Tere siin toimetaja maris Johannes ühest lapsest on sul suisa rõõm, räägib nagu kulda. Loeb soravalt, kirjutab kenasti, teisega pole nii hästi läinud, on ta aeglasema arenguga või kummitab sootuks suurem häda. Täna räägimegi sellest, kust abi leida, kui laps ei saa sõna suust. Ja abimeheks on Kai Torim, kes logopeedi tööd teinud 1974.-st aastast alates seejuures töötanud 10 aastat lastehaigla vastsündinute ja enneaegsete patoloogia osakonnas, samuti logopeedina koolis ja lastekodus. Nüüd rehabilitatsioonikeskuses saatesse olen lisanud ka vestlusjutt ühest paari aasta tagusest intervjuust, kui rääkisime laste kõnest keeleteadlase Reili argusega, kuidas selle lapse rääkima hakkamisega ikka on? Ikka on nii, et mõni laps hakkab varem rääkima, mõni hakkab hiljem. Üldiselt arvatakse, et esimesed sõnad tulevad lapsekeelde siis, kui lapse ajumaht moodustab 60 protsenti täiskasvanu ajumahust. Et umbes sel ajal. Üldjuhul on see esimese eluaasta lõpus vahel varem, natukene vahel natukene hiljem. Ja hämmastaval kombel on need esimesed sõnad üsna sarnased, nii et eesti lastel see polüfunktsionaalne, aitäh, millega saab küsida, millega saab paluda, millega saab tänada millega saab vahel isegi tähelepanu, kas nõuda või, või osutada, et kas me oleme jutukas rahvas, kui nüüd võrrelda teiste rahvaste laste arengut ja meie laste arengut? Me oleme kindlasti jutukamad, kui Taani, Taani lapsed, tähendab meie lapsed jutukamatke Taani lapseea. Mäletan ühte ettekannet konverentsilt, kus räägiti sellest, et miks Taani lapsed hakkavad rääkima väga palju hiljem peaaegu aasta hiljem kui teised Euroopa lapsed. Ja toodi välja kaks põhjust. Esiteks. Keele hääldussüsteem on tohutult keeruline. Tähendab, ta ei ole niivõrd keeruline, aga ta on nii ebamäärane ühte häälikut hääldada nii ja naa kord natukene, eespoolsemad, kord natuke tagapoolsemalt ühel sõna kujul võib olla väga erinevaid tähendusi, et see ajab last lapse segadusse. Teiseks Taani emad lähevad väga vara tööle ja aastastest lastest on 95 protsenti juba lasteaedades ja ühel kasvatajal. Selge see, et ei ole aega lobiseda kõikide lastega, kes seal seal rühmas on, aga meie, Eesti emad on kindlasti natuke teistsugused kui soome emad. On väidetud, et eesti emad räägivad soome emadega võrreldes oma lastega palju puhtamad kirjakeelt. Ega me teadlikult ei tee seda, ma arvan, et see on pigem selles see küsimus, et eestlased üldse räägivad rohkem kirjakeelt, et see meie kõnekeel ei ole võib-olla nii laialt levinud kui, kui soomlastel. Teine asi, mis soomlastele üks kord silma torkas, oli see, et eesti emad käsutavad oma lapsi väga palju on sellist nii-öelda direktiivsed suhtlust, et annan käsu. Aga ega laps ei pea sellele vastama sõnadega laps läheb, teeb asja ära ilma sõnadeta. Ja nende käsksõnade hulk on lapsekeeles tegelikult masendav lapsele suunatud keeles. Masendav. Et kui võtta üks tund aega materjali sellist tavalist igapäevaelu situatsiooni, siis võib juhtuda niimoodi, et tunni aja jooksul ütleb ema 82 korda käskivas kõneviisis tegusõna. See on see, mida me saaksime võib-olla ära teha, proovida rohkem lapsega, arutleda tema käest rohkem küsida. Aga kui küsimine ei aita ja kodus abi ei leia. Logopeedi kommentaar Kaido RIM. Kui siis tuleb välja, et pooleteistaastasel lapsel ei ole sõnu ja kui kaheaastane laps ei räägi kahe sõnalist lauset, siis peab ikka küll abi paluma ja muidugi kui kava sõnad on ebaselged ja ka siis, kui laps ei osta siis ilma kontakti, siis me peame hästi mõtlema, kust me nüüd abi saame või kelle poole pöörduda. Aga mida varem, seda suurem on ka vajadus koostööle perekonnaga, sellepärast et laps on nii väike ja teeme siis kujutage ise, et mida tema teeb võõra tädi juures või tädi süles, eks ole. Nii et, et see kompimine ja taustauuring, see peab ikka ettevaatlikult toimuma ja pere on see kõige tähtsam faktor tegelikult, kellega me töötame. Laps ei räägi, millised on need põhjused, mida te oskate oma kogemustest välja tuua. Siin võivad olla need pärilikud aga edasi võime öelda, et on. No näiteks on probleemid sünnieelsed olnud ehk ema raseduse ajal. Kas ema midagi põdenud? Klassikalisem näide on näiteks punetised, kui last ootav ema on punetiste, siis peab olema ettevaatlik ja anda on riskilaps siis on põhjused sünni, puhused, hapnikupuudus on see, mis kõige rohkem siis tekitab, sünnitraumasid ja kaasa arvatud siis ka on haaratud kõne edasi siis elu, puhused, traumad. Lingvistid vaatepunkt. Reili Argus. Meil on kõigil mingi pagas olemas, et me rääkida võiksime ja oskaksime, mingi kognitiivne baas on kõigil olemas. Ja geneetika on oma osa kindlasti. Kas või sellestki, et kui peres on olnud inimesi, kellel on keelelise arengu mahajäämust olnud hääldus probleeme, hilist rääkima hakkamist, sõna leidmisraskusi võib-olla