Läinud laupäeval tuli Viljandisse vabadusvõitlejate kokkutulekule 1000, aga võib-olla enamgi relvavenda tuli igalt poolt Eestist ja ka laiast maailmast sest saab olemegi algavas saates põiminud nende mälestusi pealkirja alla relvavend meenuta. No tervituseks ja peo avamiseks on Eesti Sõjameeste Sakala ühenduse juhatuse esimehel ära mäepalu. Selja taha on jäänud see pöörane, 20. sajand mis oli raske neile ja kogu euroopa rahvastele sattudes kommunismi koletise haardesse, oli ainuke Läbielamised sinimägedes kuni Karjala kannaseni. Vabaduseleek, mis ühendas eesti rahvas sõjamehi, oi õpilasi, vanu ja noori Eestimaal ja kaugemalgi veel. Kõik see, mis meid ühendas, annab meile jõudu kalt pena. Nendelt sõnadelt jätkame sõnumiga, et mehed, kelle elulood olid pool sajandit keelatud, on nüüd ilmutanud kogumikku Sakala meeste sõjamälestusi. John viie käis salmi täis 10 aastat Viljandi Sakala sõjalisest ühingu asutamisest ja siin on sees meie töö see 10 aasta jooksul ja siia lisaks veel meeste huvitavamad sõja ajast. Ja ma arvan, et see oleks peaks olema igast sõjamehe püha kohus lugeda ka seda, mida on Sakala teinud. Sellepärast. Ammustest aegadest esimesed olnud, kes on võidelnud Eesti vabaduse eest ja seepärast olge head ja vaadake sarnane on see raamat. Siin on meie üks juhatuse ja meie vep ja ostke omale mälestuseks, see raamat ei ole väga kallis ja paar pudelit õlut jätate ostmata, saate ilusti toreda raamatu. Eesti Sõjameeste Sakala Ühingu albumit soovitas üks selle koostajaid idapataljoni võitleja Emil Alesma. Jah, see oli vist juuni lõpus. Ma olin siis kuulipilduja number, kõva Toomase-nimeline oli siis kah Pärnu poiss, Vändra poiss. Oli siis kuulipilduja number üks ja Ühel heal ööl venelasest Kromantselt miiniväljal augu sisse teinud ja roomasid meie kaevikusse ja viskasid siis sinna. Kompaniiülem oli, see on siis seekord meil Piirsalu, Piirsalu viskasite Kompanii, ega nemad ei teadnud, see kompaniiülempunker on, eks ole, jõudsid sinna punkrisse aha viskama plaadi sisse. Aga meil oli punktides juba niimoodi ette seatud, et punkri ukse ja siis on teki ees, see oli juba teada, et kui siis ukse, lahtitõmbed, kraanad, sissi, Vietnam, tekki, ess, mis selle visked kinni püüab, nii oli seal ka. Kui nad uksest kraanid, tekk püüdis kinni, aga seal punkris, kes siis olid? Käskjalg üks Kivilo nimeline, kes ka 41. aastal koos läksime Järva-Jaanis poiss. Ja see oli seljaga vist ukse poole seista või kuidas oli ja see kompill oli seal laua ääres istunud, andnud seal see polegi tähtis. Nii et aga surma seal ei saanud keegi, kõik söövad, ahvatakse punkris olid siis seal kivi kivil oli nii, et selg oli nagu hernestega ära visatud, täis neid kilde kõige tavalisem, kui seljaga ukse peal kompil sai vist? Ma ei tea kus kohta, aga nii, et kahvidia Läks tagalasse haiglasse Skivil oleks ja see Kiviloo vennaga ma olin peale sõda kunagi koos, sellepärast tema vennal käisin ühes koolis ja siis tohiks 1000 poisina praegustel killud sees pidid olema, ütles venna kohta poiss. Nojah, ja siis, aga venelased tulid üle, eks ole, mingi Volhovi jõe luht lima ilmatu suusa all seal oli rindevahe, oli oma võib-olla noh, 700 800 meetrit. Jõgi oli vahepeal suur luht ja sisuliselt kõrge