ka Bortnanski koorikontserdid on esitatavad ka väljaspool kirikut aga ta tekitas huvi, see on selge, sest Jaani kirik oli rahvast tulvil. Need olid siis kaks koorikontserti number üheksa ja 24, mis on kirjutatud psalmide tekstile. Ürti kontsert 24 psalmi tekstis 20 on väga paljud heliloojad kasutanud. Tõstan oma silmad mägede poole, kust Mobi tuleb? Tähendab, minu jaoks oli mingisugune uus kõlapilt sellel kooril, kui ta neid Bortnanski kontsert esitas. Ma ei tea, kas see oli taotluslik või oli see mingi intuitsioon, mis nagu sundis koori laulma maneeriga, mida nad tavaliselt ei kasuta. Kas siin oli soov matkida slaavi tooni tekitamist või stiili, aga ma pean ütlema, et see ei tulnud praegusel hetkel koorile ja esitusele kasuks sest ta lõhkus koori tavaliselt väga hea ansamblit. Mis mind hämmastas, olid häälestusvead, mida ma selle koori juures ei ole kogenud. Me oleme nii harjunud, et see koor laulab vajaga intonatsiooniga puhtalt ja kindlalt ja täpselt ja veel koos selle mingi uue kõla on, ma ei tea, kas taotlusega lisandus veel üks faktor väga tugev vibraator, mida sellel kooril ka tavaliselt ei ole. Ja häälestus, vead tekkisid just nimelt selle väikese nii-öelda ansambli koosseisu puhul kus eriti vibraator oli nagu toonitatud, see nagu häiris ja ei lasknud nagu täiel määral nautida niisugust muusikalist Teppetatsioonilist kõnet ja minul jäigi niisugune tunne, et need Bortnanski teosed olid esitatud nagu deklaratiivselt selles mõttes, et kõik oli tehtud ilmselt, mis oli autori märkides kirjas. Aga nad ei pannud mind nagu sisuliselt uskuma. Ja selle tõttu ei olnud niisugust täit muusikalist rahuldust, ma ütleksin kõik Pille kurvas muidugi snitke ja snitke puhul noh, kõigepealt peaks rääkima teosest, aga ma ei ole muusikateoreetik ja mul ei olnud ka partituuri ja ma kuulasin lugu esimest korda. Aga ma ütlen mõned märksõnad teose kohta välja. Kõigepealt teksti ja muusika sümbioos ja seos, see on erakordne ja erakordne just seetõttu, et see tekst on niivõrd rikas, laetud, mõtleksin antiine inimloomuse püüdest astuda dialoogi absoluudiga või kõigekõrgemaga või jumalaga või kuidas me seda ka ei nimetata näiteks kõik need kannatused sellel teel ja lõppkokkuvõttes see kirgastumine, mis näiteks šnitke muusikas lõpeb kolm kõlaga kuid ütleme niimoodi, kogu pingestatus läheb läbi kaasaegse koorimuusika tehniliste võtete klastrid, Kromantismid siis vanad võtted, kaashäälte polüfoonia, tohutult tihe faktuur dramaturgiliselt laetud, niisugused kulminatsioonis ja nad lähenevad puhtasse. Kolm kõlas, see on tõesti niisugune kirgastumine, tunne nagu kolmainsus oleks maa peale astunud. Kui ma pärast noh, nagu koju tulles mõtisklesin teosele, et no kui keegi küsiks selle teose vormi kohta midagi siis ma ütlen, et vorm lähtub sõnast interfunktsioonist nii-öelda kõnelistest aktsentidest, sisulistest aktsentidest ja minu silmade ette joonistus niisugune ütleme vahest mõnest arsti kabinetis ja meil midagi mõõdetakse ja meil jookseb elektrooniliselt niisugune graafik, eks ole, oma tõusude ja mõõnadega vot minu jaoks muusika elas pulseeriv sellisel kombel, et ta ei vajanud niisugusi mingeid rangeid raame