lausest Tomis raskusi, et siis väga sageli on lastel samas sama pere lastel ka neid samu probleeme, et neil on päritavad üsna sageli. Aga kõige rohkem ikkagi mõjutab see keskkond. Hea näide on kasvõi kolmikud, kes kasvavad sellises keskkonnas, kus neil keelelist sisendit, nii ütleme, meie lingvistid. Ühesõnaga seda keelt, mis on otse ühele lapsele suunatud. Sellist keelt on vähe. Ema jõua kõigi kolmega kogu aeg ühteviisi rääkida, enamasti sellises peres ema ei jõua üldse eriti rääkida. Ta jõuab võib-olla ainult ainult kamandada ja teha hädavajaliku hoolitsemise töö ära. Ja, ja kolmikud hakkavad rääkima hiljem. Loomulikult nad võivad hakata rääkima hiljem ka sellepärast, et nad on pisut väiksema sünnikaaluga kui üksikud lapsed. Aga alati ei pruugi see olla põhjuseks. Kaksikutega on sama lugu, on leitud, et nad hakkavad rääkima umbes pool aastat hiljem kui üksikud lapsed. Ja põhjuseks just seesama ühele konkreetsele lapsele suunatud kõne hulk et ei loe see, et me paneme teleka kõrval mängima ja sealt kostab mingi jutt, laps kuuleb ja küll ta õpib. Ei ta õppi ühti. Et sõltub ikka väga palju sellest, kas vanemal on aega, tahtmist sellesama väikese lapsega rääkida ja suhelda veidi enne näidet nende kaksikud ja kolmikute puhul, et see kõne areng on aeglasem, nemad saavad ka ikka lõpuks valmis. Ikka saavad ja nende kõne areng on aeglasem selles mõttes, et see start on hiljem kaheksa-üheksa kuud hiljem võivad alustada kolmikut kõnelemist. Aga mida aeg edasi, seda kiiremaks areng läheb võrreldes üksikute lastega. Et kui leida selliseid tähiseid või selliseid punkte, kus seda arengut mõõta näiteks esimene kahesõnaline lause, esimesed minevikuvormid ühest sõnast kolm erinevat vormi siis nende erinevate astmete vahele jääb järjest vähem aega, see tähendab seda, et see areng läheb järjest kiiremaks, saab hoo sisse ja, ja ma usun küll, et viienda, kuuenda eluaasta paiku on ta võrdne, et enda uurimusest tean küll, et ühed kolmikud, kelle keele arengut uurisid, käivad praegu koolis ja on igati tublid viielised lapsed. Et juba enne kooli olid nende areng keeleline areng täiesti hea, kohane. Aga kõigil ei lähe nii hästi, nagu neil kolmikutel katsume toime tulla ka keerulisemas olukorras. Räägime kõne hälvetest. Kaidorin. Teataksime siis nii, et kõne, foneetilise küljepuuded, polümorfsed, kõnepuuded ja kirjaliku kõnepuuded. Mis need foneetilise kõnepuuded on? Esiteks on netis laania düsaartia, slaavia tähendab valesti hääldatud häälikuid, no kõige tavalisemad on need r-id ja issid kuskil hammaste vahel ja nii edasi. Artleja väljendub samal moel, aga raskem on teda ravida pikemaajaliselt, aga kahtlemata on veel juures see, et kõne võib olla ebaselgem, häälikud on ebaselgelt hääldatud häälikuühendid, sõnad ikkagi, me räägime kõnekeskuse kahjustusest, kuulmise, analüüsi, puudulikkusest, millestki sellisel kõnehäire, eks me peame ka silbistruktuuri vahetamist. Ühesõnaga silbistruktuuri vigu, mis väljenduvad siis silpide vahed tamises ära jätmises A grammatikat, eks ole, laps väljendab grammatiliselt ennast, mitmused, ainsused, ühildumised, käänded, pöörded, kõigis nendes võib olla vigu, aga edasi. Loomulikult puudulik sõnavara. Mida lobisevam ema, mida rohkem ta kõneleb, seda kasulikum lapsele või kuidas? No ennem kui siin lobisemist rääkida, peaks ikka rääkima seda, et lapsel ei ole nii palju sõna tähtis, kuivõrd see emotsioon, täht siis mida väiksem laps, seda rohkem on emotsioon, tähtis. Ja tähtis on ema pilkkontakt, ema hääletoon. Ja võib-olla need abistavad žestid ja miimika näoilme, kõik, mis ta suudab selle sõnaga kokku viia, et see on see, mis stimuleerib ka last emale otsa vaatama, ema jäljendama matkima ja mitte sõna ikkagi emotsioon, mis selle sõnaga kaasubja, vaat vaat siin on see emaroll ja kodu roll. Aga kui me nüüd sellest puhtast lobisemist räägime, siis see nüüd küll ei pruugi last aidata. Ja kui on niisugune, no ütleme, kehvade eeldustega laps, siis siis peab selle väljendusega ja kõnelemisega olema väga ettevaatlik, et et ta aru saaks, mida me räägime, mis sõna võiks midagi üldse tähendada. Ega seal emal oma lapsega tihti polegi kaua aega koos olla, läheb tööle, no ja parim lapsehoidja, siis on näiteks televiisor ja multikad, et kas teie oma pika tööperioodi jooksul võite öelda, et selline televiisori põlvkond on kuidagi teistmoodi rääkimast. Ma ei julge teile öelda korrelatsiooni nüüd televiisori kõnelemise vahel, aga kõne eesmärgiks on ikkagi kommunikatsioon, suhtlemine, suhtlemine ja televiisor nüüd suhtlemist küll ei arenda, nii nagu ei arenda suhtlemist tegelikult ka need arvutimängud. Ütleme niimoodi, et heale arengupotentsiaaliga lapsele ei teda hullu, aga kui on nüüd riskilaps, siis tasub ikka väga ettevaatlik olla televiisori pakkumisega ja üldse selle digitaalse