kalda peal, seal olid siis nende venelaste seal oli üksküla ja puuriidad olid seal ja siis osakulee mingisugune meilt maad vaadata, mingisugused kasarmud, punast telliskivi, môned ehk saab, kuskil oli täpsuskütid pandud snaiprid, kes siis pea pistsid, noh, neid oli juba enne meil üks mees surma saanud snaipri kuul läbi. Ja võeti Meil üks grupp kokku lähevad sinna, lähme sinna alla luhta seda venelast taga ajama. Üle jõe ei saanud minna, eks ole, see oli hommikul juba valge roomates kõik roomates ja aga seal luharohi umbes nii pikk siis seal roomad ja noh, aga mis sa seal selles roomates näed, pead ikka vaatama kuidagi, kas kuskil mujal kõrvamatakse. Aga siin luht läks edasi kallakuga, eks ole. Venemaa poole peal oli tava küllaltki paremini nähtav, kui meie siit vaadata, meie ei näinud nii hästi. Ja siis mina, me läksime selle kõva tooma, kuulipilduja, seal all oli siis selline tähekese kõrgem küngas või, ja pommiauk võdasin pommiaugul nagu tekib kõrge noh, oli seal nagu vana juba seal sees oli juba nagu niuke nagu aiast kahvli, midagi seal nagu roht või. Muidu me oleme kiivrid ja kõikult maskeeritud tüki küll ja siis meid jäeti sinna. Rühmaülem, kes meiega oli, ei mäleta enam, kes oli, see ütles kuulipilduja süüa, et need teised läksid siis kammima seda jõe luhta, eks ole, et, et kui vaja, siis meil oli, oleks saanud jõe peale tulistada, osalt. Muidugi ega see väljavaade väga hea ei olnud seal ja meie selle kõva tooma kahekesi seal Augushis ja piilume ikke kõige asjalt ülekohut. Kas on näha kuskil midagi, ei, mitte midagi, midagi omanistega pole sidet ega midagi. Ja see tuva toomas tõuseb ükskord see asi poolest kehast saati üleval, vaatab, et ma parema ütlesite, ära tõuse aduse, aga tema ei kuulanud, Liarhike vahtis ja laskis uuesti sedasi. Mina, natukese aja pärast, mina ka see asi piilusin, aga mina olin nagu tema oli selle koha mina meetramat kõrval temast ka piilusin, aga mina, ma olen ikka vähe ara verega, saan ise aru, Kaarnenud ja nii arg oleks olnud, aga ikke kole ette vaatlikest. Ja piilun ei näe ka midagi ajama temaga juttu muidugi, mida, millest me rääkisime, kes seda teab. Ja tema hakkab sedasi vaatama, pea tõstis, enne pauk käis. Ja kaelast kohe siit lõhkekuul kaela, mis lõhkes, ja momentselt surnd. Ma võtsin veel, vaatasin alguses sidet, võtad siduda, vaatasin kael, niuke, jäme, kõik ja, ja puru ja võtsin siis käe käte, katsusin pulssi. Süda lõi siis ikka veel. Mõned korrad kadus kadusike panivet põksti ja oligi vait, enam üsnagi sisu. See oli siis nüüd esimene kord, kus nii lähedalt saab sõber surma ja esimene langenu. Muidugi hiljem oli neid palju rohkem muidugi kus kõvad mehed surma saivad ja. Alguses võttis noh, ütleb vedelaks ikkagi Eesti küll öelda, mis sa mõtled, kus saab surma? Ei julgenud, ei julgenud enam peatustega minagi kõigega kõhuli seal kuulipilduja juures ja ja mõtled, et mis teha. Simman nagu seda August andis, andis natukene, küllaltki suur lohk oli seal ja andis mar, roomasin siis üks paar-kolm meetrit eemale ja siis hakkasin sealt hiilima vaatama. Midagi näha, põle, eks ole. Ootasid lihtsalt, et mis nüüd edasi saab, milles meie oma mehed luhast tagasi tulevad ja hakkasin siis hakkasin juba mis või kes nad