ega analüüsitavad vormi, vaid ta lihtsalt kulges oma võimsate niisuguste helimaalingutega. Ja ma pean ütlema, et ka see oli mõtestatud dirigendi poolt, sest kuulasin, ma olin ju sellega väga rahul. See rahuldus tuli ometi interBrettidest interpreidist. Nii et palju tänu selle eest muidugi ka siin oli vahetevahel noh, need on niuksed tõesti, ainult väikesed iluvead, vistrikud. Kohati snike kasutab niukesi helistikude äkilisi kõrvutamisi ja võib-olla kohe alati uus helistik ei olnud niimoodi absoluutselt puhas, aga see juba ei olnud enam niisugune teema, mille üle nüüd kangesti arutleda. Mulle meeldis väga kuuri tuuniandmine, siin. Siin oli nii palju niisugust tihedat legaatud ja kandvust ja pingestatud hääs mõttes vokaali ja ühtlustus ka kooriansambel vat ei olnud enam niisuguseid üksikute häälte välja kostmisi. Võib-olla mõnevõrra vajaks teinekord Niukest pehmematooni andmist esimene branna, kui ta läheb oma kõrgetele nootidele, eks ole, et seal natukene teinekord tuleb niisugust teravust või natuke kitsas tooni peale. Ja huvitaval kombel Bortnanskis oli Tegavust tenorid uimas. Nüüd ma tahan ainult ühe niisuguse pisikese mõtte veel avaldada. Kuna ma käisin kuulamas sama dirigendiga kontserti, see oli vist oktoobrikuus Bach ja Mozart, kus olid Bachi kantaadid ja Mozarti suur missa, siis seal toimis seesama efekti. Bachi matid olid nagu eelsoojenduseks ja Mozarti, mis seal oli nagu siis kogu niisugune, kuidas öelda energia pühendatud ja nüüd juhtus sama kaaportnanskiga sagedasti just nimelt see lihtsus on kõige raskem seda tabada, teda mõtestada ja anda tema sisseinformatsioon. Ja mul tuleb alati meelde niisugusel puhul Eino Tambergi ütlemine, mis on seotud nüüd kompositsiooniga, aga mis läheb ka interpretatsiooni. Ta ütles niimoodi ühte väikest koorilaulu kirjutada on märgatavalt raskem kui ühte suurt sümfooniat. Sülgaja. Eelmisel laupäeval, esimesel veebruaril toimus Tallinna raekojas MustonenFestil raames vanamuusika ansambli La Serenissima kontsert ja need stuudios teele, eks kes käis seda kontserti kuulamas? Kuidas sulle see kontsert meeldis? Teile? Oli väga ilus õhtu. Ma natukene alguses pelgasin, kui ma vaatasin, et terve kava on sisestatud ainult Vivaldi loominguga, et et see on alati minu meelest riskantne teha terve õhtu ainult ühe helilooja loomingust. Kuidagi eriti valdi puhul mulle tundub, et siis subjektiivselt isiklikult mulle kui muusikule see, see helikeel võib väsitavaks muutuda. Kuid seda ei juhtunud. Tegemist on ju ansambliga, kes vist peaasjalikult keskendubki Vivaldi loomingule ja ju neil siis on tekkinud mingi eriline, sügavam sissevaade jääki sellesse loomingusse ja nad oskavad sealt võib-olla rohkem välja võtta Ta kui need, kes sellega ei tegelenud süvendatult kuidagi väga vahva oli kohe kontserdi alguses, kui ansambel tuli lavale nende häälestamist pealt vaadata ja kuulata. Seda tehti hästi julgelt hästi rohked, rikkalike klavessiini akordide saatel, hästi julgelt niimoodi hästi kõlavalt ja minul tekkis kuidagi assotsiatsioon kohe ühe raamatuga, mida ma olen lugenud, tegemist härra kindral ata koore mälestustega kus ta selgelt siis vastakuti pane