maailmapakkumisega. Nüüd äsja oli ju juttu, et peaks minema e-koolile üle ja digitaarsetele vahenditele ja, ja e-koolile klassile. Aga siin ütles ka Peeter Kreitzberg väga ilusasti, et ega ükski asi ei asenda õpetaja õpilase vahelist suhet ja veel, kui on niisuguse arengu murega lapsed, siis kahtlemata inimene, inimese vaheline kontakt on arengule suurema tähtsusega kui igasugune arvutimäng. Lingvistid on lastekeelt ja juttu uurinud üle maailma ja juba päris pikka aega. Reili Argus. Paraku on nii, et mida vähem vanem räägib lapsega, mida vähem sellist üks-ühele suunatud vestlust on, seda hiljem see laps rääkima hakkab. Jaapanlased, väidetavalt on palju vähem verbaalsemad oma imikutega nad hoolitsevad nende eest, aga nad ei räägi nendega nii palju. Ja, ja eks jaapani keeleteadlane konverentsil väitis ka, et selle pärast hakkavadki jaapani lapsed tunduvalt hiljem rääkima, et selline kommunikatsioon on kindlasti vajalik juba siis, kui laps ise ei räägi, et see on tegelikult vestlus, mis sest, et see laps ei ütle seda konkreetset sõna või lauset veel, seda hirmu ei ole, et kui ma ise nüüd nii palju räägin, et siis nagu noh, lapsel ei olegi enam sõnaõigust, ega seda hirmu ilmselt ei ole, et ma arvan, et vanem oskab oma keelt sättida oma käitumissättida täpselt lapse järgi. Et, et siis hakkab kasutama keerulisemat keelt, kui ta näeb, et laps suudab sellest juba aru saada. Vaistlikult muidugi mitte teadlikult. Ja, ja eks vanem oskab ka siis tasa olla, kui ta näeb, et laps tahab midagi öelda. Küll on vanemate õdede-vendadega vahel märgatud, et pere teine laps hakkab natukene hiljem rääkima kui esimene just selles mõttes, et kui esimene laps on domineerivam, siis ta ei anna sellele väiksemale võimalust rääkida ütleb kõik ette ära, teeb kõik ette ära ja siis see vanem laps juhtumisi on silma pidid läinud siis alles tihtipeale puhkeb see noorem keeleliselt nii-öelda õige, et vahel on juhtunud, et aastase lapsevanem, vend, paar aastat vanem vend või õde viiakse Maale kuuks ajaks ja just selle kuu aja jooksul toimub siis selline tohutu edasiminek. Et tal pikk see pagas on olemas, aga ta seda kasutama ei ole saanud hakata, sest lihtsalt juhtumisi see vanem laps on tema eest kõik selle töö ära teinud. Nii esimesed sõnad, aitäh ja emme, kuidas see keeleline areng edasi minema. Tavaliselt tulevad nende aitäh Jemma sõnade juurde kohe varsti onu Matu poeetiliselt sõnad, auh-auh, männ, Jemm kiskiisi, muu säärane. Ja tihtipeale tulevad eesti laste kõnes need sõnad siis, kui vaadatakse ühiselt raamatuid, pildiraamatuid. Teate küll, need pildiraamatut, kus on ühel leheküljel kana ja kes teeb Kaagaaki järgmisel lammas, kes teeb mäe. See on selline omamoodi traditsioon. Mitte ainult Eesti peredes. Ja sealt need häälitsused tulevad, mitte ainult sealt. See on iseenesest hästi hea kombinatsioon, see, see tegema tegusõna ja, ja sinna juurde see häälitsus. Esiteks sellepärast, et see kordus auh-auh kiis kiis kordus on, teate küll, õppida tulebki kogu aeg korrates. Emad kordavad lastele üht-sama, sõna on mõõdetud tunni aja jooksul, võib-olla korratakse üht sõna üle 100 korra, pidev pidev õpetamise protsess. Ja teiseks tegema tegusõna on tuttav segu, sobib kõikide teiste jäljenduslike sõnadega kokku ja, ja kui see on selge, siis väga palju tegevusi saab ju niimoodi edasi anda, ütlen tegema ja panen hellienduslikkusendasin otsa, mis on huvitav on see et vanemad kogu tasapisi kohandavad oma keelekasutust. Et alguses on nii, et ütlen, teemegi iga Kaaga, siis mõne aja pärast on vanema kõnes juba tegusõna kiiguta või kiigun või kiigu Me. Ja siis esinevad samad heli, jäljenduslikud sõnad koos sele kiikuma sõnaga ja mingil hetkel on tsepteemegi iga kohaga vanemaga kõnest läinud. Nii et ema kohendab seda keelt täpselt lapse arengule vastavaks. Ise ilmselt muidugi teadmata, et see nii peaks olema, et annab kätte ühe tüki keelest, mis on lihtne, mille tähendus on väga üksühene, see auh-auh tähendab ikkagi koera. See tähendas, enamasti ei muutnud, on otseselt seotud selle koera häälitsusega sellel sõnal, mis on vist kõige olulisem, ei ole mingit muutemorfoloogiat, seal ei ole käände-pöördelõppe mitte midagi ja tasapisi hakkab siis ema andma seda grammatikat lapsele jupphaaval sedasama tuletatud tegusõnaga pöördelõppe kasutades ja nii edasi tihtilugu On arvatud ka seda, et kui ma oma last väga näinutan nende mängu sõnadega ninnu-nännu sõnadega, et siis panen ma nagu põntsu sellele lapse edasisele keelelise arengule või ta tulebki selline ninnu-nännu laps. Ei, tegelikult see nii ei ole, nii on arvatud küll jah, ja, ja isegi vahel lepitud kokku, et meie oma lapsega ei räägi selliseid sõnu, ei ühtegi ninnu-nännu sõna ega ühtegi Eli jäljendusliku sõna, aga ega see laps ei hakka siis selle võrra küll varem