olla üks kolm-neli tundi. Ja siis juba tulid meil seal mehed juba tagasi sinna ja, ja et kedagigi kedagi kätte ei saadud, ei leitud. Ja noh, siis. Räägin neile, härrad, nägid, näed, tuumast sai surma ja kutsume Duomost, oli kõva Toomase nimi, ütleme Haarald tuli täies nimi, aga kutsuti, kaalutasime Toomas Toomas seisuga mõned niisugune asi ja ja ei saa päevale tuua, see jutt oli juba sinna rohu sisse ja teiselt poolt kaldele ja, ja sinna tulistati kõiga ajas ja sinna tuli miine. Nad lassid seal kõige ajas oli see, nad ise teadsid mihukest kohannalt minivabaks tegid ja me läksime lihtsalt sammas pääle välja. Ja siis seda kohta otiga tule all. Seda me ei saanud sealt enne ära öösse. Arxiba. Aga see oligi juuni lõpus seal lühikest ööd ja palju seda pimedat meeleta. Aga siis me saime öösse presendi peale ja teeme kohe ära ja viisime tagalasse. Teine pääsis, matsime, matsime ta maha ta. Ja seal. See oli seal suudava maantee ääres, oli see, see oli rindest umbes kaks, kolm kilomeetrit, kolm kilomeetrit, mis võib olla kus see, kus see surnuaed oli. Sinna matsime sistama, matsime ära ja. Ja siis Ma ei mäleta, ma kirjutasin vist midagi kah tema vanematele ja korjasin need tema asjad kokku ja andsin pataljoni staapi ja kas nad saadeti ja kuidas nad kodu läksid, ma mõtlen, ma ei tea. Mitte kõigil ei olnud õnn tagasi tulla oma Koju oma isa-ema oma pere hulka sõitsid oma kõige kallima oma elu, tervise. Need tuhanded nimetud kalmud, mis on meie Eestimaal? Jaa, kaugetel, kaugetel, lumistel, lahinguväljadel. Meil on kena komme austada neid tublisid sõjamehi, vapraid eesti poisse, kes andsid oma elu. Ja ka täna meie austame ja mälestame neid ja saadame mälestustule nende kalmudele Viljandisse. Kolmainu jumala isa ja poja ja püha vaimu nimel. Aamen. Arvad, taevane isa, täname simpel ilusa päeva eest. Ethan, meie täname siin kokku tulla. Ja issand aita, et need päevad aitavad nende meeste ja naiste võitlus ja selle mäletud edasi kandvad. Issand, ole sina kõigiga, kellele meie maa ja rahvaasjadele vabadus on. Kallis Ethan õlita ja maagia rabas nüüd ja alati. Lootus kohata kunagisi relvavendi ei täitu alati. See on õnneasi ja hea õnne peale. Esitame ka küsimuse, kas keegi mäletab ühe väikese Eesti üksuse sõjakäiku suvekuudel 41 Emajõe äärest kallastele Mustveesse edasi Jõelähtme kaudu Tallinna ja sealt suunaga Virtsu. Kas teatakse neid ohvitsere, keda nimetab Heino Reigo? Peale ütelge Tallinnasse jõudmist, meie senised ülemused mõlemad Vennad võsud läksid ära. Siis formeeriti üksus siin ümber, Tallinnast tuli veel palju mehi juurde ja üksuse komandöriks sai leitnant Hurt. Nüüd edasi hik. Läksime juba koos nüüd selle 61. diviisi üksustega. Põhiliseks ülesandeks oli meil just luure ja liikumine saksa üksuste ees. Üks kõige suuremaid mandril meie poolt nii-ütelda enam-vähem iseseisvalt teostatud operatsioon oli lahing hanila kiriku juures. Tol ajal rinne püsis, noh kui seda maanteed mööda vaadates Kõmsi kirikujoonel, see on siin Tallinna poole. Ja meie üksus leitnant hurda juhtimisel. Noh, võsa ja metsa ja tulime välja hanila kiriku juurde. Hanila kirik on tee ääres õieti nii, et kirikumõis on teispool teispool teed ja kirik ise on teispool dieet. Kirik on ümbritsetud