muusikakultuuri ja, ja siis india kultuuri, kus ta kirjutab, et india muusikakultuuris häälestamine nagu osa kontserdist, võib-olla neile ka oluline korraks pill kõlama lasta akustikas, kui inimesed on juba tulnud saali ja, ja selles mõttes lõi sellise esmase hea mulje, selline hea kontserdi kuulamiseks tegid nagu ukse lahti. Väga julgelt see ansambli juht härjend žanrilist tegelebki pidevalt ka täiesti uute avastatud Vivaldi teoste esitamisega, et et minule isiklikult ei olnud sellest kavast küll midagi. Ega mullegi selles mõttes oli ka hästi põnev ja nagu me võisime kavalehelt ka lugeda, siis eks kantaat avastati isegi üsna hiljuti. Ja Sanaadide puhul on suisa niimoodi, et kõiki partiisid ei olegi säilinud ja viiuldaja ise osalt need rekonstrueerinud. Selle üle võib alati vaielda, kuivõrd otstarbekas see on või, või kas see on hästi tehtud või kes seda peaks tegema ka inimese puhul, kes noh, nii süvitsi on läinud juba helilooja loomingusse. Ma arvan, et tema võib küll katsetada selles plaani selles vallas ja need sonaadid, kus ta siis need bassipartiid on pidanud mõnedes osades rekonstrueerima kõlasid minu kõrvale küll igati hästi. Tegemist on siis ansambliga, kes nii oma pillide kui ka esitusstiiliga siis ikkagi selgelt taotleb nii-öelda autentsele lähedast esitust või missuguse mulje sulle see stiil jättis, kuidas nad esitasid muusikat. Mul tekkis selles suhtes õige mitu mõtet, et esmalt, et noh, kuna ma ise olen ka õppinud Londonis lõpetanud seal magistratuuri, siis mul on tegelikult päris ettekujutus Britilikust lähenemisest vanamuusika esitamisele. Ja selles mõttes ma teadsin, mida oodata ja ma ei pidanud pettuma, et need taotlused olid mulle üsna arusaadavad. Ja tuttavaks ütleme nii noh, eelkõige võib-olla võiksin mainida seda, et minu meelest selles Britilikus lähenemises on väga heas tasakaalus omavahel see teadmiste pool ja samas emotsionaalne pool, see on hästi oluline näiteks Hollandi lähenemisena teadmiste pool minu meelest liiga tugevalt esiplaanil ja, ja see emotsionaalne plaan võib jääda liiga tagasihoidlikuks. Nii et seetõttu mulle jättis üldises plaanis kontsert ses mõttes väga hea mulje. Teine mõte, mis mul tekkis, oli see ma ei tea, miks, aga mingil hetkel ma just lauljatari kuulates hakkasid tekkima selliseid mõtteid, kui imeline see ikkagi mingis mõttes on, et kui kunagi väga ammu on helilooja kirjutanud, siis need väga emotsionaalsed kantaadid, armastuseteemalised, tihti õnnetu armastuseteemalised ja kuidas siiski tänapäevase inimese vanuse läbi paga tõeliseks muutuvad või, või kuidagi omandavad, väga tõelise tähenduse kõnetavad. Ja ma usun, et mitte ainult mind, kui ütleme keskmisest asjatundlikumad inimest vaid vaid üleüldse, et, et selles on mingi maagia, see kuidagi nendel kukkus selles suhtes väga hästi välja, et ma tunnetasin seda sidet selle helilooja loodu ja nende panuse vahel eriti lauljatari poolt teatud kantaatides või teatud osades, mitte võib-olla igal pool seda oli hästi kosutav ja tore kuulata. Kas see oli ka mõni teos, mis võib-olla teistest enam meelde jäi või millegi poolest silma torkas? Minu meelest kavaleks selgelt tõusvas joones. Et üks