rääkima, et minule meenutab see jutt seda, et et aastasele lapsele ma ei anna nuga-kahvlit kätte. Ma ikka annan teile kõigepealt lusika. Ja kui ta õpib lusikaga sööma sistlasse, hakab kahvliga noaga sööma. Et sama mõttetu on hakata rääkima aastase lapsega koloratiiv konstruktsioonidest, pidev on see väga-väga vana tarkus kasutada neid enamate poeetilise heli jäljenduslike sõnu ja, ja teisalt, eks need tuletised, need gene ja uuduletised, mis teevad selle kõne nii-öelda ninnu-nännuks kutsu koera asemel kiisu kassi asemel Kätu käe asemel. Et neil on päris tõsine funktsioon grammatika seisukohalt. Et see uus lõpp muudab selle sõna astmevahelduseta sõnaks, et kui me võtame sõna koer ja proovime teda käänata, siis koer, koera, koeraastmevahelduslik. Aga kui me paneme selle sõnale u lõpu ja saame selle tuletise kutsu, kutsu, kutsu, kutsu saab nii käänata ja mitte mingisugust astmevaheldus ei ole. Et ilmselt on see muuttüübi nihe või see, see, kuidas vanem tõstab astme vaheldusega muuttüübist sõnad astmevahelduseta, muud tüüpi, selline väga vana tarkust teha lapsele keelt käepärasemaks sobivamaks ja kergemaks. Murelik lapsevanem peaks olema, kas see, kui tema laps ei räägi, on juba märka sellest, et lapsel on ka mõtlemisega midagi korrast ära? Nii ja naa, võib-olla, aga muret tasub küll tunda, keel, kõne ja mõtlemine on ikkagi omavahel seotud, see on tõsi küll. No on olemas mingil põhjusel vaikset kõne, hilistused ja tihti emad tulevadki selle jutuga, et tegelikult vot mul mees hakkas ka ikka hiljem rääkima ja nüüd tuli välja, et suguvõsas teisigi, aga igal juhul peab siis natuke tagant aitama ja vahel tulebki nii et tuleb nagu paisu tagant, vahel ei tule, aga no praegu on ju võimalus, et lasteaias on logopeedid, on kõneravi, lasteaiad ikka saab, saab mõelda, kuhu, kuhu edasi saata. Aga muidugi mitte kõik kõne ja keeleprobleemid ei ole nüüd mõtlemisega seotud ja, ja kui me võtame niisugused asjad nagu anatoomilised suulaelõhe, huulelõhe väljendubki küll häälduspuudes ka, aga, aga ta kahtlemata mõtlemisega ei pruugi olla seotud või siis tõepoolest sünnipäraselt kõrge suulagi või siis hambumus, mis on vale või lõualuu, selline ehitused kuidagi seda õiget positsiooni kätte ei saa. No ei saa öelda ka, et oleks alati mõtlemisega seotud, nii et järske paralleel ei saa tõmmata. Aga tuleb ettevaatlik olla. Tänases päevas on tihti olukord. Nii et ema räägib ühte keelt, isa räägib teist keelt, et lapsel juba kodus selline paras paabel ja keeleuurijad on ise tähele pannud seda, et need lapsed, kes sellises mitmekeelses ümbruses on, nemad hakkavad üldse hiljem rääkima. Millised on logopeedi kogemused? Sealpool, kõige kiiremini tuleb mul meelde saksa psühholoog Fredi Haims, kes ütles, et emakeel on nagu ankur, mis seoks sind tulevikus erinevate põhjade külge kindlalt kinni. Ja siis me ütleme, et ta on nagu kanal maailma ja viie aastani võiks laps olla ikkagi tõepoolest ühes keelekeskkonnas. Aga on segaabielusid ja palju teleei pruugi see jutt meeldida. Õnneks on ka teisi seisukohti. Erinevates keeltes kodus rääkimine lapsele ei pruugi kahjulik olla, kui isa säilitab oma keele ja ema räägib oma keeles, see tähendab laps teabki, et on isakeel ja emakeel. Et pigem on kahjulik selline miksimine ja grammatiline tekst lapse kasvukeskkonnas. Aga kui me räägime jälle potentsiaalis, siis ütleme, niisugused tugeva potentsiaaliga lapsed ei juhtunud midagi. Aga kui on juba kehvemate eeldustega, siis tasuks küll mõelda, et see algne kõnekeskkond oleks siiski ühekeelne. Et see ankur oleks tugev. Mida on vaja ehitada sinna selle seisukohaga ma küll olen ühes nõus, et me mõtleme ju tegelikult sõnades. Me mõtleme ühes keeles. Ja meie mõtlemise protsess saab häiritud, kui me ei ole päris kindlad nendes väljendites terminites, millega me mõtleme, kuidas laps areneb ja tihti ta ju saadab oma tegevust sõnadega lausetega. Ja vot ühes vanuses on siis nii, et ta enam ei räägi, mida ta teeb. See tähendab, et see väliskõne on läinud sisekõneks ja sealt see mõtlemine ju tuleb. Aga kui me räägime erinevates keeltes erinevates väljendites, see aeglustab mõttelise protsesside tekkimist, see on üsna loogiline siin praegu. Aga nagu ma ütlen, et tugevate laste puhul ei ole, ei ole hullu ja noh, ajalooliselt on ju, kas või mõtleme siin vene kogukondades, kus oli ikka prantsuse keel ja lastetoas oli ju väga tähtis see ja no ütleme paljud on saksa keelt ju palju meiegi minevikus räägitud ja eks ta tuleb jõud ja teisest küljest ikka kasuks ka, aga ikkagi tugevale lapsele. Nüüd, kui vanemad on siiski mõlemad räägivad ühes keeles, Meil on üks emakeel, aga nad ise elavad teises keelekeskkonnas. Mida te neile soovitate, kas laps panna näiteks kuskil Brüsselis lasteaeda prantsuskeelsesse inglisekeelsesse, kuidas toetada tema