niisukene maagilist aiaga ja see teine pool teisel pool oli samasugune ja üksnes paigutati siis niiviisi ära, et me olime seal kirikuaia sees. Nagu ringkaitses ja osa siis teispool maanteed jälle seal aia taga ja jäime sinna hommiku vara, me jõudsime sinna pärale, jäime sinna ootama ja vaatama, mis toimub. No toimus see, et vene sõjaväeüksused, transport liikuski tuli üks veomasin, alguses tuli üks veomasin Virtsu poolt, noh see lasteni võimalikult lähedale tõmmati, tuli peale kutud. Ja nii viisime, tegutsesime seal päeva jooksul mitme masina tulidki Homsi poolt, üks väike üksus jala. Et said ka nii lähedale, kui said, igatahes keegi sealt minema ei pääse. Senikaua, kuni vastu õhtut järsku tulid vetsu poolt kerged tankid või blanketid. Kui nüüd hanila kiriku juurest vaadata vetsu suunas, siis seal kiriku aja ees on kõigepealt üks lage väli. Seal oli üldiselt rukis olnud või midagi taolist, seal hagid olid veel põllu peal kuhilad ja edasi maanteede pöörangu ja kaob võsasse ja metsa ära. Polegi nii seitse 800 meetrit või oli seda lagedat välja seal. Nii. Ja siis tuli see tankett, sõitis sealt välja, vaatas juba, eks ta nägi ära, need põlevad masinad, mis olid seal põlenud juba ja kraavi sõitnud ja pööras sealt otsa ringi ja kadus. See oli juba õhtupoolikul nii kuskil. Võib-olla nelja-viie paiku või ja siis oli vaikus. Aga paar tundi hiljem kuuleme, et autot. Aga õhtu iga minutiga tuli ikka lähemale ja järjest pimedamaks. Leitnant Hurt tegigi tõmbaski, meie poisid teiselt poolt teede, ära sealt kõik kokku siia kirikuaeda, nii et me olime siis seal kirikuaias kõik. Tol ajal meil oli juba väga hea relvastus. Meil oli nii, et umbes iga kolme või kahe mehe peale, kui kolme mehe peale oli juba kuulipildujat igasugust sorti. Põhiliselt olid siiski vene, kui need need ketavaldi, nii et meie tulejõud oli üsna üsna tugev seal. Kui kiviaed oli, seal, see oligi aeg, jah, ja siis igaüks soodis, positsioon oli seal aia sees ja seal kirikuaia sees. Ja aeg hakkas juba õhtu hilises ilinesimaks minema juba pimedamaks, kui hakkame siin, nägime. Esimesed ahelikud hakkasid sealt metsa äärest välja tulema, ta hakati meid ründama sealt. Aga see oli augustikuu septi, septembrikuu juba pimedad ööd hakkas võrdlemisi varakult juba pimedaks minema ju hästi pimedaks. Ja oligi nii, tulistasime seal, avasime, tule kohe. Need jäid sinna nagu pidama, aga ikka just kasutades ära neid Akisid seal piima ei näinud enam hästi. Nii et liikumine ikka eespool toimus. Ja leitnant hurda käsk oli nii et valis mind kuus meest meist, nende hulgas ma olin ka. Sinna pidime jääma maha, sinna kirikuaeda. Ja ülesanne oli lihtsalt kogu aja liikuda ühest kohast teise ja ikka jälle väike valang ja tekitada niisugust muret, et neid võimalikult palju on seal ja yhe. Aga ütleme nii, kui me vaatame maantee suunast kirikuaed, siis see oli see esimene välivint, kus venelased tulid ja siinpool oli ka võsa võtlemisi. Kui seal vasakul ütelda, võsa pole üks 100 150 meetri kaugusel esine võsal suunas, kus enne kus meie tulimegi läks suur niisugune magistraal kraapiat. Ja üksus hakkaski seda magistraalkraavi tasapisi ära tõmbuma, sinna võsasse kõrvale. Hea meel oli käsk, nii et kui jõuame pool tundi veel