asi, mis mul jäi enne mainimata, kui sa küsisid selle stiilsuse või üldse modifitseerimise kohta, siis üks asi, mis on kindel alati Briti ansamblite või üldse pidi muusikuid, juhul kui nad on ikkagi juba kuhugi maale jõudnud oma tegevusega on ikkagi see väga kõrge musitseerimise kultuur ja väga kõrge pillivaldamise kultuur kalauljatel. Selles mõttes jälle ei pidanud pettuma. Aga võib-olla kava alguses ma seda emotsionaalsust liiga palju ei tajunud, et seal kuigi, kui ma nüüd tohin öelda, siis viiulipartii või viiulikunstnik justkui rohkem ilule sama partiiga kui et elas seda läbi. Ja, ja kui tuli laulja oma esimese kantaadiga, siis samuti mulle tundus alguses, et kas ta vokaliseerib võide, väljendab see oli esimesed retsitatiivi siia esimese aaria esimeses osas või, ja osas. Ja siis äkki aaria b osas midagi nagu vabanes, kui enne ma ei saanud tekstist hästi aru. Ki muutus tekst väga klaariks. Äkki see muutus väga emotsionaalseks. Aga see õhtu jättis küll suurepärase mulje, ma mulle jättis väga sügava mulje klavessiini ja Diorbi baar. See oli mitmes mõttes põnev. Esmalt võib-olla sellepärast, et Diorbi mängija tõesti väga-väga palju, KUS kontiino partii kujundamisse ja seetõttu ka sellesse üldisesse kõlapilti ja üldisesse faktuuri andis väga-väga suure panuse, see nägi välja või õigemini, kuuldes siis sellisena. Ta kujundas põhimõtteliselt see, mida tavaliselt klavessiinimängija kujundab oma parema käega. See funktsioon oli antud siis Diorbile ja ta tegi seda väga ägedalt sõna otseses mõttes energiliselt. Siis tihti imiteerides meloodilist, materjali, viiulipartiist, lauluga, dist või ka siis, kui meloodia oli passis mis oli hästi välja kuulda tšellopartiis siis näiteks mängis seda kaasa Tertsis. Nii et, et seal on ilmselt tegemist suure loomingulisus, ega, aga siiski ma arvan, et seal taga on ka väga suur töö, et see Tjorvi mängija oligi minu jaoks võib-olla õhtu kõige kõige säravam. Mulle vähem meeldis tšellomängija, tema mängus olid, jätavad jäikust, niipea kui oli vaja anda pehmemat erilisemat musitseerimist, siis mulle tundus, et, et see ei olnud piisavalt finantseeritud ja läbi tunnetatud. Ja viiuldaja, noh nagu sai mainitud tõesti suurepärase mängukultuuriga selliseid hetki tema mängus või üldse ansamblimängus, kus ma nagu tajusin, et see on väga Virtoosne, aga, aga virtuaalses ei olnud nagu eesmärk omaette. Ikkagi kahtlemata mina olen selline analüütiline kuulaja ja ratsionaalne. Kuule. Mul on raske oma teadmisi ja kogemusi välja lülitada, kui ma kuulan kontserti. Eriti neil õnnestus mind ikkagi paaris osas konkreetselt välja lülitada niimoodi, et unustasin ennast sellesse muusikasse. Ma arvan, et see pidi olema ikka väga hea, sel juhul. Head kuulajad kahjuks ei mahutanud heliga ja saatetund et vestlusringi ega ka täielikke kontserdiarvustusi. Aga õnneks on olemas klassikaraadio kodulehekülg, kus huvi korral saate kuulata kärpimata lõikesülgaja. Tänasele heegajale tegid kaastööd nelevaste infelt Igor Karsnek, Ene Üleoja ja Teele Jõks. Saate pani kokku helioperaator Helle Paas. Mina olen toimetaja Anne proomik. Mõnusat puhkepäeva jätku ja toredat uut muusikanädalat. Kuulmiseni.