kodust emakeeleoskust? Minu andmetel on nii, et seal on no väga hästi see seatud, see keelekümbluse probleem, et siis ongi kodukeel ja lasteaiakeel. Sellest ei ole midagi, lapsed väga kiiresti oskavad selle ära tabada ja siis on jälle piir selge, nii nagu ennem oli isakeel emakeel, nüüd on kodukeel ja lasteaiakeel. Paneme veel kord tähele lapse verbaalse arengu kulgu. Reili Argus. Ja areng käib hooti või kuidagi ütleme jonksuti kord areneb lause. Laps paneb kaks sõna kokku enda lapsega väiksema lapse kõnest. Ma mäletan väga hästi nii, et et need kaks sõna olid enamasti see, kes teeb ehk tegija ja mingi tegevus auto põrreli esialgu. Ja, ja näiteks Enda kohta ütles ta ninnu-ninnu kommi, siis ta tahab kommi, see on üks suur edasi minna kindlasti, kui, kui hakkab tekkima lause, aga võib juhtuda, et mõnel lapsel tekib see lause hiljem mõnel varem. Mõnel on kahe sõnakombinatsiooni teleüleminekul sõnavaras umbes 50 sõna, aga võib juhtuda, et laps kogub enne 300 sõna ja alles siis hakkab neid kokku panema, et see võib olla üsna erinev. Peale selle. Mõned uurijad väidavad, et sellist klassikalist etapi nagu, et üks sõna ja siis kaks sõna ja siis kolm ei olegi olemas. Eesti keele materjal ütleb ka, et ega seda etappi on väga raske määrata. Üsna sageli on pooleteistaastase lapse kõnes erineva pikkusega üksusi, et on ühe sõnalauseid on kahest sõnast koosnevaid, tervikuid on pikemaid. Näiteks mäletan, et mind ei pesta, võib, võis olla pooleteist aastase lapse kõnes, samas võis tal olla üksikuid sõnu, ainult seesama kommi ja juua. Need üksused võivad olla eri pikkusega. Aga kindlasti on lause areng see, mis on oluline. Ja mõnel lapsel tulevad käändelõpud pöördelõpud varem kui see lauset tervikuks sidumine ja mõnel hiljem. Nii et võib juhtuda, et sellel kolme, nelja sõnal sel lausel ei ole ühtegi grammatilist tunnust, ainult tüved, lehtegi pöördlõppu ei ole ühtegi käändelõppu, aga ometi laps saab oma asjad kõik selle lausega ära ajada. Nii et mingil hetkel võib-olla ei olegi grammatikat vaja, milles siis mööda, et nende laps on grammatiliselt küps, eks ole, ta õpib veel edasi oma 12 aastat koolis seda eesti keele grammatikat, aga millel on see aegne keeleteadlane, ütleb, et ahaa, et nad, laps on nagu sellise grammatilise mõtlemise kätte saanud. Öeldakse, et neid keeli kõnelevad lapsed, kus, kus keel ise on grammatiliselt rikas, ütleb, et eesti keel on morfoloogilised muutesüsteemilt väga rikas, keelt neid keeli kõnelema hakkavad, lapsed omandavad selle süsteemi palju varem. Näiteks inglisekeelsetel lastel kulub tükk aega, enne kui nad õpivad ära nende mitmuse tunnuse ja mineviku ajavormid, aga aga eesti lapsed saavad need tunduvalt varem selgeks. Kolmeaastaselt on eesti lapsel enamasti grammatiline süsteem juba mingil määral kujunenud, selline tuumiksüsteem on olemas. On põhilised käänded nimetav, omastav, osastav, kindlasti mõned kohakäänded ja kindlasti kaasaütlev kääne, sest see on ju ka oluline vahend või kaaslane. Javier tegusõnadest on tal kindlasti olemas eituse jaotuse vastandus, sest et tuleb tunnistada, ehitus on lapse jaoks väga oluline, peabki saama öelda ometi, et ei taha või ei pane. Ja kindlasti ka esimesed minevikuvormid on kolmeaastaselt juba olemas, ütleme nelja aastaselt peaks olema see grammatika peaaegu samasugune nagu täiskasvanud. Aga mis võib veel alla puudu? Kindlasti see eesti keele rikkalik tuletussüsteem, kõikvõimalikud tegusna liited näiteks tantsisklema sellist sõna Me vaevalt kuuleme nelja-aastase lapse suust, et need kõik tulevad hiljem. Aga samas on just nelja-aastase lapse kõne hästi huvitav selle poolest, et ta hakkab seda tuletussüsteemi avastama ja teeb ise kõikvõimalikke uusi tuletisi. Selliseid nende täiskasvanukeeles ei esinegi. Neljaaastane laps on see, kelle kõnes on veel üht-teist huvitavat. Viie aastaselt on enamasti Eesti laste kõne juba välja arenenud sellist kindlat piiri nüüd küll ei oska öelda, et millal see grammatika valmis saab. Et eks ta on lasteti väga individuaalne ka. Aga, aga kooliajaks on ta ju ometi valmis. Aga vahel võib ka teisiti minna, on kõnehäireid, millest saab ületöö ja vaevaga. Aga on ka hälbeid, millega peab kohanema ja õppima elus toime tulema. Nende kiuste logopeed Kaido RIM. Piirid selguvadki katsetamise käigus ja vot siis alles selgub see, et millega ma pean leppima ja mille puhul harjutamine võiks veel edasisi vilju kanda, aga tänapäeval on küll üks niisugune uus mõiste tulnud nagu autism ja vot autism on küll niisugune asi, et see ei ole ei kõne probleem, ega ta ei ole ka kõnepuue kuigi noh, võib ju tekkida niisugune jälle nagu niuke idealistlik käsitlus, et laps on kõik korras, aga aga ta ei kõnele, et ma toon logopeedi juurde, siis ta hakkab kõnelema. Autismi on arenguhäire, mis avaldub iseärasus täna