seal olla, enne kui päris otserünnakut ei tule, siis kah ikka tulista, tulista ja siis ka ruttu seda kraavi mööda teistele järgi. Ja nii see ka toimus. Igatahes. Siis oli juba päris pime kohentit ja me saime sealt nii kenasti välja, et terve selle operatsiooni tulemusena meid ei olnud ei ühtegi pihta saadudki ega ühtegi kaotust. See selleks. Aga nüüd järgnev osa on selles, et järgmiselt päeval. Mina ja mu sõbrad Arike ja Meeksi andsime kolmekesi, saime ülesandeks üks saksa üksus sama teed mööda sinnasamasse olid välja viia ja sealt edasi nüüd nagu vene rinde selja taha. Ilmselt see oli üks raske kompanii, sellepärast neil olid raskekuulipildujat. Või oli ta kõvendad kompanii üsna üsna suur saksa üksus ja meie olime siis kolmekesi need keejuhid ja järgmisel hommikul hakkasime siis liikuma. Ja me saime nii kenasti. Ma ütleksin ausalt öelda, võib-olla kaldusime natukene natukene oma marsruudist liiga paremale. Sid pimedasse seda dieedist, kus me olime tulnud ja hommiku vara, kui me läksime, siis oli ka ööbime. Ei, nagu ei osanudki võib-olla täpselt seda teed mööda minna. Igatahes tulemus oli see, et kui me tulime selle saksa üks valguse valges juba võsastaksime välja tulema, siis ees pole seal mõnikümmend meetrit, võsa ees olid venelased kaevikud, kus need parajasti mehed liikusid, kes seal oli veel särgi seal ja, või pesi niisugust asja. Ja muidugi tulin puhtalt selja taha, neile tehti ootamatult täielik ootamatus ja see saksa üksus muidugi koheselt hargnes ta lahingurivistusse jättemaatiliselt tuli. Ja need polnudki muud, kui ainult seal käpad üles tõsta ja olis rinne sealt nihete likvideeritud. Huvitav on selles mõttes piisavalt, et siin, kui ma olin Narva rindel siin soos, siis meil oli 44 ja siis seesama kompanii 61. diviisi, seesama kompanii sattus mulle naabriks ja räime, nendega neetile sidet, siis seal leidus veel mehi, kes selle operatsiooni olid kaasa teinud ja need siis rääkisid nii suure vaimustusega. Meede oli tol ajal veel siin pataljonis allesin Arike ja mina olime, mäletas ja mäletasid meediat, jätke, veed võeti umbes nii nagu fantastilisi kangelasi vastu, kes, kes veel, Weber oli seal, kes siis rääkis kogu seda operatsiooni koodi ovalejatele, sõduritele seal. Nii väga, väga värvi ja ikka. Nii et niisugune niisugune juhus jah, et saime veel neid mehi oli veel elus kes seda operatsiooni mäletasid ja, ja seal olid kaasa teinud. Robert Telliskivi palun tulla lavale hetkeks. Meenutab kolonel Telliskivi. Nojah, ega siis siin midagi Narva rindel sai, asi vaikses, aga siis, kui teistel jäi vaikseks, siis pioneeridele hakkas töö peale seepärast, et iga öösel. Nii kui läks pimedaks, läksime üle kaevikute ettebiti kellelegi Marlin Webskele maitsma, linnade teate või kaevikuid olid sisuliselt paar, sai meelde, et on tsemaarina, see tuli siis kata piiridega ja traattõketega ja kõikvõimaliku tõlgetega. Aga siis see oli ka kehasid. Sa oma pandud piinidel peale öösel ja kui hakkas ahetama, niiet juba inimese kogu sai eraldada, siis, siis me pidime tulema otsese ja sealt siis selle jooksukraavide mööda tagasi ja järgmine hommik said natuke magada, hakatakse uusi takistusi tegema, seal öötöölised ja siis võttis poisid nii läbimiklast nagu näost valged nagu sest et ega see muidugi oli, risk oli ka suur, ega seda ei saa ütelda, et see oleks nii. Ja, ja üks huvitav seik oli see. Meese voor oli meil Kohtla-Järvel ja sealset foorist tulid mehed ette, ma ei tea, mida veel sealt mingisugust tööriistu ja neid kompressorid tulid tooma ja siis üks mees minule, et kas mina saaksid tulla üks öösel teistega kaasa rindel esimesena miinide panemise juurde, mina ütlesin, mina olen kate kursuse vastu sellepärast et et sa ei ole harjunud selle asjaga, teised on kõik selle asjaga parvedes, kuule seal oma tagalas ärasin, topi oma nina, kus pole vaja, siis ta kutsus omal seal sõbrad nähtuste appi, siis hakkasid nad mind banzeerimat kuulutanuid Kehtna harjuvad kõik, et nüüd sa oled ka, seegi oli mees või sor diviidi mees, aga istuksin hobustega kobachi tagasi. Et vähemalt üks kordki ma saaks käienen tunda seda asja ja lõpuks nad nii kaugele lulisid. Kui ma ütlesin lõpuks siis ikka, kui sa tahad pissida, siis jaa, ka toome kõik, vaatame, et ta midagi ei jõudma ka juhtuks ja siis enne tavaliselt, kui me jõudsime kahjukese, siis loeti mehed veel kord üle nimeliselt Elurudele ja siis hakkas see vette minema. Pitsal pael hambusse ja läksid systet vitsel pael oli valge öösel niisugune harilikke pitser pael, nimetati sihuke, varastasid aluspükste halva niimodi, niuksed, niuksed, vot siis selle sedamööda läksid nüüd teada, et see ikka igaveses taktis vedas oma, miks mitte ka, sest teades seda teed, saab ohutult tagasi, muidu satud samm kõrvale, jäävadki miini otsa. Ja hakkab oomika kätte jõudma kaevikusse. Ja noh, igapäevaselt kes käivad, kõik on, on alles, aga üks vähem. Hulk aega meie saate nagu kellelegi ei tulnudki seid asja meel, et üks veeskol seal ka ja siis lõpuks tuli meelde, et uks oli ka siis ja läksimegi siis otsime teda lõpuks niuke, pisikene, must Pole siin otsa, sel kuul oli tulnud nii kätte, et otsaette nii vaikselt, et need, keegi, ta ei oleks ta nuusutanud ka või midagi sarnast niukene sõduri saatuse, ise oma surma surma otsima ja need, ühesõnaga vaata, kui sa ühte meest teeb iga päev oma töötaja teab täpsed, sütikud topid suhu siis on kõige kindlam koht. Sest kui, kui sealt kuskile mujale kui tele2, kild lüpseltsiidiku, siis pahvatab sihte, pahvatab teised miilitsa, kõik, eks ole. Teete, on ainuke koht, kus toppida, ma olen siis suhu neid nii palju, sest siin seda isegi mäluma neid ei hakka, eks ole. Võisi saarlasi kuusel, kui saad, paned Kiiulisele selle kiivri voodri vahele topitud. Aga noh, see on ka ohtlikum statistid saad. No vot niisugused pisiasjad, ütleme kasvõi seda, kus öösel on vaja sõrmedega seda nii madin nagu saksa hinges spetsingi Füül, eks ole, siis sellest midagi ei ole seal siin kuskil miinium ei tahaks kasutada, sest eks ole nii kompad läbi kompatiivide läbi, sest et muidu sa ise ei näe ja seda me ei saa. Siis hakkas juba ebadet griva soolalahingut see ja siis see suur kallaletungi, mis seal toimus, seda mina ei võtnud osa sellest asjast, sest et mind saadeti tagalas. Päeval tehti pioneerpataljon ja nüüd oli kaks, kompaniid oli olemas ja nüüd oli vaja kiiresti kipsis ja kolmas kolmas kompanii ja kuna mina olin kõige suurema kogemusega teiste hulgas muidugi ja siis öeldi antimoli