suhtlemises, käitumises ja kõnes. Ja mina ütleksin, Ta on nagu niuke süsteemirike, et siin ei ole, et võtan ühte külge ja arendan seda. Siin peab olema kompleksne lähenemine, mis haarab just seda kolme külge ja samal ajal piisavalt pallur tiini. Nii et seesama rutiin oleks võimalik nii lasteasutuses kui ka kodus. Et sel juhul ta kannab vilja, aga, aga me ei saa teda käsitleda ei käitumishäire ega mingi logopeedi probleemina. Kui ütleme, tegemist on kogeleva lapsega, kas sel puhul on abiharjutusi jälle, ma pean ütlema, et pea on üks ja kindlasti ma seda ära ei anna. Ühe näite eest, et kogemuse puhul ei saa öelda, on olemas ja kaasnevaid kogelusi väikelapse puhul. Kus kõne areng on hästi tormiline ja ja uusi sõnu tuleb palju ja ei oska valida ja siis tuleb nisukene kogeluse momenti ja vanemad muutuvad murelikuks ja tulevad küsima. Aga on ju täiesti raskeid kogemuse vorme ja jälle, kui te küsite, põhjuseid ei julgema midagi öelda põhjuste kohta ja ei, ma ei oska midagi öelda. Prognoosida ravi puhul see ikkagi selgub harjutamise käigus ja ta on seotud väga palju närvisüsteemiga. Võib-olla koostöös psühholoogiga saame mingeid paremaid tulemusi, et teatud mõttes niisugune meeskonnatööle jälle kodu, ma ei saa teile öelda. Vat ühe puhul saab väga häid tulemusi ja teise kogeleja puhul ei saa ja et see oleks nüüd ainult noh, ütleme logopeedi nipp, et näed, üks on halb logopeed või teine on hea logopeed, kindlasti mitte kui lapsi Pi lugema, kas, kas see on ka mingi hälve, mille puu saab logopeedi juurest abi ja kahtlemata need on lugemise kirjutamise häired ja eks need peaks nüüd leidma üles juba lasteaias. Kahtlemata peaks ema nüüd võtma kätte ja mõtlema, kust ta seda nõustamissaaks. No on olemas erinevad metoodikad, kuidas ületada neid probleeme ja eripedagoogid on siin suureks abiks, aga ütleme nii, et ta põhineb ju siis skeemide, leiab värvidele ja oli meil vanasti niisugune tore sõna nagu noob, mis oli erineva pikkuse ja värviga ja mis kajastas siis vastavalt vokaale, Sonoore või klusiile ja niisuguste ütleme visuaalsete abistamiste kaudu helipikkuse kuulamise, harjutamise kaudu. Me saame hakata tegelema, aga kindlasti jälle lapsel, erinevalt individuaalselt, kui palju võib pärssida normaalset kõne kujunemist ka see, et lapsel on kuulmisprobleemid, kui kindlasti igal juhul me ikkagi alati ütleme, et palume kõrvaarstitõendit ka. Aga vahel on niimoodi, et ma ei Hakkagi mingit häälikut kuulma on ju nii ja on personaalse düsgraafia. Düsgraafia algab ikkagi sellest, kumma kuule häälikuid õiges järjekorras, õiges pikkuses, ainuke rõõm on see, et me teame, et lapse aju ja aju üldse on ju väga plastiline. Ja me teame ka seda, et mida nooremalt me tegelema saame hakata või tähelepanu saame pöörama hakata, seda paremad on tulemused ja alati võib seda öelda, et lootus on see, mis sureb viimasena. Ja need on need asjad, mis meie tööd saadavad. Kui kehv keel, siis annan rohtu, kas rohtu kaon, medikamente. Kärskeemiaga mõjub logopeedid ikka üldjuhul rohtu ei anna. Ka neuroloogid küll kirjutavad välja tablette, ütleme niisuguseid, mis ajutegevust soodustaksid ja noh, seda on proovitud ja mõni on öelnud, et aitab ka, nii et, et selles mõttes ei ole hullu. Heal juhul saab tableti, kes ikka väga tabletti saab, ta tahab, et väike dopinguvõimalus on on see siis doping või platseebo? Aga saab, kui väga tahta. Ma olen kuulnud, et näiteks düsgraafia puhul palutakse koolis seda hälvet arvestada, vastab see tõele. Jah, on küll, praegu muidugi võivad minna ka vastavatesse koolidesse lapsed, kus seda hälvet arvestatakse kohe 100 protsenti nii et ei olegi. Probleemi, ja siis ma olen kuulnud ka, et lapsed, kes on tegelikult väga andekad, on läinud välismaale koos oma vanematega ja sealses koolis on näiteks neil võimalik kasutada selliseid abivahendeid kuna tal on see düsgraafia probleem, et siis tal on väike arvuti, mis talle selle õigekirja ette annab. No see on muidugi suurepärane kama, kuidas nüüd see inglisekeelne düsgraafia täpselt välja näeb, selles osas minul lihtsalt hea kogeja küll küll võin ma öelda, et noh, eesti keele kolm pikkust, eks ole, ja klusiilid, et, et see on üks keeruline lugu, aga noh, nii-öelda ta on kahtlemata keelespetsiifiline ja tõsi ta on ka, et ega koolisüsteemi läbida on sellisel inimesel või sellisel lapsel piisavalt raske. Ja tore on muidugi kuulda, et kui, kui on kuskil niimoodi arvestatud ka muidugi ka tean Eestimaal väga tublisid ja andekaid inimesi, kes on selle kadalipu läbi teinud ja on väga tähelepanuväärsetel kohtadel, aga siin ei ole muidugi õige aeg üldse nende nimesid nimetada. Kui laps on hädas eesti keele väldetega, kas siis on ka põhjust logopeedi juurde tulla? On küll praegu mul käivadki niiskus, et paar paar toredat last, kellel on koolis selles