seal valida, missugust allohvitserid ma võtan kaasa, missugust ohvitserid, ma võtan kaasa ja siis siia Kehra ja siis selleks ajaks oli see Kehra kohal. Sain ka valida suurest hulgast, pioneeripind on ka tugevad inimesed seal ta peab ju kõik seda asju kandma ja talumaja siis kiiresti, kiiresti, kiiresti siin tegime sellise väljapäradel. Neljandal augustil sõitsin siis uuesti nendega tagasi esinda. Ja siis küll, esiteks ütles diviisi ülem, et Telliskivi Olari, rahulik, et kolm päeva laseme siin olla vähemalt diviisi staabi juures, et mehed harjuks käraga tulega pommitamist, ei, kõik su kaaslased muidugi nad on, nad pole väga kena ja, ja hommiku kell viis, siis tuli käsk minu esimese kompaniiülemale, et see peab kohe minema riivistama. See ütles, et ta tuli just teisest haiguste alla, ütles, et tal ei olegi seda ega teiste kolmandasse andsid. Sest kui mina oleksin kindel, siis ma sain kõik täis. Siis ma ütlesin oma asjadest temale veel käsigranaate ja padruneid siia õigsust. Kuna mulle öeldi, et kolm päeva ei ole kuskile minna, siis gold tähtustes saad. Kell sai kuskil kaheksa või üheksa, öeldi, et auto ootab auto peale tuleb järele minna seepärast, et see surve on sellele niivõrd tugev, et tema kindlasti see komboli ei suuda vastu pidada, et murravad läbi, et siis talle otsekohe selja taga ja niimodi läksimegi siis siis juba ja hommikul kuskil kella kümne-üheteistkümne paiku olid esimesed surnud juba ja venelastel oli ikka üldiselt relvastus väga tugev ikka viimasel ajal, nendel oli kohutavalt palju miinipildujaid ja niukses metsas soises metsas, et 40 on kohutav tööriistadega, seal teisid kahuritee, seal peab midagi kahurimaa sisse ja seltsilt pritsi Piressaga piinseid kõige väiksema takistuse juures seal nagu see kukub okstes kokku, oksi või, või kaua rahus sisse ta nagu tagajärg on ikka niuke, päike tõugu kanapesa oleks pisike, aga mitte maa sisse, Dailaga killud lähevad niimoodi laiali ajada. Mul see kompaniiülemsõber saigi ühe killuga ja läbikoja kuklasse ja oligi lohe. Oligi kohe jah. No vot siit me läksime siis Kawehitati selle taandumise ega ilmaasjata venitati ja siis me jõudsime välja tudusse, seal olime veel üks terve päev, siis hakkasin minema ja siis esitusel georeerita ka selles, et tarvis taga ära lõhkuda stiili. Siis saime juba seal kuskilt tulnud läbi, siis oli Pioneeritamatati ette, siis me läksime kiirmarsiga teistest mööda või ees on jälle mingi sild katki või, või mingi takistused või piinid maas, võigud pandud, et sa oled. Ühesõnaga ühel öösel paar, täpset kuupäeva mäletan, öösel tulime niukse kiirmarsiga. Kõik terve pataljonide juhtkond, sakslased ja siukseid masinaid võtsid kõik asendid. Sina Telliskivi toot pataljon järele ja siis see läinud nad olidki kriminaalid, jalamees ja 600 meest, eks ole, ja tee peal ees olid järsku sakslased, olid kolm takso tohid. Et me otsime seda, seda üksust. Ma ütlesin, mina olen see üksus ja, aga mina teistest üksustest ei tea midagi, tulevad järel või laevatee seiklus moodustada öösel, head ta siis lõpuks hunnikust, ah, aitab midagi, tulge peale, siis oli suur autokolonn, seisis seal ja siis saime kõik peale sellele. Eid viidi siis koera välja hommikuks ja kõik, kes pärast tulid