osas probleeme, eks seegi ole ju düsgraafia. Et sa ei kuule häälikupikkuseid. Ja siin oligi emagi oli üllatunud, ütles, et näete minagi ei oska kolme moodi hääldada. Et laps on emasse, aga emal ei ole probleeme olnud, aga lapsel, lapsel on praegu probleemid? Jah, seda küll. Jah, tänase vestluse põhjal võib küll öelda, et neid võimalusi on, on väga mitmeid. Ja kui lapsevanem on ikkagi see mure on, et lapsega ei ole päris kõik asjad korras, siis esimene käik. Kuhu ja kuidas see peaks olema? No ega otse vist logopeedi juurde küll kuskil ei saa, et eks see ikka perearsti kaudu käivad. Põhimõtteliselt on minu teada olemas igas polikliinikus, logopeed on ka haiglates logopeed ja on ka lasteaedades logopeedia, nii et ma arvan, et siin on, põhiliselt ongi need kahtluste hajutamiseks küsimus, aga muidugi parem on neid hajutada ja parem on neid kindlasti kellegiga jagada, sest kui ikka probleem on, siis tõepoolest mida varem me teadlikkust nendest saame, seda parem on. Meie vestluse käigus viitab logopeed Kai Dorin mitut puhku käepärasele plakatile, mis lastevanematele kindlasti perearsti vastuvõtutoast tuttav ja kus lapse keelelise arenguetapid kenasti kirjeldatud. Aga mida lingvist arvab lapse keelelise võimekuse mõõdupuust. Kas standard kehtib? Peab olema lastearstidel kas või midagi, millele toetuda öeldut, vot Teie lapsel on mingisugune keeleline arenguhälve, te peate pöörduma logopeedi juurde, see peab olema võimalik, aga samas ei tohiks mitte mingil juhul olla siin ülinormeerida ülitäpne. Sest et Eesti lastematerjal on näidanud keelelises arengus võib-olla arengu periooditi vahe, täpselt samades tingimustes kasvanud laste vahel kuus-seitse kuud ja mõlemad lapsed on täiesti normikohase arenguga, üks lihtsalt on varasem rääkija kui teine. Esiteks need need staadiumid, need piirid peavad olema pandud paika suhteliselt laialt, nad ei tohi olla kitsad. Teiseks peab arvestama sedasama loomulikku grammatikat, et kõik vead, mis lapsed oma keeles teevad, ei ole vead täiskasvanu mõttes. Paljud vead tulevad sellest, et laps ehitab üles ise oma loomulikku grammatikat. Väga sageli on lapsed kahte liiki, ühed sellised, kes õpivad pähe, lihtsalt omandavad terved pikad tükid, kuuldud kõne ja seda siis toodavad või kasutavad. Teised on sellised, kes panevad tükkhaaval kokku nagu lego klotsidest ja tükkhaaval kokku pannes. Ei tea ju see laps ametit, vat keele ja ajaloo käigus on siin toimunust sisekadu see vokaal kadunud, sealt on luud toimunud lõpukadu ja on hoopis selline vorm. Tema paneb ikka loomuliku grammatika põhjal selle vormi kokku, nii nagu ta oleks võinud olla või siis leiab ühe teise omandatud vormi põhjal mingi analoogia seose ja teeb valmis. Kindlasti peaks keeleteadlase teadmisest või uurimistulemusest sündima mingi kasu nendele inimestele, kes seda vajavad oma igapäevases töös sedasama tulemust. Et kindlasti peaks logopeed teadma rohkem keeleteadlast avastustest ja kindlasti peaks kasvatusteadlane, kes ta rohkem teadma. Me loodame, et me saame koos esimese sammuna vähemalt hakata välja töötama neid samu norme ja testi normaalse keelelise arengu määramiseks. Siin ma kujutan ette, on küll kindlasti logopeedide labi keeleteadlastest ja vastupidi. Nii on lugu lastega, aga saate lõpetuseks räägime ka täiskasvanute probleemidest. Küsisin Kai Torimilt, kas ta ka oma elukutse ohver on. Näiteks raadiot kuulates hakkab kohe kõnelejate hääldust analüüsima. Ma ei kuule niivõrd neid hääldusvigu, aga ma kuulen niisugust asja nagu logorröa, vot see niisugune vool sõnadevool, kus ei pruugi olla isegi eristuda lause või ei, ei hoomame lause lõppu, see algust ja tähtis on nagu mingisugune niuke teksti väljutamine iseenesest. Ja kui puudu tuleb sellest tekstist siis sinna vahele mingisuguseid häälitsusi, häälitseda ja naerda. Et vot niisugust lahmimist on hästi palju eetris, et siin tekib küll küsimus, et kuidas see mõte jah kõnes seos on, aga, aga see on natuke ka trendiküsimus ja siis tulevad muidugi kindlasti teie endagi saadetes on nendest parasiitsõnadest, et need huvitaval kombel ka vahelduvad, et tulevad mingid jälle uued ja uued ja üks hetk oli mul üks niisugune sõna nagu muideks Ühel saated saate, tegijal oli see kogu aeg muideks ja muideks, ja vot see kohe niimoodi haarased. Aga siis tuleb mingi järgmine mood ja järgmine sõna võib olla okei, võid näiteks normaalne, mis, ma ei tea, mida see normaalne üldse endast tähendab, ta võib ju tähendada jälle seinast seina asju või see okei, selle, mis ta siis on, on ta hästi, on ta keskmiselt on ta ülihästi osta, suurepärane, et ta ei ole, ei, ei liha. Kala seal ei ole nagu tähendust anda näpu täiesti kaotanud oma tähenduse. Mida te ütlete logopeedina aktsendi kohta? Mõnes mõttes, see ju isegi nagu ilmestab seda keelt, et ma heldin ise, kui kuulen, et näed, et keegi võõras on ka eesti keele ära õppinud, et peaasi, et ma tast aru saan, ega aktsendiga ei ole vastuvõtjana minul probleeme. Kas kõneleja peaks seda pelgama või oleks näiteks põhjust ka teie juurde tulla? Et ei ole küll keegi aktsendi pärast minu juurde tulnud, see on täiesti uus mõte mulle, aga mina ka pigem ühinenud Xin teiega, et ma ka heldin ja ma olen 100 protsenti nõus teda abistama ja paremini aru saama, kui ta vähegi püüab rääkida. Aga logopeedina ma ütlen, mitte see aktsent ei häiri mind, aga, aga on olemas teatud mokk keele või kõneprobleem, kus ongi nii, et inimese on nii häiritud see diktsiooni aparaat, et tal kukub see kõne välja selliselt, nagu ta räägiks aktsendiga. Et see on niisugune üks logopeedide tegevusmaa ka. Aga no ta kaasub ikkagi millegiga ja on olemas ka veel niisugune diagnoos nagu alal ja et ta võib aru saada, aga ta ei suuda väljendada son motoorne alal ja niisugune diagnoos on logopeedias olemas ja on olemas ka sensoorne alal ja see tähendab, et ei saa aru, mis räägitakse, kusjuures sõnu võib väljutada. Aga jäi siis, nendel sõnadel on nagu mõte ka ei ole, ei pruugi olla, nagu näha, on korras, tulevad signaalid ka, aga ei vasta mõttele, et ikkagi siseühendus kõneaparaadi ja aju vahel on häiritud täpselt. Ja kui te nüüd nende laste kohta öeldi, et, et siin on jälle, et mis neid abistaks, siin on jälle ikkagi erimetoodikat ja niivõrd-kuivõrd, ei julge öelda, igaüks jälle individuaalselt, kui kaugele õnnestub, kui kaugele mitte. Antud juhul mul küll on praegu üks motoorse alaliaga laps. Peegli abil oleme saanud palju head tööd ära teha. Aga ma julgeb jälle pead anda, kui laitmatuks. Nüüd see tulevik meil osutub, aga eks see sõltub jälle sellest vaimsest potentsiaalist ka. Tähendab peegli abil siis, et laps ise näeb ennast kõnelemas. Me peegel on just see visuaalne abivahend, ta hakkab tunnetama ennast, oma diktsiooni aparaati ja hakkab peegli vahendusel jäljendama, sest muidu lapsed matkivad niimoodi silm sidemeid näost näkku, aga siin on vaja meil abivahenditeta, oskaks korrigeerida enda. Põski ja, ja võid teha samamoodi nagu mina. Nonii, et kui me sealt saame, need häälikud ja sõnad ja sõnadest laused lauset tähendab grammatiliselt edasi arendada, seda tööd ei oska öelda, kaugele me saame, aga aga lootus on, mõtleme kogu aeg, et logopeed, see tegeleb ikkagi lastega ja, ja eks see õige ole. Täiskasvanud ka tuleb abistada, ikka tuleb, aga miks me rääkisime lastest, et lapsed on lihtsalt hästi potentsiaalsed just selle aju plastilisust? Aga täiskasvanud tuleb ka abistada ja just nende elupuust traumade puhul. Haju traumaatikud on meil, kes on siis kõne kaotanud või kelle kõne on moondunud või hälbinud traumade tagajärjel, on ta siis ajuinsult või seesama liiklusõnnetus, ka nendega töötavad logopeedid. Teine variant on see, et kui lapsepõlvest on mingisugune hääldusviga külge jäänud, kas seda ka vanuigi veel ravida on mõtet? Oi, ikka tasub alati. D ütlesin ma, et lootus ikka viimasena ja alati tasub proovida. Vahel võib olla täiesti mingi väike nõks ja oma kuulmise järgi paika pandud asi et inimene saab ise korrigeerida. Kui ülikooli lõpetad, siis oled kõige suurem kriitik, siis oled hästi palju kuulamas analüüsimas ja ja mõtlemas, aga mida aeg edasi, seda rohkem ikkagi muutub inimene ise tähtsaks. Ja kõne on ilus küll ja ilus ema käel on ilus ja ilus, hääldus on ilus. Aga palju tähtsam on see, et inimene suudab ennast väljendada. Oh ja kommunikatsioon on inimese niukse olemise lausa eelduseks, eks ju, meie kõne. Ühesõnaga kõne on tähtis, aga kommunikatsiooniteooria ütleb, et mitte, kõnelda on võimatu. Ja eks me teame, et kaks vaikivat inimest ühes ruumis on ju iseenesest väga kõnekas. Ja oleme näinud ka filme, Tom Hanks, iga oli peaosas, kus, kui halvasti mõjus üksi olemine ja kuidas ta mõtles välja teise partneri, kellega ta rääkis, nii et seal see kommunikatsioon on isegi tähtsam kui kui kõne ja ega meil ei ole ju ainult kõnekeel, meil on ka viipekeel olemas. Jaa, kõnele saab nii palju juurde anda emotsioonidega nagu ma juba ütlesin, ja miimika ja žestid, aga see on nagu olulisem, kui see puhas häälik. Iseenesest. Aga no kui nüüd nüüd mõelda, näitleja näitleja võiks küll ju omada kõiki kõiki õigeid häälikuid, kusjuures ta võiks osata neid ka valesti hääldada, et selles mõttes on üks vahva näide, mul tuleb meelde, Voldemar Pansost on niisugune tore teatri lavastus Draamateatris, kus Tiit Sukk mängib Voldemar Pansost ja see l, mida tema oskab matkida nii hästi Panso juures, et see on lausa lust kuulata. Logopeedi kõrvale. Nii arvas meie tänane saatekülaline, suurte kogemustega logopeed Kaido RIM lastekeele uurimisel lingvistilist tahku, valgustas Reili Argus kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.