meid, väeosad tulid, need jäid kick au, päris koti. Niimoodi sattusime siis õnneks läbi, aga aeti meid sinna Emumäe peale ära rivistama seal mitu teed, mis tulevad ja siis läksime sinna neoonkäe peal, siis tuli tankikolonn, venelased, tankikolonn tuli, meil ei olnud peale püstolkuulipilduja pold meil pea kuuli pole mitte midagi ja siis sõitsime ühte teed mööda, mina tahtsin minna ühest august ühest teeotsast teise, venelased tulid seda teed mööda, siin ta siis üks Takkidele mürsk, puhkes minul selle auto külje all ja siis viskas auto ülesse Zimmeri ja, ja kummuli. Selline, ja kõige hullem oli see, et üks serv satub minu jalgade peale Lala pioneeri eriti parem jala peale ja ma ei saanud jalgu kättisi, hoog oli nii suur, et see kiskus mul kiivririhma puruks, eskas eemale siis püstoli Rebelt püstoli siit rihma küljest lahti ja püstoli k eemad jalgu välja ei saa ja need seal võsa ääres karjunud rota kure võõra ja üldse see oli niisugune saatuslikuks, sest ma sain selle, see auto olime juba seal Emumäe peal, kui auto tuli järele, sest siis oli saadud need pilu ülemad ja siis nende käest siis ainult üks masingi ära võetud seltsi mulle sinna järele saadetud. Muidu poleks mina sealt muidugi üldse kuskil välja hulka poleks seda autolt, kuidas jala kätte ja siis oli niisugune asi, et et kolm poissi, minu kompanii mehed, need vaatlused, ülemus tuli, järsu kadus, tulid otsima, hakkasin seal kraavis kummuli, sellega siis need muidugi ümber õrnides tõstsid sümbri kohe ülesse. Ja, ja siis üks ohvitser oli siin autus all. See see, seda ei saa talle, see hoidis sealt kõvasti ja juht oli ka all, nii et mina olin selle juhi sealpool kõrvale ja vot sellepärast kuna mürskude sealtpoolt, siis ta viskas selle hooga minu siit minema ka minu poolt kuskil kinni hoida, niimoodi tulnud selle peale ka peaks oleks pidanud hoidma. Siis kõige toredam lugu oli see, et see auto läks kohe, mootor läks käima ja mina kraapisin maast üles, kukkusin lörtsi tagasi, see jalaluu oli siit vähemalt mõra oli Taima lahtisest murret ei olnud, aga, aga need ma seda üldse ei saanud, tollal see absoluutselt ei, ei, ei, ei saltod lohistasin ennast seepeale siis üks teeots oli kinni, teised ja ots oli juba juba kinni, siis üle kartuli väljal, siis sellega panime Venemaa ja siis saime sealt. Saime sealt ühe metsatee peale, siis sealt ära ja niimoodi jõudsime siis siis sinna Koeru välja. Siis Koeru juba põles korv põnese juba tankid olid koerus sees. Et me saime sealt põlevate majade tankide vahel, ma ei tea isegi, kuidas enam läksite, et vahepeal võiski mantli üle pea seepärast, et, et see leegi tulid. Siis rebasemehed tulid ka siis seda kuskilt sealt need siis läksime üle selle koorust välja üle jõe ja, ja siis seal oli üks ilmatu suur niukene, nagu sügisel on, nüüd tekivad need põhukuhjad, niuksed kohutaturned, et tankid sumasid sinna küll sinna sisse, aga, aga teise poole välja ei tulnud midagi. Me oleme teisel pool oikud peitus, peitus seal noh, ja siis liin lõpuski Peilse Koeru paar ära ja siis pina pärast seda enam kuskil midagi eriti ei teinud, seepärast et ma ei saanud üldse masinast välja, et ma olen nii kui jalga maha saanud panna ja ja niimoodi niimoodi läksime kuni sinna Tilsit tini välja.